oli piiskopi kõrval iseseisev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivima haridusliku eliidi, sest enamus neist olid õppinud välismaal ülikoolides. (tegutses ka toomkool). Piiskopkonnad jagunesid kirikukiheldkonadeks e. territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnal oli oma kaitsepühak. (Eesti kohanimedes äratuntavad: Harju-Madise,Järva-jaani,Kadrina jne). Jumalateenistusi peeti küll ladn. keeles, aga ühe osana vüis kuuluda ka rahvakeelne jutlus. kogudusepreestritelt eeldatiu vaid seda, et ta oskaks lugeda ja tunneks tähtsamaid palveid. tihti pidi preester rahvaga suhtlema ka tõlgi vahendusel. Liivimaa kirikuelu suurimaks nuhtluseks oli ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus. kui ristisõdade lainel oldi juba palju saavutada suudetud, siis järgneva saj. poliitiline ebastabiilsus andis saavutatule tagasilöögi. Alles 15.saj.
l- l*, = *r)-"-= ,lxt,,rr)'+/^ Je,ax- (,,, - .l r-C;' - = s I n f ub= u*, o^'* ladn "r. .-1-i lr. t".*T' (',.,r)-fr e t^'/r. -3(t*9' {,r: I Q +r 3 L'. ,X 4r
annaabi.ee 
