Valgustugevus Lily-Marleen Pannerlein Merilin Heide Sissejuhatus Valgustugevus (ingl k luminous intensity) on valgussuurus, mis väljendab punktikujulisest valgusallikast lähtuva valgusvoo suurust antud ruuminurgas. Tähis: Iv - kasutatakse siis, kui on vaja eristada valgussuurust vastavast kiirgussuurusest (Ie ) Mõõtühik: kandela (cd, 1 cd = 1 lm/sr) Definitsioon: Valgusallika valgustugevus antud suunas on valgusallikast lähtuva, antud suunda sisaldavas ruuminurgaelemendis dΩ leviva valgusvoo dΦ ja nimetatud ruuminurgaelemendi jagatis. Valem: I = dΦ/dΩ Valgusvoog Valgusallikast ruuminurga Ω ulatuses leviv valgusvoog ΦΩ on võrdne valgustugevuse I ja selle ruuminurga korrutisega (cd∙sr). ΦΩ = I ⋅ Ω Ruuminurk võib üldjuhul olla suvalise kujuga. Kõige lihtsam on arvutus pöördkoonusekujulise ruuminurga korral. Niisuguse ruuminurga
Homogeenses keskkonnas on valguskiired alati sirgjooned. 3. Miks ei ole võimalik valguskiiri vaadelda? mida saame vaadelda? Igapäevaelus saame jälgida mitte valguskiiri, mis on mõttelised jooned, vaid valgusvihkusid, mis oma olemuselt kujutavad paljudest valguskiirtest koosnevaid kimpe 4. Kirjelda koonduvat valgusvihku (kiirte abil, vihus sisalduva energia abil) Koonduvas valgusvihus lähenevad kiired üksteisele. Valgusvihus kiirte sihis edasi liikudes (valgusallikast eemaldudes) suureneb vihus sisalduv pinnaühikule langeva valgusenergia hulk. 5. Kirjelda hajuvat valgusvihku Hajuvas valgusvihus eemalduvad kiired üksteisest. Valgusvihus kiirte sihis edasi liikudes (valgusallikast eemaldudes väheneb vihus sisalduv pinnaühikule langeva valgusenergia hulk. 6. Kirjelda paralleelset valgusvihku Paralleelses valgusvihus asuvad kiired üksteisest igal pool ühekaugusel. Valgusvihus pinnaühikule langeva energia ei sõltu sellest millist kohta
Esimesena nägi läbi mikroskoobi baktereid Anton von Leuewentrock. Mikroskoopide tüübid: - valgusmikroskoobid - elektronmikroskoobid - skaneerivad mikroskoobid Mikroskooiga saab väikestest esemetest suuremaid kujutisi. Veel suuremaid suurendusi saadakse teravikmikroskoopide abil, mis võimaldavad näha üksikuid aatomeid. Optilise mikroskoobi põhi osad on statiivi külge kinnitatud tuubus ning selle otstes olevad objektiiv ja okulaar. Valgusallikast tulev valgus koondatakse kondensoriga esemelaual olevale esemele. Statiivi küljes asuvate jäme- ja peenseadekruvidega saab tuubust üles-alla liigutada. Mikroskoobi kasuliku suurenduse määrab lahutusvõime. Osadel mikroskoopidel on kujutise pildistamise võimalus.
energiatasemele. Hõõglambi leiutaja Thomas Alva Edison leiutas selle senini töötava variandi aastal 1879. Säästulamp – gaaslahendusel põhinev luminofoorlamp, annavad 5 korda rohkem valgust kui hõõglambid Valguskiired levivad ühtlases keskkonnas sirgjooneliselt. Valguse levimise kiirus vaakumis (ilma õhuta ruumis) on peaaegu 300000 km/s, õhus, vees ja klaasis levib valgus veidi aeglasemalt, sest need on optiliselt tihedamad keskkonnad. Seega ei avalda valgus teisest valgusallikast levivale valgusele mingisugust mõju ja valguskiirte vihud levivad üksteisest sõltumatult. Valge valgus – Liitvalgus, mis koosneb erinevat värvi valgustest Valgus tekitab meie silmas nägemisaistingu Erinevatel vävidel on erinevad lainepikkused Läbipaistmatu pind peegeldab osa valgusest tagasi ja osa sellest neeldub Selleks, et lahutada valget valgust kasutatakse kõige tihedamini kolmnurkset klaasprismat, sest kui valgus seda läbib, siis ta murdub
ehk valguseks nimetatakse spektriosa mis jääb raadiolainete ja röntgendiapasooni vahele. Seega on valgusel nii lainete kui osakeste omadused. Mida kõrgema sagedusega, energiaga, on kiirgus seda rohkem on tegemist osakeste omadustega ja vastupidi. Nähtav valgus on vahemikus 400-700 nm. Ja seega omab samuti mõlemaid omadusi. Valguse olemuse kohta tekkis 17. sajandil paralleelselt kaks teooriat (vaata ka pilti): Isaac Newton oletas, et valgus on valgusallikast igas suunas väljuvate osakeste voog (valgus on erilise „valgusaine“ edasikandumine ruumis). Christiaan Hygens oletas, et valgus on eriliste lainete voog, mis levib ruumi täitvas ja kõikidesse kehadesse tungivas keskkonnas – eetris. 19. sajandi alguses avastati elektromagnetlained (Maxwell) ja tõestati, et valgus on nende erijuht – levimisel käitub valgus lainena. 20
Käesolevas töös on nii polarisaatoriks kui analüsaatorks Polaroid. Polarisaatorit läbinud valguse elektrivektori võnkumine toimub polarisaatori tsandis. Analüsaator laseb läbi temale langenud polariseeritud valguse elektrivektori selle komponendi Ea , mis on analüsaaoti tasandis , s. o. Ea = Ep cos , kus on polaroidide polarisatsioonitasandite vaheline nurk , Ep analüsaatorile langenud valguse elektrivektor. Nurk on ühtlasi võrdne polaroidide peatasandite vahelise nurgaga. Valgusallikast O tulev valgus , läbinud Polaroidi P (polarisaator) , langeb polaroidile A (analüsaator). Polaroidi A läbinud valgus langeb fotoelemendile F , mille fotovoolu tugevus If on võrdeline fotoelemendile langenud valguse intensiivsusega. Mirkoampermeetriga A mõõdetakse fotovoolu tugevust If Cos2
VALGUSE LEVIMINE VALGUSE LEVIMINE... MITTEÜHTLASES KESKKONNAS - VÕIB OLLA ÜHTLASES KÕVERJOONELINE; KESKKONNAS- MITTEÜHTLASED KESKK.-D SIRGJOONELINE; ATMOSFÄÄR KEHA, MILLE ERINEVAD PIIRKONNAD ERINEVA TEMPERATUURIGA LAHUS- ERINEVA KONTSENTRATSIOONIGA MIKS VALGUSTAB LAMP KAUGEMALT HALVASTI? VALGUSALLIKAST EEMALDUMISEL JAOTUB ENERGIA SUUREMALE PINNALE; KIIRTEMUDEL - VALGUSVIHKUDE KIIRTEMUDEL MUDELDAMISEKS. VALGUSE VALGUSVIHUD: LEVIMISE SUUND - VALGUSKIIREGA PARALLEELNE HAJUV KOONDUV PARALLEELNE KOONDUV VALGUSVIHK VALGUSVIHK - KUI - KUMERLÄÄTSE VÕI VALGUSALLIKAS ON NÕGUSPEEGLI ABIL; VÄGA KAUGEL (PÄIKESE VALGUS); HAJUV VALGUSVIHK - KUI VALGUSALLIKAS ON VÄIKE, KA NÕGUSA LÄÄTSE ABIL;
korral. Täpsustame siinkohal valguskiire mõistet. Matemaatikas defineeritakse kiirt kui poolsirget. Füüsikas näitab kiir energia levimise suunda. On arusaadav, et iga valguskiire alguspunktiks on üks valgusallika punkt. Kuid kiirel kui joonel puudub paksus. Kui autolaternatest tulev valgus langeb teele, tekib sinna valguslaik, millel on mõõtmed. Seega valgus ka levib mingis ruumi- osas, mille on mõõtmed. Öeldakse, et teele langeb valgusallikast kiirgunud valgusvihk. Seega on valguskiirt nimetada valgusvihu mudeliks. 29 Reaalne objekt Mudel Kui suitsusesse tuppa langeb valgus Valgusvihu mudeliks on valguskiir, läbi kitsa ava, siis näeme seal kitsast mis näitab, millises suunas valgus- valgusvihku. energia levib.
pool pildist oli väga heas korras ning teine osa pildist oli kaetud täpikestega ning pilt ise oli hägunenud. Ebaõigetes hoiutingimustes hoitud objektide suurimad vaenlased on hallitus, metalli korrosioon ja puukoi. Hoidlates säilitatavatel objektidel toimub peale kindlate hävitustekitajate nagu hallitus jms loomulik hävinemine, mis on tingitud materjalist endast, millest objekt tehtud on. Eelkõige tuleks hoiduda päevavalgusest või mistahes valgusallikast, niiskusest ja hoida täpset hapnikuprotsenti, et tagada kõige maksimaalsem kaitse igasuguste hävitavatest tekitajatest.
-lained tugevdavad üksteist, kui nad liituvad samas faasis, ja nõrgendavad üksteist, kui nad liituvad vastasfaasis. -suurte avade korral esinevat difraktsiooni me ei näe, sest tugevad valguse taustal jäävad difraktsiooni ribad märkamatuks. 34. -valguslainete liitumist, mille tulemusena valguse intensiivsus mingis ruumipunktis suureneb või väheneb, nim valguse interferentsiks. -käiguvahe näitab, kui palju erinevad lainete poolt läbitud teepikkused liikumisel valgusallikast lainete liitumiskohta. -difraktsioonipildis ilmnevad ribad on tingitud elementaarlainete interferentsist. 41. -difraktsiooni ja interferentsi saab jälgida kui valguslained on koherentsed, s.t. Neil on sama lainepikkus ja ajas muutumatu faaside vahe. -aatomid ei kiirga valgust mitte pidevalt, vaid lainejadadena. -laser on koherentse valguse allikas. -valguse lainelised omadused ei avaldu, kui avade mõõtmed ja nendevahelised kaugused on suured. 55.
nägi läbi mikroskoobi baktereid Anton von Leuewentrock. Mikroskoopide tüübid: - valgusmikroskoobid - elektronmikroskoobid - skaneerivad mikroskoobid Mikroskooiga saab väikestest esemetest suuremaid kujutisi. Veel suuremaid suurendusi saadakse teravikmikroskoopide abil, mis võimaldavad näha üksikuid aatomeid. Optilise mikroskoobi põhi osad on statiivi külge kinnitatud tuubus ning selle otstes olevad objektiiv ja okulaar. Valgusallikast tulev valgus koondatakse kondensoriga esemelaual olevale esemele. Statiivi küljes asuvate jäme- ja peenseadekruvidega saab tuubust üles-alla liigutada. Mikroskoobi kasuliku suurenduse määrab lahutusvõime. Osadel mikroskoopidel on kujutise pildistamise võimalus. Valgusmikroskoop Valgusmikroskoop kujutab endast kahte suurendusläätse, mis üksteist sobivale kaugusele paigutatuna suurendavad kujutist kahel korral
Silmaava ehk pupilli abil reguleerib organism silma sattuva valguse hulka. Mida suurem on vaatenurk, seda suurem on eseme kujutis võrkkestal ja seda täpsemalt on eseme detailid näha. Valguse levimine on valguslaine edasikandumine ruumis, Ühtlases keskkonnas levib valgus sirgjooneliselt. Valguse kiirus õhus ja õhuta ruumis on 300 000 km/s. Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aasta jooksul. Vari on ruumipiirkond, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi või levib ainult mõnest valgusallika osast. Täisvari on valju osa, kuhu valgusallikast tulev valgus ei levi. Poolvari on varju osa, kuhu valgus levib ainult mõnest valgusallika osast. VALGUSE PEEGELDUMINE JA MURDUMINE Valguse peegeldumiseks nim nähtust, kus valgus langeb mingile pinnale ja pöördub tagasi samasse keskkonda, kust see tuli. Langev kiir kujutab valguse levimise suunda enne peegeldumist.
On kolme kujuga valgusvihke: · paralleelvalgusvihk, paralleelsete kiirtega · hajuv valgusvihk,laialisuunduvate kiirtega · koonduv valgusvihk,üht punkti suunduvate kiirtega Päike on meist nii kaugel, et Maale langevaid kiiri võib lugeda praktiliselt paralleelseteks. Valguse levimine Valguse levimine allub järgmistele seaduspärasustele: · Valgus levib valgusallikast kõikides suundades. · Ühtlaste omadustega läbipaistvates ainetes(klaas, vesi)levivad valguskiired sirgjooneliselt.See kehtib ka valguse levimise kohta vaakumis. 3 · Oma levimissuunaga ristsihis ei avalda valgus mingit mõju.Näiteks ei taju me valgust, mis otse silma ei lange. · Valgusvihud võivad lõkuda, ilma et nad üksteist mõjutaksid.
· Joonsuurendus kujutise joonmõõtmete suhe eseme joonmõõtmetesse · Nurksuurendus kujutise vaatenurga suhe eseme vaatenurka. Binoklitel on antud nurk suurendus. · Optika haru, mis tegeleb valgusenegria mõõtmisega nim. fotomeetriaks. · Valgusvoog mingis ajaühikus mingit pinda läbiv valgushulk, mida hinnatakse nägemishaistingu pinnal. Tähis: fii ühik: luumer 1lm · Punkt valgusallikas valgusallikas, mille mõõtmeid ei pea arvestama. · Ruuminurk kasutatakse valgusallikast kiirgava valgusvoo erinevates suundades jaotumise kirjeldamiseks. Ühik: lanta Tähis steradiaan · Ruumipunkt kujutab endast ruumist eraldatud koonilist pinda. Ruuminurk ,,lõikab" kerapinnast välja sfäärilise segmendi pindalaga S. Väärtus on steradiaanides. · Valgusallika valgustugevus valgusallika poolt ühikulise ruumi nurk kiiratud valgusvoog. · Valgusallika ostmisel tuleb tähelepanu pöörata valgustugevusele. Sama
2) suurest avast tuleva tugeva valguse taustal jäävad difraktsiooniribad märkamatuks Difraktsiooni ja interferentsi jälgimise tingimused I Difraktsiooni ja interferentsi saab jälgida, kui valguslained on koherentsed. Koherentsus: 1) valguslained on ühe ja sama lainepikkusega 2) valguslainetel peab olema ajas muutumatu faaside vahe Koherentsus oleneb: 1) lainepikkusest 2) faaside vahest 3) valgusallikast Valgus tekib aatomeis. Valguslained kannavad energiat ära ja aatomi energia väheneb. Valgus ei kiirgu aatomeist pidevalt. Kiirgus kestab teatud aja (lainejada). Lainejada on aeg, mille vältel väljub aatomist valguslaine (nt soojuslikul valgusallikal 1 ns). Pärast kiirgamist aatom kustub, st ei kiirga enam valgust. Aatom ,,kogub" mingi aja jooksul uuesti energiat, et siis jälle hetkeks valgust kiirata. Niisugune valgus ei sobi difraktsiooni ja interferentsi jälgimiseks.
1. Valguse dualism Valguse dualism seisneb valgusnähtuste kaheses seletamises. Mõningaid nähtusi saab seletada ainult valguse laineteooriaga, teisi ainult valguse kvantteooriaga, kolmandaid aga nii üht- kui teistviisi. Valguse kiirgumisel valgusallikast ilmnevad valguse korpurskulaar omadused. Valguse levimisel ilmnevad valguse laine omadused. Valguslaine all mõeldakse elektromagnetlainet, milles magnetväli on ära jäetud. 2. Valguse difraktsioon Lainete paindumine/kaldumine selliste avade, tõkete taha, millede mõõtmed on võrreldavad antud laine lainepikkusega. Ilmneb avade ja tõkete korral, mille mõõtmed on võrreldavad valguse lainepikkusega. Suure ava puhul ei esine. Väike ava muutub uueks sekundaarseks allikaks
Valguslainete ruumiline koherentsus. Tuleneb ajalise koherentsuse nõudest. Nimelt see on ruumiosa mõõde, mille sihis ei muutu lainepakettides juhuslik faasivahe rohkem kui võrra. Keskkonnas valguse kiirus väheneb ja siis: Seega tuleb arvesse optiline teepikkus. Praktikas tähendavad koherentsuse nõuded seda, et liituvad valguslained tulevad sünteesida ühest ja samast valgusallikast ja valguse spektraalset koostist tuleb oluliselt piirata. 83. Lähtudes joonisest, tuletage valguse interferentsi üldtingimused punktis M. Vaatame punktis M toimuvat liitumist. Punktis S on faas t. Esimene laine ja teine tekitavad punktis M võnkumised, mis liituvad: Leiame faasivahe punktis M. 84.Tuletage valem interferentsi tingimuste jaoks punktis x. S1 ja S2 on koherentsed valgusallikad. Igas punktis valguse intensiivsus on määratud käiguvahega
See on kogemuslik fakt (katseline tõestus on vari). V iseloomustab 3 põhilist suurust: 1. valgusvoog (fii) valgusenenrgia hulk (L), mis läbib ajaühikus t mingit pinda. Ühik on luumen (lm). Fii =L/t. 2. valgustugevus (I) valgusvoog, mis levib ühes ruuminurgas (ühik on steradiaan, tähis srad).Ühik on kandela, tähis cd). 3. valgustatus (E)- pinnale langeva valgusvoo ja selle pindala suhe. Ühik on luks (lx)- E=fii/S. Valgustatud sõltuvalt pinna kaugusest valgusallikast r: E=... Valguse kiirus õhus: 3 x 108 m/s. Vees: 225000 km/s. Klaasis: 200000 km/s. Vaakumis: 299792,5 km/s. Valguse peegeldusmisseadus ja murdumisseadus. Täielik peegeldus. Kahe keskkonna lahutuspinnal muudab valguskiir suunda. Osa valgust levib esimesse keskkonda tagasi (peegeldumine) ja osa tungib teise keskkonda(murdumine). Langemisnurk- langeva kiire ja langemispunktist pinnale tõmmatud ristsirge vaheline nurk. Peegeldumisnurk- peegeldunud kiire ja sama ristsirge vaheline nurk (beeta)
Optika on füüsika haru, mis käsitleb valgust ning valguse ja aine vastastikust toimet. Tuntakse kolme põhilist seadust: 1. Valguse sirgjooneline levimine, 2. Valguse peegeldumisseadus, 3. Valguse murdumisseadus. Valgus levib valgusallikast ja langeb ümbritsevatele kehadele. Korpuskularatsiooniks nim. Valgus mille järgi on igas suunas levivate osakeste voog. Selle teooria rajas Newton. Teine teooria oli on Huygensi teooria, mille järgi on valgus lainete voog. Tegelikult on valgusel kahene ehk dualistlik joon. Geom. Optika uurib valguse levimist vaakumis ja keskkondades, peegeldumist ja murdumist keskkondade lahutuspindadel ning valguse interferentsi ja difraktsiooni nähtusi. Valgusallikateks nim
Kui varjutust saab vaadelda ainult kui konkreetset (see juhtub siis, kui kuu varju koonus möödub maapinna lähedalt, kuid ei puutu seda), liigitatakse varjutus privaatne. Kui vaatleja on kuu varjus, jälgib ta täielikku päikesevarjutust. Penumbra piirkonnas olles saab ta jälgida osalist päikesevarjutust. Lisaks täielikule ja osalisele päikesevarjutusele on neid ka rõngakujulised varjutused. Miks tekib poolvari? Selgitage poolvarjulist kuuvarjutust. Poolvari on ruumipiirkond, kus osa valgusallikast jääb eseme serva taha, osa veel paistab, seega on ka valgus seal nõrgem kui täielikult valgustatud alal. Poolvari on seda laiem, mida suurem on valgusallikas ja mida lähemal see asub. Näiteks Päikese poolvari on üsna kitsas, kuna Päike asub väga kaugel. LED-lampide (valgusdioodlampide) valgusest tekkivad poolvarjud on väga kitsad, kuna nende sees olevad valgusdioodid on väga väikeste mõõtmetega. Kui klassis on terve lagi
Organid on lihtsama ehitusega Organid keerulisemad ja moodustavad elundkondi Pole närvisüsteemi ega meeleelundeid, elutegest Kogu organismi tegevust juhib närvisüsteem juhivad hormoonid hormoonidega 5. Kuidas taimed liigutavad, too kaks olemuselt erinevat näidet (ei pea teadma mehhanismi, ainult tegurit, mis paneb liikuma nt valgus, puudutus jm). · Valgus-valgusallikast kaugemal olev taim kasvab valguse poole. · Puudutus- nt kui mimoosi lehti puudutada vajub see koheselt longu. 6. Põhjenda, miks puuduvad vetikatel organid (1). Kuna ühtlases veekeskkonnas pole vetikatel organeid tarvis. 7. Miks on vetikad looduses väga tähtsal kohal? Kuidas vetikad on kasulikud inimesele? (too mõlemile vähemalt 1 näide)
ELEKTRI- JA MAGNETVÄLJADE PERIOODILISES MUUTUMISES. VALGUSLAINE ON RISTLAINE, SEST ELEKTRI-JA MAGNETVÄLJADE MUUTUSED TOIMUVAD RISTI LAINE LEVIMISSIHIGA. NÄGEMISAISTINGU PÕHJUSTAB ELEKTRIVÄLJA MÕJU MEIE SILMALE. LAINEFRONT- SAMAS FAASIS VÕNKUVATE PUNKTIDE PIND JA ERIJUHUL VÕIB SEE OLLA KA TASAPIND. LAINEFRONT ERALDAB LAINETE POOLT HÄIRITUD RUUMIOSA SELLEST RUUMIST, KUHU LAINED POLE VEEL JÕUDNUD. VALGUSLAINED ON KERALAINED- VALGUSALLIKAST EEMALDUDES LEVIVAD NAD KÕIKVÕIMALIKES SUUNDADES JA SAMAS FAASIS VÕNKUVAD OSAKESED MOODUSTAVAD KERAPINDU. VALGUSE LAINEPIKKUSE ALL MÕISTAME KAUGUST VALGUSLAINE KAHE SAMAS FAASIS OLEVA NAABERPUNKTI VAHEL. LAINEPERIOOD- AEG, MIS KULUB VALGUSENERGIAL ÜHE LAINEPIKKUSE LÄBIMISEKS. LAINE SAGEDUS (F) NÄITAB MITU LAINET MOODUSTUB AJAÜHIKUS (EHK MITU VÕNGET TEEB ELEKTRIVÄLI AJAÜHIKUS). LAINETE LEVIMISKIIRUS NÄITAB KUI PIKA VAHEMAA LÄBIB LAINE ENERGIA AJAÜHIKUS.
sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 106 m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus. Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks. HAJUV VALGUSVIHK - Valgusvihku, mis moodustub teineteisest eemalduvatest valguskiirtest, nimetatakse hajuvaks valgusvihuks. Valguskiired lähtuvad valgusallikast. Kui valgusallikas on väga kaugel, nagu näiteks Päike ja teised tähed, siis on valguskiirte lõikepunkt meist väga kaugel ja valguskiired on praktiliselt paralleelsed. HÕÕRDEJÕUD on liikumisele vastassuunaline jõud, mis tekib kahe pinna kokkupuutel. Kuna hõõrdumine aeglustab liikuvat objekti, kutsutakse seda ka takistusjõuks. See erineb aktiivjõududest, mis põhjustavad objektide liikumise aeglustumist või suunamuutust.
Päikeselt tuleva liigse ultravalguse eest kaitseb meid Maad ümbritsev osoonikiht, kus neeldub suur osa ultravalgusest. Ultravalgust kasutatakse solaariumides, meditsiinis (bakterite tapmine). Valguse interferents ja difraktsioon. Valguslainete liitumist, mille tulemusena valguse intensiivsus mingis ruumipunktis suureneb või väheneb, nimetatakse valguse interferentsiks. Käiguvahe näitab, kui palju erinevad lainete poolt läbitud teepikkused liikumisel valgusallikast lainete liitumiskohta. Valguslained tugevdavad teineteist suundades, kus on täidetud tingimus =2k/2=k Lained on sel juhul samas faasis. Valguslained nõrgendavad teineteist suundades, kus on täidetud tingimus =(2k+1)/2=(k+1/2) . (j6)(j7). Valguse difraktsiooniks nimetatakse valguse sattumist varju piirkonda. Varju piirkond on ruumiosa, kuhu sirgjooneliselt levib valgus ei satu. Valguse difraktsioon ilmneb, kui avade (tõkete) mõõtmed on natukene suuremad valguse lainepikkusest
Objektiiv ja okulaar, vajalik eseme suurendamiseks. Okulaarid on 7,10 või 15 kordse suurendamisega. Objektiivlääts- 8 ja 20 ( ka 40 ja 100 ) kordse suurendamisega. Kogusuurendus võrdub, okulaari suurendused korda objektiivi suurendused. Mikroskoobi alusel paikeb enamasti, kas nõgus peegel või lamp. Valgusmikroskoobi töötamiseks vajaminevat valgust saab just nende abil. Juhul, kui mikroskoobil on peegel, tuleb see paigutada nii, et valgus kas väljast või ruumisisesest valgusallikast satuks mikroskoobi vaatevälja. Juhul, kui valgusallikas, asub esemelaua all, piisab selle sisselülitamisest ning peeglit ei ole tarviski. Eseme suurendamiseks on valgusmikroskoobil kaks läätsede süsteemi, objektiiv ja okulaar. Okulaar paikneb tuubuse ülemises otsas ja see on koht, kust vaatleja mikroskoobi sisse vaatab. Objektiivlääts paikneb tuubuse teises otsas, selles, mis on suunatud, vaadeldava objekti suunas. Nii objektiiv kui ka okulaar võivad olla erinevate suurendustega
Esimesed teadaolevad kirjapanekud läätsedest on pärit Antiik-Kreekast ja siis kirjeldati läätsi kui vahendeid, mille abil on võimalik lõket süüdata. Tuld on võimalik teha kumerläätse abil ning järgnevalt tulebki juttu erinevatest läätsedest, nende valmistamisest ja rakendamisest. 1. Kumer- ja nõguslääts Lääts on läbipaistev optiline seade, millel on ideaalne või ligilähedane aksiaalne sümmeetria ning koondab või hajutab valgusallikast tulevaid kiiri. Eristatakse kahte erinevat liiki läätsesid, kumeraid ja nõgusaid. Kumerlääts on keskelt paksem ja koondab valgus, nõguslääts on aga keskelt õhem kui servast ning hajutab valgust. Läätsena toimib kumerate pindadega läbipaistvast ainest keha siis, kui keha materjali murdumisnäitaja erineb ümbritseva keskkonna murdumisnäitajast. Koondav lääts tekitab tõelise ümberpööratud suurendatud või vähendatud kujutise või näilise päripidise suurendatud kujutise
.., s.t. heledad ja tumedad rõngad vahelduvad. Antud töö ülesandeks on tasakumera läätse kõverusraadiuse määramine Newtoni rõngaste mõõtmise kaudu. Selleks asetatakse klaasplaat ja lääts mõõtemikroskoobi lauale nii nagu joonisel 36 ning teravustatakse mikroskoop õhukihi ülemisele pinnale, s.t. läätse sfäärilisele pinnale. Valguse juhtimiseks õhukihile on mikroskoobi objektiivi ja uuritava läätse vahele asetatud 45o nurga all vaatesihi suhtes tasaparalleelne klasplaat P. Valgusallikast tulnud kiired peegelduvad plaadilt P läätsele. Sealt tagasi peegeldunud kiirtest satub osa läbi plaadi P mikroskoobi objektiivi ning seetõttu on mikroskoobis näha tugevalt suurendatud Newtoni rõngaste kujutised. Mõõtemikroskoopi (või tema alust) saab nihutada horisontaalsihis kruvinihuti abil ning sel teel mõõta suure täpsusega kas heledate või tumedate rõngaste raadiused. Vastavalt valemitele (5) ja (6) on uuritava läätse kõverusraadius R arvutatav seosest:
d=a+b, kus a=pilu laius ja b= piludevahelise ala laius. Kui vorele langeb valgus, mis sisaldab erineva komponente, siis tekkivad maksimumid on jalgitavad erinevates suundades. d*sin=k*, kus k= 0, }1,}2 jne. Millised on valguse peegeldumisseadused? Langev kiir peegeldub sama nurga alt tagasi, millega ta langeb. Milline on valguse murdumisseadus? Kahe labipaistva keskkonna lahutuspinnal valguskiir murdub, langemis ja murdumisnurga siinus on jaav Mis on valguse polarisatsioon? Valgusallikast lahtuvas valguses toimuvad elektri-ja magnetvalja vonked koikides valguse levimissuunaga risti olevates sihtides, polariseeritud valguses vaid uhes maaratud sihis. Polarisatsioon naitab, et valguslained on ristlained. Mis on valguse dispersioon? Murdumisnaitaja soltuvus valguslaine sagedusest. Mida suurem on valguse sagedus, seda suurem on murdumisnaitaja. N=sin/sin Mis on 1 dioptra? Üks dioptria on sellise läätse optiline tugevus, mille fookuskaugus on üks meeter. Ühik 1/m
n12 n2 Valemist 2 on näha, et piirnurk βP sõltub keskkondade suhtelisest murdumisnäitajast: Mõõtes βP , saame arvutada murdumisnäitaja n12. Sellel põhinebki murdumisnäitaja määramine refraktomeetriga. Refraktomeetri ehitus Valgusallikast tulev valgus suunatakse läbi kondensori täisnurksetele prismadele ja, mille vahele on kantud õhuke kiht uuritavat vedelikku. Selleks, et valgus tungiks vedelikku kõikvõimalikes suundades, on valgustusprisma alumine tahk mateeritud. Valgustusprisma materjal ja murdumisnäitaja ei ole oluline. Mõõteprisma on valmistatud suure murdumisnäitajaga klaasist ja teda kasutatakse mõõtmisel etalonina. Mõõteprisma ülemine pind on hästi poleeritud.
Puuduliku loomuliku valgustuse korral tuleb kasutada kunstlikku valgustust. Kunstlikuks valgustuseks võib kasutada üld- või kombineeritud valgustust. Ruumides kohtvalgustite kasutamine ilma ruumi üldvalgustuseta on keelatud. Valgustus peab olema suunatud nii, et ei tekiks häirivaid varje ning et see ei pimestaks otse ega peegeldunud. Vältima peab heleduste suuri erinevusi töötaja liikumisel ühest ruumist või ruumiosast teisse ning valgusallikast lähtuva valgusvoo värelust. 7. Temperatuur tööruumide temperatuur peab tagama mugava mikrokliima ja olema sobiv tööülesannete täitmiseks. Vajadusel tuleb tööruumid varustada kohaliku kütte- ja jahutussüsteemiga. Külmal aastaajal peab rakendama meetmeid töökohtade kaitseks klaasitud aknapindadest kiirgava külma eest, soojal aastaajal aga otsese päikesekiirguse eest. 8. Elektriohutuse nõuded mitte kasutada rikkis elektriseadet vaid teata sellest
n1 = n12 n2 Mõõtes P , saame arvutada murdumisnäitaja n12. Sellel põhinebki murdumisnäitaja määramine refraktomeetriga. Dispersiooniks nimetatakse valguse lahutumist spektriks. Täpsemalt on dispersioon nähtus, milles valguse levimisel teise keskkonda võime märgata, et valguse murdumisnurk on seotud valguse laine pikkusega. Refraktomeetri ehitus Refraktomeetri optiline skeem on esitatud joonisel 49. Valgusallikast (1) tulev valgus suunatakse läbi kondensori (2) täisnurksetele prismadele (P1) ja (P2), mille vahele on kantud õhuke kiht uuritavat vedelikku. P1- -valgustusprismaks P2 -mõõteprismaks. Selleks, et valgus tungiks vedelikku kõikvõimalikes suundades, on valgustusprisma alumine tahk mateeritud. Valgustusprisma materjal ja murdumisnäitaja ei ole oluline. Mõõteprisma on valmistatud suure murdumisnäitajaga (suurem kui uuritaval vedelikul,
Need tekivad interferentsi tulemusena tasaparalleelsest klaasplaadist ja suure kõverusraadiusega tasakumerast läätsest koosnevas süsteemis. 28.Valgusallikad, valgusallikate koherentsus Koherentseteks nimetatakse (valgus)allikaid, mille poolt kiiratud (valgus)lainete faasinihe on kogu aeg ühesugune. 29.Valguse interferents Valguse interferentsiks nimetatakse nähtust, mille korral kahest või enamast valgusallikast kiiratud valguslainete liitumisel toimub valgusenergia ümberjaotumine, mille tulemusena ühtedes ruumipunktides valguse intensiivsus kasvab, teistes kahaneb. 30.Valguse difraktsioon difraktsioonipilt tekib lainefrondilt lähtuvate sekundaarlainete interferentsi tulemusena. 31.Absoluutselt must keha Kui kõigi lainepikkuste jaoks on a= 1, siis r= d= 0 , mis tähendab, et keha neelab kogu talle langeva energia.
vastasfaasis. Suurte avade korral esinevat difraktsiooni me ei näe, sest tugevad valguse taustal jäävad difraktsiooni ribad märkamatuks. Lk 34. Valguslainete liitumist, mille tulemusena valguse intensiivsus mingis ruumipunktis suureneb või väheneb, nim valguse interferentsiks. Käiguvahe näitab, kui palju erinevad lainete poolt läbitud teepikkused liikumisel valgusallikast lainete liitumiskohta. Difraktsioonipildis ilmnevad ribad on tingitud elementaarlainete interferentsist. Lk 41. Difraktsiooni ja interferentsi saab jälgida kui valguslained on koherentsed, s.t. Neil on sama lainepikkus ja ajas muutumatu faaside vahe. Aatomid ei kiirga valgust mitte pidevalt, vaid lainejadadena. Laser on koherentse valguse allikas.
värvitoonid. Värvuste kontrast moodustub värviringis võrdhaarse kolmnurga baasil. Igal värvusel on olemas vastandvärvus (komplementaarvärvus), vastandvärvused asetsevad värviringis üksteise vastas ja sobivad omavahel. Vastandvärvuste paaride osadeks jaotamisel nähtub, et nad sisaldavad alati kolme põhivärvust. Vastandvärvusi omavahel 1:1 segades lakkavad põhivärvused olemast ja tulemuseks on hallikasmust. Pilt 4. Värviring 4. Valgustemperatuur Valgusallikast olenevalt on olemas erinevaid ,,värve" ja erineva intensiivsusega valguseid. Valguse värvust ehk valgustemperatuuri mõõdetakse kelvinites ja intensiivsust kandelates. Valgustemperatuuri kategooriaid jaotatakse peamiselt neljaks, milleks on päevavalgus 6500 Kelvinit, Fluorestseeruv valgus 4150 Kelvinit, Hõõglambi valgus 2856 Kelvinit, Naatriumlambi valgus 3500- 4500 Kelvinit. Päevavalgus eristub tingituna kella- ja aastaajast erineva temperatuuriga valgusteks. 4
pinnaga. Suuna pilu valgusallika poole, nii et raamatule tekiks valgustatud triip. Kuidas valgus levib ? 8 Kokkuvõte Füüsika on teadus, mis uurib loodusnähtuseid. Füüsika jaguneb paljudeks harudeks: optika, mehaanika, akustika, soojusõpetus, elektripetus, tuumafüüsika, astronoomia jpm. Valguse nägemiseks on meil vaja silmi, valgust ja objekti. Poolvari tekib siis kui objekt on valgusallikast väiksem või kui valgusallikaid on kaks või rohkem. Täisvari tekib siis kui valgusallikaid on üks või kui see on väiksem kui objekt. Positiivkujutis fotoaparaadiga pilti tehes on valmis pilt, negatiivkujutis aga vastupidiste värvidega. Mehaanilist liikumise kirjeldamiseks kasutatakse mitmeid mõisteid: trajektoor, teepikkus, ajavahemik, kiirus. Mida suurem on kehade mass, seda suurem on gravitatsioonijõud. Hõõrdejõuks nimetatakse jõudu, mis takistab
ilma värvikogemuseta, vaid vormi, liikumise, tekstuuri ja hele-tumeduse põhjal. Siiski pakub värv meile palju tõhusama eristamisvõime. Hinnanguliselt 40% nägemismeelega vastuvõetavast informatsioonist on seotud värvidega. Värviaisting Värviaistingu tekke protsessis on kolm komponenti: valgusallikas, objekt ja vaatleja (vt Joonis1). Vaatleja silmas luuakse värviaisting tänu valgusallikast tuleva valguse teatud vahemikku jäävatele lainepikkustele ja seda modifitseerib objekt. Kui muuta ühte nendest kolmest, siis muutub ka värviaisting ehk inimene näeb teist värvi.[1] Värviaistingu tekke komponendid: valgusallikas, objekt, vaatleja. Inimesed näevad värve tänu valgusele. Valgusel endal küll puudub reaalne värv, kuid erineva lainepikkusega valguskiired, jõudes inimese silma, tekitavad inimese ajus erinevaid värviaistinguid
hc E (3) Siinkohal tuleks aga kindlasti enne arvutusi veenduda kasutatavate suuruste mõõtühikuis. Töö lõpus lisas 1 on toodud elektromagnetlainete skaala, kust on võimalik kontollida arvutuste käigus saadud tulemuste suurusjärgu korrektsust. Värvilisse pinda neelduv energia Kuivõrd kasutatavast valgusallikast tuleb pidevalt liitvalgust, võib eeldada, et keha pinnale langev valgusenergia on võrdne pinnas neeldunud valgusenergia ning pinnalt peegeldunud valgusenergia summaga, lähtudes energia jäävuse seadusest: EL = EN + EP, (4) kus EL Keha pinnale langev energia [1 J] EN Pinnas neeldunud energia [1 J] EP Pinnalt peegeldunud energia [1 J]
hc E= (3) Siinkohal tuleks aga kindlasti enne arvutusi veenduda kasutatavate suuruste mõõtühikuis. Töö lõpus lisas 1 on toodud elektromagnetlainete skaala, kust on võimalik kontollida arvutuste käigus saadud tulemuste suurusjärgu korrektsust. Värvilisse pinda neelduv energia Kuivõrd kasutatavast valgusallikast tuleb pidevalt liitvalgust, võib eeldada, et keha pinnale langev valgusenergia on võrdne pinnas neeldunud valgusenergia ning pinnalt peegeldunud valgusenergia summaga, lähtudes energia jäävuse seadusest: EL = EN + EP, (4) kus EL Keha pinnale langev energia [1 J] EN Pinnas neeldunud energia [1 J] EP Pinnalt peegeldunud energia [1 J]
Toimub volframi ringtsükkel nt. joodi juuresolekul.Traadi läbimõõt põlemisel ühtlustub. Lahenduslambid: Huum-, impulss- ja kaarlahenduslambid, Indikaatorid, välklambid, lahtine kaarleek, Madalrõhu - < 1 Pa Kõrgrõhu 100 kPa, Ülikõrgrõhu - > 1Mpa LED valgustid: Light Emitting Diode, Võimsusetarve <10% tavalampidest, 12...13 aastat pidevat töötamist. 24. Valgustid-Valgusti, ühest või mitmest valgusallikast (hrl. hõõg- või lahenduslampidest), valgust ümberjaotavast armatuurist ja mõnel juhul ka energiaallikast koosnev lähivalgustusvahend. Valgusti ülesanne on suunata valgusallika poolt toodetav valgus sina, kuhu vaja, kaitsta silma liigse heleduse eest, valgusallikat vigastuste eest. Liigitus: Paiknemine ruumis või väljas Otstarbe järgi: töö, turva, kujundus ... Asendi alusel: üld- ja koht- Paigutusviis: laes, laual, trossil, ...
(3) Siinkohal tuleks aga kindlasti enne arvutusi veenduda kasutatavate suuruste mõõtühikuis. Töö lõpus lisas 1 on toodud elektromagnetlainete skaala, kust on võimalik kontollida arvutuste käigus saadud tulemuste suurusjärgu korrektsust. Värvilisse pinda neelduv energia Kuivõrd kasutatavast valgusallikast tuleb pidevalt liitvalgust, võib eeldada, et keha pinnale langev valgusenergia on võrdne pinnas neeldunud valgusenergia ning pinnalt peegeldunud valgusenergia summaga, lähtudes energia jäävuse seadusest: EL = EN + EP, (4) kus EL Keha pinnale langev energia [1 J] EN Pinnas neeldunud energia [1 J]
puutujakaared, milles tegelikult tuleb näha väga haruldase ellipsikujulise halo osasid. (Jürissaar, 1999) Haloringi tekkimisel on jääkristallid kuuetahulised ning nende puhul pole jääkristallide orientatsioon oluline. Kuna turbulentsi tõttu on jääkristallid segi paisatud, siis peegeldavad need valgust igas suunas. Jääkristalli sisenenud valgus murdub aga enamasti ligikaudu 22° nurga all valgusallika suhtes, mistõttu kõige rohkem saabub valguskiiri valgusallikast ehk päikesest 22° nurga all. Seal kohas me näemegi suurimat heledust, mis moodustab haloringi. Sinised valguskiired murduvad veidi rohkem kui punased, mistõttu on halo sisemine osa punakas, välimine sinakas. 46° halo puhul peavad valguskiired murduma jääkristallide 90° servadel, mis tingib valgusallikast 46° kaugusel moodustuva ringi. Seda juhtub aga märksa harvem ja seetõttu on suur haloring haruldasem. Ka 46-kraadisele haloringile võivad lisanduda puutujakaared
ning kiirgab footoneid, andes iseloomuliku kitsa monokromaatse valgusspektri. 19.Atomisatsioon leegis Mõõtmiste käigus uuritakse EM kiirguse absorptsiooni aatomite poolt, siis proov peab olema atomiseeritud. Kõige tuntum meetod - atomisatsioon leegis. Gaasid (õhk+atsetüleen) juhitakse segistisse; lisatakse uuritav proov, mis pihustatakse; Suunatakse leeki (ehk "küvetti") kus lahus aurustub ja atomiseerub => aatomid jäävad oma normaalsele energiatasemele ehk põhiolekusse. Valgusallikast (ehk õõneskatoodlambist) tulev kiirgus läbib leeki, kus vastava elemendi aatomid absorbeerivad kiirgust, mille käigus lähevad aatomid ergastatud olekusse. Leegis neelavad vabad aatomid välise allika energiat. 20.Absorptsiooni mõõtmise segajad AAS-s Spektraalsed: Spektraalsed interferendid => muu elemendi kiirgus või leegis olevate oksiidide jms neeldumine. Nende kõrvaldamiseks valitakse ergastuse lainepikkus, kus segamine puudub.
on /2 ,Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv Fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinimum. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsiooni maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide meetodiga saab määrata difraktsiooni ümaral aval ja kettal. Valguse sirgjoonelisel levimisel valgusallikast S peab ekraanil tekkima ketta AB vari CD ; tegelikult tekib ekraanil hele täpp ja selle ümber vahelduvad tumedad ning heledad rõngad. Difraktsioonivõreks nimetatakse üksteisega paralleelsete pilude süsteemi. Praktilisi rakendusi: valguse lahutamist spektriks difraktsioonivõre abil; difraktsiooni nähtus määrab ka optiliste riistade lahutusvõime.Ei ole võimalik eristada objekti punkte, mis asuvad üksteisele lähemal, kui on valguse lainepikkusega
Esineb molekulaarne ja aerosoolne hajumine. Hajuskiirgust mõjutavad päikese kõrgus, pilved, sademed. 38. Silma valgustundlikkuse kõver Iseloomustab sama energiaga kiirguse poolt tekitatud aistingu tugevuse sõltuvust valguse lainepikkusest. 39. Kandela Valgusallika valgustugevuse ühik. Üks kandela on valgustugevus, mis võrdub 1/60cm2 suuruse pinna kiirgusega plaatina tahkumistemperatuuril (2044K) 40. Valgusvoog Kogu kiirgusvõimsus, mis väljub valgusallikast ja mida tajub silm. Ühik on luumen (lm) 41. Valgusviljakus Lambi valgusvoo ja lambi elektrilise võimsuse suhe (kasutegur) 42. Valguse värvus Lambi valguse värvust väljendatakse värvitemperatuurina. Mõõtühik on Kelvin (K). Valgusallika värvitemperatuur määratakse nn mustkiirguriga võrreldes. Mida kõrgem on mustkiirguri temperatuur, seda valgem on värvus. 43. Värviedastusindeks Ra Mõõdab vastavust objekti värvuse ja värvusilme vahel mingi võrdlus-valgusallika all
gammakiirgus (sagedus üle 1020 Hz) 76. FOTOMEETRIA PÕHIÜHIKUD- Fotomeetria ehk valgusmõõtmine on optika haru, mis tegeleb nähtavat kiirgust iseloomustavate suuruste mõõtmisega. See tegeleb just inimsilmale nähtava valguse mõõtmisega. Põhiühikud: 1. Valgusallika valgustugevus (cd)- nimetatakse valgusallika poolt ühikulisse ruuminurka kiiratud valgusvoogu. Mõõtühik on 1 kandela (cd). Valgustugevuse definitsioon: Valgusallika valgustugevus antud suunas on valgusallikast lähtuva, antud suunda sisaldavas ruuminurgaelemendis d leviva valgusvoo d ja nimetatud ruuminurgaelemendi jagatis: d I= d , kus d on valgusallikast lähtuv valgusvoog ja d ruuminurk. Kui valgustugevus on vaadeldavas ruuminurgas igas suunas ühesuurune, avaldub valgustugevus sellesse
kvanditust aine, mitte valguse enda omaduseks. Tema meelest puutus valgus · nitt (nt) vastab asjasse ainult nii palju, et valgus saab ainega heledusele 1 cd kiirgava pinna energiat vahetada ainult kvantide kaupa sellepärast, et aine võimaldab ainult teatud kindlaid energianivoosid. Luumen (lm)on valgusvoo mõõtühik. Valgustugevust mõõdetakse kandelates. Valgusvoo all mõistetakse valgusallikast lähtuvat kogukiirgust nähtavas vahemikus. Kandela (cd)on valgustugevuse mõõtühik. Valgusallikast kiirgub tavaliselt valgust igas suunas erineva tugevusega. Teatud suunas langeva valguse tugevust mõõdetakse kandelates. Kandelaga on seotud ühikud luumen ja luks. Luks (Lx)on valgustiheduse ehk valgustatuse ühik. Luks on määratletud kui valgustihedus, mille tekitab valgusvoog 1 luumen 1-ruutmeetrisel pinnal: 1- ruutmeetrise pinna valgustihedus on 1 luks,
Gaasikomponendid jagunevad diamagnetilisteks (magnetväljas tõmbuvateks) ja 21 paramagnetilisteks (magnetväljas tõukuvateks). Hapnik ongi üks väheseid diamagnetilisi gaase. Magnet-mehaaniline gaasianalüsaator koosneb: 1- rootorist, 2- püsimagneti poolustest, 3- kandetrossist, 4- peeglist, 5- valgusallikast, 6- skaalast. Skeem jaotatud lehelt 22 41. Elektrilised gaasikoostise andurid (O2, CO ja CO2 sisalduse mõõtmiseks). Elektrilistel gaasikoostise andurid on kompenseeritud mõõteskeemiga magnetilised gaasianalüsaatorid, mis kõrvaldavad lisavea töövoolu kõikumisest ja välistingimuste muutumisest. Kompenseerimine põhineb mõõtesilla ja võrdlussilla kasutamisel. Kas ikka on?
Gaasikomponendid jagunevad diamagnetilisteks (magnetväljas tõmbuvateks) ja 21 paramagnetilisteks (magnetväljas tõukuvateks). Hapnik ongi üks väheseid diamagnetilisi gaase. Magnet-mehaaniline gaasianalüsaator koosneb: 1- rootorist, 2- püsimagneti poolustest, 3- kandetrossist, 4- peeglist, 5- valgusallikast, 6- skaalast. Skeem jaotatud lehelt 22 41. Elektrilised gaasikoostise andurid (O2, CO ja CO2 sisalduse mõõtmiseks). Elektrilistel gaasikoostise andurid on kompenseeritud mõõteskeemiga magnetilised gaasianalüsaatorid, mis kõrvaldavad lisavea töövoolu kõikumisest ja välistingimuste muutumisest. Kompenseerimine põhineb mõõtesilla ja võrdlussilla kasutamisel. Kas ikka on?
Värviringis lisavärvina punase ja violeti vahel- PURPUR. Värvi põhikarakteristid. ..mis iseloom. Põhiliselt värvi. Et näha, et ese on punane, on vaja, et esmalt peegelduksid punased kiired. Kehad ise värvi ei oma, kuid kõigil looduslikel pindadel on võime erinevalt neelata ja peegeldada meile langevaid kiiri. Keha värv oleneb langeva valguse värvist. Keha värvust mõjutavad objektiivsd tegurid 1) valguse iseloom (keha värv päevavalguses) 2) vaatlustingimused- valgusallikast valgusvoo suund ja nägemisnurk. 3) piinaomadused. Kumer või kare pind hajutab, nõgus ping koondab, silepind peegeldab, värvitud pindade puhul oleneb värv värvipinna paksusest või läbipaistvusest. Subjektiivsed tegurid: sugu, vanus, hoiakud, hinnangud, silma tundlikkus, kogemused. Kui pind peegeldab/neelab, mitteselektiivselt ( ilma valimata ), see on sama proportsioonis nagu kiiri sisaldub talle langevas valgusvoos, nim sellist pindaAKROMAATILISEKS. Nt pinnad: valged, mustad, hallid.
raskuskeskme poole. Vaatlejale näib, et tähe pind läheneb Schwarzschildi sfäärini lõpmatult kaua ja Schwarzschildi raadiuse kaugusel see pind justkui tardub. Sellepärast nimetataksegi musti auke mõnikord ,,külmunud tähtedeks" Tugevast gravitatsiooniväljast tingitud aja aeglustumine pole ainus põhjus, mis tekitab valguse punanihet. Punanihe tekib ka Doppleri efekti tõttu, sest kokkutõmbuva tähe pind eemaldub vaatlejast. Eemalduvast valgusallikast kiirguv valgus paistab teatavasti samuti tegelikult punasemana. Seega, Doppleri efekt ja aja aeglustumine tugevas gravitatsiooniväljas põhjustavad koos seda, et Schwarzschildi sfäärini kahanedes paistab täht järjest tumedam ja punasem, kuni ta muutub nähtamatuks. Tähe heledus läheneb nullile ja teda ei näe enam ühegi teleskoobiga. Kauge vaatleja jaoks kustub täht praktiliselt silmapilgu jaoks. Schwarzschildi raadiusel tardunud tähe pinda ei saa avastada ka radariga
annaabi.ee 
