Füüsikainstituut Üliõpilane: Meelika Lukner Teostatud: Õpperühm: YASB31 Kaitsud: Töö nr: 1 TO: Üldmõõtmised Töö eesmärk: Tutvumine Töövahendid: Nihik, kruvik, nooniusega. Nihiku ja kruviku mõõdetavad esemed (plaat ja kasutamine katsekehade toru). joonmõõtmete määramisel Skeem Töö käik Mõõtmised nihikuga Määran juhendaja poolt antud nihiku nooniuse täpsuse ja nullnäidu. Mõõdan juhendaja poolt antud toru sise-ja välisdiameetrid kümnest erinevast kohast. Seejärel mõõdan juhendaja poolt antud katsekeha paksuse kümnest erinevast kohast. Arvutan mõõtmiste keskmised ja nende laiendatud liitmääramatused ning toru ristlõike pindala ja selle laiendatud liitmääramatus. Mõõtmised kruvikuga Määran juhendaja poolt antud kruviku keerme sammu, jaotiste arvu trumlil ja nooniuse täpsuse, samuti nullnäidu.
täpselt, kui aga ei ühti skaala kriipsuga, siis on lugemi leidmine vähem täpne. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Skaala kulgeb mõõtekriipsust sinnapoole, kuhu kasvavad põhiskaala lugemid. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. a n Nooniuse jaotise pikkus an valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest a lühem võrra, kus n on nooniuse jaotiste arv. a T a an n Suurust nimetatakse nooniuse täpsuseks. Kui nooniuse nullkriips (mõõtekriips) asetada kohakuti mõõteskaala mingi kriipsuga, siis nooniuse esimene kriips ei ühti mõõteskaala a a
d v d S Plaadi paksus (nihikuga) Plaadi keskmine paksus valemiga (1): Plaadi paksuse A-tüüpi mõõtemääramatus valemiga (2): = 0,95 ; 0,0125 U ( d ) = 2,3 A 10 (10 - 1) = 0,0271mm Plaadi paksuse B-tüüpi mõõtemääramatus valemiga (3): (Nihiku täpsus ) 0,05 U B ( d ) = 2,0 3 = 0,0333mm Plaadi paksuse liitmääramatus valemiga (4): U ( d ) = ( 0,0271) + ( 0,0333) 2 2 C = 0,0429mm 0,043mm Plaadi paksus on , usaldatavusega 0,95. Toru siseläbimõõt (nihikuga) Toru keskmine siseläbimõõt valemiga (1): 68,30 + 67,50 + 69,10 + 69,10 + 68,00 + 69,00 + 68,50 + 68,30 + 69,15 + 68,90 ds = = 68,59mm 10
määramine. Mõõtekriipsu kokkulangemist mõõteskaala mingi kriipsuga saab fikseerida üsna täpselt, kui aga ei ühti skaala kriipsuga, siis on lugemi leidmine vähem täpne. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Skaala kulgeb mõõtekriipsust sinnapoole, kuhu kasvavad põhiskaala lugemid. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. a Nooniuse jaotise pikkus an valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest a lühem võrra, kus n n on nooniuse jaotiste arv. a Suurust T a a n nimetatakse nooniuse täpsuseks. Kui nooniuse nullkriips (mõõtekriips) n asetada kohakuti mõõteskaala mingi kriipsuga, siis nooniuse esimene kriips ei ühti mõõteskaala
Tutvumine nooniusega. Nihiku ja kruviku nihik, kruvik, mõõdetavad esemed kasutamine mõõtmisel. Skeem Mõõteskaala Noonius M N L L = M + NT = 12 + 3 · 0.1 = 12.3 Töö käik Mõõtmised nihikuga 1. Määran juhendaja poolt antud nihiku nooniuse täpsuse. 2. Protokollin nihiku null-lugemi ning arvestan seda mõõtmiste lõpptulemuste leidmisel. 3. Mõõdan antud katsekeha paksuse. Selleks asetan katsekeha mõõteotsikute vahele, lükkan need tihedalt vastu proovikeha ja leian lugemi di. Kordan mõõtmisi katsekeha kümnes erinevas kohas ning leian keskmise plaadi paksuse d ja tema vea. 4. Mõõdan antud toru sise- ja välisläbimõõdud kümnest eri kohast. Arvutan keskmised läbimõõdud ning nende vead
95 2.3 (d d ) 2 2.0 10 2 4 1.6 10 3 5 3.6 10 3 0.0444 mm 10 i 1 i (d n i d )2 0.0444 0.0444 d j t n 1, i 1 2.3 2.3 0.05 mm n (n 1) 10 9 90 Nihiku lubatud põhiviga on nooniuse jaotise väärtus, seega p 0.1 mm t , 0.95 2.0 2 2 p 0.1 d (d j ) t , 0.05 2.0 2 2 0.08 mm 3 3 Vastus: katsekeha paksus d = (4.76 ± 0.08) mm, usutavusega 0.95. Katsekeha paksuse mõõtmine kruvikuga. d 4.827 cm t 9, 0
95 2.3 (d d ) 2 2.0 10 2 4 1.6 10 3 5 3.6 10 3 0.0444 mm 10 i 1 i (d n i d )2 0.0444 0.0444 d j t n 1, i 1 2.3 2.3 0.05 mm n (n 1) 10 9 90 Nihiku lubatud põhiviga on nooniuse jaotise väärtus, seega p 0.1 mm t , 0.95 2.0 2 2 p 0.1 d (d j ) t , 0.05 2.0 2 2 0.08 mm 3 3 Vastus: katsekeha paksus d = (4.76 ± 0.08) mm, usutavusega 0.95. Katsekeha paksuse mõõtmine kruvikuga. d 4.827 cm t 9, 0
Füüsika praktikum, Üldmõõtmised (I-1) | Mihkel Heinmaa | 09/09/2010 KATSEANDMETE TABELID Tabel 1.Lapiku plaadi paksus nihikuga mõõdetuna. Plaadi paksuse mõõtmine nihikuga TOPEX 0,05 mm Nihiku nooniuse täpsus: 0,05 mm Nihiku null-lugem: 0,15 mm Detail: T52 Mõõtmistulemus Parandus Katse nr. , mm , mm di, mm di, mm 1 12,45 12,60 0,020 0,0004 2 12,50 12,65 -0,030 0,0009
määramine. Mõõtekriipsu kokkulangemist mõõteskaala mingi kriipsuga saab fikseerida üsna täpselt, kui aga ei ühti skaala kriipsuga, siis on lugemi leidmine vähem täpne. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Skaala kulgeb mõõtekriipsust sinnapoole, kuhu kasvavad põhiskaala lugemid. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. a Nooniuse jaotise pikkus an valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest a lühem võrra, kus n n on nooniuse jaotiste arv. a Suurust T a a n nimetatakse nooniuse täpsuseks. Kui nooniuse nullkriips (mõõtekriips) n asetada kohakuti mõõteskaala mingi kriipsuga, siis nooniuse esimene kriips ei ühti mõõteskaala
määramine. Mõõtekriipsu kokkulangemist mõõteskaala mingi kriipsuga saab fikseerida üsna täpselt, kui aga ei ühti skaala kriipsuga, siis on lugemi leidmine vähem täpne. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Skaala kulgeb mõõtekriipsust sinnapoole, kuhu kasvavad põhiskaala lugemid. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. a Nooniuse jaotise pikkus an valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest a lühem võrra, kus n n on nooniuse jaotiste arv. a Suurust T = a - a n = nimetatakse nooniuse täpsuseks. Kui nooniuse nullkriips (mõõtekriips) n asetada kohakuti mõõteskaala mingi kriipsuga, siis nooniuse esimene kriips ei ühti mõõteskaala
n ( x - x) 2 i x j = t n -1, i =1 n( n - 1) (2) tn-1,- Studenti tegur ("Füüsika praktikumi metoodiline juhend I", lk.17, tabel 1) - usaldatavus; füüsika praktikumides tavaliselt =0,95 Füüsika praktikumis saadud mõõtmistulemuste vea hindamisel oletatakse, et süstemaatiliseks veaks on põhiliselt mõõteriistaviga. Seejuures lähtutakse sellest, et iga mõõteriista jaoks määratakse riiklike standarditega lubatud. Usaldusvahemik mistahes usaldatavuse jaoks: x x s = t 3 (3) Kui mõõteriistaga tehakse seeria ühe ja sama suuruse mõõtmisi ning arvutatakse juhuslik viga, siis
Mõõtmisel määratakse mõõtekriipsu asukoht mõõteskaala suhtes. Mõõtekriipsu kokkulangemist mõõteskaala mingi kriipsuga saab fikseerida üsna täpselt. Kui mõõtekriips ei ühti aga skaala kriipsuga, siis on näidu leidmine vähem täpne, sest skaala kümnendikosade hindamine toimub silma järgi. Täpsuse tõstmiseks lisatakse mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips a T= n kus a on põhiskaala väikseima jaotise väärtus ja n nooniuse jaotiste arv. Nihik Nihikut kasutatakse pikkuse mõõtmiseks. Ta on mõõteharudega metallist mõõtejoonlauast ja sellel nihutatavast samasuguste harudega raamist. Mõõtetulemus saadakse mõõtejoonlaual asuva põhiskaala ja raamil oleva abiskaala nooniuse abil. Nihik on kohandatud ka detailide siseläbimõõdu määramiseks. Nihiku nooniuse täpsus on tavaliselt 0,1 mm või 0,05 mm, kuid praktikumis on kasutusel ka teistsuguse täpsusega nihikuid. Laserkaugusmõõtja
Noonius Mõõtriistadel nagu nihik, kuruvik, goniomeeter jne, on mõõteskaalaga paraleelselt liikuvale osale tõmmatud mõõtekriips, mille järgi toimub mõõteriista liikuva osa asukoha määramine. Kriipsu ja skaala kokkulangemist saab fikseerida üsna täpselt, nende mitteühtimisel on aga lugemi leidmine vähem täpne. Sellest lähtuvalt on täpsuse tõstmiseks lisatud mõõtekriipsule abiskaala, mille nullkriipsuks on mõõtekriips. Seda abiskaalat nimetatakse nooniuseks. Nooniuse jaotise pikkus an valitakse harilikult põhiskaala jaotise pikkusest a lühem võrra, kus n on nooniuse jaotiste arv. Suurust T = a-an = nimetatakse nooniuse täpsuseks. Nihik Nihikut kasutatakse pikkuse mõõtmiseks. Ta koosneb mõõteharudega joonlauast ja sellel nihutatavast samasuguste harudega raamist. Nihikuga saab mõõta ka detaili siseläbimõõtu. Enmasti tuleb sel juhul skaalalt saadud lugemile liita mõõteharule märgitud parand, näiteks 10 mm
· Teha mõõtme B histogramm ja sellele vastav teoreetilise normaaljaotuse t ihedusfunktsiooni graafik f(x). Intervallide arvuks valida 8 kuni 10. Samm h=(MaxMin)/intervallide arv. Normaaljaotusele vastav mõõtetulemuste arv ni" intervallis i on leitav valemiga: ni"= n*h*f( zi) n- on mõõtetulemuste koguarv, h - on intervalli samm f(zi) - on normaaljaotuse tihedusfunktsiooni väärtus kohal zi f(zi) = NORMDIST(xi;X ,s, FALSE), kus s on standardhälve ja X keskväärtus. Intervall tabel Intervalli Intervall Intervalli Kogus Teor. kogus kesk- jkn i algus lõpp intervallis Tigedus fun. intervallis väärtus 9.01142E- 18.0339 1 18.027 18.0409 6 1.29661E-17 18 5
MÕÕTMESTAMINE JA TOLEREERIMINE 2 ×16 tundi Teema Kestvus h 1. Sissejuhatus. Seosed teiste aladega 2 Mõisted ja terminiloogia. GPS standardite maatriksmudel 2. Geometrilised omadused. Mõõtmestamise 2 üldprintsiibid. Ümbrikunõue, maksimaalse materjali tingimus 3. ISO istude süsteem. Tolerantsiväljad 2 4. Istud. Võlli ja avasüsteem 2 5. Soovitatavad istud. Istude rahvuslikud süsteemid 2 6. Istude kujundamise põhimõtted 2 Istude analüüs ja süntees 7. Liistliidete tolerantsid. 2 Üldtolerantsid 8. Geomeetrilised hälbed. Kujuhälbed. 2 Suunahälbed 9. Viskumise hälbed. Asetsemise hälbed. Lähted 2 Nurkade ja koonuste hälbed ja tolerantsid 10. Pinnahälb
.......................................... 6 1.2. Mõõtühikud ja nende süsteemid .......................................................................................... 6 1.3. Dimensioonvalem................................................................................................................ 8 1.4. Suured ja väikesed ühikud................................................................................................... 9 2. Tõeline väärtus ja mõõdis. Viga ja määramatus ........................................................................ 11 3. Mõõtetulemus kui juhuslik suurus ............................................................................................. 13 3.1. Histogramm ....................................................................................................................... 14 3.2. Dispersioon ja standardhälve............................................................................................. 16 3.3
TARTU ÜLIKOOL Tartu Ülikooli Teaduskool Veaarvutus ja määramatus Urmo Visk Tartu 2005 Sisukord 1 Tähistused 2 2 Sissejuhatus 3 3 Viga 4 3.1 Mõõteriistade vead . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4 3
TERASKONSTRUKTSIOONID I Loengukonspekt TTÜ Ehitiste projekteerimise instituut Prof. Kalju Loorits Teras 1 2 SISSEJUHATUS Euroopa Liidus ja Eestis kehtiv projekteerimisstandardite süsteem EN 1990 Eurokoodeks: Kandekonstruktsioonide projekteerimise alused EN 1991 Eurokoodeks 1: Konstruktsioonide koormused EN 1992 Eurokoodeks 2: Raudbetoonkonstruktsioonide projekteerimine EN 1993 Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide projekteerimine EN 1994 Eurokoodeks 4: Terasest ja betoonist komposiitkonstruktsioonide projekteerimine EN 1995 Eurokoodeks 5 Puitkonstruktsioonide projekteerimine EN 1996 Eurokoodeks 6 Kivikonstruktsioonide projekteerimine EN 1997 Eurokoodeks 7 Geotehniline projekteerimine EN 1998 Eurokoodeks 8 Ehitiste projekteerimine maavärinat taluvaks EN 1999 Eurokoo
mõõtmise sooritamiseks nimetatud meetodil, ning mis peaks olema kirjeldatud vastavas dokumendis, nii üksikasjalikult, et mõõtja võib sooritada mõõtmise ilma täiendava infota. 25. Mõõdis Mõõdis on teatud ajahetkel mõõtmise teel saadud suuruse väärtuse koguseline hinnang. Mõõdis on mõõtesuuruse väärtuse suuruse üksikhinnag. Mõõdisesk võib olla mõõtevahendi näit, saadud lugem või mingi muu mõõtmise tulemusena saadud kvantitatiivne info. Dimensioonita suuruse mõõdist väjendatatakse ainult numbri abil. Kui mõõdist ei saa väljendada arvu ja ühiku korrutisena, võib seda iseloomustada väärtustega, mis on saadud kas kokkuleppelise skaala, mõõtetoimingu kirjelduse või nende mõlema abil. Saadud üksikmõõtmised moodustavad tavaliselt mõõdiste kogumi, mille põhjal saab määrata mõõtetulemuse. 26. Mõõtetulemus
V.Jaaniso Pinnasemehaanika 1. SISSEJUHATUS Kõik ehitised on ühel või teisel viisil seotud pinnasega. Need kas toetuvad pinnasele vundamendi kaudu, toetavad pinnast (tugiseinad), on rajatud pinnasesse (süvendid, tunnelid) või ehitatud pinnasest (tammid, paisud) (joonis 1.1). a) b) c) d) J o o n is 1 .1 P in n a s e g a s e o tu d e h i tis e d v õ i n e n d e o s a d .a ) p i n n a s e le t o e t u v a d ( m a d a l - j a v a iv u n d a m e n t) b ) p i n n a s t t o e t a v a d ( t u g is e in a d ) c ) p in n a s e s s e r a j a tu d ( tu n n e li d , s ü v e n d i d d ) p in n a s e s t r a j a tu d ( ta m m i d , p a is u d ) Ehitiste koormuste ja muude mõjurite tõttu pinnase pingeseisund muutub, pinnas deformeerub ja võib puruneda nagu kõik teisedki materjalid. See põhjustab
TTÜ ehituskonstruktsioonide õppetool Raudbetoonkonstruktsioonide üldkursus I Vello Otsmaa Johannes Pello 2007.a Raudbetoonkonstruktsioonide üldkursus 1 SISSEJUHATUS 1 Raudbetooni olemus Raudbetoon on liitmaterjal (komposiitmaterjal), kus koos töötavad kaks väga erinevate oma- dustega materjali: teras ja betoon. Neist betoon on suhteliselt odav kohalik materjal, mis töö- tab hästi survel, kuid üsna halvasti tõmbel (betooni tõmbetugevus on 10-15 korda väiksem survetugevusest). Teras seevastu töötab ühteviisi hästi nii survel kui ka tõmbel, kuid tema hind on küllalt kõrge. Osutub, et survejõu vastuvõtmine betooniga on kordi odavam kui tera- sega, tõmbejõu vastuvõtmine on kordi odavam aga terasega. Siit tulenebki raudbetooni ma- janduslik olemus: võtta ühes ja samas konstruktsioonis esinevad survesisejõud v
TERASKONSTRUKTSIOONIDE ABIMATERJAL EVS-EN 1993-1-1 EUROKOODEKS 3 Teraskonstruktsioonide projekteerimine Koostas: Georg Kodi Georg Kodi TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL ehitiste projekteerimise instituut SISUKORD 1. TERASRISTLÕIGETE TÄHISED ......................................................................................................................... 3 1.1 Ristlõigete tähistused ja teljed ................................................................................................................ 3 1.2 Ristlõigete koordinaadid ja sisejõud........................................................................................................ 3 2. VARUTEGURID ............................................................................................................................................... 4 2.1 Materjali varutegurid................................................................................
EESTI MEREAKADEEMIA RAKENDUSMEHAANIKA ÕPPETOOL MTA 5298 RAKENDUSMEHAANIKA LOENGUMATERJAL Koostanud: dotsent I. Penkov TALLINN 2010 EESSÕNA Selleks, et aru saada kuidas see või teine masin töötab, peab teadma millistest osadest see koosneb ning kuidas need osad mõjutavad teineteist. Selleks aga, et taolist masinat konstrueerida tuleb arvutada ka iga seesolevat detaili. Masinaelementide arvutusmeetodid põhinevad tugevusõpetuse printsiipides, kus vaadeldakse konstruktsioonide jäikust, tugevust ja stabiilsust. Tuuakse esile arvutamise põhihüpoteesid ning detailide deformatsioonide sõltuvuse väliskoormustest ja elastsusparameetritest. Detailide pinguse analüüs lubab optimeerida konstruktsiooni massi, mõõdu ja ökonoomsuse parameetrite kaudu. Masinate projekteerimisel omab suurt tähtsust detailide materjali õige valik. Masinaehitusel kasutatavate materjalide nomenklatuur täieneb pidevalt, rakendatakse efekti
Suuruse tõeline väärtus - suuruse väärtus, mis esitab mõõtetulemuse praktilisel eesmärgil õigena. Mõõtmise kirjeldamisel veaarvutuskäsitluses vaadeldakse tõelist väärtust kui ainulist ja praktiliselt mitte teadaolevat. Hälve - erinevus (katsemeetodiga seotud) tõelise väärtuse ja mõõtmisel saadud väärtuse vahel. Standardhälve - tulemuste seeria hajuvuse mõõt umber nende keskmise, võrdne dispersiooni positiivsele ruutjuurele ja hinnatud positiivse ruutjuurega ruutude keskmisest. Dispersioon - juhusliku muutuja ja tema keskmise vaheliste hälvete ruutude keskmine, hinnatud ruutude keskmisega. Juhuslik viga - kogu katsetöö jooksul esinev juhuslik varieerumine hoolimata muutuja tihedast kontrollimisest Vabadusastmed - dispersiooni arvutamisel kasutatud näitaja, sageli sõltumatute tulemuste arvust ühe võrra väiksem. Keskmine, aritmeetiline keskmine - tulemuste summa jagatuna antud tulemuste kogumi arvuga.
40 Tabel 6.8. Tulemused kulul Qn = 1,46 m3/h. 40 Tabel 6.9. Tulemused kulul Qt = 0,032 m3/h. 41 Tabel 6.10. Tulemused kulul Qmin = 0,0125 m3/h. 41 Tabel 7.1. Tööaja arvutus. 42 Tabel 7.2. Tasuvuse arvutus. 43 Tabel 8.1. Mõõtetulemuste määramatus. 44 9 1. SISSEJUHATUS Optilised sensorid on seadmed, mida kasutatakse objekti olemasolu või selle puudumise määramiseks sensori vaateväljas ning distantsi mõõtmiseks. Enamasti töötavad need infrapuna valgusel. Tänapäeval kasutatakse neid peaaegu kõikjal: tootmisliinides, sõidukites, telefonides jne
· Tõenäosus ja matemaatiline ootus. o Diskreetse juhusliku suuruse tõenäosus väljendub murruga p= . o Matemaatiline ootus M[x] on diskreetne juhuslik suurus, kus on korrutatud teatud hulk väärtusi neile vastavate tõenäosustega. Väljendab tulemuse aritmeetilist keskmist lõpmatult suure arvu katsete korral. · Juhusliku suuruse dispersioon ja ruuthälve (standardhälve). o Dispersioon D[x] on juhusliku suuruse hälvete ruutude matemaatiline ootus; hälvete ruutude keskväärtus. o Ruutkeskmine hälve (standardhälve) on ruutjuur dispersioonist mis defineeritakse positiivse suurusena. · Matemaatilise ootuse ja dispersiooni eksperimentaalne leidmine. o Katsete läbi viimine (nt täringuvise). · Keskmistamise mõju matemaatilisele ootusele ja dispersioonile (aritmeetilise keskmise dispersioon, libisev keskmine).
n ja d määramiseks tuleb teatud hulgal ajahetkedel ja fikseeritud sügavustel määrata suspensiooni mahumass. Vee viskoossus ja tihedus sõltuvad temperatuurist ja see tuleb fikseerida. Suspensiooni mahumassi määramiseks kasutatakse areomeetrit. Lõimise analüüsiks kasutatavad areomeetrid on tavaliselt gradueeritud tihedustele 0,995 kuni 1,030 g/cm3. Eeldusel et suspensiooni mahumass muutub sügavuti lineaarselt, annab areomeetri lugem mahumassi suuruse vees oleva osa mahukeskmes. Seega peab areomeetri kalibreerima ja andma tabelina mahukeskme kauguse veepinnast zr iga areomeetri lugemi kohta. Kalibreerimisel peab määrama ka nn. 0 lugemi vea, see tähendab puhtas destilleeritud 20 kraadises tehtud lugemi erinevus 1,000-st. Tuleb arvestada, et saviosakeste kuju erineb tunduvalt Stokes'i valemis eeldatud sfäärilisest. Seepärast ei anna setteanalüüs pinnaseosakeste mingit faktilist mõõdet, vaid
Geodeesia eksamiteemad kevad 2013 1. Geodeesia mõiste ja tegevusvaldkond, seosed teiste erialadega Geodeesia on teadus Maa ning selle pinna osade kuju ja suuruse määramisest, seejuures kasutatavatest mõõtmismeetoditest, mõõtmistulemuste matemaatilisest töötlemisest ning maapinnaosade mõõtkavalisest kujutamisest digiaalselt või paberkandjal kaartide, plaanide ja profiilidena. Geodeesia on teadusharu, mis vaatluste ja mõõtmiste tulemusena määrab terve maakera kuju ja suuruse, objektide täpsed asukohad, aga ka raskusjõu väärtused ja selle muutused ajas. Samuti ka objektide koordineerimine ja nende omavaheliste seoste kujutamine, seda just topograafiliste kaartide abiga. Objektide asukohtade väljakandmine loodusesse.
osavaruteguriga. ELAKTRIRAJATISTE PROJEKTEERIMINE 12 © TTÜ ELEKTROENERGEETIKA INSTITUUT, PEETER RAESAAR ÕHULIINIDE KONSTRUKTIIVOSA PROJEKTEERIMINE 2.2.2 Tuulekoormused Normtuulekoormused määratakse tuule normkiiruse alusel − need sõltu- vad tuule piirkiirusest /extreme wind speed/. Tuule piirkiiruse määramisel on aluseks nn tuule keskmine kiiruse Vmean. Tuule keskmine kiirus Vmean − tuule 10-minutiline keskväärtus suhteliselt avatud maastikul (II maastikutüüp) kõrgusel 10 m maapinnast (m/s). Tuuleiili kiirus Vg − lühiajalise turbulentse tuule iseloomulik suurim 2-sekundline keskväärtus. Tuuleiili kiiruse ja tuule keskmise kiiruse seos väljendub valemiga Vg = kg·Vmean h kus kg on tuule kiiruse iilitegur: k g = 1+ 2,28 / ln
Eesti oludes, kus pinnasevesi on sageli maapinna lähedal, on see probleem suurem peenteristel ja tolmliivadel. Kapillaarjõud on põhjuseks, miks niiske liiv ja hulgast, ka vedeliku viskoossusest. Filtratsioonimooduli suurus sõltub palju ka väga oluline. halvasti tiheneb võrreldes kuivaga. Kapillaarjõududest tingitud teradevahelised pinnaseosakeste mõõtmetest, pinnase poorsus ja vee temp. V ei ole võrdne Sissejuhatus - Geotehnika - ehitustehnika haru, mis tegeleb pinnasega sidemed kaovad niipea kui pinnas küllastub veega (sademed, pinnasevee tegeliku vee liikumise kiirusega pinnases. Kuna tegelik voolamine toimub läbi seotud ehitiste või nende üksikosade projekteerimise ja ehitamisega, see taseme tõus). Pinnaseosakesed võivad olla liidetud looduslike tsementidega, pooride, siis tegelik voolukiirus on: vp=v(1+e)/e. Pinnase vee
(Ärgee kasutage valemit ilma jooniseta või selgituseta, kuigi kõik õige. Otsast nivelleerimine Tuuakse nivelliir tagumise lati juurde ja teostatakse otsast nivelleerimine samade punktide A ja B vahel Arvutada kõrguskasv h' = ia b. Keskelt ja otsast nivelleerides kõrguskasvude erinevus (h-h') näitab, kas peanõue on täidetud või mitte. h-h' = 2x 4 mm Tehnilisel nivellerimisel 2x 10 mm. Lubatavast suurema erinevuse korral tuleb nivelliir justeerida. Selleks arvutatakse lugem b0 edasivaate jaoks, mille puhul vaatekiir oleks horisontaalne b0 = i a h Elevatsioonikruviga nivelliiri justeerimiseks tuleb elevatsioonikruvi keerata nivelliiri niitristi horisontaalniit lugemile b0 Selle tulemusel läheb silindrilise vesiloodi mull paigast ära. Silindrilise vesiloodi justeerimiskruvide abil panna vesiloodi mull uuesti keskele. Pärast justeerimist muuta instrumendi kõrgust ja teha otsast kontrollnivelleerimine h' määramiseks
EHITUSTEADUSKOND Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga Uuringu lõpparuanne Ehituskonstruktsioonid Ehitusfüüsika Tehnosüsteemid Sisekliima Energiatõhusus Tallinn 2011 EHITUSTEADUSKOND Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga Uuringu lõpparuanne Targo Kalamees, Endrik Arumägi, Alar Just, Urve Kallavus, Lauri Mikli, Martin Thalfeldt, Paul Klõšeiko, Tõnis Agasild, Eva Liho, Priit Haug, Kristo Tuurmann, Roode Liias, Karl Õiger, Priit Langeproon, Oliver Orro, Leele Välja, Maris Suits, Georg Kodi, Simo Ilomets, Üllar Alev, Lembit Kurik
LAEVA ABIMEHHANISMID SISSEJUHATUS: Abimehhanismide , laevaseadmete ja süsteemide tähtsus ja liigitamine . Laeva energeetikaseade koosneb: 1. Peamasin (ad). 2. Laeva abimehhanismid (AM). Peamasinad peavad kindlustama laeva käigu , abiseadmed kindlustavad peajõuseadmete ekspluateerimise ja muud laevasisesed vajadused. Seadmete tarbimisvõimsuste kasvuga , uute võimsate jõuseadmete ja juhtimisseadmete kasutuselevõtuga on abimehhanismide osatähtsus tunduvalt kasvanud - energeetikaseadmete jagamine pea ja abiseadmeteks on tinglik. Näiteks veemagestusseadmed ,mida varem kasutati aurukatla toitevee saamiseks , võis lugeda peaenergeetikaseadmete hulka , kasutatakse edukalt pikematel reisidel majandus ja joogivee saamisel. Seega võib abimehhanismid tinglikult liigitada . a. Peamasinat teenindavad abimehhanismid ( jahutusseadmed, õlitusseadmed , pumbad , kompressorid jne. ). b. Üldotstarbelised ( rooliseade, kuivendussüsteemid , ventiltsiooni- õhukonditsoneeri, küttesüsteem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
