60ndate eesti kirjandus ja kirjanikud (0)

60ndate eesti kirjandus
Luulesse tuli noor põlvkond autoreid, mida hakati nimetama kassetipõlvkonnaks, sest andsid oma teoseid välja luulevihikutena, kus kolme nelja autori luulevihud olid koondatud ühte pappkarpi. Sinna kuulusid tuntumatest luuletajatest: Paul-Eerik Rummo, Viivi Levik, Hando Runnel , Jaan Kaplinski, Mats Traat .
Nende luule räägib isiklikel ja üldinimlikel teemadel või loodusest ja inimese suhetest loodusega või armastusest ja tunnetest.
Hando Runnel
Tema esimesed luuletused rääkisid maaelust ja tööst. Oma loomingus kasutab ta ära rahvalaulu elemente. Tema looming läks sisult järjeks julgemaks. Toob välja eesti probleemid, et meid valitseb võõras ja rumal võim, julgustab eestlasi valede vastu võitlema, ikka eestlaseks jääma ja kirjeldab kui ilus on eestimaa.
Tema kõige julgem kogu oli „Punaste õhtute purpur “ See küll ilmus, aga keelati selle käsitlemine meedias. See luulekogu lõppeb luuletsükliga „Ilus maa“, kus on ka näiteks luuletus „Maa tuleb täita lastega“. Tema luuletused rõhutasid, et tuleb hoida eesti keelt ja meelt ning pilkasid ja tegid maha Vene võimu.
Tema luule on laululine ja seda on palju viisistatud. Ta on kirjutanud ka lasteluulet.
Doris Kareva
Tema luule räägib põhiliselt tunnetest: armastusest ja suhetest, armastuse tärkamisest, kirest, tunnete jahtumisest, kire muutumisest kiindumuseks aga ka vihaks ja ükskõiksuseks. Ta oskab väga hästi edasi anda inimese siseelu ja hingevalu . Uurib vastandeid : elu ja surm, armastuse tugevus ja armastuse mööduvus.
Luulekogu „Salateadvus“ jätkab eelmises kogus esitatud saatuse motiivi, kuid teeb seda nüüd läbi vastandamise. Kareva vastandab endas tüdruku ja naise. Nain on tasakaalukas, tema märksõnad on- tasa, salaja, märkamatult, tuul, valgus, taevas.. Tüdruk on seevastu romantiline ja raevukas, tema märksõnad on- tulemeelne, hingepõrgu, surmakuristik, kirgas patt...Seda kogu peetakse Kareva ebaühtlaseimaks, aga samas kõige kirglikumaks.
Juhan Viiding ehk Jüri Üdi
Sai tuntuks luuletajana Jüri Üdi pseudonüümi all. Luulet iseloomustab iroonilisus, sõnamängulisus, lihtne keel. Ta ütleb, et inimene võiks olla ausam, julgem, oma tõekspidamistele truu, näitab, et elus põimuvad sageli koomiline ja traagiline. Omane on ootamatute seoste ja sündmuste ühendamine. Kirjutas luuletusi 1977 aastani Jüri Üdi nime all.
Tema parimaks koguks peetakse luulekogu „ Selges eesti keeles“ . Seal ilmnevad temale omased jooned kõige paremini. Kirjutab põhiliselt mõtteluulet, kus arutleb elu ja ühiskonna üle ja lisaks on ka armastus- ja loodusluulet.
Mati Unt
Kuulsaks sai noorsooromaaniga „Hüvasti, kollane kass “ Kujutab siiralt noore poisi mõtisklusi ja probleeme: suhted vanema ja väga range tädiga, kes süüdistab teda; elu eesmärgi otsingud, tulevik, suhted naistega . Peategelane Aarne, kes tuleb maalt linna gümn-i, klassis on õppeedukuse probleem. Armastab neidu Maiat ja arvab , et neil on ühised huvid: kunst, haridus . Ta avastab, et neiu üritas talle ainult meelejärele olla ja pettub temas. Romaan oli siiras ja naiivne. Sai populaarseks kuna kujutas hästi noorte elu ja mõttemaailma.
Üks kuulsamaid näidendeid temalt on näidend „ Phaeton , päikese poeg“. Ainestik on võetud kreeka mütoloogiast, aga tegelikult kujutatakse ikka nõukogude elu probleeme. Phaeton, kes oli päikese poeg, tahtis juhtida oma isa Heliose vankrit, mis vedas päikest, et tähtis olla. Phaeton on noor, hobused hakkavad perutama, päike satub Maale liiga lähedale. Appi tuleb Zeus , kes surmab välgunoolega Phaetoni. Kuid näidendis saab Phaeton vankri juhtimisega hakkama, aga kuna ta on julge, sõnakas ja tahab ühiskonnas läbi viia uuendusi , ümberkorraldusi, siis otsustatakse ta ikkagi välgunoolega surmata, kuigi ta oleks ühiskonna teinud paremaks, aga võimudel oli vaja, et elu jätkuks vanaviisi.
Romaan „Sügisball“. Postmodernistlik romaan. Tegevus toimub tolleaegses uudses elamurajoonis Mustamäel, mis on autori arvates elamiseks ebaloomulik keskkond. Sest inimesed on küll tihedalt kokku surutud, kuid üksteisele võõrad ning puudub kontakt loodusega. Läbiv teema on selles romaanis üksildus. Teoses on mitu paralleelselt kulgevat inimsaatust, mis hiljem põimuvad ja üks teist mõjutavad. Tegelasteks on üksikema Laura, kelle suurim kirg on teler; pervert August Kask ; luuletaja Eero; arhitekt Maurer, kes on üks Mustamäe projekteerija; šveitser Theo, restorani uksehoidja, kes oli moraalitu , omakasupüüdlik, pani kirja paljude naistega on olnud voodis , tahab igast olukorrast kasu lõigata ja äri teha. See romaan näitab, kuidas inimesed elavad igaüks omas maailmas ega mõista sageli üksteist.
Tõnu Õnnepalu ehk Emil Tode
Tema tuntuim teos on romaan „ Piiririik “ (1993). Teos oli omal ajal väga uuenduslik eesti kirjanduses. Teos on postmodernistlik, tegevus toimub Pariisis. Teoses on homoseksuaalsuse teema. Peategelane on mees, kes mõrvab lõpuks oma meespartneri, kuna too üritab tema elu liialt kontrollida.
Piiririik on Eesti, mis paikneb Ida-Euroopa ja lääneliku Euroopa piiril . Meie kultuur ja vaimsed väärtused on euroopalikud, aga Lääne Euroopa suhtub meisse üleolevalt ja kahtlustavalt kui endisesse nõukogude rahvasse. Samas ei ole Lääne- Euroopa täiuslik, sest ta on liiga stagneerunud (seiskunud), puudub areng ja eesmärgid, puudub looduslikkus ja loomulikkus. Autor kujutab ka idaeurooplaste alaväärsus tunnet ja teesklust ning lapselikku imetlust lääne maailma ees, mis võib muutuda lausa lömitamiseks(orjameelseks), mis oli omane tollele ajajärgule. Tegelikult tuli erinevus ida ja lääne vahel meie raskest ajaloost ,mitte saamatusest. Emil Tode toob välja Eesti puudused, kuigi siiski suhtub peategelane Eestisse armastavalt ja kaitsvalt.
Andrus Kivirähk
Romaan „ Rehepapp “. Romaan kasutab rahvaluulest pärit legende, kuid kujutab nende abil ikkagi tänapäeva probleeme. Peategelane on kaval rehepapp, kes aitab külaelanikel tüssata nii vanapaganat kui ka mõisnikku. Kuigi Eduard Vilde on väga värvikalt kujutanud eesti rahva kannatusi teoorjuse ajal teoses „ Mahtra sõda“, aga Andrus Kivirähk kujutab eestlasi osavate varastena, kes kõik mõisniku varud hoopis tühjaks tassivad. See ei ole tõepärane, aga näitab just tänapäevast probleemi: eestlaste mentaliteet- „Mõisa köis las lohiseb “. See näitab omakasupüüdlikku elu, kus püütakse võimalikult vähe midagi teha ja küüned on kogu aeg oma poole. Selle asemel, et ise midagi teha või end arendada, hoopis varastatakse. Tehingud krattidega näitavad, et varastati ka üksteiselt, et ei olda ühtsed. Rehepaplus - tähendab omakasupüüdlikkust, sümboliseerib kasuahnust , aga samas on Rehepapp ka positiivne, sest ta on nutikas ja julge, ei kaota hädas pead, vaid saab igast raskusest leidlikult jagu. Sõnum: näitab, et inimesed on liiga enesekesksed ja ei mõtle piisavalt tulevikule.
Romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“. Seal vastandatakse kahte eluviisi. Vana metsaelu, kus inimesed on kütid, aga see käib ussisõnadega. Seal on elu lihtne, sest saavad loomadega manipuleerida . Teine on uus moodne külaelu, mille tõid ristirüütlid,kus leiba saadakse raske tööga ehk elu koosnebki põhiliselt töötegemisest, ussisõnad on unustatud ja loomi ning loodust kardetakse . Uus korraldus on kasulik just ristirüütlitele, aga eestlased peavad seda auasjaks, sest saavad uued peened kombed ülevõtta. Muutuvad järjest rohkem sõltuvamaks teistest, ei ole enam iseseisvad ega omanäolised. Romaan hoiatab meid ohtude eest nagu globaliseerumine. Kui me võtame kõik uue üle, siis ei pruugi me rahvana enam alles jääda.
Näidend „Eesti matus“. Vihjab romaanile „Tõde ja õigus“ tegelaste, suhete, teema kaudu. Näidendis korraldatakse vana Andruse matused-peied, sinna on tulnud lapsed, naabrid ja nende pered. Põhiprobleem, mida kujutatakse, et eestlane armastab rääkida oma tööst, teha pidevalt tööd, et tulevik oleks kergem, märkamata, et tulevikku ei tulegi ja elu ongi TÖÖ. Andresest jääb maha keldritäis moosi , aiatäis puuriitu ja peenraid. Sõnum, et peaks võtma aega hetke nautimiseks , mitte ennast tööga tapma. Musta mineviku asemel peaks mõtlema ka helgele tulevikule ja olevikule.