Veljo Tormis (0)

VELJO TORMIS
Referaat
2012
SISSEJUHATUS
Veljo Tormis on üks Eesti suuremaid heliloojaid. Ta on meie silmapaistvamaid ja omalaadsemaid koorikomponiste. Eesti muusikasse tõi uue ajajärgu 1930. aastatel sündinud põlvkond ( Eino Tamberg, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Jaan Koha, Veljo Tormis jt). Eelkõige tähendas uus eemaldumist sõjajärgsest rahvusromantilisest helikeelest ja pöördumist muusikamaailmas juba levinud suundade poole.
ELULUGU
Veljo Tormis on sündinud 7. augustil 1930 Kuusalu vallas ja üles kasvanus Vana- Vigalas . 1942. aastal alustas Tormis Tallinna konservatooriumis August Toppmani klassis oreli õppimist. 1950. aastal hakkas Tormis õppima Villem Kapi juures kompositsiooni. 1951. aastast tudeeris helilooja Moskva Konservatooriumis. Moskvast naasnuna töötas Tormis aastatel 1956 - 1960 Tallinna Muusikakoolis teoreetiliste ainete ja kompositsiooniõpetajana. 1956 - 1969 oli Tormis ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 1974 - 1989 esimehe asetäitja. Tormis on alates 1956. aastast Eesti Heliloojate Liidu liige. Samuti on Tormis ka Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia professor . 1963. aastal külastas Tormis koos Arvo Pärdiga esimeste eesti heliloojatena uue muusika festivali „Varssavi sügis“, mis toimub siiamaani igal sügisel alates 1956. aastast. 1969 aastast on ta vabakutseline helilooja. Alates 1972. aastast, mil ilmus Tormise artikkel „Rahvalaul ja meie“, väga põhjalik ja kirglik manifest, on ta aastakümneid regivärsilist rahvalaulu propageerinud. Ta on olnud paljudel üritustel eeslaulja ning kõnelnud rahvaviisist. Tormis kutsus üles sulatama regilaulu kooliõpetusse, lootes nii uute rahvalaulikute tekkimisele ning rahvalaulu muutumisele taas meie muusikaliseks emakeeleks. Paljudel üritustel on Tormis olnud eeslaulja ning püüdnud inimesi panna tunnetama regilaulu maagiat. Seda maagilist kogemust annab ta edasi ka paljudes oma teostes.
LOOMING
Veljo Tormise helikeel on üles ehitatud soome- ugri rahvaste ürgsetele tekstidele, mis on meieni läbi aastatuhandete jõudnud suulise pärimusena. Oma seadete kaudu neid kaasaegse inimeseni tuues on helilooja kasutanud mitmekesiseid meloodia , rütmi ja harmoonia töötlemise võtteid. Ometi on igal pool tuntav põhiline ehituskivi, läänemeresoome regiviis . Selle kaudu ilmneb omakorda soome-ugri ühiskultuur, monotoonsuse taha peidetud detailirikas maailm.
Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning kaks avamängu orkestrile, millest avamäng nr 2 ( 1959 ) on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid ning kõlas eesti esimene muusikateosena festivalil „Varssavi sügis“. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi "Luigelend" (1964), kantaat-balleti "Eesti ballaadid " (1980), näidendi- ja filmimuusikat.
Rahvaviisi käsitlemises sai pöördeliseks teoseks viiest tsüklist koosnev sari „Eesti kalendrilaulud“ (1966-1967) alaosadega „Mardilaulud“, „Kadrilaulud“, „Vastlalaulud“, „ Kiigelaulud “ ja „Jaanilaulud“. Selle tsükliga kujunes välja Tormise omapärane käekiri, mille kohta ta ise on öelnud, et „mitte mina ei kasuta rahvaviisi, vaid rahvaviis kasutab mind“. See tähendab, et rahvamuusika pole talle eneseväljendamise vahendiks , vaid vastupidi - tema tunneb kohustust vahendada rahvamuusikat, selle vaimu, mõtet ja vormi. Oma teostes püüab Tormis regilaulu algteksti võimalikult terviklikuna säilitada ning üksnes täiendab seda.
Regilaulule tuginevates teostes kuuleme rahvaviisi enamasti katkematult. Seda võidakse nihutada kõrgemale-madalamale, anda ühest häälerühmast teise, „paljundada“, nii et ta kõlab korraga eri kõrgustelt, sageli tiheda klastrina. Kõik saateks kõlav on enamasti tuletatud viisist enesest. „Jaanilaul“ (tsüklist „Jaanilaulud“, 1967) on hea näide kõigist neist võtetest.
Mitmel puhul on Tormis imiteerinud rahvapille, näiteks lõõtspilli „ Ingerimaa õhtute“ avalaulus. Samas on ta jäljendanud ka rahvalauliku omapärast „õhuvõtmist“ viisi kulgu katkestamata.
Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis „Kümme haikut“ häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski , 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid („Hamleti laulud“ 1964/65, „ Maarjamaa ballaad“ 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed („ Pikse litaania“, 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis „Looduspildid“ (1964-69, alaosadega „Kevadkillud“, „Suvemotiivid“, „Sügismaastikud“, „Talvemustrid“).
Eesti koorimuusikas on Tormise loomingu tähtsust raske ülehinnata - aastakümneid on ta olnud selles valdkonnas sõltumatu liider. Pikka aega oli tema muusika peaesitajaks RAM. Väga palju esitati Tormise loomingut just oma kõrgperioodil, 1960.-1970. aastatel, mil Gustav Ernesaksa juhitud kooril oli kanda suur roll vastupanus nõukogude ideoloogiale. Hiljem on Tormise teoste hinnatuimaks esitajaks ja salvestajaks olnud Tõnu Kaljuste juhitud Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Viimastel aastakümnetel on Tormisest kujunenud üks tunnustatumaid ja põnevamaid koorikomponiste kogu maailmas, kelle helikeele on eeskujuks võtnud paljude maade heliloojad .
Veljo Tormise elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks eestikeelset raamatut: Urve Lippusega koostöös valminud „Lauldud sõna“ ja Priit Kuuse koostatud „Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks“. Inglise keeles on ilmunud Mimi S. Daitzi raamat „Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis“.
Paljud Veljo Tormise teosed on sündinud koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.
TUNNUSTUSED

• 1967 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
  
• 1970, 1972 – Eesti NSV riiklik preemia
  
• 1974 – NSV Liidu riiklik preemia
  
• 1975 – Eesti NSV rahvakunstnik
  
• 1980 – Rahvaste Sõpruse orden
  
• 1980, 1986 – Eesti NSV muusika-aastapreemia
  
• 1987 – NSV Liidu rahvakunstnik
  
• 1995, 2000, 2005 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia
  
• 1996 – Riigivapi III klassi teenetemärk
  
• 1998 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia
  
• 2005 – Rahvusmõtte auhind
  
• 2009 – Eesti Muusikanõukogu Heliloomingu preemia
  
• 2010 – Riigivapi I klassi teenetemärk
  

Kasutatud kirjandus
Kaarlep 2007. Eesti muusikalugu , kunstmuusika, gümnaasiumiõpik. Tln. : Talmar ja Põhi, 350 lk.
Eesti Muusika Infokeskus http://www.emic.ee/veljo-tormis-est
http://et.wikipedia.org/wiki/Veljo_Tormis
http://en.wikipedia.org/wiki/Veljo_Tormis
http://www.kappiyhing.ee/esi/veljo_tormis_2004.html
http://www.tormis.ee/VTindex.html
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tormis/elu.ht m