Valgus – osake ja/või laine (0)

Valgus – osake ja/või laine
Valgus on elektromagnetlained mis levivad ruumis. Elektromagnetlainete spekter on lõpmatult lai ehk valguseks nimetatakse spektriosa mis jääb raadiolainete ja röntgendiapasooni vahele. Seega on
valgusel nii lainete kui osakeste omadused. Mida kõrgema sagedusega, energiaga, on kiirgus seda rohkem on tegemist osakeste omadustega ja vastupidi. Nähtav valgus on vahemikus 400-700 nm. Ja
seega omab samuti mõlemaid omadusi.
Valguse olemuse kohta tekkis 17. sajandil paralleelselt kaks teooriat (vaata ka pilti):

• Isaac Newton oletas, et valgus on valgusallikast igas suunas väljuvate osakeste voog (valgus on erilise „valgusaine“ edasikandumine ruumis).
  
• Christiaan Hygens oletas, et valgus on eriliste lainete voog , mis levib ruumi täitvas ja kõikidesse kehadesse tungivas keskkonnas – eetris.
  

19. sajandi alguses avastati elektromagnetlained (Maxwell) ja tõestati, et valgus on nende erijuht – levimisel käitub valgus lainena.
20. sajandi alguses avastati, et valguse kiirgumisel ja neeldumisel käitub valgus aga hoopis osakeste voona.
Valguslainetel nagu ka kõigil elektromagnetlainetel on omadus interfereeruda omavahel, omandada lineaarset polarisatsiooni ja painduda. Need omadused võimaldavad valgust filtreerida ja koherentselt võimendada nagu laseris. Mittekoherentsel kiirgusel paiknevad footonid juhuslikult ehk lained on omavahel mittesünkroniseeritud ja eelnimetatud omadused on vähem väljendunud.
Valgus ei ole mitte „puhas“ osakeste voog või „puhas“ elektromagnetlaine, vaid valgusel on korraga mõlemad omadused – öeldakse, valgusel on dualistlik iseloom.
Elektromagnetlaine: Elektromagnetlainetus avaldub ruumis levivate teineteisega seotud elektri- ja magnetväljade süsteemi perioodilistes muutumistes.