Eesti kirjandus (0)

Eesti kirjandus 1960ndatel
1960ndatel tuli kirjandusse noor põlvkond luuletajaid , keda nimetati ka kassetipõlvkonnaks – nad andsid välja 3 või 4 kaupa luulevihikuid, mis olid pandud pappümbrisesse. Seda nimetati luulekassetiks. Nende looming oli isiklikum, avameelsem, julgem. Kirjutati loodusest, armastusest, isiklikest muredest ja probleemidest ning kritiseeriti valetamist. Sinna põlvkonda kuuluvad mitmed kuulsad luuletajad: Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel , Mats Traat ja Jaan Kaplinski . Tollest ajast muutus kirjandus suures osas allegooriliseks, et rääkida teemadel ,millest otse ei tohtinud midagi öelda. Põhiline oli, et suur teeb väikesele liiga ega lase tal rahus olla ja kuidas inimese individuaalsus maha surutakse ning pettuste, valede ja vägivallaga valitsetakse.
Hando Runnel
Kirjutas juba nõukogude ajal isamaalist luulet ja paljud ärkamisaegsed laulud on tehtud tema tekstidele. Ta on pärit Järvamaalt. Kuulaks sai oma maateemaliste luuletustega, millel oli lihtne sõnastus ja läbivaks teemaks oli töö. Tema luule sõnastus on lihtne ja musikaalne , aga selle varjus on kohati väga julged mõtted. Rõhutab, kui oluline on olla uhke oma maa üle ja võõra ning vale vastu võidelda. Kujutab vihjamisi NL võimu rumalust. Luulekogu“Punaste õhtute purpur ” (1982)- luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga “Ilus maa”, mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet.
Juhan Viiding ehk Jüri Üdi
Tema isa oli kirjanik Paul Viiding. Elas Tallinnas ja oli näitleja. Sai kuulsaks oma luuletustega, mis olid filosoofilised ja sõnamängulised, arutlesid elu mõtte ja probleemide üle. Põhiliselt tõi välja elu absurdsuse ja vastuolulisuse. Tema loomingut iseloomustab võllahuumor ja tragikoomilisus. Luuletuste hulgas on ka siiraid pihtimuslikke värsse. „Vana mehe laul” räägib sellest, et elus tuleks jääda endale ja oma põhimõtetele truuks. Tema pseudonüüm oli 1977nda aastani Jüri Üdi. Kuulsaim luulekogu on „ Selges eesti keeles” – seal tuleb kõige paremini välja tema loomingu erilisus .
Mati Unt
Pärit Tartumaalt, õppis ajakirjandust. Tööle hakkas teatris, tegutses lavastajana ja teatrile repertuaari valimisega. Kirjutas romaane, näidendeid ja jutustusi.
Tuntuks sai noorsooromaaniga „Hüvasti, kollane kass!” (1963). See räägib noormehest, kes läheb linna keskkooli. Tal tekivad probleemid range tädiga, kelle juures ta elab; klassis, kus ta õpib oma õppeedukuseprobleemid; suhteprobleemid; elu mõtte ja õigete prioriteetide otsingud. Aarnel on valida kahe neiu vahel ja ta avastab, et tal on olnud enda kallimast vale ettekujutus : tüdrukul on samad vaimsed huvid, kui Aarnel, kui ta teeskles , et poisile meele järele olla. See romaan oli avameelne ja siiras ning sai populaarseks.
Näidendites kujutas võimu ja vaimu vastuolu. „ Phaeton ,Päikese poeg” (1968) Kasutab vana legendi kreeka mütoloogiast. Heliose poeg Phaeton tahab juhtida isa kaarikut päikesega. Ta ei saa hakkama ja Zeus hukkab ta, et päike maad ära ei kõrvetaks. Unt tõlgendab lugu teisiti – Phaeton tahab juhtida päikest ja saab sellega hakkama ning ta on ärksa ja mõtleva noore inimese sümbol, kes tahaks uuendusi ja muutusi ühiskonnas. Võimukandjate komisjon otsustab ta ikkagi tappa, et elu saaks samas rütmis jätkuda. See sümboliseerib, kuidas käituti nõukogude võimu ajal teisitimõtlejatega.
Romaan „Sügisball” (1979) kujutab tol ajal uuenduslikku magalarajooni Mustamäed. Kujutab erinevaid inimesi, kes seal elavad (sh telerisõltlasest üksikema Laura, pervert August Kask , arhitekt Maurer , ettevõtlik ja moraalivaba restorani uksehoidja Theo, luuletaja Eero ).Algul kulgeks nagu igaühe elu eraldi ja kõiki vaevab mingil määral üksindus. Romaani jooksul puutuvad nende elud kokku ja nad mõjutavad üksteist. Romaan näitab, kuidas ka paljude inimeste seas võib inimene jääda üksikuks ja tunda, et teda ei mõisteta. Linnakeskkonnas on inimesed tihti võõramad, kui maal või külades.
Emil Tode
Romaan „Piiririik“ räägib ida-eurooplasest, kes on rännanud Läände ja otsib seal endale kohta, kuid ei leia. Kuigi autor seda otse välja ei ütle, on peategelane pärit Eestist. Seda saab võrrelda ka Ida-Lääne kui ka armastamis-vihkamis suhtena. Raamatus on väga raske aru saada mis on tegelase reaalsus või mis on väljamõeldis. Utoopiline on see koht (riik) kuhu minategelane arvab end kuuluvat. Mitte piiririiki ega Euroopasse. Kuigi lääneriikides on kõik hea ja tore, ei taha ta sinna kuuluda. Ta meenutab oma alaväärset päritolu ja tunneb, et ei sobi ka sinna tagasi. Peategelane justkui põgeneb iseenda eest.
Doris Kareva
Doris Kareva esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid 60-ndate aastate lõpus koolialmanahhis „Trükitähed“. Laiema lugejaskonna ette astus ta värssidega ajakirjas Noorus 1974. Kui Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsioon ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetus kuulutasid välja konkursi “noorte kirjandussündmus ‘76”, oli osalejate hulgas ka abiturient Doris Kareva, kelle 11 luuletust valiti aasta hiljem kokku pandud noorte autorite kogumikku “Viis tüdrukut ja kaheksa poissi”. Peagi järgnes esikkogu “Päevapildid”. Luule räägib armastusest, selle saamisest ja saamatusest.
Andrus Kivirähk
Õppis ajakirjandust Tartu Ülikoolis ja tegutseb ajakirjanikuna. Kirjutab jutte, näidendeid ja romaane.
2000.a. ilmus postmodernistlik romaan „ Rehepapp ”, kus põimuvad eesti rahvaluule ja 19.sajandi külakultuur ja tänapäev. Tegevus toimub 19. Sajandil, aga vastupidiselt eesti realistidele, kes kujutasid eestlaste kannatusi teoorjuse päevil, kujutab Kivirähk eestlasi elurõõmaste varastena, kelle põhimõte on, et mõisa köis las lohiseb . Nad meisterdavad kratte, et see neile teistelt varandust kokku tassiks ja varastavad mõisnikelt. Nad tüssavad rehepapi abiga isegi saatanat . Ajalooliselt pole see tõene, kuid autor tahabki rõhutada, et eestlastel on aeg rehepaplikust mõtteviisist üle saada, et oma riiki arendada. Rehepapp on ka positiivne tegelane, sest ta aitab oma rahvast ja on leidlik ning nutikas. Ta ei kohku ühegi vastase ees tagasi, vaid otsib alati lahendust tema võitmiseks.
2007.a. romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” – see romaan räägib ohtudest eesti kultuurile . Tegevus toimub 13.sajandil. Peategelane on Leemet. Kujutab kahe eluviisi konflikti. Vana ja traditsiooniline eluviis – elati metsas, kütiti ussisõnade abil loomi, oldi loodusega harmoonias. Külaelu – loodust osaliselt kardetakse , ollakse sellega konfliktis, põhiline aeg kulub põlluharimiseks, usutakse ristiusu jumalat. Inimesed võtavad kergesti uued eluviisid omaks enamuse surve / kambavaimu tõttu ja ka seepärast, et see on uus ja tuleb väljastpoolt, teisest riigist, võõrastelt. Romaani lõpuks on metsakultuur hääbumas, selle esindajad mandunud, hullunud või alla andnud. Autor kujutab selle loo abil tänapäeva, kus liiga kergelt võetakse üle massikultuur, teiste riikide soovitused ja nõuanded, kasutamata kainet mõistust ja mõtlemata, kas see kergendab või raskendab meie elu.
Näidend „Eesti matus” (2002). Postmodernistlik, on täis vihjeid romaanile „Tõde ja õigus” tegelasnimede ja karakterite kaudu. Tegevus toimub tänapäeval. Talus , mille peremees on just surnud, saavad kokku tema järeltulijad ja naabrid , et peiesid pidada. Näidend kujutab, kuidas eestlase teevad pidevalt tööd, sest see on nende meelest ainuõige eluviis. Isegi linnastunud inimesed puhkasid nii aktiivselt, et vaba aega polnudki. Samuti meeldib neile meenutada eestlaste kannatusi ja eluraskusi. Noored on teistsugused , kuid ei saa vanemate seisukohta vastu. Sõnum: eestlased ei tohiks end tööga tappa, musta mineviku asemel tuleks näha ka helget tulevikku.