Adolf Hitler - referaat tema kohta (0)

Ajalugu
ADOLF HITLER
Adolf Hitler
Adolf Hitler sündis 1889. aastal väikeses Austria piirilinnas Inni-äärses Braunaus auväärses alamkeskklassi perekonnas, tolliametnik Alois Hitleri ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula. Hitler oli kiindunud oma leebesse emasse. Oma isa kirjeldab Hitler raamatus " Mein Kampf " äkilise türannina, tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud, kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik . Tema varasem elu ei vihjanud vähimalgi määral tegelasele, kes paneb kord maailma hinge kinni hoidma. Pigem näis see vihjavat tähtsusetule ja keskpärasele tulevikule.
16-aastane Hitler hülgas oma keskkoli kahjutundeta. Ta kooliaastadolid olnud rõõmutud ja tema õppeedukus oli kõikunud viletsa ja vaevalt rahuldava vahel. Ta tahtis minna õppima Viini Graafikaakadeemiasse, kuid see tal ebaõnnestus. See oli tõsine hoop eneseuhkuse pihta. Järgmised viis aastat elas ta impeeriumi pealinnas ühiskonna heidikuna. Ta oli üksildane mees, kellel oli vähe sõpru ja tuttavaid.
1913. aastal pages ta Münchenisse, et pääseda Austria sõjaväest. Kuid kui Saksamaa kuulutas 1914. aastal Venemaale sõja, astus Hitler kärmelt vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. Tema relvavennad nägid temas veidrikku – vigurdajat in introverti, kes mõtiskle Schopenhauserist, samal ajal, kui nemad rääkisid kodust ja kallimatest. Miski ei ennustanud talle kõrgeid ametikohti.
Pärast laatsaretist väljakirjutamist töötas ta sõjaväe heaks sellega, et jälgis Müncheni äärmusgruppide poliitilist meelsust. See töö viis teda kontakti tegutsema hakanud Saksa Töölisparteiga, mis oli äsja loodud kui üks paljudest natsionaalrassistlikest äärmusgruppidest. Astumine sellesse parteisse, millest varsti sai natsipartei , viis Hitleri aktiivsesse poliitikasse.
Siiski ei ennustanud veel tol hetkel miski tema tähelendu poliitilises elus. Tal polnud poliitikaalaseid kogemusi, märkimisväärset positsiooni ega ka juurdepääsu võimukoridoridele. Kuid oma ülejäänud eluaastate jooksul tõmbas Hitler endale avalikkuse tähelepanu: oma autoriteedi taastamisega pärast kurikuulsat läbikukkunud putši; propagandadriumfiga oma kohtuprotsessil, aga ka oma lagunenud partei ülesehitamisega pärast vangistust; majanduskriisi ajal hiiglasliku poliitilise armee juhiks kerkimisega; hämmastavalt lühikese ajaga diktaatorliku kontrolli sisseviimisega kõrgeltarenenud, viimistletud ja keeruka riigiaparatuuri üle; majandusliku ja sõjalise taastusprogrammi juhtimisega, mis rabas nii tema toetajaid kui ka vastaseid; Euroopa sõjajärgse korralduse muutmisega ja maailma poliitika pea peale keeramisega; oma rahva enamuse piiritu lipitsemise ning teiste rahvaste suure jumaldamise või isegi suurema põlguse objektiks olemisega; Saksamaa, Euroopa ja lõppkokkuvõttes kogu maailma tähtsamate riikide juhtimisega enneolematuid purustusi toonud sõtta; enamiku mandri neli aastat oma hirmuvalitsuse all hoidmisega; ja lõpuks oma riigi täielikku sõjalisse kaotusesse ja okupatsiooni alla tõmbamisega ning enesetapuga, kui ta riik oli juba rusudes ja verivaenlane lävepakul.
Oma füüsilise väljanägemiselt oli Hitler ebameeldiv. Ta oli keskmist kasvu ja kahvatu näoga. Ta pea näis domineerivat keha üle. Tema kõrget otsaesist varjas juuksetukk. Näo keskpunktiks tundusid olevat kärbitud vuntsid. Kunagi polnud ta elegantselt riides. Tal olid viletsad hambad ja hilisematel aastatel tekitas tema varasema hea silmanägemise halvenemine lõppuks vajaduse kasutada lugemisprille (kuigi ta jälgis hoolikalt, et rahvas seda ei näeks). Tema kergelt punnis silmad ja jõllitav vaade olid tema kõige silmatorkavamad erijooned.
Hitleri harjumused olid sisse juurdunud ja konservatiivsed, kuid samal ajal üsnagi vigurdavad. Ta pidas võimalikkuse piires kinni päevarutiinist, oli peaaegu täiskarsklane ja taimetoitlane , ei suitsetanud ega joonud kohvi ning oli haiglaselt
puhtust pidav, mistõttu teda nähti end ebanormaalseslt sagedasti pesemas. Ta vajas vähe und, luges ahnelt ja avara valikuga ning tal oli erakordne mälu faktiliste üksikasjade peale. Ta võttis vestluse ohjad enda kätte, avaldades sõgedalt oma arvamust paljude asjade kohta. Kõiges, mis puudutas ajalugu, kunsti ja arhidektuuri, pidas ta end eriliseks asjatundjaks. Ta oli samuti erit huvitatud arstiteadusest ja bioloogiast . Iseõppijana põlgas ta “intelektuaale”, kes sõltusid oma erialasest haridusest. Küll pole aga kahtlust, et kuigi tema teadmised olid pooltoored, ühekülgsed ja jäigad, oli ta intelligentne ja terava mõistusega.
Kuid ta võis ka olla väga osavõtlik tühistes asjades, näiteks mida kinkida oma sekretäridele sünnipäevaks. Talle meeldis naiste seltskond ning ta oli nende vastu alati peenekombeline ja armuline , eriti kui nad olid ilusad. Ta pani end ümbritsevad inimesed naerma oma lõikava huumoriga ja jäljendamistalendiga. Ja ta oli väga ustav nendele oma kamraadidele, kes olid toonud ohvreid, toetades teda varajasest ajast peale.
Hitler vihkas juute hingepõhjast. Ta jutustab “Mein Kampf’is” oma loo, kuidas temast sai antisemiit pärast üht kokkupõrget kaftanisse riietatud mustalokilise vennikesega Viini tänavatel. See oli asja ilmne dramatiseerimine. Oma Linzi päevil luges Hitler juba pangermaani ja antisemiitlikke ajalehti ja oli juba siis Austria antisemiitide ja pangermanismi juhi Georg von Schörneri austaja. Kuid pole kahtlustiki, et mis vaateid tal juutide kohta ka juba poleks olnud, süvenesid need Viinis elades märgatavalt.
Alates oma palkamisest Reichswehr’i agendiks kuni oma poliitilise testamendi kirja panemiseni 29. aprillil 1945 jäi Hitleri mõttemaailma keskpunktiks juutide hävitamine. Juudi bolševismi hävitamine sai varsti tema maailmavaate nurgakiviks. Üha uutes kõnedes hurjutas Hitler juute kõige õelamate sõnadega. Ta nõudis põhilist lahendust : “eemaldada juudid meie rahva hulgast”. Et “tõkestada meie rahva laostamine”, tuleb juudid eraldada koonduslaagritesse.
1924. aasta kevadel, kui Hitlerit süüdistati riigireetmises, kuna ta oli 1923. aasta 8.-9. novembril ette võtnud ebaõnnestunud putšikatse ja kuulutanud Müncheni Bürgerbräukeller’is välja rahvusliku revolutsiooni lootuses tõugata võimult Reich ’i valitsus, rääkis Hitler kohtule, et ta oli tahtnud olla vaid marksismi lammutaja, ja kinnitas ühtlasi, et natsiliikumisel on vaid üks vaenlane – surmavaenlane marksism. Juute ta ei maininud. Tooni muutust märkas ka juudi ajakirjandus ja kui Hitlerilt selle kohta küsiti, vastas ta talle omaselt , et tõepoolest oli oma seisukohta muutnud: “Mein Kampf’i” kallal töötades oli ta mõistnud, et oli siiani olnud liiga leebe ja et “juudiküsimus” pole ainult saksa rahva, vaid kõikide rahvaste mure, “sest Juudas on kogu maailma katk”. Seepärast ei saa võitlus olla võidukas olla seni, kuni juutkonna rahvusvaheline võim pole täielikult hävitatud.
Väliselt olid Hitleri valitsemises neil aastail, mis järgnesid võimu natsirežiimi kätesse andmisele, kesksel kohal äärmuslik terror ja repressioonid kui selle võimu peamised iseloomustavad jooned. Kuid terrorit ja repressioone rakendati siiski üsna valivalt. Töölisi, kes olid astunud vasakpoolsetesse parteidesse, saadeti tuhandete kaupa koonduslaagritesse, eriti uue režiimi esialgse kujunemise aegu 1933. aastal. Töösturid, maaomanikud ja pankurid jäeti puutumata. Juudid langesid põlatud vähemusena terrori alla. Ka mustlased, homoseksualistid, kerjused ja muud asotsiaalsed elemendid sattusid natside surve alla. Kuid mitte ühtegi Saksamaa katoliikliku piiskoppi ei saadetud , vaatamata võitlusele kirikuga , koonduslaagrisse. Politsei kimbutas suurlinnades rohkem töölis- kui keskklassi piirkondi. Maapiirkondade taluinimesi ja väikeomanikke ei puudutatud.
Üldiselt olid repressioonid tollal suunatud ühiskonna nende osade vastu, kellel polnud võimu ega populaarsust. “Suurte ninade” vastu võeti ette vähe või mitte midagi – eriti režiimi varasematel aastatel. Samuti ei kestnud repressioonid katkematult.
“Võimuhaaramise” ajal olemasolevaid valitsemisvorme minema ei pühitud ja natsipartei omaga ei asendatud. 1937. aasta lõpuni oli natside käes ainult väike osa tähtsaid ametikohti Reich’i valitsuses. Välis-, sõja-, majandus-, rahandus-, töö-, kohtu- ja transpordiministeerium olid tolle ajani (mõned kauemgi) rahvuskonservatiivide valduses.
Tol ajal koosnes režiim tegelikult erinevate jõudude erinevate organisatsioonide kogumist: natsiliikumine, riigi administratsioon, sõjavägi, suurbisnes, politsei, kõik oma eraldi seisvate, kuid omavahel põimuvate huvidega , mis leidsid ühise ühendava faktori Führer’i autoriteedis. Hitleri enda võim oli aga omamoodi erinevate huvide vahetuslüliks.
Kolmanda Reich’i valitsus püüdis üha rohkem lepitada lepitamatut: kohandada valitsuse administratsiooni bürokraatlikud struktuurid oma juhi tahtega. Selle tulemusena sattusid riigi bürokraatlikud struktuurid üha enam Führer’i võimu alla.
Hitleri autoriteet põhines asjaolul, et ta oli nimetatud valitsusjuhiks. Kuid erinevalt eelmistest kantsleritest, polnud Hitleril valitsustöö kogemusi ja tema valitsemisstiili eripärana olid talle varjamatult vastumeelt bürokraatlikud protseduurid ja tavalise administratiivtöö rutiin . Vaatamata ametialasele kogenematusele, andsid massiline toetajaskond ja “rahvusliku ülestõusu” atmosfäär, mis ümbritsesid Hitlerit tema kantsleriaastate algusest peale, talle kohe eelise, mida teistel kantsleritel polnud.
Kuigi algul hoolitses Hitler selle eest, et mitte tekitada tülisid koalitsioonikabineti sees, kus natsid olid vähemuses, muutusid varsti kiirelt, teravalt ja otsustavalt nii kantsleri staatus kui ka kabineti ja selle liikmete roll seaduste vastuvõtmisel. Kohe algusest peale ei toimunud Hitleri ministrite kabinetis mingit hääletamist. Ja pärast volitusseaduse läbiminekut 24. märtsil 1933 oli riigikantsleri voli kehtivaks kuulutada ja täide viia seadusi, mille suhtes kabinetis oli kokku lepitud. Riigipresidendi allkiri polnud enam vajalik.
Kuigi esimeste kuude jooksul käis kabinet tihti koos, polnud Hitleril pärast režiimi võimu kindlustamist selliste kokkutulemise järele enam soovi ega vajadust. Juba 1933. aasta suvel kehtestati seaduseelnõude vastuvõtmise uus kord, mille järgi polnud enam vaja ministrite eelnev arutelu.
Järgmiste aastatega Hitleri võim ainult tugevnes .
Aastate 1938 ja 1943 vaheline ajajärk oli kõige saatuslikum Saksamaa traumaatilises hilisajaloos. Need olid aastad, mil Hitleri võim oli absoluutne.
1938. aastal veebruaripöördega kindlustas Hitler oma ülemvõimu relvajõudude, riigi niisuguse institutsiooni üle, mis oleks veel suutnud teda kukutada . Tema võimutäiusel ei olnud enam seaduslikke piiranguid, ühtegi vähegi tähtsat otsust ei saadud vastu võtta ilma tema heakskiiduta, mitte ükski organisatsioon ei kujutanud talle hädaohtu.
Saksamaal sai juutide kohtlemise radikaliseerimise uue laine signaaliks Hilteri raevukas rünnak “juudi bolševismi” vastu partei kihutuskoosolekul Nürnbergis 1937. aasta septembris. See oli piisav uue antisemitismi laine sissejuhatamiseks.
Roheline tuli, mille Hitler oli parteile andnud oma septembrikõnes, lisas parteile aktiivsust. See vallandus pingeliste kuude ajal 1938. aasta kevadel ja suvel uuenenud ja intensiivsema vägivallana juutide ja nende omandi vastu. Rünnakud olid nüüd isegi kurjakuulutavamad ja ulatuslikumad kui eelmise rünnakulaine ajal 1935. aasta suvel.
Juudivastane terror tipnes kurikuulsa Reichskristallnacht’i aegu – 1938. aasta 9.-10. novembrini toimunud programmiga. Taas kord polnud Hitleril vaja rohkemat, kui vaid anda oma vaikiv heakskiit Goebbelsile, peaõhutajale, et päästa partei ja SA aktivistide tagasihoitud vihkamine valla hullunud vägivallaks. Üleriigilise programmi käidgus tapeti ligi sada juuti, põletati maha sünagooge, riisuti ja hävitati juutide vara ning umbes 30 000 meesjuuti viidi koonduslaagritesse kui pantvangid, et kiirendada juutide emigreerimist. Juudid olid nüüdseks täielikult kõrvaldatud majandusest ja surutud edaspidi ühiskonna äärealadele. Kogu afääri lõpptulemus oli see, et juudiküsimuse keskne kontroll läks SS-i ja Eichmanni kätte, kes tasuks oma edukuse eest Austrias asusid seepeale organiseerima juutide emigreerumist kogu Reich’ist. Ka Eichmann pürgis Hitleri eesmärgi poole hävitada Euroopa juudid, nagu olnuks see tema eluülessanne. Veel 1944. aasta suvel, kui sõda ammu kaotatud , võitles ta iga rongi eest, mis pidi ohvrid hukkamisele viima. Eichmann oli “kirjutuslauaroimar”, kes ei teinud panust vägivallale, vaid koostööle. Ta muutis ohvrid kaastöölisteks. Pimedalt kuuleka fanaatikuna oleks ta tapnud omaenda tunnistuse kohaselt ka oma isa, kui seda oleks kästud.
Hitler ise polnud juutide jälitamise dramaatiliseks teravdamiseks peaaegu mitte midagi teinud. Tal polnud seda vajagi. Ta pidi vaid andma oma käsilastele loa ellu viia see, mida nood pidasid tema sooviks. Need soovid polnud mitte ainult veendunud ja märatsevatele antisemiitidele natsiliikumise sees. Selliste soovide täitmine pakkus võimalusi isiklikuks eduks ja rikastumiseks, eneseülenduseks paljudele , kes polnud küll paranoilised juudivihkajad, kuid seda enam valmis kasutama juudivastast poliitikat oma eesmärkidel.
Enne 1941. aastat olid Hitleri võimu ja kuulsuse suurendamist saatnud hämmastavad triumfid. Kuid vallutused ise ei saa kaasa tuua lõplikku võitu. Pärast 1941. aastat said Hitlerile osaks vaid õnnetused ja hädad. Tema muutlik meeleolu kõikus ühest äärmusest teise: optimism ja veendumus , et tema tahe jääb lõpuks ikkagi peale ja, et kõigevägevam ei jäta teda maha, vaheldus täieliku depressiooni ja saatusele alistumisega, kui ta tunnetas oma võimetust teha midagi võimu saavutamiseks või kaotusest pääsemiseks, millega käisid kaasas raevuhood , mille käigus ta lahmis vasakule ja paremale, peatudes ainult enesekriitika ajel.
Kuni nähtavate langusemärkide ilmsikstulekuni tema valitsemise lõpukuudel jäi see võim siiski puutumatuks – murdumatuks selles mõttes, et tema käske täideti ja sõnakuulmatuid ei olnud, ning ka selles mõttes, et see oli endiselt Kolmanda Reichn’i kõikide võimuvormide seaduspärastav instants. Teisest küljest aga oli Hitler lähenevate õnnetuste ees kaotanud võimu määrata sündmuste kulgu ja iseloomu.
Võimetus lõpetada sõda kas võiduga või mõistliku rahu tegemisega väljendus Hitleri puhul isiklikus surmasoovis ja selles, et ta needis ära oma rahva, kes tema silmis oli ta maha jätnud.
Vene kampaania teiseks talveks hakkas sõja pidev surve mõjuma Hitleri tervisele. Alates 1943. aastast oli ta juba mitmes mõttes haige mees, ajuti, nagu 1944. aasta sügisel ja taas kord 1945. aasta aprillis , üsna tõsiselt haige.
On tõendeid, et 1942. aasta lõpul ja 1943. aasta algul kannatas Hitler jäiga vastuseisu ajal kindralitega tõsise närvide ülepingeall. Sel ajajärgul sõi Hitler üksinda ja lahkus oma siseruumidest nii harva kui võimalik. Ta magas halvasti. Tema ainsaks puhkuseks olid lühikesed jalutuskäigud koeraga. Ta oli sügavas masenduses, mis vallandus kontrollimatu raevu metsikutes puhangutes, mis olid eriti suunatud kindralite vastu, kui ta otsis patuoinaid.
Hitleri iirdumine tegelikkusest jõudis uuele tasemele sõja viimastel aastatel. Sõja kahel viimasel aastal meenutas Hitler üha enam inimvaret. Tema kalduvust raskemeelsusesse soodustas tema “imearst” doktor Morell, kes andis ja süstis talle sõja ajal mitte vähem kui 90 erinevat arstimit.
Füüsiline allakäik kiirenes ka pärast kallalekippumist tema elule 1944. aasta juulis. Septembris tehtud kardiogramm kinnitas kiirelt edenevat ateroskleroosi. Kuu lõpu poole jäi Hitler kollatõppe. Umbes samal ajal hakkasid ta ihuliikmed värisema tugevamini kui kunagi enne. Kõhukrambid, soolestiku spasmid ja peavalud muutusid krooniliseks. Peapööritus ja halb enesetunne kestsid tol ajal sageli tunde.
Hitleri jaoks, kes oli ilma jäetud konstruktiivsest, loovast energiast ja kes esitas üha meeletumaid hävitamisüleskutseid, oli tema võimu tõeline lõpp just selline nagu see oli: kuul pähe. Kuid rahva toetus Hitleri võimuvormile oli hädavajalik selle võimu tõhusaks kasutamiseks. Hitler polnud mingi Saksamaale peale sunnitud türann. Ta oli mitmes suhtes – kuni peaaegu sõjani välja – väga populaarne rahvajuht.
Kasutatud kirjandus:
Raamatutest:
“Hitler” Ian Kershaw,
“Hitleri abilised ” Guido Knopp
Internetist:
www.entsuklopeedia.com/Adolf_Hitler#Tõus%20võimule