Voltaire (4)

VOLTAIRE
1694-1778
ELU
Voltaire, sünninimega François-Marie Arouet, sündis 21.11.1964 Pariisis notari perekonnas viienda lapsena. Enne teda sündisid kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite- Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane . Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas , abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range jansenist ning sai François'ga halvasti läbi.
Ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. 1704 saadeti ta jesuiitide Collège Louis-le-Grand'i, kuhu ta jäi 1711 . aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.
Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705 surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks . Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse . Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli .
Leivateenistus aga Voltaire´i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama . Üks Voltaire´i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis peamiselt elu vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus . Kogu elu oli tal kujutlus , et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).
Ta oli 1717 -1718 vangis Bastille 's. Regent püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta teist korda, 1726 . aastal, Bastille´sse. Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale , kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega . Naasnud kodumaale , avaldas ta 1734 aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.
1745 määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Ta elas Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis Sanssouci lossis ja leidis tunnustust Preisi Teaduste Akadeemia presidendina. Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.
Voltaire kui filosoof
Voltaire võitles mõtte- ja sõnavabaduse eest. Sõnavabadusel on mõtet üksnes juhul, kui on olemas avalikkus – kui inimesed arvamuste üle vaidlevad ega saa neid jõuga maksma panna. Voltaire pidas aktiivset kirjavahetust ning publitseeris hulga teoseid, peamiselt näidendeid ja värsse. Teistkordse vangistuse ähvardusel sõitis Inglismaale, kus tutvus Newtoni, Lock'i aga ka Toland'i deismiga ning sai ise deismi propageerijaks. Ajastu konteksti arvestades oli Voltair 'i suurimaks saavutuseks tema elu ise. Oma suhetes Preisi kuningaga Friedrich II-ga tõestas ta, et filosoofi võib ka kuningaga kui võrdsega rääkida. Tema suhted kirikuga näitasid, et inimene ei vaja preestrite õnnistust selleks, et teda tunnistataks teenekaks.
Voltaire’i filosoofia põhijoon on skeptiline ja mõõdukas ratsionalism . Ta uskus Jumala olemasolusse, kuid eitas kirikut kui institutsiooni, nägi selles pigem vaimupimeduse levitajat. Kritiseeris teravalt kiriku vägivallategusid, inkvisitsiooni. Vaimulike ringkondade vaen tema vastu oli nii suur, et ta tuli matta salaja .
Erinevalt Rousseau ’st ei uskunud ta inimese sünnipärast headust.
Voltaire kui kirjanik
Voltaire’i kirjanduslik looming sisaldab klassitsistlikke tragöödiaid, värss- ja proosakomöödiaid, eeposi, filosoofilisi poeeme, lüürikat, satiire, epigramme, ajastu suurimat ja tohutu kultuuriloolise väärtusega kirjavahetust. Kõige loetavamaks on jäänud tema filosoofilised jutustused.
“Zadig ehk Saatus” (1747) – sündmused toimuvad muistses Babülonis, seiklusterohke lugu räägib voorusliku Zadigi õnneotsingutest. Voltaire vihjab Zadigi teekonna kaudu, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning et inimesed ise pole muud kui “üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel”. Täiuslik kord valitseb ehk kusagil kõrgemate olendite seas, kuid siin maailmas peab inimene leppima oma saatusega, mis inimesest endast sõltub vähe.
“Mikromegas” (1752) – lugu kahest n-ö tulnukast, kes satuvad vaimustusse nende jaoks imepisikeste inimeste erakordsest mõistusest. Kuid peagi mõistavad nad, et arukad vaimuinimesed moodustavad maakera elanikest tühiväikese osa.
“ Candide ehk Optimism ” (1759) – seda võib vaadelda rüütliromaanide paroodiana. Voltaire irooniseerib saksa filosoofi Leibnizi ajaloolist optimismi. Lugu räägib siira ja usaldava noormehe Candide’i ja tema õpetaja Panglossi seiklustest. Neid tabavad kõikvõimalikud hädad. Candide õpib, et kui maailma juhibki kõrgem seaduspära, peab iga inimene siiski “ harima oma aeda ”.
“Kohtlane” (1767) – selles on nähtud vastukaja loodusrahvaste ja loomuliku inimese idealiseerimisele Rousseau’ filosoofias. Lugu indiaanlasest, kes satub Prantsusmaale, kes n-ö teistsugusena näeb Euroopa tsiviliseeritud ja mõistust pooldavas ühiskonna valelikkust ja rumalust. Voltaire’i ei rahulda tegelase n-ö metslasepuhtus – indiaanlasest saab hariduse ja kultuuri kaudu isiksus.
Allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Voltaire
http://www.koolielu.edu.ee/klassitsism/klassika/voltair.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Voltaire