Füüsika mõisted (0)

AATOMIKS nim. väikseimat osakest, mis säilitab talle vastava keemilise elemendi keemilised omadused. Aatomid võivad aines esineda üksikuna või molekulideks liitununa. Aatomite puhul ei kehti klassikalise mehaanika seadused ning seega tuleb aatomite kirjeldamiseks tuleb kasutada kvantmehaanika mõisteid.
AATOMFÜÜSIKA on füüsika haru, mis tegeleb üksikute aatomite uurimisega. Varem peeti termineid aatomifüüsika ja tuumafüüsika sünonüümideks, kuid tegelikkuses keskendub tuumafüüsika aatomi tuumas toimuvate protsesside uurimisele samal ajal kui aatomifüüsika põhiliseks uurimisvaldkonnaks on aatomi elektronkate, selle moodustumine ja käitumine erinevates ergastatud olekutes.
AATOMILASER on aatomitest koosneva koherentse osakeste kiire allikas.
AATOMISPEKTER on isoleeritud aatomi kiirgusspekter või neeldumisspekter, mis on tingitud aatomite üleminekust ühelt elektronkatte olekust tulenevalt energiatasemelt teisele.
AATOMIPEKTROSKOOPIA ehk aatomispektromeetria on spektroskoopiliste meetodite kogum keemiliste elementide kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks määramiseks. See on analüütilise keemia allvaldkond.
AATOMITUUM on aatomi väga väike ja tihe keskosa, mis moodustab põhilise osa aatomi massist. Aatomituum koosneb nukleonidest – positiivse laenguga prootonitest ja neutraalse laenguga neutronitest .
AATOMORBITAAL on ühe elektroni lainefunktsioon.
CELSIUSE SKAALA Rootsi füüsiku ja astronoomi Anders Celsiuse poolt 1742 . aastal kasutusele võetud soojuspaisumisel põhineva skaalaga termomeeter mille skaala on jaotatud Celsiuse kraadideks ja tähistatakse sübmboliga °C.
ELASTNE KEHA n keha, mis välise jõu toimel muudab oma kuju ning selle lakkamisel taastab oma endise kuju. Näiteks painduv keha on võnkumisvõimeline tahke (pillikeel), gaasiline (pillikeelt ümbritsev õhk) või vedel (sisekõrvas olev vedelik) keha. Muusikas kasutatavaid võnkumisvõimelisi elastseid kehasid nimetatakse muusikainstrumentideks. Elastse keha paneb võnkuma sellesse väljastpoolt sisestatav energia.
ELASTSUSJÕUD on keha kuju ja mõõtmete muutmisel ehk deformeerimisel tekkiv jõud.
ELEKTRILAENG on füüsikas ja elektrotehnikas kasutusel kolmes tähenduses. Need tähendused on omavahel tihedas seoses. See, millises tähenduses sõna "elektrilaeng" parajasti kasutatakse, oleneb kontekstist.
ENERGIA on skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd.
Energiat tähistatakse üldjuhul suure ladina tähega E ja selle ühik SI-süsteemis on 1 džaul.
ELEKTRIVOOL on positiivse või negatiivse elektrilaenguga laengukandjate korrapärane liikumine.
ELEKTRIJUHT ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus ) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus . Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks.
HAJUV VALGUSVIHK - Valgusvihku, mis moodustub teineteisest eemalduvatest valguskiirtest, nimetatakse hajuvaks valgusvihuks. Valguskiired lähtuvad valgusallikast. Kui valgusallikas on väga kaugel, nagu näiteks Päike ja teised tähed, siis on valguskiirte lõikepunkt meist väga kaugel ja valguskiired on praktiliselt paralleelsed.
HÕÕRDEJÕUD on liikumisele vastassuunaline jõud, mis tekib kahe pinna kokkupuutel. Kuna hõõrdumine aeglustab liikuvat objekti, kutsutakse seda ka takistusjõuks. See erineb aktiivjõududest, mis põhjustavad objektide liikumise aeglustumist või suunamuutust.
IOON on aatom või molekul , mis on kaotanud (või juurde saanud) ühe või mitu valentselektroni, mis annab talle positiivse või negatiivse elektrilaengu.
JÕUD on füüsikaline suurus, mis iseloomustab vastastikmõju tugevust. Jõudu määratleb tugevus ja suund (mõnikord on oluline ka rakenduspunkt). Tegemist on seega vektoriaalse suurusega.
KAAL on vektoriaalne füüsikaline suurus, mis näitab jõudu, millega kehale mõjub gravitatsioon . Tähis P. SI süsteemi mõõtühik N.
KEEMINE on aine üleminek vedelast faasist gaasilisse, kusjuures vedelik aurustub intensiivselt kogu ruumala ulatuses. Keemisel tekivad vedeliku sees küllastunud auru mullikesed, mis üha kasvades tõusevad pinnale ja paiskavad auru vedeliku kohal olevasse ruumi. Keemine on füüsikaline nähtus, aine agregaatoleku muutus, mitte keemiline reaktsioon .
LAENG on füüsikaline suurus, mis kirjeldab keha osalemist vastastikmõjus.
MEHAANILINE ENERGIA on keha võime teha mehaanilist tööd. Mehaaniline energia on summa keha kulg- ja pöördliikumise kineetilisest energiast ning keha potentsiaalsest energiast välisjõudude väljas. Mehaanilise energia alla ei kuulu aga keha siseenergia . Juhul kui dissipatiivseid protsesse ei toimu (mille käigus mehaaniline energia muunduks siseenergiaks ), on mehaaniline energia jääv.
MAKROKEHA - Suurete kehade kohta kasutatakse nimetust "Makrokeha". Makrokehadeks on auto, rong , kivi, raamat jne. Makrokehad on ka planeedid ja tähed. Aineosakesed seevastu on mikrokehad
MIKROKEHA on mikromaailma kuuluv osake.Väike keha.
OSAKE on mingi objekti osa, millel on veel seda objekti kirjeldavad omadused säilinud. Näiteks värviosake on värvilahuses oleva pigmendi tükike.
PEEGELDUMINE Peegeldumine tähendab laine suunamuutust kahe keskkonna lahutuspinnal, kus laine kas osaliselt või täielikult naaseb esimesse keskkonda.
RASKUSJÕUD on Maa (või mõne muu suure taevakeha) poolt selle läheduses paiknevale palju väiksemale kehale avaldatav gravitatsioonijõud.
SOOJUS on ühelt süsteemilt teisele energia ülekandmise mikroskoopiline moodus .
SOOJUSKIIRGUSEKS nimetatakse sellist kiirgust, mida keha emiteerib ainuüksi soojusenergia arvel. See on ka üks soojusülekande vormidest (lisaks soojusjuhtivusele ja konvektsioonile).
TEMPERATUUR on füüsikaline suurus, mis iseloomustab süsteemi või keha soojuslikku olekut ehk soojusastet.
VEDELIK on üks neljast aine agregaatolekust. Vedelikuna on aine voolav ja selle kuju on tavaliselt piiritletud anuma kujuga, mida ta täidab. Tema ruumala on rangelt määratletud temperatuuri ja rõhuga. Vedelik avaldab survet nii anuma külgedele, kui ka tema sisse asetatud objektidele. Selline rõhk kandub üle igasse suunda, olenemata kaugusest ja suurendes sügavuses.
ÕHURÕHK on õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris.
ÜLIJUHTIVUS on füüsikaline nähtus, kus madalatel temperatuuridel aine eritakistus muutub nulliks.
SISEENERGIA on termodünaamilise süsteemi sisemiste, mikroskoopiliste vabadusastmetega seotud energia. Selle sisse kuuluvad:
RADIOAKTIIVSUS ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (suure massiga) aatomituuma iseeneselik lagunemine . Selle protsessiga kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutron) lagunemist.
PURUNEMINE on protsess, mille käigus materjali väikesed tükid (puru) eralduvad uuritava objekti küljest tänu löögile või survele (sisemisele rõhule). Näiteks meteoriidi kokkupõrkamine planeedi või mõne muu kosmilise objekti pinnaga põhjustab selle purunemise. Kaevanduses ja geoloogias põhjustab kivimite purunemist kaevanduse või puuraugu seintes kivimi kohal oleva maapinna raskuse poolt tekitatud rõhk.
PÖÖRLEMINE on liikumine, mille puhul kaks kehaga seotud punkti ning neid punkte läbiv sirge on liikumatud. Punkte läbivat sirget kutsutakse pöörlemisteljeks.