Võimalus ja paratamatus õpetada mitmekultuurilises klassis (1)

Võimalus ja paratamatus õpetada mitmekultuurilises klassis.
Jaanika Tuisk
Globaliseerumisprotsessi käigus kaovad piirid, mis eraldavad erinevate rahvaste kultuure. Üha rohkem inimesi liigub ühest riigist teise, otsimaks endale sobivamaid elamis -ja töötamiskohti.
Tänapäeva mitmekultuurilistes ühiskondades toetatakse ja kultiveeritakse arusaama, et on hea, kui ühe ja sama ühiskonna raames eksisteerib mitu erinevat kultuuri, kuna see muudab kogu elu mitmekesisemaks (Valdmaa, 2002).
Sageli saabutakse aga võõrustajamaale koos peredega. See omakorda toob kaasa olukorra, kus haridust pakkuvate asutuste keelelis- kultuuriline pilt mitmekesistub. Sulev Valdmaa tõdeb, et mitmekultuurilist haridust on vaja põhjusel, et erinevatest kultuuridest pärit inimesed teaksid, mõistaksid paremini ja aktsepteeriks üksteist.
Tänaseni on Eesti koolidesse toonud erinevaid kultuure endise Nõukogude Liidu liikmesriikide rahvaste järeltulijad ( venelased , ukrainlased jne.), kuid kaugel pole aeg, mil klassiruumides võib kohata Euroopa Liidu erinevatest liikmesriikidest tulnud lapsi. Vastavalt Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu direktiivile 77/468, peab liikmesriigimaad tagama tööjõu vaba liikumise korras saabunud tööliste lastele hariduse asukohamaal.
Mitmekultuuriline haridus toob endaga kaasa suuri muudatusi haridussüsteemis-tähelepanu tuleb pöörata riigikeele õppele, õpetajate ( täiend -) koolitustele jt. mitmekultuurilise hariduse õpetamise aspektidele. Kuid Eesti on õnnelikus olukorras erinevalt mõnest teisest riigist, sest me ei pea alustama nullist, vaid saame toetuda varasematele kogemustele - venekeelsete laste õpetamisele.
Kuid hoolimata sellest, et meil on olemas väike kogemus õpetada teisest rahvusest lapsi, on siiski olukord, kus ühiskond ja haridus üha enam mitme-kultuuristub, uudne ja hariduse andjad peavad end pidevalt täiendama, et õpetada lapsi tundma erinevaid kultuure, suhtlema kultuuritundlikult, ennetama ja lahendama kultuurierinevustest tulenevaid konflikte ( Trasberg , 2002 lk 13).
Tänasel Eesti õpetajal on võimalus ja samas ka paratamatus õpetada multikultuurses klassis.
Võimalus õpetada mitmekultuurilises klassis
Kui õpetajal avaneb võimalus õpetada mitmekultuurilises klassis, siis toob see kasu nii õpetajale endale kui ka tervele klassile.
Õpetaja peab olema suuteline õpetama ja mõistma teisest kultuurist tulevaid lapsi. See tingib aga selle, et ta peab tutvuma lapse kultuuritaustaga. Õpetaja peab endale selgeks tegema võõra kultuuri kasvatustraditsioonid, kombed jne., et paremini mõista ja aru saada, lapsest ja ka tema vanematest, et ennetada konfliktsituatsioone või tekkimise korral teadvustada nende võimalikke põhjuseid. Tutvumine uute kultuuridega, avardab õpetaja silmaringi. Teadmiste suurenemisel muutub õpetaja ise mitmekesisemaks, tolerantsemaks, mõistvamaks erinevuste suhtes.
Lisaks kultuuri tundmisele peab õpetaja omandama või arendama endas oskuseid , mis aitaksid tal õpetada kakskeelseid lapsi ja lapse emakeelest erinevat (võõr)keelt, et nad paremini ja valutumalt sotsialiseeruksid ühiskonda, kuid samas ei unustaks nad oma kodumaa kultuuri. Samuti tuleb õpetajal võib olla end täiendada kogu õpetamisprotsessi põhimõtete osas.
Tutvudes erinevate rahvuste õpetamistavadega võib õpetaja leida uusi ideid, kuidas õppeprotsessi läbi viia. Samuti tuleb õpetajal olla loov ning valmis lähenema õpetamisele ka mõnest teisest küljest ning juhtima grupis toimuvaid protsesse.
Huvitavad lähenemisviisid õpetamisele ja uued õpetamismeetodid muudavad ka tavaõpilaste jaoks tunni põnevaks. Ka nemad hakkavad tundma huvi teiste rahvuste kohta ning mõistavad, aktsepteerivad inimeste erinevusi. Olles osake mitmekultuursest klassist saab iga õpilane hea kogemuse võrra rikkamaks , kuidas tulla toime ja suhelda ümbritseva maailmaga , mis ongi mitmekultuuriline.
Muutuvas maailmas peab ka õpetaja pidevalt juurde õppima, end täiendama. Õpetajal, kes leiab, et enesearendamist mitmekultuurilise hariduse vallas pole vajalik, tuleb kahjuks oma töökoht vabastada ning anda see inimesele, kes on valmis täiendkoolitusteks.
Sellised täiendkoolitused ja ümberõppimised võivad küll õpetajat hetkeks hirmutada, aga muudatused panevad arendama ja õppima, mis on kahtlemata positiivne.
Paratamatus õpetada mitmekultuurilises klassis
Olles globaliseerimise keeristormis on paratamatu, et meie ühiskonda tulevad inimesed teistest riikidest, rahvustest ja kultuuridest. Kui me tahame käia maailmaga ühe sammau ja anda haridust kõigile, siis peame olema valmis seda ka tegema. Lapsed, kes oma vanematega võõrustajamaale kaasa tulevad soovivad omandada haridust, kas siis emakeeles või teises (võõr) keeles. Kuna meie riigil ei ole raha, et anda rahvusvähemusgruppidele emakeelset haridust, siis tahestahtmata tuleb kakskeelsed lapsed panna eesti õppekeelega kooli ning õpetajad peavad paratamatult õpetama teiste laste kõrval ka neid.
Tendents on ka sinnapoole, et järjest rohkem meie koolidesse võõrtööliste lapsi tuleb ja neile kõigile peab haridus olema kättesaadav. Seega tuleb antud valdkonnaga ja sellest tulenevate probleemidega tegeleda. Õnneks on haridusministeerium teadvustanud, et mitmekultuuriline haridus on paratamatus meie koolides ja õpetajad peavad õpetama ka lapsi, kes ei mõista riigikeelt ja sellest tulenevalt on probleemiks ka materjalidest arusaamine ja teised õppe- kasvatusprobleemid. Positiivne on ka see, et ministeerium on hakanud selliste probleemidega ka tegelema. M. Soll on toonud välja viis olulisemat valdkonda rahvusvähemuste integratsiooni alal:

eesti keele kui teise keele õpetajate ja eesti keeles õpetavate aineõpetajate süsteemse koolituskava väljatöötamine,

eestikeelsele gümnaasiumiõppele ülemineku strateegia täpsustamine,

keelekogukondade vaheliste kontaktide tihendamine ,

muukeelsetele lasteaedadele õpetajate koolitamine

eesti keele kui teise keele lõpu- ja riigieksamite tulemuste analüüs reaalse suhtlemispädevuse seiskohast. (Soll, 2002)
Need viis punkti on kõik väga olulised, aga et õpetaja tunneks end klassi ees turvaliselt ja oskaks ainet viia teisest kultuurist pärit õpilasteni, tuleks eelkõige tähelepanu pöörata õpetajakoolitusele. Praegu on võimalik selleteemalisi kursusi läbida valikainetena Tallinna Pedagoogikaülikoolis (praeguses Tallinna Ülikoolis), aga kindlasti tuleks selline kursus panna põhiõppesse ning pakkuda täiendkoolituses juba töötavatele õpetajatele.
Õpetajad peavad mõistma, et minevikku jäi aeg, kus klass oli monokultuurne ning ühiskond liigub sinna poole, et rahvusvähemused saavad meie igapäeva reaalsuseks ning on paratamatult peame me andma haridust kõigile- seal hulgas lastele, kes on pärit teisest kultuurikeskkonnast.
Tänasesse olukorda, kus ühiskond muutub järjest kirjumaks, ei peaks suhtuma negatiivselt, vaid tegelikult annab see meile hea võimaluse end täiendada ja õppida elama erinevate inimestega ning nende uusi mõtteid ja ideid kasutada oma tavapärases elus, et muuta see mitmekesisemaks. Samuti õpivad rahvusvähemused meilt. Nii saame me üksteist täiendada.
Sulev Valdmaa on väga tabavalt öelnud, et mitme kultuuri olemasolu ühiskonnas suurendab seal elavate inimeste teadlikkust sellest, et tegelikult oleme me kõik mitmekultuurilised isiksused - inimese identiteet on algusest peale mitmekultuuriline (Valdmaa, 2002). Seega on väga suur tõenäosus, et iga õpetaja õpetab mitmekultuurilises klassis.
Kasutatud kirjandus

Valdmaa, S. (2002). Mitmekultuuriline maailma pedagoogilisest perspektiivist. Tallinn: Jaan Tõnissoni Instituut.

Trasberg, K. (2002). Haridus mitmekultuurilises perspektiivis. Tartu: TÜ Kirjastus.

Soll, M. (2002). Rahvusvähemused Eesti koolis. Haridus, nr 4, lk 47