12.kl Sp (4)

Võimu olemus ja ressursid : Max Weber on määratlenud võimu kui kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Võim on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimusuhete kirjeldamiseks kasutatakse sõna domineerimine e valitsemine, ülekaalus olemine. Ressursid võivad olla ainelised ja vaimsed. Ainelised-omand ja kapital, vaimsed-teadmised ja kogemused. Lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile (maa, raha, kinnisvara) on ka tähtsaks kujunenud inimkapital (teadmised-oskused) ning sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega). Võimu teostamise meetodid: sunni võimu korral kuuletuvad inimesed võimule hirmust vägivalla v karistuse eest. Teatud mõttes väljendavad ka seadused õiguslikku sundi, sest nende mittetäitmine toob kaasa karistuse-trahvi, ametist vallandamise, vabaduse võtmise. Vajadus rakendada sundi kerkib tavaliselt üksikutel juhtudel või seoses üksikute ühiskonnaliikmetega. Autoriteetse võimu korral kuuletuvad inimesed veendumustest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad. Kuninga võimule alluti vanasti sageli traditsioonide jõul. Juhte kes omandavad ülmusliku autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskustele nim karismaatilisteks liidriteks. Nüüdisühiskonnas on liidri karismast olulisemaks võimule kuuletumise põhjuseks mõistatuslik kaalutlus . Riigivõimu eripära: riigivõimul on mitmeid tunnuseid, mis on talle ainuomased e monopoolsed- kehtestada seadusid, koguda makse, kasutada vägivalda, otsused on kohustuslikud kõigile, kohustus korraldada riigi igapäevaelu ning esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises, üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia. Komponendid- asutused ja institutsioonid , riigibürokraatia, õigusnormid. Majandusliku võimu puhul on mõni firma ja kompanii küll teistest mõjukam, ent tema juhtpositsioon oleneb majandulikust edukusest. Kultuuri valdkonnas on võimu tunda ja näha veelgi raskem. Siin saab rääkida pigem populaarsusest, autoriteedist ja prestiižist. Parempoolsed ideoloogiad: libearism peab ülimaks väärtuseks indiviidi vabadust. Indiviididel peab olema nii et oleks loodud maksimaalne tegevusvabadus. Riigi vabaduse kindlustamises seaduste ja sõltumatu kohtusüsteemi abil. Majanduses pooldatakse vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist. Sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga tihedalt seotud. Lähtutakse heaolu tagamisel samuti vabaduse, konkurentsi ja individualismi põhimõtetest. Pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega. Inimesele peab jääma võimalus otsustada. Sotsiaalliberaalid tõlgendavad vabadust kui isiksuse arengu tingimust, mitte kui omaette eesmärki. Konservatismis tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile. Kollektiiv on tähtsam kui üksikisik. Pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist. Majanduses on konservatiivid sarnaselt liberaalidele riigi sekkumise vastu ning eraomanduse ja mõõdukate maksude poolt. Kaitsevad rahvusliku kapitali ja ettevõtjate huve. Sotsiaalse heaolu tagamisel esmatähtis traditsiooniline kooslus-suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja roll. Pehmem haru on kristlik demokraatia. Vasakpoolsed ideoloogiad: enamlevinud sotsiaaldemokraatia, majanduse riigistamist ning rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel nim kommunismiks. Keskseks väärtuseks on võrdsus e võrdsed võimalused kõigile. Majanduses pooldatakse segamajandust, erasektori kõrval eksisteerib riiklik sektor . Valitsus reguleerib majandust mis peab vältima suuri toimetulekuerisusi ühiskonnakihtide vahel. Suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse. Riik peab pehmendama turukonkurentsi mõju ning tagama igale inimesele väärika elatustaseme. Peamised heaolurežiimid: konservatiivne heaolumudel orienteerub töötavale inimesele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma kaülalpeetavate pereliikmete vajadused. Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub tänapäeval Skandinaaviaga. Märksõnaks on solidaarsus et sotsiaalhüvesid peaksid saama kõik kodanikud, olemeata sissetulekust v sotsiaalsest staatusest . Peamiseks heaolu pakkujaks on riik. Liberaalse heaolumudel lähtub liberalismi põhiväärtustest, milleks on inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ning minimaalriik. Karjäär ja läbilöögivõime tööturul on väga olulised. Mida kõrgemad kutseoskused seda kõrgem on palk. Sotsiaalsed rollid: staatus on inimeste poolt kujundatud ja hinnanguline. Vastupidiselt omistatud staatusele on saavutatud e omandatud staatus teatavate valikute, teenete v pingutuste tulemus. Igale staatusele vastab teatud sobiliku käitumise mall . Staatusega sobivat käitumisstandardit nim sotsiaalseks rolliks. Rollikonflikt on see kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku. Klassid ja staatused: jaotatakse klassideks majandusliku positsiooni alusel. Sotsiaalne klass- omandisuhe pole enam ainumäärav. Keskklass - teatav elatustase ning hõivatus kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga. Ühed inimgrupid omavad ühiskonnas kõrgemat positsiooni e staatust kui teised. Kõrge staatusega gruppe nim eliidiks v kõrgklassiks. Eliidist eristub mass, ka keskklass kuulub massi hulka naq tavainimesed. Kõige madalama sotsiaalse staatusega inimgruppi nim alamklassiks. Mitmed ühiskonna jaoks olulised tunnused jagavad inimesed kihtidesse e teisiti öeldes-sotsiaalselt kihistunud. Sotsiaalne kihistus muutub tavaliselt aegapidi, aastakümnete v –sadade jooksul. Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste v tervete rühmade liikumist ühest ühiskonnakihist teise. Avalik sektor: tuumaks on riik, nendest eesmärkidest ja ülesannetest tulenevad ka riigi tunnused- Riik on alati seotud võimu teostamisega, riigivõim on ülimuslik ja sõltumatu, riigi otsused vormistatakse kirjalike õigusnormidena ning need on kõigile siduvad , riik omad kontrolli kindla territooriumi üle, riigi institutsioonid on avalikud. Seadusandlik ja täidesaatev võim oleks eraldiseisvad. Kohus ja keskpank peaksid omakorda olema sõltumatud neist mõlemast. Omased on järelvalveinstitutsioonid-riigikontroll, inspektsioonid ja ombudsmanid e õigusvandemehed. Avalik haldus on riigi ja omavalitsuste plaanipärane igapäevane tegevus et ellu viia poliitikas püstitatud eesmärke. Avalik-õiguslikud asutused ei allu otseselt riigile vaid korraldavad oma tööd iseseisvalt. Avalik sektor koosneb riiklikest ja avalik-õiguslikest institutsioonidest. Erasektor : vabaturumajanduse pooldajad , väidavad, et turg juhib majandust justkui nähtamatu käeva, mistõttu riigil pole tarvis majandust reguleerida. Esinevad turutõrked, peabki riik sekkum, et neid puudusi kõrvaldada.