Ülikoolid ja teadus (0)

Ülikoolid ja teadus
Kloostrikoolid varakeskajal
Seoses kultuuri ja hariduse allakäiguga varakeskajal jäid Lääne-Euroopas peaaegu ainsateks kirjaoskajateks vaimulikud ja hariduskeskusteks kloostrid . Kloostrikoolide eesmärk oli vaimulike ettevalmistamine, enamik kasvandikke jäi munkadena samasse kloostrisse elu lõpuni. Elementaarset haridust anti ka nunnadele.
Haridus oli vaimulik: peatähelepanu pöörati Piiblile ja kirikuisade teostele, samuti ladina keelele, mis püsis kogu vaimulikkonda ühendava suhtlusvahendina. Kuid kristliku kirjasõna kõrval polnud unustatud ka Rooma autoreid . Eriti oluliseks peeti Cicerot, kes oli pööranud rõhku kohusetundele ja see oli avaldanud muljet juba hilisantiigi kirikuisadele. Kreeka keelt varakeskaegses Lääne-Euroopas enam ei osatud ja vanakreeka autoreid tunti ainult vähesel märal tõlgete vahendusel. Hästi oli tuntud Platon, kelle õpetust hüve ideest võis seostada kristliku seisukohaga Jumalast kui kõige hüvelisest allikast.
Ülikoolid
11. kuni 13 sajandil arenes mitmest Lääne-Euroopa linnakoolist ülikool. Kõige varem tekkisid sellised õppeasutused Itaalias. Salernos oli juba 10. sajandil arstide kool, millest sai üks Euroopa tähtsamaid arstiteaduse keskuseid kogu sajandiks. Bolognas tekkis 11. kuni 12. sajandi vahetusel ülikool, kus õpetati peamiselt õigusteadust. Pariisi ülikool tekkis 12. sajandil kloostri- ja kirikukoolide ühinemisel ja sellest sai Euroopa tähtsaim teoloogia uurimise ning õpetamise keskus. Sel ajal pandi alus ka matemaatika ja loodusteadusega kuulsust võtnud Oxfordi ülikool Inglismaal. Cambridge 'i ülikool alustas tegevust 13. sajandi algul. Hispaania kõrgkoolidest sai kõige tuntumaks arstiteaduse keskus Salamanca ülikool. Saksamaal tekkisid ülikoolid alles 15. sajandil ja Põhja-Euroopas veelgi hiljem – esimene oli siin 1477. aastal asutatud Uppsala ülikool Rootsis.
Õppetöö ülikoolis
Ülikooli stuudium sai alguse seitsme vaba kunsti õppimisega. Neist kolm esimest: grammatika ehk kirjutamine, retoorika ehk kõnekust ja dialektika ehk arutluskunst moodustasid alamastme. Neli järgmist: aritmeetika ehk arvutamisõpetus, geomeetria ehk ruumilisi kujundeid käsitlev matemaatika haru, astronoomia ehk täheteadus ja muusika ,mis hõlmas ka kirjandust moodustasid ülemastme.
Peamised õppetöö vormid olid loeng ja dispuut . Loengus seletas õppejõud üliõpilastele raamarutes kirjapandut, vahel lihtsalt luges raamatut ette. Oma kõrge hinna ja käsitsi kirjutatud koopiate vähesuse tõttu ei tarvitsetud raamatuid olla üliõpilastele kättesaadavad. Dispuutidel õpiti loengutes omandatut loogiliste arutluste ja vaidluste käigus rakendama. Aja jooksul kujundati vabade kunstide õpetamiseks kunstide teaduskond, mis moodustas eelastme õpingute jätkamiseks kõrgemal tasemel, see tähendab kas usuteaduskonnas , mis oli õpetus jumalast; õigusteaduskonnas või arstiteaduskonnas. Selline korraldus sai alguse Pariisis ning tõelisteks ülikoolideks hakati pidama neid, kus kõik neli teaduskonda olid esindatud.
Stuudium – kursus, ülikooli õpingud
Dispuut – arutelu, avalik vaidlus, mõttevahetus