20.sajand kui barbaarne ajastu - poolt või vastu. (0)

Rocca al Mare Kool
20.sajand kui barbaarne ajastu -
poolt või vastu.
Koostanud Fred Joonas Alliksaar
Tallinn 2015
Soovides arutleda teemal, kas 20. sajand oli barbaarne ja kas nimetatud sajand erineb selle tõttu eelmistest sajanditest, peame kõigepealt süvenema mõistesse barbaarsus ning lahti seletama selle sõna tähenduse.
Mõiste barbaarne tuleneb kreeka keelsest sõnast barbaros, mis vanas Kreekas, hiljem ka roomlastel, tähendas võõramaalast, kes kõneles võõrast keelt. Barbar oli võõras ja arusaamatu nii keelelt, kui kommetelt, mis tekitas umbusku. Mõiste tekkimise ajal oli kreeka kultuur selgelt edumeelsem ja arenenum kui see oli kreeklasi ümbritsevatel rahvastel . Samuti oli Rooma impeerium teenäitajaks oma arengus tervele maailmale. Seetõttu muutus barbar ja barbaarne stereotüüpselt halvustavaks, tooreid ja harimatuid inimesi tähistavaks mõisteks. Tänapäeval mõistame me barbaarsuse all tsivilisatsiooni eksisteerimise üldtunnustatud põhimõtetega ja inimese põhiõigustega vastuolus olevaid tegevusi. Heaks näiteks siinkohal on sõjad , mis võivad tekkida n.ö. arenenud mõtteviisist ja arengust ning heaolust tulenevast eesmärgist kuid konflikti puhkedes võtavad endale barbaarsed tunnused.
20. sajand on olnud enim heaolu ja arengut maailmale toonud ajaperiood . Nii samuti kui on olnud eelnevad sajandid nendele eelnenud sajandite suhtes. Tegemist on normaalse arenguga. Kindlasti saab olema 21. sajand edukam kui 20-nes jne. Sellise loomuliku arenguga käib kaasas ka negatiivne pool. Kas see on võrdne ja samas suhtes teiste võrreldavate ajajärkudega on hinnangute küsimus, mis võib muutuda ajas.
20.sajand on andnud palju erinevaid uusi võimalusi inimkonnale. Samas iga edu on toonud kaasa uusi väljakutseid ja vastutuse tulevaste põlvede ees. Kas 20. sajand on olnud barbaarne? Jah ja ei.
Viikingi ajastul nottisid sõjajalal olevad hõimud vastaseid nuiade ja kividega, teineteise päid purustades. Täna selline teguviis tunduks mõistetamatu ja barbaarne. Keskaja inkvisitsiooni nõiajaht tundub jabur ja barbaarne mäng, kuid tolleaegsete arusaamade järgi täiesti õigustatud tegevus. See tähendab seda, et kõik sõltub sellest, millised on meie hoiakud erinevate sündmustele sellel ajal, kui me neile hinnanguid anname.
20.sajandi barbaarsuse üldtuntud märksõnadeks on kaks suurt sõda, mida inimkond on nimetanud suurejooneliselt Maailmasõdadeks. Mõlemas sõjas hukkus arutu hulk inimesi, vahet tegemata, kas tegu oli tsiviilisikute või sõduritega. Kõike seda troonis II maailmasõja lõpus kaks plahvatama pandud aatomipommi. Suur osa sellest katastroofist oli aga seotud sõjast kaudselt tuleneva barbaarsete aktidega tavalise elanikkonna kallal, mis jäid tihtilugu kangelaslike vastupanude, julgete ülesastumiste ja unustamatute vabastamiste retoorika udusse. Väga barbaarne! Kas aga viiking arvaks sama, jääbki meil teadmata. Julgen aga ise arvata, et sellises võimekuses, oma vastast massiliselt hävitada, oleks sel ajal nähtud pigem võimalust oma hõimule tagada kindel järjepidevus kui, et see oleks tekitanud küsimusi võimaliku barbaarsuse osas.
Nii nagu muutuvad meie hoiakud ajas muutub ka barbaarsuse olemus ja sisu. Kõnealuse sajandi ülikiire areng teaduses on toonud esile uued valdkonnad, millele inimkond ei ole varem selliselt keskendunud. Nendeks on loodushoid , ühiskonna sotsiaalsed probleemid, psühhotroopsete ainete massiline kasutamine, pere ja kooli vägivald ja veel palju muud sarnast. Need aspektid lähtuvad inimkonna edasi arenenud väärtushinnangutest ning mõjuvad uudsete ja probleemsetena. Kõikides nendes uutes nähtustes sisaldub barbaarsus samuti oma uues kuues. Kahekümnendal sajandil ei olnudki enam vajadust arutada ja analüüsida nõia uputamist linna kaevu kuna puudus nii nõid, kui ka kaev linna väljakul. Küll aga seisime silmitsi loodusreostusega globaalses mõistes. Ennast unustav tehnoloogia ja tööstuse areng ning sõjategevus oli toonud kaasa ülemaailmse ja kaua kestva ökokatastroofi, mille tingimustega praegu elav inimkond on harjunud . Täna räägime tõsiselt tapja kilekottidest looduses. Eelmisel sajandil meie vanaemad aga sobitasid kilekotte enda kantava garderoobiga. Moeasjast oli saanud katastroofi üks peategelasi ja see on väga barbaarne.
Looduse moonutamine oli 20.sajandil ja seda eriti sajandi alguspoolel uuendusliku ja progressiivse sisuga tegevus, mis pälvis ühiskondlikku tunnustust. Selles osas sammusid esireas endine Nõukogude Liit ja Hiina, kes kasutasid kahetsusväärselt suurt osa kogu maailma loodusressursist. Üheks selle aja ,,silmapaistvaks saavutuseks, oli Araali mere kadumine maailma kaardilt . Kas selles ei olnud midagi barbaarset? Kas selles tegevuses ei olnud just seda algset - võõrast ja mõistetamatut, mis tekitab umbusaldust!? Kas viikingite nuiavõitlus oli barbaarsem kui terve regiooni looduskeskkonna pöördumatu hävitamine 20. sajandil? Või on hoopis barbaarne see, et eskimo sööb ära toorelt terve hülge ja seda teeb ta kahekümnendal sajandil kaasa arvatult ?
Surmanuhtlus kaotati eelmisel sajandil paljudes riikides. Mis ühelt poolt räägib sellest, et inimkond, täpsustatult küll, osa rahvaid, on jõudnud oma tõekspidamistes tasemele, kus sellist teguviisi hinnatakse barbaarseks ja lubamatuks isegi kõige rängemate ja õõvastavamate kuritegude karistusena. Samas aga teiselt poolt hakkas tõstma pead terrorism, mis kogu arenenud maailma väärtushinnangute jaoks oli võõras, arusaamatu ja täiesti vastuvõetamatu. Õigust mõistavad inimesed lähtudes enda tõekspidamistest ja meelsusest teiste inimeste üle ilma kohut pidamata. Tehes seda brutaalsel ja barbaarsel moel. See mõttekäik näitab, et barbaarsuse olemusel võib olla kultuuriline ja miks mitte ka usust tulenev taustsüsteem, mis tingib selliste nähtuste tekke, mida peame endale omases kultuuriruumis barbaarseteks.
Eelmine sajand on toonud inimkonnale kaasa palju head. Tsiviliseeritud ühiskonnas on toimunud suured põhimõttelised muutused. 20. sajandil hakati tõsiselt pühenduma loodushoiule, keskkonnale, kus me elame ja mille tuleviku suhtes me kanname vastutust. Teaduse ja õppetöö muutus märksa süsteemsemaks ja haridus muutus kättesaadavaks ja enesest mõistetavaks paljudes riikides. Tehnoloogia areng on loonud täiesti uued alused kõikides eluvaldkondades. Inimese kiire ja vaba liikumine oma koduplaneedil ning tõhus kommunikatsioon on enesest mõistetavad paljude inimeste igapäeva elus. Muusika on saanud erinevate kümnendite elulaadi ja moe tunnuseks ning selle levikul ei ole enam piire. Sport on muutunud paljudele elu lahutamatuks osaks ja sport kui meelelahutus moodustab kindla segmendi muu meelelahutuse laias skaalas. Arstiabi põhineb tugeval teaduslikul alusel. Inimene väljus oma koduplaneedilt tänu arenenud tehnoloogiale ja erinevate kogukondade koostööle. Seda väga kena loetaelu võiks veel pikalt jätkata tuues välja eri elu ja teadusvaldkondade edukaid detaile. See kõik ei viita sugugi barbaarsusele vaid vastu pidi loob ilusa pildi möödunud sajandist.
Mõtlemapanev siinkohal on see, et kõik loodud hea ja edumeelne ei ole sugugi kättesaadav ja omaksvõetud kõikide rahvaste poolt planeedil, kus kommunikatsioon ja liikumine tunduvad paljudele lihtsad ja endastmõistetavad võimalused. See on tekitanud lõhe nn. arenenud maade ja arengumaade vahele. Sisuliselt olema samas olukorras, kus olid hellenismi aegsed kreeklased , kes nimetasid võõrast ja arusaamatut barbaarseks. Suur areng on kaasa toonud seda suurema arengu ebaühtluse, mis omakorda on aluseks võimalikele barbaarsetele ilmingutele, sest me ei mõista teineteist tervel Maal.
Ajaloo suurimad konfliktid on põhinenud suuremal või vähemal määral alati, kas usust või rahvusest tulenevatel erimeelsustel. Konflikt Iisraelis on kestnud 3000 aastat ja lõppu sellele ei ole näha. Ka 20. sajand ei ole seda olukorda kuidagi muutnud muul moel, kui selliselt, et vastaspoolte käsutuses on tipp tehnoloogial põhinevad relvad, ja hävitustöö on mõlemal poolel täpsem ja efektiivsem. Tänapäeva mõistes lausa vähem barbaarsem, kui eelnevate sajandite jooksul.
Olen sündinud 20. sajandi lõpus. Seega minu võimalus anda hinnangut möödunud sajandile ei ole vahetu vaid põhineb minu teadmistel ja hilisematel kogemustel. Kindlasti palju on seda hinnangut mõjutamas minu pere ja lähedaste arvamus ning nende kogemus. Loomulikult on suur osa ka õpitul ja maailmas reisides ja seal nähtul. Usun ka seda, et minu hinnangud barbaarsusele ja eelmisele sajandile samas kontekstis ei ole sarnased näiteks Indoneesias, Itaalias või Kanadas elavale samas vanuses poisi hinnangutega, sest meie kogemus ja ajalooline taust on nii erinev.
Minu arvamus on, et 20. sajand ei erine mitte millegi poolest eelnenud sajanditest selles, kas see oleks olnud kuidagi rohkem või vähem barbaarne kui eelmised. Kogu maailm on pidevas arengus ja selle protsessiga kaasneb alati edu ja positiivsus täpselt sama lahutamatult kui see tundmatus, mille me nimetame barbaarsuseks.