Veebiülekanded (0)

Infotehnoloogia Instituut
VEEBIÜLEKANDED. TEHNOLOOGIA
Ainetöö
Õppejõud: Tauno Õunapuu, MSc
Rakvere 2010

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 4
1. VEEBIÜLEKANDED 5
1.1. Ajaloost 5
1.2. Üldine tööpõhimõte 5
1.3. Progressiivne allalaadimine 6
1.4. Voogmeedia edastamine 6
1.4.1. Server 6
1.4.2. Andmevõrk 7
1.4.3. Meedia taasesitus 7
2. ANDMETE TÖÖTLEMINE 9
2.1. Matemaatiline alus 9
2.2. Videokompressioon 9
2.2.1. Põhimõte 9
2.2.2. Meetodid 9
2.2.3. Tihendamissüsteemid 10
2.3. Multimeedia raamistikud 11
3. VEEBIÜLEKANDED PRAKTIKAS 13
3.1. Veebikonverents 13
3.2. Veebinar 13
3.3. Videotelekonverents VTC 13
3.4. Probleeme 14
4. KOKKUVÕTE 15
5. KASUTATUD ALLIKMATERJALID 16

SISSEJUHATUS

Veebiülekanded (webcasting) on laiemas mõttes mingi sündmuse ülekanne üle interneti samaaegselt paljudele kuulajatele ja vaatajatele. See võib olla tele- või raadiosaade , konverents, kontsert , loeng või seminar ning palju muud.
Veebiülekannete all mõistetakse tavaliselt lineaarset ja mitte- interaktiivset, voogedastust üle võrgu, kuid autor puudutab töös ka interaktiivset meediat ( live webcast/media) ning veebiülekannete tehnoloogiaid.
Käesoleva ainetöö eesmärgiks on anda ülevaade veebiülekannete tegemise ajaloost, tööpõhimõttest ja erinevatest tehnoloogiatest.
Autori motiiviks teema valikul oli saada uusi teadmisi varemgi huvi pakkunud valdkonnas, multimeedias ja arvutigraafikas- olles ise kasutanud multimeedia võimalusi, kuid jätnud endale põhjalikult selgeks tegemata videokompressiooni ja voogmeedia teoreetlise ning tehnoloogilise poole. Neid alapunkte käsitletaksegi sügavamalt.
Töö kirjutamisel kasutati ja kinnistati ka arvutivõrkude aines omandatud teadmisi.

1. VEEBIÜLEKANDED

1.1. Ajaloost

Esmakordselt kirjeldati ja esitleti veebiülekannet 1989. aastal USA-s Brian Raila poolt. Kontseptsioon: kuulaja /vaataja ei pea tervet sisu korraga alla laadima , vaid teeb seda osade kaupa. Ta kasutas terminit buffered media (puhvermeedia)- meedia algust hoitakse mälupuhvris ja esitatakse samal ajal kui toimub järgnevate osade allalaadimine, mis omakorda laetakse puhvrisse oma järjekorda ootama.
Koostöös James Paschettoga loodi esimene töötav prototüüp, mida demonstreeriti 1995 aasta oktoobris Montreaux-s (Šveits), kuid näiteks juba 1993 alustas firma Visual Data teenuse Hotelview pakkumist: klientidele näidati 2- minutilisi videosid paljude maailma hotellide pakutavaga. (Wikipedia, 2010)
1996. aastal lasi tollane Progressive Networks , nüüdne RealNetworks, välja esimese Real Playeri, esialgu vaid audiofailide online kuulamiseks. Esimeseks toetatud videoformaadiks oli FutureWave/Macromedia Flash vektoranimatsioon (swf). Alates Real Player 7st toetas see ka erinevatele allalaadimiskiirustele sobivaid videofailide kodeeringuid. (Sinclair, 2001)
Edasised olulisemad arengud on toimunud järgnevatel suundadel:

tarkvara - video kodeerimine ja andmetihendus, edastamisprotokollid;

riistvara - muutunud töökiirused ja uued tehnoloogiad ja info edastamiseks;

üldkontseptsioon- laialdased videosharing võrgustikud, veebitelevisoon, mobiilsus.

1.2. Üldine tööpõhimõte

Tavalised videofailid tuleb enne vaatamist salvestada arvutisse või vaadata neid andmekandjalt. Voogmeedia kasutamisel salvestamist ei toimu, kasutatakse ainult mälupuhvrit, kuhu paigutatakse võrgust allalaetav osa meediast (ülalkirjeldatud buffered media), seda esitatakse kui on kogunenud piisav hulk andmeid. Puhvris hoitakse kogu aeg teatavat varu, nii et taasesitatavas videopildis ei teki allalaadmiskiiruse muutumisest tulenevaid katkestusi. Meedia edastamiseks tihendatakse see enne võrku saatmist ning vastuvõtjas pakitakse kodekite abil lahti ja taastakse esialgne video. Kodek on andmetihenduseks kasutatav algoritm või programm (ingl. codec, lühend sõnadest compression/decompression).
Võrku saab saata nii varem salvestatud kui ka reaalajas toimuvat live videot (otseülekanne, interaktiivne seminar, veebikonverents).
Kõige üldisemalt kirjeldab voogmeedia edastamist (edaspidi ka striimimist) järgnevate seadmete rida: kaamera/mikrofon, salvestusseade, server, andmevõrk, vastuvõttev seade (arvuti, digibox , mängukonsool), programm meedia taasesitamiseks (player). Autor jätab kõrvale video jäädvustamise ja salvestamise tehnika ning keskendub voo edastamisele ja taasesitamisele.

1.3. Progressiivne allalaadimine

Üks võimalustest on ka video edastamine „HTTP voona“ (vt 1.4.1.)- see tähendab progressiivset allalaadimist ja esitamist vastavalt saabunud info hulgale. Enamik meediamängijaid on varustatud omadusega alustada meedia esitamist koheselt kui andmehulk seda lubab.

1.4. Voogmeedia edastamine

1.4.1. Server

Meedia striimimiseks internetis on 2 võimalust: kasutatakse standardset veebiserverit või spetsiaalset meediaserverit.
Tavalise veebiserveri kasutamine pole eriti suur samm edasi lihtsast failide allalaadimisest, sest transpordiks kasutatakse HTTP protokolli, mis pole mõeldud reaalajaülekanneteks. HTTP opereerib koos TCP-ga, mille ülesandeks on suurendada andmete liikumise kiirust samal ajal jälgides stabiilsust ja võrgu läbilaskevõimet. TCP saadab kõigepealt madalal kiirusel (low start), siis tõstab seda järguti kuni sihtpunkt teatab paketi mittesaamisest (packet loss), TCP fikseerib, et see on kõrgeim kiirus, millega saata tohib (et säilitada stabiilsus), saadab kadunud pakette uuesti. TCP ei kindlusta, et kõik paketid saavad saadetud õigeaegselt st ajal, mil toimub meedia taasesitus.
Spetsiaalne meediaserver kasutab UDP protokolli, mis on kiire, ei toimu pakettide uuestisaatmisi, ei kontrollita andmete kohalejõudmist. Striimitava video kvaliteet ei muutu inimsilmale tajutavalt mõnede pakettide kadumisel (sama kehtib ka audio kohta). UDP- l on ka võrgus kõrgem prioriteet . Server kasutab eraldi funktsiooni pakettide uuesti lähetamiseks (UDP resend ) ja saadetakse ainult need, mis jõuavad kohale meedia taasesitamise aja sees (Streaming Methods, 2010).
Meediaserverid kasutavad kombineeritult ka TCP, mis on vajalik näiteks tulemüüriga suhtlemisel. Serveritest nimetagem: Windows Media Server, Quicktime Streaming Server, Darwin Streaming Server, Vitalstream, Speedera.

1.4.2. Andmevõrk

Lähtuvalt olukorrast kasutatakse meediapakettide edastamisel erinevaid aadresseerimisi:

Multiedastus (multicast)- ühe ja sama informatsiooni saatmine valitud vastuvõtjate rühmale, ka kahepoolne edastus veebikonverentside puhul;

Leviedastus (broadcast)- kus samu andmeid saadetakse valimatult kõigile, kes omavad vastuvõtuks vajalikku aparatuuri ja ühendust;

Üksikedastus (unicast)- ühelt saatjalt ühele vastuvõtjale, kasutatakse erijuhtudel, näiteks intranetis kindlale masinale voo saatmisel, ka Skype ;
Näide- meediaserverite striimimiseks seadistamisel saab teha valikuid , kombineerides protokolle ja adresseerimismeetodeid:

UDP Unicast: Üksikedastus. Sisesta IP address (vahemik 0.0.0.0 - 223.255.255.255)

UDP Multicast: Saada mitmele arvutile kasutades multiedastust. Sisesta gruppi IP- aadress (vahemik 224.0.0.0 - 239.255.255.255)

HTTP: Saada kasutades HTTP protokolli. ( Easy Streaming, 2007)
Multipleksimiseks nimetatakse mitme signaali või teabevoo viimist sellisele kujule, et neid saab samaaegselt edastada ühel signaalikandjal üheainsa liitsignaalina. Vastuvõtupoolel toimub signaalide üksteisest eraldamine ehk demultipleksimine. Telekommunikatsioonivõrkudes kasutatakse aegmultipleksimist (TDM- Time Division Multiplexing), mis eraldab igale andmejadale oma ajaintervalli ja suurendab võrgu läbilaskevõimet. (E- teatmik )
Võrguprotokolle: MMS/ Netshow; Real-Time Streaming Protocol (RTSP)- peamine protokoll Windows Media edastamiseks, kuid seda kasutavad ka teised süsteemid; PNM- RealMedia/RealVideo/RealAudio.

1.4.3. Meedia taasesitus

Striimingu esitamiseks reaalajas kasutatakse peamiselt multimeedia mängijaid (media player) ja nende veebilehitsejate mooduleid (plugin, add- on), mis omakorda vajavad info lahtipakkimiseks dekoodereid (kodekid). Tuntumad on Windows Media Player, QuickTime, RealMedia Player, WinAmp ning eriti universaalne VLC Media Player. Kõikide veebilehitsejate ja platvormidega töötab Flash Player plugin. Lisaks kasutatakse ka striiminguseadmetega integreeritud tarkvara- näiteks VBrick StreamPlayer.
Andmete töötlemist saatmisel ja vastuvõtmisel kirjeldatakse täpsemalt töö 2. osas. Enim tähelepanu pöörab töö koostaja video kodeerimisele- pakkimisele, sest see on kvaliteetse ülekande nõudlikum osa.

2. ANDMETE TÖÖTLEMINE

2.1. Matemaatiline alus

Teoorias on video värvipikslite kolmemõõtmeline massiiv (3D array ). Kaks mõõdet kirjeldavad kujutise liikumist ruumis ( vertikaal - ja horisontaalteljed), kolmas, aga ajadomeen- piltide käitumist ajateljel. Kaader (frame) on siin pikslite hulk, mida kirjeldatakse antud ajahetkel ja on põhimõtteliselt sama, mis paigalseisev pilt. Seega koosneb video kaadritest ja neis sisalduvatest piltidest.

2.2. Videokompressioon

Meedia salvestamisel ja edastamisel tihendatakse andmed (data copression, video/audio compression/decompression; edaspidi- kompresioon/ pakkimine või tihendamine ja dekompressioon/ hõrendamine). Seda tehakse salvestusmahu ja saatmiseks nõutava ribalaiuse vähendamiseks. Et veebiülekannetel on kiirus ja seega andmete kompressioon määrava tähtsusega, siis vaatleme teemat süviti.

2.2.1. Põhimõte

Video andmed sisaldavad ruumilist ja ajalist liiasust. Need sarnaste elementide korduvused saab kodeerida, registreerides erinevused sama kaadri sees ja erinevate kaadrite vahel. Ruumiline kodeerimine kasutab seda, et inimsilm ei taju väikeseid muutusi värvides sama hästi kui muutusi kujutise heleduses. Seega saab sarnaste värvipikslite alad taandada nende arvutatud keskmisele värvitoonile (sama tehakse ka JPEG pildikompressioonil). Ajaliselt jäävad paljud pikslid samaks tervetes kaadriseeriates, kodeerida tuleb ainult erinevused .( Introduction to video compression, 2006)
Kadudeta kompressiooni (lossless compression) puhul taastakse andmete hõrendamisel andmete esialgne kuju, dekompressitud fail ja originaal on täiesti identsed. (E- teatmik).
Kompressiooni läbipaistvus ( transparency ) on kadudega kompressiooni (lossy compression) ideaalne tulemus. Kui kadudega kompressiooni tulemust tajutakse originaaliga identsena, siis nimetatakse kompressiooni läbipaistvaks (transparent). Teiste sõnadega väljendudes – kompressiooni läbipaistvus tähendab, et kompressiooni tulemusel tekkivad moonutused (compression artifacts) on märkamatud või puuduvad.

2.2.2. Meetodid

Videodes kasutatakse kompressimismeetodeid, mis on erinevad ja olenevad nõudmistest video kvaliteedile, ribalaiusele, biti- ja edastamiskiirusele:

Kaadritevaheline (interframe compression)- võrreldakse iga kaadrit eelnevaga , sarnased osad kopeeritakse bitt- bitilt edasi- kui on erinevused, siis kodeeritakse käsud, mida tuleb teha (lihtne liikumine, nihutamine, heledamaks- tumedamaks muutmine); sellist meetodit kasutatakse lihtsa taasesituse puhul, puudus- et tihendamine põhineb kaadrite järgnevusel, siis mõjub ühe kaadri kadumine järgnevate kvaliteedile;

Kaadrisisene (intraframe compression)- näiteks ignoreeritakse pildi iga teise veeru piksleid, kaadrid kompressitakse sõltumatult; palju suurem andmemaht, kuid lubab ka pärast taashõrendamist kaadreid toimetada. (Wikipedia. Video compression)

2.2.3. Tihendamissüsteemid

Tihendamisüsteemid on komplektid, mis adresseerivad audio ja videosignaalide kompressiooni, dekompressiooni ja sünkroniseerimist, kompresseerimismeetodeid kasutatakse kombineeritult.
Videokompressiooni põhimõtete täpsemaks tutvustamiseks sobib MPEG -2 (Moving Picture Experts Group, Itaalias baseeruv ekspertide grupp, mis koguneb mitu korda aastas standardite koordineerimiseks). Sarnaselt töötavad ka uuemad ja striimimisel kasutatavad süsteemid. Kirjeldame seda mõistete baasil:

Muutkodeerimine (pildisisene)- algoritm sisaldab diskretiseerimist (DCT) ja kvantiseerimist- pikslid ja vead tuuakse üle sageduslikku valdkonda, sageduste väärtused ümmardatakse lubatud väärtusteni, inimese silm ei taju kõrgemaid sagedusi (pisidetaile), need kvantiseeritakse labasemalt; see põhjustab paljude sageduste väärtuseks nulli, et seda maksimaalselt ära kasutada, paigutatakse väärtused maatriksis siksakki, et saada pikk nullide jada;

Muutkodeerimine (kaadri)- eelkirjeldatud väärtused konverteeritakse amplituudipaaride jadadeks, iga paar näitab mitu 0 ja mitte-0-väärtust on, et mõned pikslite plokid tuleb kodeerida täpsemini, et vältida nähtavaid plokkide piirjooni, lubab algoritm muuta kvantiseerimist iga piksliploki kohta eraldi. Tänu sellele toimib ka sujuv kohanemine info erinevate edastamiskiirustega;

I- pildid (intra)- kasutavad ainult piltides sisalduvat informatsiooni ja muut- kodeerimist, võimaldavad keskmist kompressiooni ja kasutavad umbes 2 bitti piksli kohta;

P- pildid (etteennustatavad)- võtavad aluseks eelmise I- või P- pildi, kasutavad seega liikumiskompensatsiooni, mis võimaldavad paremat kompressiooni kui I- pildid, erinevalt I- piltidest võivad P- pildid levitada kodeerimisvigu, kuna and on ise tuletatud ja neid kasutatakse tuletamiseks (vt 2.2.2.);

B- pildid (kahesuunalised)- tuletamiseks kasutatakse nii eelmist kui järgnevat kaadrit, saavutatav kompressioon on suurim ja ei levita kodeerimisvigu kuna nad ei ole kunagi võetud järgneva kaadri aluseks, vähendavad ka müra, sest moodustavad kaadri kahe kaadri keskmise põhjal;

Kaader (pilt)- koosneb kolmest ristkülikukujulisest maatriksist: heledus (Y), punane (Cr) ja sinine (Cb), iga nelja heledusväärtuse kohta on 2 värvusväärtust;

Makroplokk, viil- 16 px heledussekstsioon, millele vastab 8 px kahevärvuseline sektsioon, see on 8x8 px heledus- ja värvusväärtuste komplekt, makroplokid kulgevad paremalt vasakule ja ülevalt alla, üks või mitu makroplokki moodustavad viilu (slice), mis on vajalik vigade silumiseks- kui bitijada sisaldab viga, siis dekooder suundub järmise viilu algusesse, mida rohkem on viile, seda paremini varjatakse vigu, samas kasutavad viilud bitte, mida oleks saanud kasutada pildivoo kvaliteeedi parandamiseks; uuemates kodekites H.263 ja H.264 on 16x16 makroplokid jagatud väiksemateks, mis võimaldab tõsta kujutise resolutsiooni;

Videovoo loomine- MPEG algoritm võimaldab enkoodril valida sageduse ja I- piltide asukohad. I- piltide asukoha valik tehakse lähtudes vajadusest, et video suvaliset kohast „ still “ kaadrit näha ja samuti stseenide vahetuskohtadele, kui on tähtis ligipääs „still“- piltidele, siis kasutatakse I-pilte 2x sekundis; et dekoodril oleks lihtsam pilte lahata pannakse algmaterjal (P- pildid) voogu enne tuletatavaid pilte; videovoog algab päisega, millele järgneb üks või rohkem kaadrite gruppi ning lõppeb videovoo lõpukoodiga;

Liikumiskompensatsioon- P- ja B- piltide kompressiooni suurendamine liiasuste kõrvaldamisega, parandab kompressiooniastet võrreldes I- piltidega kolm korda, algoritm loob ruumivektori algse ja kompenseeritud makroploki vahel ning info algse ja kompresseeritud faili vahel; B- piltide puhul tuleb mängu tagurpidine ennustamine, mida kasutatakse selliste alade ennustamiseks, mida polnud näha eelmisel pildil;

Sünkroniseerimine- ajastusmehhanism, mis tagab audio ja video sünkroonsuse; standard hõlmab 2 parameetrit: süsteemikell (SCR- System Clock Reference) ja presentatsiooni ajamärk (PTS- Presentation Timestamp), MPEG süsteemikell töötab sagedusel 90 KHz; süsteemikella impulsid ja ajamärkide väärtused kodeeritakse MPEG infovoogu, kasutades 33 bitti. SCR on moment enkoodri süsteemikellast, mis on asetatud MPEG infovoo süsteemi kihti- dekodeerimise ajal kasutatakse neid väärtusi, et täpsustada süsteemikella loendurit;

Audio tihendamine- voogmeedias kasutatakse audio jaoks kõige kompaktsemat, Layer-3 (mp3) kodeerimist; põhimõte- kui tuleb vali heli, mille tõttu nõrgem ei ole tajutav, siis kooder lõikab selle lihtsalt ära (sarnaselt inimkõrvale), tõstes tihendusastet lõigatakse ära ka helid, mis on kuuldavad, kuid vähemtähtsad. (MPEG tutvustus, 2005; Introduction to video compression, 2006)
Meediavoo striimimine eeldab kõrget tihendusastet ja spetsiaalseid võtteid andmekadude silumiseks.
Praegusel ajal on kõige enam levinud kodekid MPEG ja selle erinevad arendused (DivX, XviD). Video for Windows'i jaoks on kasutada Intel Indeo erinevad versioonid, Cinepak'i versioonid ja RLE. DV video jaoks on kasutusel mitmed DV kodekid( Microsoft DV, DVSoft(tm) jt).
H.264/MPEG-4 AVC on hakanud kasutama Youtube, iTunes ja ka reaalajas toimuvad veebikonverentsid (Annex G, H.264 SVC). See annab sama ühenduskiiruse juures parema pildikvaliteedi. Kõrgem kompressioonitihedus tähendab keerulisemat protseduuri, videovoo genereerimine nõuab seadmetelt rohkem ressurssi. Seega peab arvestama, et soovides kasutada ka teisi ressursinõudlikke protseduure, nagu ühenduse salastamine, mitmepunktiühendus või paralleelvideo, siis sõltuvalt seadmest on H.264 kasutamine sellel ajal välistatud või on võimalik palju madalamal kiirusel. (Introduction to video compression, 2006)
Siinkohal ei tohiks segi ajada meediakonteineri formaate (sisaldavad metaandmeid ja nii audio- kui videoinfot- AVI, MP4, FLV jne) ja pakkimissüsteeme/kodekeid (MPEG-4, divX/xVid jne). AVI enamasti sisaldabki videot, mis on MPEG-2/MPEG-4 kodeeringus. Eesti digitelevisioon töötab MPEG-4 kodeeringus (enamus Euroopa riike MPEG-2, aga ka Elioni DTV).
MPEG-7 ja MPEG-21 on MPEG standardid, mis defineerivad pigem sisu kirjeldamist kui selle tihenduseks kasutatavaid kodeerimismeetodeid. MPEG-7 on ametlikult tuntud nimetuse all Multimedia Content Description Interface ja annab multimeediasisu kirjeldamiseks vajaliku keele DDL (Description Definition Language ). MPEG-21 annab sisule tervikliku raamistiku, mis sisaldab lisaks igasuguse multimeediumi „digiüksuse“ kirjeldusele ka andmeotsingut, andmepöördust, salvestamist ja sisu autoriõiguste kaitset defineerivat standardit.
Striimimisel laialt kasutatav Flash Video formaat (FLV)- seal sisalduv videovoog on On2 TrueMotion VP6 (H.263 /H.264 standardil põhinev), kuid see toetab veel tervet rida muid kompressiooniskeeme. Varasem on Sorenson, mis on ikka veel kasutusel hea ühilduvuse tõttu. (Wikipedia. Flash video)

2.3. Multimeedia raamistikud

Multimeedia raamistikud on tavaliselt ühe kindla tehnoloogia standardiseeritud tugisüsteemid ehk teekide kogud, mida antud tehnoloogiaga seotud tarkvara töödelda ja mängida suudab ja mille baasil toimub arendus.
Näitena võib tuua Apple QuickTime’i: see koosneb QuickTime Playerist, videofaili formaadist MOV ja raamistikust, mis kindlustab videofailide kodeerimist ja dekodeerimist. (Wikipedia. QuikTime)
Töö järgmises osas kirjeldab autor paari näite abil veebiülekande rakendusvõimalusi ja selleks kasutatavat tehnoloogiat.

3. VEEBIÜLEKANDED PRAKTIKAS

3.1. Veebikonverents

Veebikonverents (web conference) on kahe- või mitmepoolne infovahetus veebis , kus lisaks kahe- või mitmepoolsele pildi ja heli edastamisele saab kasutada lisavõimalusi: näidata slaide, seanssi salvestada, viia läbi lühiküsitlusi jne. Veebikonverentsi saab korraldada, kasutades online-teenusepakkuja lahendust , tarkvara või spetsiaalset riistvara .

3.2. Veebinar

Veebiseminar e. veebinar on veebi vahendusel toimuv seminar, mis viiakse läbi veebilehitsejat ning audio- ja videovahendeid kasutades. See on tavaliselt ühepoolne või piiratud auditooriumipoolse interaktiivsusega. Koostöö võib seisneda küsimuste- vastuste sessioonis. (E-õppe termineid)
Veebinariks võib nimetada ka Mainori Kõrgkooli videoloenguid. Seal esitatakse varemsalvestatud loengud ja nendega sünkroniseeritud slaidid VBrick tehnoloogia abil. Interaktiivsust annab küsimustefoorum ja küsimustikule vastamine (arvestus).

3.3. Videotelekonverents VTC

Videotelekonverents (VTC)- kasutatakse professionaalset teletehnikat, videovoo reaalaja pakkimine on samadel põhimõtetel (kooder-dekooder), kuid on pakkimistase on kõrgem, tavaliselt 1:500. Info liigub üle avaliku interneti või kohtvõrgus.
Ülekande teostamiseks on kahte tüüpi süsteeme:

Eriseadmestik- kõik vajaminev on koondatud ühte seadmesse ja selleks on tavaliselt konsool kaugjuhitava HD kaameraga (PTZ camera). Konsool sisaldab veel elektriajameid, juhtarvutit ja riistvaralist kodekit. Samuti on konsooliga ühendatud suundmikrofonid, TV- monitor või videoprojektor ning kõlarid. Seadmed on eri suurusega gruppidele/auditooriumidele või individuaalsed.

Töölaua- rakendused - riistvaralised lisad tavaarvutile, mis koosnevad koodekist ja salvestus- ülekandeseadmetest, töötavad H.323 standardil ja H.264 SVC videokodeeringul; lisatud on mõni tarkvaralahendus (software bundle).
H.264 SVC (Scalable Video Coding)- eespool kirjeldatud H.264/MPEG-4 AVC arendus, mis kasutab kihilist kodeerimist: kodeeritakse üks baaskiht ja mitu laienduskihti. Kui baaskiht kannab endas meediaobjekti põhikarakteristikat, siis laienduskihid lisavad detaile. Nõutavale bitikiirusele, resolutsioonile, monitori jõudlusele ja teistele näitajatele saab voo adapteerida töö käigus (skaleeritavus): sama faili, mis sisaldab mitut voogu saab esitada väikese jõudlusega mobiilsetel seadmetega ja suure resolutsiooniga monitoridega. (Scalable Video Coding...)
Joonis 1. H.264 SVC (Scalable Video Coding) skaleeritavus.

3.4. Probleeme

Probleem: osalejad kuulevad iseenda häält kõlaritest; tagasiside (mikrofon- kõlar) tekitatud vile ja muu müra kõlarites. Lahendus: reeglina omavad kõik porfessionaalsed VCT seadmed kajasummutuse funktsiooni, mis toimib läbi vastava protsessori- filtri. Koodeki algoritm tuvastab sisendisse saabuvad, sama seadme väljundist pärinevad ajalise nihkega signaalid ning toimub vigade vaikuseks teisendamine;

Tehnika sobimatus olemasoleva võrguga- näiteks ei ole võrk seadistatud H.323 jaoks;

Inimlikku laadi probleemid on silmside puudumine ja esinemiskartus kaamera ees.

4. KOKKUVÕTE

Veebiülekannete laia skaala ühes otsas on Windows Live Messengeri või muu sarnase teenuse kasutajad oma tavaarvutite ja lihtsate veebikaameratega ning teises otsas, stuudios eriseadmete, valgustite ja HD kaameratega varustatud spetsialistid ja nende poolt toodetud meedia...
Ainetöös selgitati, miks reaalajas striimimisel on meediaserver parem kui HTTP server. Rõhutati videokodeeringu tähtsust, protsessi tutvustati analoogse, MPEG-2 näite abil (mis küll ise pole reaalaja meediaks sobiv).
Enam tähelepanu vajaks H.264 SVC, sest standardis on pandud olulist rõhku transpordikihile ning skaleeruvusele. Põhiline kasu sellest on reaalajas video edastamisel, kasutades spetsiaalseid meediaservereid. Et sama videofaili soovitakse jagada järjest rohkematele ja erinevamatele seadmetele, siis on H.264 SVC praeguse aja kõige aktuaalsem kodeeringustandard.

5. KASUTATUD ALLIKMATERJALID

E- teatmik. [ http://www.vallaste.ee/ ].

Terminology Management Software. E-õppe termineid. [ http://www.termbases.eu/terminology/?oid=31237&act=ShowNotion&NotionId=2340 ]

Easy Streaming, 2007.[ http://www.videolan.org/doc/streaming-howto/en/ch02.html ].

Introduction to video compression. Berkeley Design Technology Inc. [ http://www.videsignline.com/howto/showArticle.jhtml?articleID=185301351 ]

MPEG tutvustus, 2005. [ http://www.arvutiweb.ee/index2.php?option=com_content&do_pdf=1&id=154 ]

Quicktime Streaming. [ http://www.apple.com/quicktime/technologies/streaming/ ]

Streaming Media protocols.[ http://all-streaming-media.com/faq/streaming-media/faq-streaming-media-protocols.ht m]

Streaming Methods: Web Server vs. Streaming Media Server, 2010. [ http://www.microsoft.com/windows/windowsmedia/compare/WebServVStreamServ.aspx ]

Wikipedia, 8.02.2010. Webcast. [ http://en.wikipedia.org/wiki/Webcast ]

Wikipedia, 2.12.2009. Video compression. [ http://en.wikipedia.org/wiki/Video_compression ]

The Scalable Video Coding Amendment of the H.264/AVC Standard. [ http://ip.hhi.de/imagecom_G1/savce/index.ht m]
Olen koostanud ainetöö iseseisvalt.
Kõik töö koostamisel kasutatud teiste
autorite tööd, kirjalikest allikatest ja mujalt pärinevad
andmed on viidatud.
Autor J. Talvik ........................
( allkiri ja kuupäev)