Uimastid (1)

Uimastid
Referaat
Nimi: Sinu nimi
Kool: Sinu kool
Klass: Sinu klass
Juhendaja : Õpetaja nimi
Tallinn 2009

Eessõna.

Uimastiprobleem on Eestis muutumas sensatsioonilisest sündmusest paratamatuks igapäevanahtuseks. Ühelt poolt laiendab rahvusvaheline narkoäri oma turgu ja teisalt soovib meie tarbija eksperimenteerida demokraatliku “vabadusi”. Eestis on uimastite tarvitajate ja narkomaanide arv esialgu veel väiksem kui Lääne-Euroopas, Ameerikas või meie naaberriikides Soomes, Lätis ja Venemaal. Samas uimastikuritegevus peaaegu kahekordistub iga aastaga, suurenevad konfiskeeritud narkootikumide kogused ning kasvab mürgituse või psühhoosi vältimatu arstiabi vajadus. Läbiviidud õpilasküsitlused kajastavad järjest ulatuslikumat narkootikumide levikut noorte hulgas. Võib arvata, et uimastitega seotud küsimused muutuvad lühiaastatel Eesti ühiskonnas palju teravamaks. Praegust perioodi on eksperdid nimetanud uimastite tarbimise “mesinädalaiks”. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kõik need inimesed, kes oma kutsetöös või ühiskondlikus tegevuses puutuvad kokku uimastite ja nende tarvitajatega, oskaksid leida tekkinud probleemidele lahendusi või veelgi parem, neid probleeme ennetada. Teiste riikide kogemused näitavad, et tõhusaim meetod ennetetustegevuseks on erinevate ametite ja ühiskondlike liikumiste koordineeritud koostöö kõigil tasandeil.

ÕPILANE 95

Rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudis tehtud 15- kuni 16- aastaste õpilaste alkoholi ja narkootikumide kasutamise uurimus «Õpilane ‘95» näitas: illegaalseid uimasteid on vähemalt kord elus proovinud 7% vastanutest, üks-kaks korda on seda teinud ligi 3% õpilastest. Seejuures väitis 13% kõigist lastest, et nende sõbrad kasutavad marihuaanat või hashishit, 5%, et trankvilisaatoreid, amfetamiini, ecstasy ’t või oopiumisegusid. Vähemalt korra on marihuaanat/hašišit proovinud 2% küsitletud eesti tütarlastest ja 5% noormeestest ning 9% mitte-eesti tütarlastest ja 21% mitte-eesti noormeestest. Tõsi, enamik noortest on seda teinud vaid korra. Kuid ka mitmeid kordi uimasteid kasutanud noorte hulk on küllaltki suur. Neid proovijaid ja kasutajaid on eelkõige Tallinnas, Narvas ja Ida-Virumaal.
Rohkem kui 1-2 korda on mingit illegaalset uimastit kasutanud ligi 3% õpilastest. Need, kes on proovinud narkootikume, on tavaliselt ka suitsetanud ja alkoholi tarbinud: ainult 1% narkootikume tarvitanud noortest pole sigarette suitsetada proovinud. Samasugust legaalsete uimastite tarbimise kaudu illegaalsete juurde jõudmist kinnitavad mitmed noorte uimastite kasutamise uurimused ( Kandel jt., 1992; Bailey, 1992)
Illegaalsed uimasteid on enamik nende proovitajatest esimest korda proovinud alles 15-16 aastaselt (näiteks marihuaanat/hašišit proovinutest 63% on seda esimest korda teinud just selles eas). Siin peab arvestama sedagi, et veel paar aastat tagasi polnud Eestis nii laiaulatuslikku illegaalsete uimastite müügivõrku kui praegu. Praeguse võrgu olemasolu korral võib ennustada ka esimese proovimise ea edasist noorenemist.
Hinnang illegaalsete uimastite kättesaadavusele ning nende mõjule.
Illegaalsetest uimastest tunduvad vastajatele kõige kättesaadavamad olema inhalandid - liimid, värvid jm. keemilised ained (18% õpilastest usub, et neid on "väga" või "küllaltki kerge" hankida). Neid, kes märgivad, et marihuaanat või hašišit on kerge hankida, on peaaegu sama palju kui neid, kes on neid ka tegelikult proovinud (7-8%). Ülejäänud illegaalsete uimastite puhul uskus neid kergelt kätte saavat ainult 2-4 vastajatest.
Poiste ja tüdrukute võrdlus näitas, et poisid, kes on ise illegaalsete uimastite sagedasemad kasutajad, usuvad tüdrukutest sagedamini ka nende ainete kättesaadavusse.
Illegaalsete uimastite proovimisel ohtu ei tunneta. Üle poolte küsitletutest arvasid, et " uimasti 1-2 korda proovimises pole riski tervisele". Kõige rohkem nähti oma tervisega riskeerimist marihuaana /hašiši proovimise puhul ("suurt riski" nende 1-2 korda proovimises nägi 44% respondentidest). Ülejäänud narkootikume, mida vähem tunti, ei osatud niigi palju karta (kokaiini 1-2 korda proovimist pidas ohtlikuks ainult 39%, LSDd 36%, ecstasyd 29%) Selles osas nii poiste kui tüdrukute arvamused ühtisid.
Kaks aastat hiljem - tänavu maikuus - korraldas Emor ajakirja «Luup» tellimusel Eesti keskkooliõpilastele telefoniküsitluse. Selle tulemus näitab narkomaania leviku ilmset suurenemist noorte seas. Enam kui pool üldhariduskoolide lõpuklasside õpilastest on oma igapäevases elus kas otseselt või kaudselt narkootikumidega kokku puutunud.
Juba 12% vastanutest (10.-12. klassi õpilased) ütles, et on kasutanud narkoaineid, kuigi neist pooltel jäi esimene proovimine ka ainsaks kogemuseks. 28% õpilastest proovis esimest korda narkootikumi 15-, 34% 16- ja 20% 17-aastaselt. 18-aastaste puhul on see protsent juba 8. Tubli kümnendik narkotarvitajatest keskkooliõpilastest kasutab illegaalset mõnuainet kord kuus, 6% kaks-kolm korda kuus ja 4% kord nädalas. 59% kõigist vastanutest kinnitas, et nende tutvusringkonnas on narkoainete pruukijaid. 48% õpilastest ei ole ise narkootikume proovinud, küll on nende tutvusringis inimesi, kes meelemürke tarvitavad. Ja vaid 40% õpilastest ei ole narkootikumidega mingeid kokkupuuteid olnud. Hinnangute keskmise põhjal on sellisel juhul tutvusringkonnas 7 inimest, kes võivad kokku puutuda narkootiliste ainetega.
See, et narkootikumid õpilastele üpris kättesaadavad on, pole eriline saladus . Ja see, et lausa 48%-l küsitletud kooliõpilastest on tuttavaid, kes narkootikume tarvitavad, lubab oletada, et tegelikult on meelemürke vähemalt kordki proovinute hulk veelgi suurem kui 12%. Pisut rõõmustavam on see, et 82% üldhariduskoolide õpilastest peab ka mõnekordset narkootiliste ainete tarvitamist kahjulikuks. Vaatamata sellele on nendest 8% ise vähemalt korra narkootikume proovinud. 18% usub, et mõnekordsel meelemürgi pruukimisel ei ole mingit kahjulikku toimet ning nendest oli ka 30% ise narkootikume tarvitanud.
Küsitluse tulemused kinnitavad üsna laialt levinud arvamust, et pealinna kooliõpilased puutuvad narkootikumidega rohkem kokku kui nende eakaaslased teistes Eesti linnades. Nii vastas küsimusele “Kas teie tutvusringkonnas on neid, kes on kasutanud narkootilisi aineid?” jaatavalt 67% Tallinna õpilastest. Teistes Eesti linnades õppivate noorte seas oli see arv 51%.
Ka on meelemürgi proovimine levinud rohkem poiste kui tütarlaste hulgas ja rohkem vene õppekeelega koolide õpilaste ning mitte-eestlaste seas.
Kõige populaarsemad koolides levivad narkootikumid on hašiš (seda proovis esimese narkootikumina 23% vastanutest), marihuaana (21%) ja amfetamiin (18%). Hiljem meelemürgieelistused pisut muutuvad. Juba regulaarsemate tarvitajate populaarsuse edetabelis tõuseb 25%-ga esikohale amfetamiin. Hašišit suitsetab 24% ja marihuaanat 17% vastanutest, 15% tarvitab aga kõige meelsamini speed’i.
Emori küsitlusepõhjal võib väita, et esimest korda proovivad praegused kooliõpilased “pilvedesse minekut” enamasti 16-aastaselt. N.-ö. kriitiliseks eaks tuleb aga lugeda eluaastaid 15-17, just selles vanuses on 82% narkootikumi mõju katsetanutest oma esimese uimastisuitsu tõmmanud või -tableti neelanud.
Ootuspäraselt on see esimene kord toimunud sõprade ja tuttavate ringei, kontserdil, ööklubis, peol, sünnipäeval või mõnel muul koosviibimisel. Poolel juhtudest andis esimese narkootikumiannuse sõber, ja seda tasuta. Enamik noortest koges esimesel korral halba enesetunnet , kuid see ei seganud neil narkootikume korduvalt tarbida. Noorukid kujutavad ette, et narkootikumil peaks olema mingi eriline toime ja kui seda ei kogeta, on tegu vale kasutamisega. Valdav osa noorukeid hakkab narkootikume proovima siiski igavusest. Noorukite endi sõnul aga tarvitavad nad narkootikume eesmärgiga ületada suhtlemisraskusi.
Umbes poolte narkootikumi proovinute jaoks on esimene kord jäänud seni ainsaks kogemuseks. See ei pruugi veel aga meelemürgist loobumist tähendada, sest proovimine ei olnud ju eriti ammu . Need kooliõpilased aga, kes on narkootikume juba rohkem kui korra kasutanud, püüavad “pilvekaifi” enamasti kord kuus või pisut harvem.
“KAUP” sõbralt või diilerit
Küllaltki murettekivateks võib lugeda küsitlusest ilmnenud tõika, et viiendik õpilastest hangib narkootikume kindlalt müüjalt - diilerit - mitte aga juhupakkujatelt. 40% vastanuid varustab aga meelemürgiga mõni sõber, kes ei käi samas koolis.
Sellest võib järeldada, et narkootikumide levitamine kooliõpilaste seas on küllaltki süsteemne tegevus. Igasuguse süsteemi vastu võitlemine on aga teatavasti alati raske, ka suudab süsteem “toota” märksa rohkem ohvreid, kui neid lihtsalt juhuse tahtel sünniks.
15-17-aastased uudishimust, põnevusest või mingil muul põhjusel esmakordselt narkootikumi proovinud noored on potentsiaalsed narkomaanid. Pisikeses Eestis võib aga suur narkomaanide arv muutuda tõeliseks ühiskonna normaalset arengut takistavaks teguriks .
Politsei ametlik statistika on sootuks tagasihoidlikum ning tegelikkust see ei peegelda . Möödunud aastal registreeriti Eestis 115 narkokuritegu, neist 3 seoses alaealistega; nn. narkoparagrahvide järgi esitati süüdistus 7 alaealisele. Tänavu nelja kuuga näitavad need arvud languse tendentsi : 33 kuritegu ja mitte ühtegi alaealist.
Tallinna Wismari haigla uks avaneb aga narkosõltuvusse sattunud noorte ees üha sagedamini.
Eestis pole narkootikumiäri saavutanud veel kaugeltki mitte haripunkti ja must turg arvestab eelkõige noortega .
Noorte narkomaania ei ole vaid Lasnamäe, Kopli ja Ida-Virumaa asotsiaalide probleem. Wismari haigla arstid on piisavalt näinud ka Tallinna eliitkoolide õpilasi, kes on mõnuaine tarvitamisest sattunud sõltuvusse. Haiglasse tulevad peamiselt keskmiselt või hästikindlustatud perede lapsed, kehval elujärjel inimesed tavaliselt ei tule. Üks haiglapäev maksab 500 krooni ning alguses peab seal olema neli-viis päeva.
Emori küsitluse kohaselt on mitte-eestlased narkolembesemad. Kui eesti koolides tarvitab või on proovinud narkoaineid 11% vastanutest, siis vene koolides 13%. Kui eesti koolides on 55% vastanute tutvusringkonnas narkootikumide kasutajaid, siis vene koolides 67%.
* * *
Samal ajal loetleb dr. Jaanus Mumma Wismari haiglast kurba statistikat. Ainuüksi ametlikel andmeil pöördus mullu psühhiaatria-asutustesse 755 narkomaani , mis on kaks korda rohkem kui aasta varem. Neist 72% olid opiaatide tarvitajad (moonipurust tehtud «vedela heroiini» süstijad). Tänavu tuleb ametlike narkomaanide arvu tõus taas kahekordne, on dr. Mumma kindel. Ainult et nüüd on üha rohkem 15-16-aastasi amfetamiini tarvitajaid, kes hakkasid mõnuainet süstima või ninna tõmbama aasta-poolteist tagasi ning nüüdseks on sellest juba kehalises sõltuvuses.

Kogemuseotsijad

Teismelised võib mõtteliselt jagada nelja rühma: üks osa noortest pole uimastitega tegemist teinud ega soovigi seda; teine grupp ei ole samuti ühegi mõnuainega kokku puutunud, aga prooviks meeleldi, kui selleks võimalus avaneks. Kolmas rühm on asja korra või kaks proovinud ja neljas, kõige väiksem rühm, koosneks siis sõltuvuses noortest.
Üks põhjustest, miks koolinoored on altid mõnuaineid proovima, on nende eale iseloomulik uudishimu. Sageli jääb katsetajatele esimene kord ka viimaseks, sest elamus on ebameeldiv, või piisab noorukile kinnitusest “nüüd ma tean, mis see on”.
Murdeealistele on uimastite pealetung eriti ohtlik ka seetõttu, et nad on jõudnud isiksuse arengu väga haprasse etappi . Neil tuleb leida oma “mina” ja just selline, mis erineks ülejäänud massist. Isikupära otsimisel ei taheta sarnaneda ei vanemate ega teiste “tavaliste” inimestega. Väga kerge on originaalsust leida just keelatud või asotsiaalsest tegevusest.
Üks põhjus, miks noored ei taipa õigel ajal “ei” ütelda, on asjaolu, et pakkujad on tihtipeale nooruki head sõbrad ja semule on raske ära öelda. Pealegi kehtib narkoturul põhimõte: esimene kord tasuta, järgmine kord odavalt ja kui kliendil juba himu suur, siis täie raha eest. (Näiteks ecstasy maksab 180–300 krooni tablett , aga müügil on ka “tikutopse” 25-40 krooni eest.)
Mis juhtub noore inimesega sõltuvuse kujunemise käigus?
Psühholoogilise sõltuvuse kujunemise ajal halveneb järjest kontakt tegelikkusega, ehk noor inimene suudab järjest vähem oma käitumist tegelikkusele vastavalt hinnata. Ka sõprade ja vanemate katsed teda selles aidata lükatakse tagasi kui pahatahtlikkus, oma nina toppimine võõrastesse asjadesse või siis ignoreeritakse neid väitega “Ära muretse , kõik on OK”.
Välises käitumises ilmneb süvenev emotsionaalne tuimus , osavõtmatus varem oluliste inimeste ja tegevuste suhtes, samuti varasemast tunduvalt märgatavam meeleolu kõikuvus koos pahuruse ja vihapursetega, mis võivad muutuda agressiivsuseks.
Võib ilmneda ümbritsejate jaoks absurdsena tunduv valetamine , milles selline noor võib olla väga osav. Endised emotsionaalsed suhted kaotavad järk-järgult oma tähtsuse, asendudes uute suhetega, mis seisnevad koos “peo pidamises” ja mõnuainetega seotud käikudes, ostus - müügis - vahetuses - võlgades jne.
Välimus muutub järjest hooletumaks, välisilme särav-eufoorilisest või õnnis-äraolevast kuni halli, haige näo, nõrkuse ja värisevate käteni.
Probleemi teadvustamine toimub reeglina siis, kui ilmnevad füüsilise sõltuvuse nähud ehk ärajäämasündroom: äärmiselt halb ja raskesti talutav, mõnedel juhtudel eluohtlik seisund, mis tekib mõnuaine toime lahtumisel.
Sõltuvusravi põhimõtted psühhiaatrilises raviasutuses
1. Ravitaktika valik oleneb sõltuvuse raskusastmest, võõrutussündroomi intensiivsusest, tarvitavast psühhoaktiivsest ainest, psüühilisest ja kehalisest seisundist ja muidugi isiku soovidest.
2. Raskematel haigusjuhtudel on sageli otstarbekas ravi esimene etapp läbi viia haiglatingimustes, et paremini jälgida haige seisundit ja vältida ravi enneaegset katkestamist.
3. Haiglaravile peaks järgnema ambulatoorne sõltuvuse eriravi ning hiljem retsidiive vältiv toetusravi.
4. Nõrgema toimega ainetest võõrustamise ravi võib kogu ulatuses toimuda ambulatoorselt.
5. Medikamentoosse ravi eesmärk on vähendada vaevusi ägeda võõrustussündroomi korral, korrigeerida psüühikahäired ja kehalisi komplikatsioone. Järelravis on medikamendid soovitatavad tungi vähendamiseks.
6. Kogu ravi käigus on eriline osa paranemismotivatsiooni tugevdamisel ja erinevate psühhoteraapiavõtete rakendamisel; arsti koostöö psühholoogi, psühhoterapeudi, meditsiiniõega.
Sõltuvussündroomi kliinilised kriteeriumid.
1. tugev tung või sundmõte tarvitada ainet (uimastit);
2. võimetus kontrollida aine tarvitamisel käitumist, tarvitamise kestvust ja aine hulka;
3. aine tarvitamise lõpetamisel või vähendamisel tekkiv võõrutusseisund, mille tõestuseks on ainele iseloomulik võõrutussündroom või jätkuv aine tarvitamine selle leevendamiseks;
4. tolerantsuse teke. Toime saavutamiseks vajatakse üha suuremaid annuseid;
5. Sotsiaalse aktiivsuse progresseeruv taandumine aine tarvitamise ees. Üha rohkem aega kulub aine hankimisele, tarvitamisele ja toimest toibumiseks;
6. aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele kehaliste ja psüühiliste häirete tekkimisele.
NB! Sõltuvuse diagnoosimiseks on vajalik vähemalt kolme tunnuse esinemine aasta jooksul.
Võõrutussündroom tekib aine tarvitamise katkestamisel ja väljendub mitmesuguste psüühikahäirete ilmnemises; mitmete uimastite puhul kaasnevad ka kehalised vaevused .
Psüühilised häired: võivad esineda kergetest neurootilistest sümptomitest (ärevus, meeleoluhäire jt.) kuni raskete psühhootiliste seisunditeni (meelepetted, luulumõtted jt.)
Märgatavad kehalised häired võivad olulisel määral esineda vaid mõnede psühhoaktiivsete ainete tarvitamise lõpetamisel/vähendamisel ( opiaadid , uinutid, kokaiin ). Häired võivad esineda kergete füüsiliste vaevustena (higistamine, värinad, oskendamine jne.), kuid raskematel juhtudel on organismi elutähtsad funktsioonid ohtlikult häiritud (südamepuudulikkus, hingamishäired jne.)
Sõltuvust tekitanud aine uus manustamine üldjuhul leevendab võõrutusnähte.
Narkootikumid, mille...
... KÄITLEMINE EESTIS ON KEELATUD: nt. amfetamiin, heroiin , kanep (marihuaana, hašiš, hašiši õli), kokapõõsa lehed, LSD, efedroon, ecstasy (MDMA), fentsüklidiin (PCP)
... TURUSTAMINE LUBATUD NARKOOTILISE RAVIMI RETSEPTI ALUSEL: nt. kakaiin, oopium, morfiin , unimaguna ürt.
Meelemürkide kroonilise kuritarvitamise korral tekivad paralleelselt psüühikamuutustega ka kehalise tervise halvenemine ja siseorganite kahjustused.
1. Enamus psühhotoksilistest ainetest põhjustab üldise füüsilise toonuse alanemine (asteenia).
2. Maksafunktsiooni toksilised häired kuni maksakoe kärbumiseni.
3. Südamelihase ja veresoonkonna erineva raskusastmega toksilised kahjustused.
4. Neerukoe toksilised kahjustused.
5. Hingamisteede ja kopsukoe kahjustused ( aurude ja suitsu inhaleerimisel).
6. Perifeerse närvisysteemi toksilised kahjustused.
7. Vereloome ja immuunsuse häired, mille tõttu suureneb risk haigestuda mitmetesse nakkushaigustesse (tuberkuloos, põletikud jne.).
Uimaste ja alkoholi kroonilise kuritarvitamise mõju organismile
Psühhoaktiivsed ained avaldavad eelkõige psühhotoksilist toimet: mõjustavad kesknärvisüsteemi tegevust reguleerivate ainete (neuromediaatorite) aktiivsust ja kutsuvad sellega esile muutusi inimese psüühilises tegevuses ( eufooriline seisund, aktiivsuse muutused, ümbritseva tajumise muutused jne.).
Kroonilise tarvitamise korral toimub aine pideval osalemisel ajutegevuse regulatsioonis adapteerumine. Samal ajal tekivad aju erinevates struktuurides püsivamad muutused, millest tingituna hakkavad järk-järgult ilmnema erinevad psüühikamuutused.
Erinevate uimastite puhul esineb erinev patogeneetiline mehhanism, kahjustuste kujunemise kiirus ja sügavus.
1. Esmaselt ilmnevad kergemat laadi tunde- ja tahteelu muutused (närvilisus, emotsioonide labiilsus, erutuvuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse langus, suurenenud väsitatavus, töövõime alanemine jne.).
2. Kestvama (kroonilise) intoksikatsiooni korral ilmnevad püsivad isiksuse struktuuri muutused (erinevat laadi isiksusehäired), mis võivad põhjustada kohanemisraskusi ühiskonnas ja asotsiaalset käitumist.
3. Mõningate psühhoaktiivsete ainete pikaajaline tarvitamine võib lõpuks põhjustada raskekujulisi kasknärvisüsteemi orgaanilisi kahjustusi: isiksuse sügav degradatsioon , krooniline psühhoos, intellekti ja mälu defekt kuni nõdrameelsuseni.
Psühhoaktiivsete ainete tarvitajate meditsiiniabi põhimõtted.
1. Üledoseerimisel tekib eluohtlik mürgitusseisund ning isik tuleb vältimatu abi korras toimetada üldhaigla intensiivraviosakonda või vajadusel reanimatsiooniosakonda.
Tunnused: esineb teadvusehäre, puudub sõnaline kontakt, kehaline aktiivsus on pärsitud haige on lõtvunud või esinevad krambid , südame- ja hingamistegevuse häired. Panna tähele, kas esineb kaudseid meelemürgi tarvitamise tunnuseid (lõhn, süstlad, tabletid vms.)
Ravi: mürgi väljutamiseks vedelike forsseeritud manustamine; hingamise, südametegevuse ja vereringe säilitamiseks medikamendid ja vajadusel aparatuur . Vastumürgi olemasolul selle manustamine (naltrexone).
2. Intoksikatsioon koos psühhotiliste häiretega (kehaline seisund on rahuldav), selline isik tuleb vältimatu abi korras toimeda psühhiaatriaosakonda, kuna võib olla ohtlik teistele või iseendale.
Tunnused: esinevad meelepetted, luulumõtted, ebaadekvaatne või agressiivne käitumine, segasusseisundid jne.
Ravi: lisaks detoksikatsiooniravile on vajalikud antipsühhootilise toimega ja rahustavad psühhofarmakonid. Vajadusel korraldada tahest olenematu haiglassepaigutamine kuni psühhoosi möödumiseni.
3. Sõltuvusseisundite ja psühhoaktiivsete ainete kuritarvitajate ravi toimub ambulatoorselt või statsionaarselt psühhiaatrilises raviasutuses. Ravi viiakse läbi vaid inimese enda soovil. Eesti Vabariigi seadused ei näe ette sunniviisilist ravi sõltuvusest võõrutamiseks.
Narkootikumid ja kuritegevus .
Narkootikumidega seotud kuriteod võiks jagada kolme gruppi:
1. Narkootikumide omamine ja edasiandmisega seotud kuriteod
2. Narkouimas toimepandud kuriteod
3. Narkootikumide ostmiseks raha hankimise eesmärgil toimepandud kuriteod.
-------------------------------------------------------------------------
1. Narkootikumide omamise ja edasiandmisega seotud kuriteod.
Antud kuriteod on peamisteks narkokuritegevuse iseloomustajateks kuna nad on vahetult seotud narkootikumide käitlemisega. See valdkond algab kõige tavalisema narkootilise aine ebaseadusliku hoidmisega ning ulatub kuni selle müügi ja salakaubaveoni välja. Siia alla võib lugeda ka narkootilise aine vargust või röövimist ning kallutamist narkootilise aine tarvitamisele.
Statistika andmeil on narkokuritegude arv alates 1993. aastast pidevalt kasvanud, kusjuures üldise kuritegevuse kasvuga võrreldes on see olnud märgatavalt suurem viimasel kahel aastal.
Tegemist on peamiselt narkootikumide omamisega seotud kuritegudega, vähesel määral on suudetud tõestada ka ostu-müüki.
Peale registreeritud kuritegude arvu kasvu on suurenenud ka konfiskeeritud ainete kogused ja 1996.aastal on avastatud ja likvideeritud ka üks amfetamiini valmistamise labor .
2. Narkouimas toimepandud kuriteod.
Tuleb eristada, kas tegemist on:
narkootilise aine mõjul toime pandud kuriteoga (nt. mõnede narkootiliste ainete toimel võib isegi tagasihoidlik inimene muutuda vägivaldseks)
lihtsalt kuriteo sooritamisega, olles samas ka narkootilise aine joobes - s.t. tavakuritegude toimepanemist narkomaanide poolt.
Kohus kuriteo toimepanemist narkojoobes võib lugeda raskendavaks asjaoluks.
Politseiameti Teabebüroo andmeil pandi 1996.aastal narkootilise aine joobes toime 41 kuritegu (1995.a. vastavalt 43). Tegemist oli peamiselt varavastaste ning vägivallaga seotud kuritegudega. Kindlasti ei peegelda see reaalsust, kuna tihti ei kontrollita kuriteo toimepannud isikutel narkootilise joobe olemasolu, isegi kui selles on kahtlust.
3. Narkootikumide ostmiseks raha hankimise eesmärgil toimepandud kuriteod.
Tegemist on tavaliste varavastaste kuritegudega, kuid sellest saadav rahaline vm. materiaalne väärtus vahetatakse narkootikumide vastu. Tavaliselt on tegemist väiksemate vargustega autodest ja ruumidest. Kuritegeliku professionaalsuse kasvades tulevad ka raskemad kuriteod. On olnud juhtumeid, kus narkomaanid on pannud toime seeria korterivargusi, pangarööve, kelmusi, kallaletunge inkassaatoritele jne.
Kuna antud kuritegudest statistilist ülevaadet saada on praktiliselt võimatu, võib teha vaid oletusi. Sellegipoolest on alust arvata, et näiteks Tallinnas pannakse toime mitte väike hulk vargusi, kust saadud esemed vahetatakse otse narkootikumide vastu.
Muud valdkonnad, kus korrakaitseorganid puutuvad kokku narkootikumidega.
Peale käsitletud valdkondade puutub politsei kokku veel selliste nähtustega nagu prostitutsioon ja õnnetusjuhtumid, mis võivad olla seotud narkootikumidega.
Kõikjal maailmas on ette tulnud juhtumeid, kus noortele tüdrukutele antakse algul tasuta tarvitamiseks narkootilisi aineid, hiljem sõltuvuse tekkimisel aga sunnitakse neid intiimteenuseid osutama, mille eest tavaliselt tasutakse narkootikumidega. Prostitutsiooniga võib tegelema sundida ka lihtsalt vajadus uimastisõltuvuse rahuldamiseks raha teenida. Samuti on prostituudid ise tihti narkootikumide levitajateks .
Narkootikumid võivad olla ka mitmete õnnetusjuhtumite põhjustajateks. Tavaliselt on tegemist kas:
üledoseerimisega (on juhtumeid, kus see on lõppenud surmaga)
liiklusõnnetustega (narkouimas isiku poolt sõiduke juhtimine või ise sõiduki ette sattumine )
üleloomulike võimete tajumise tõttu tekkinud õnnetusjuhtumitega (nt. kõrgusest surnuks kukkumine , kuna mingi hallutsinatsioone tekitava aine mõjul on tekkinud tunne, et suudetakse lennata).
Narkootikumidega seonduv kuritegevus.
Uimastitega seonduvast noorsoo kuritegevusest rääkides tekitavad suuremat muret narkomaaniaga seotud probleemid, sest selles valdkonnas meil vastav eelnev kogemus puudub. Väga lühidalt alaealiste õiguserikkumiste olukorda iseloomustades võib konstateerida, et alaealiste kuritegevus muutub järjest vägivaldsemaks ja nooremaks.
Alaealised õiguserikkujad narkootikumide tarvitajad (toksikomaanid).
Käesoleval ajal võime ütelda, et politseil on olemas ülevaade probleemi olemusest, kuigi see pole täielik. Enne 1994.a. politseil praktiliselt puudus taoline informatsioon alaealiste osas. Võrdleme järgmisi arve noorsoopolitsei alaealiste õiguserikkujate andmepangas kolmel viimasel aastal:
1994.a. 1995.a. 1996.a.
narkomaane 17 41 60
toksikomaane 105 162 122
Need alaealised on sooritanud mingi õiguserikkumise ja sellega ainult kaasneb narkootikumide või toksiliste ainete tarvitamine. Noorsoopolitsei andmetele ja operatiivinfole tuginedes võib konstateerida, et alaealiste hulgas on viimastel aastatel hakanud levima narkootilised ained, mis näitab eelkõige seda, et tegemist on suures osas sotsiaalse probleemiga. Noorte hulgas on muutunud “popiks”narkootikumide proovimine. Seejuures on see probleem vastavate sotsioloogiliste küsitluste tulemusena suurem venekeelsete alaealiste hulgas (alkoholi ja suitsetamise osas on olukord vastupidine - eesti noored edestavad), kes on ka kriminaalselt palju aktiivsemad.
Noorsoopolitsei andmetel on Eestis 1996.a. alaealisi õiguserikkujaid:
kes tarvitavad narkootikume: Tallinnas - 25; Narvas - 16; Ida- Virus - 15; Harjus - 4.
kes tarvitavad toksilisi aineid: Tallinnas - 66; Ida-VIrus - 23; Narvas - 15; Harjus - 6; Pärnus - 5; Saaremaal - 5; Lääne-Virus - 2.

EESTI NARKODIILERITE VÕRGUS.

Praegu on Eesti sattunud narkodiilerite võrku: käibel on igasuguseid aineid, sagedamini siiski kanepisaadusi. Noorsoopolitsei andmetel on Eestis liikumas kõik maailmas enamlevinud ja -tarvitatavad narkootikumid. Päris avalik selline äri ei ole, aga konspiratiivseks seda ka ei saa enam pidada. Vahendajate ustel ja baaride vitriinidele ilmub järgmine sümbol:
Möödunud aasta novembris ühenduse “Eluterve suuna eest” tehtud uuring näitas, et 40% õpilastest peab narkootikume kergesti kättesaadavaiks. Uimasteid saab osta pidudel, baaris , tänaval, koolis, küsimus on vaid rahas. Siit hargneb Eesti jaoks uus probleem - lapsdiilerid. Kõige parem diiler on see, kes ise on sõltuv. Lapsel ei ole raha uimastite ostmiseks ja nii on teda kerge värvata diileriks. Tihti antakse esimene kogus odavamalt või hoopis ilma rahata. Aga “heateo” eest tuleb maksta - nii sunnitakse alaealisi kuritegudele, tüdrukud peavad võla tasuma prostituudina. Koolides kasutatakse müüjana samast koolist väljalangenud õpilasi. Teismelistele ongi narkoäri suunatud. Sõltuvus narkootikumi müüjatest on sama hull kui sõltuvus ainest. Sellest ringist välja tulla on väga raske.

Hinnakiri

Eesti narkoturu odavad hinnad on väga ohtlikud, kuna näitavad mitte ainult «kauba» kerget kättesaadavust, vaid ka seda, et diileritel pole erilist hirmu oma tegevuse pärast.
Tikutoos marihuaanat ( purustatud kanepitaimed) maksab 80 krooni ringis , Ida-Virumaal pidavat hind odavam olema. Vähem kui 1 gramm hašišit (kanepi õietolm) maksab 100 krooni. Amfetamiin (0,25-0,5 grammi) maksab 100 krooni ringis. Ecstasy (amfetamiini derivaat ) tablett maksab tänaval 150 krooni, mõnes prestiizhikas diskoklubis aga väidetavalt isegi kaks korda rohkem. Speedi (samuti amfetamiini derivaat) tablett maksab umbes 100 krooni. Kokaiini grammihind on 300 USA dollarit. Annus LSD-d või PCP-d maksab 120-150 krooni.

NOORUK JA MEELEMÜRGID.

Narkoprobleem ei ole enam ainult asotsiaalsete perede probleem. 1996.a. on näidanud, et väga palju narkootikume tarvitavad noorukid on jõukatest intelligentsetest peredest, kus vanematel pole oma laste jaoks aega, kus armastus kompenseeritakse rahaga .
Iga päevaga läheb probleem teravamaks. Wismari haigla peaarsti asetäitja, psühhiaater Jaanus Mumma sõnul on nende haigla patsientide - narkomaanide arv 1996. aasta sügisest märgatavalt kasvanud ja uimastitarvitajate vanus tunduvalt noorenenud. Firma Saar-Poll korraldatud uuringutest selgub , et esmakordselt proovitakse uimasteid kõige enam 13-15 aasta vanuselt.
Miks võetakse esimene tablett?
Noorte narkoloog -psühhiaater Ellu Eik võib oma töökogemuste põhjal öelda, et üldjuhul võetakse esimene tablett uudishimust. Laps on kuulnud, et see annab erilise enesetunde ja alati on “sõpru” soovitamas. Esimene proovimine tehakse tavaliselt pidudel ja pahatihti koos alkoholiga . Kui esimene elamus on on väga ere, siis kutsub see end aina kordama, kuigi hingepõhjas tuntakse, et see pole päris õige. Alati on enda jaoks õigustus olemas: “ega mina sõltuvusse ei jää. Ma võin igal hetkel lõpetada, kui tahan”. Aga elu näitab, et ometi jäädakse sõltuvusse. Seesama esimene tablett võib avada värava narkomaania hukatuslikku maailma. Sagedased on juhud, kus esimesest tabletist saadav mõnutunne muutub 3-4 kuu pärast paratamatuks vajaduseks , et eksisteerida, et oma piinasid leevendada - naudingust on saanud orjus . Kellelgi ei tasuks luua endale illusiooni, et lihtsalt proovides ei juhtu midagi. Loomulikult ei saa kõikidest proovijatest narkomaane, aga ei või iial ette teada, kuidas see salakaval aine kellegi organismile mõjub.
Pidevalt tuleb juurde uusi mõnuaineid, mis esmapilgul tunduvad üsna süütuna. Noorte hulgas on väga levinud ecstasy. Tohtrite arvates on ecstasy väga salakaval, sest mõjub tõepoolest algul tuju tõstvalt, energiat juurde andvalt, võtab väsimuse, enesekontroll väheneb ja tundub, et pole halba, kui tuju paraneb. Peagi aga selgub, et 1-2 tabletti on tuju tõstmiseks vähe, vajatakse üha rohkem. Dr. Mumma sõnul on tulnud neil raskest psühhoosist välja tuua just ecstasy-sõltuvuses olevaid noori.
Leebeks mõnuaineks on nimetanud ka marihuaanat või hašišit. Ajukahjustused, mis marihuaana tekitab, on pöördumatud. Dr. Mumma ravialustest 70-80% on alustanud marihuaana suitsetamisest. Haiglasse on nad jõudnud hoopis kangema narkootilise aine - heroiini süstimisega. Abi tuleb anda ka kokaiini, amfetamiinide, LSD ja teiste mürkide tarvitajatele. Koolilapsed ise ütlevad, et kõike on võimalik kätte saada ning vastavalt oma rahakotile aine valida.
Psühholoogide ja psühhiaatrite väitel on Eestis praegu kaks äärmuslikku perede rühma, kust on välja kasvanud kõige rohkem lapsnarkomaane. Ühed on tänavalapsed, kes on kodust põgenenud või kodus ära põlatud, vanemad on samuti alkohoolikud ja narkomaanid. Kolm aastat tagasi domineerisid just asotsiaalsed pered. Eelmisel aastal toimus aga pööre. Väga paljud narkootikume tarvitavad noorukid on pärit jõukatest intelligentsetest peredest, tavamõistes korralike vanemate lapsed. Seletus on ühene: vanematel pole oma laste jaoks aega. Kodusoojus, hellus ja armastus kompenseeritakse rahaga. Lapsed otsivad oma hingevalule leevendust ja kohe on “heategija” narkootikumimüüja platsis.

KUIDAS AIDATA?

Abi polegi nii lihtne saada. Noorukite narkollogid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Narkoomanide probleemidega tegelevad ainult Wismari haigla Tallinnas (kus ei ole noorteosakonna) ja A-Polikliinik Tartus ja need on tasulised. Maakondades ja enamikes linnades puudub lastepsühhiaater. Narkomaani ravimine on väga vaevarikas ja paljudel juhtudel lootusetu. Ainuke võimalus päästa lapsed narkootikumide küüsist on selle protsessi ennetamine.
«Need tüdrukud-poisid leitakse tavaliselt tänavalt või kodust. Nad ei suuda reageerida kõnele, rääkimata püsti seismisest.» kirjeldab Tallinna lastehaigla vastuvõtuosakonna juhataja Krista Vehm umbes 12-13-aastaste laste seisundit, keda kiirabi üha sagedamini haiglasse toimetab. Vehmi sõnul toodi neile mullu 78 niisugust last. Umbes 30 juhul oli tegemist tablettide abil sooritada püütud enesetapukatsega, ülejäänud noored olid aga tugevas alkoholi- või narkouimas.
Dr. Vehmi sõnul saavad arstid enamikul juhtudel ainult oletada, mida lapsed on manustanud. «Me saame aru, et nad pole joonud alkoholi, vaid tarvitanud ka midagi muud. Ent mida, seda ei suuda me välja uurida. Niipea kui lapsed tulevad teadvusele, on neil suu lukus,» ütleb dr. Vehm, kelle sõnul praeguste noorte käitumismall erineb tugevasti mõne aasta taguste omast. «Siis oli neil sageli häbi, kui alkoholimürgitusega meie juurde sattusid. Nüüd tuntakse tihti peaaegu et uhkust .»

MEELEMÜRKIDE TARVITAMISE PSÜHHOLOOGILINE TAUST

1. Proovimisest sõltuvuseni
Meelemürkide tarvitamine võib toimuda mitmes vormis:
Proovimine - üksik(ud) kogemus(ed).
Tarvitamine - aine pruukimine teatud kindlatel juhtudel, mis on antud kultuuripiirkonnas respekteeritud (Nt. meie kultuuris alkoholi tarvitamine tähtpäevade, pühade, matuste jne. puhul, nn. tervisenaps jne.). Tavaliselt seostuvad sellega ealised ning seisundi ja mõnikord ka sooga seotud piirangud (keeld alaealisuse, raseduse ja mõne haiguse puhul)
Kuritarvitamine - aine pruukimine sellisel ajal, tingimustes ja seisundis, kui see võib olla ohtlik tervisele või halvendada toimetulekut elus (töö- ja lähisuhteid, tegevuse kvaliteeti, vaimset ja füüsilist töövõimet jne.)
Lääne kultuuris on narkootiliste ainete tarvitamist traditsiooniliselt peetud võõraks ja seda on käsitletud kuritarvitamisena. Tänapäeval on mõnedes Euroopa maades respekteeritud ka mõne nõrgatoimelise narkootilise aine tarvitamine väikestes kogustes ja piiratud tingimustes.
Sõltuvus - aine pruukimise muutumine elus esmatähtsaks tervise, lähisuhete, töö ja huvide arvel; ainest vabanemine nõuab kõrvalist abi ja/või inimese enese erakordset pingitust.
Sõltuvuse kujunemine läbib proovimise, tarvitamise ja kuritarvitamise faasid, jõudes siis psühholoogilise sõltuvuseni ja seejärel füüsilise sõltuvuseni.
2. Sõltuvuse kujunemise bioloogilised ja psühholoogilised põhjused.
a) Bioloogilised põhjused - on organismi talitluse iseärasused, mis soodustavad sõltuvuse teket ja on seotud kogu keha, siseorganite ja närvisüsteemi ehitusega. Sellel võib olla mitu põhjust:
- pärilikkus - ainevahetuse iseärasused, mille tõttu tekib meelemürkidena tuntud ainete kasutamisel ajus tavaliselt rohkem teatud aineid, millede mõju on seotud naudingu- ja rahulolutundega - endorfiine. Mida kergemini ja rohkem neid tekib, seda suurem on oht, et inimene satub sõltuvusse endorfiinide vabanemist esilekutsuvat ainest;
- ainevahetuse iseärasused, mis on põhjuseks siseorganites, eeskätt maksas tekkivatele kiiretele muutustele, mis on iseloomulikud mõnuaine nn. omaksvõtmisele organismi poolt;
- närvisüsteemi kahjustused - haigused, traumad , mürgistused, pikaaegne kurnatus jne. Tulemuseks on:
1) vähene vastupanu meelemürgi bioloogilisele toimele;
2) vähene psüühiline energia;
3) vähene keskendumis- ja eneseregulatsioonivõime.
Psühholoogilised põhjused on psüühika iseärasused, mis tingivad kalduvuse sõltuvuse tekkeks. Eelkõige tavalisest teravam vajadus hea meeleolu järele koos tühjuse- ja masendustunde ning närvilisuse (pingeseisundi) vähese talumisega või talumatusega.
Neid (ülalkirjeldatud) iseärasusi võib nimetada haavatavuseks. Seega on tegemist ühelt poolt bioloogilise ja teiselt poolt psühholoogilise haavatavusega. Mõlemad nähtused on mitmeplaanilised ja võivad omavahel mitmeti kombineeruda.
3. Riskigrupid.
Suurim risk jääda sõltuvusse mõnuainest on lastel ja noortel, kes kannavad endas üheaegselt nii psühholoogilist kui bioloogilist haavatavust.
ÜHELT POOLT ilmnevad mitut laadi ajufunktsiooni häired - aja varane traumaatiline või muu kahjustus (sünnitrauma, looteea kahjustus), varase lapseea raske haigus või õnnetus.
Oluline võib olla ebasoodus pärilikkus.
Kõik need faktorid võivad esineda üksikult või kombineerituna ja on aluseks bioloogilisele haavatavusele.
TEISELT POOLT on riskifaktoriks halb psühholoogiline kliima isiksuse tekke ja kujunemise ajal:
1) Emotsioonalse lähisuhte otsene defitsiit - vähese emotsionaalse tagasisidemega, probleemsed suhted ema või kasvatajaga. Esineb suurel osal nn. asotsiaalsete perede lastest.
-grupikasvatus - lastekodudes, kus on suured lastegrupid, kellega töötab palju erinevaid inimesi, kel kõigil on oma kitsas töölõik, kuid kellest keegi ei süvene konkreetsesse lapsesse.
Tulemuseks võivad olla kõik psühholoogilise haavatavuse vormid.
2) Emotsionaalse lähisuhte häiritus perekonnas:
--alahooldus - tulemuseks on ebakindlus, ebaselge identiteet, vähene iseseisvus;
--ülehooldus - kuna esineb mitmes vormis, võib ka tulemus olla mitmesugune "miski ei paku huvi", negatiivne enesehinnang või ennasthävitav käitumine.
NB! Üle - ja alahooldus on mõnel juhul komneerunud (nt. alahooldus emotsionaalse kontakti ja armastusevajaduse osas ja kompensatsiooniks ülehooldus materiaalse hüvede, kontrolli vm. osas).
--vääriti emotsionaalsed suhted - tulemuseks on vähene emotsionaalsus (väga tugev psühholoogiline kaitse emotsioonide suhtes), vähene psüühiline energia, oht psühhoosi tekkeks.
NB! Kõik need haavatavuse vormid võivad esineda tavalistes peredes tavalistel lastel, ka väliselt väga edukates peredes. Seetõttu on raske välja tuua selget riskikontingenti.
Kuid on üks SELGE RISKIGRUPP: KOOLIS HALVASTI EDASI JÕUDVAD LAPSED, eriti kui neil esineb konflikte õpetajate ja kaaslastega. MIKS? Sest on suur tõenäosus bioloogilise haavatavuse esinemiseks, mis on fikseerunud negatiivseks enesehinnanguks.

KASUTATUD KIRJANDUS

A. Narusk "Noored ja uimastid" Tallinn 1996
Alkohol , uimastid. Probleemid ja nende ennetamine. Loengute kogumik. Tallinn 1997
Õie Arusoo "Sotsiaaltöö" 4/1997 "Nooruk ja meelemürgid"
"Luup" 12(43)/1997 "Narkootikumid on koolis" Peep Kala; "Narkopilved noorte kohal" Maarja-Liis Arujärv, Toomas Sildam
"Pere ja Kodu" 3/1997 "Tahtsin lihtsalt proovida..." Tiina Tambaum