Ühiskonnaõpetuse konspekt (0)

Max Weber - võimu teoreetik , ta on määratlenud võimu kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine, võim on ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud, domineerimine . Võimu ressursid võivad olla ainelised (omand ja kapital ) kui ka vaimsed (teadmised ja kogemused, nüüdisajal ka inimkapital ja sotsiaalne kapital .
Autoriteerne võim-inimesed kuuletuvad mitte hirmust, vaid veendumusest, et võimu nõudmised on õigustatud ja targad, karismaatilised liidrid - juhid, kes omandavad ülimusliku autoriteedi tänu oma juhitalendile ja liidrioskusele ( Lenin , Hitler , Churchill , Castro, Mahatma Gandhi). Riigivõimul on tunnused, mis on talle ainuomased ehk monopoolsed. Tunnused: 1) ainuõigus kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist, 2) koguda makse ja otsustada maksutulu, 3)sedausega antud ainuõigus kasutada vägivalda julgeoleku ja sisekorra tagamiseks, 4)otsused on kohustuslikud kõigile selle riigi territooriumil asuvatele isikutele, 5)õigus ja kohustus korraldada riigi igapäevaelu ehk teostada avalikku haldust ja esindada riiki rahvusvahelises suhtlemises, 6)riigivõimul on üks keskpunkt ja selge võimuasutuste hierarhia . Riigivõimu komponendid: spetisaalsed asutused ja institutsioonid mille kaudu võimu teostatakse(seaduasandja,valitsus,kohus,korrakaitsejõud), inimesed kes on koolitatud valitsemisülesannete täitmiseks(riigibürokraatia), kirjalikud õigusnormid mis reguleerivad suhteid võimuinstitutsioonide vahel, aga ka võimuintitutsioonide ja rahva vahel.
Ideoloogia on korrastatud idekogum, mis propageerib kindlaid väärtusi.
Poliitilised ideoloogiad, millele tugineb erakondade ja sotsiaalsete liikumiste tegevus, annavad hinnangu eksisteerivale poliitikale ja pakuvad oma nägemuse ideaalsest ühiskonnakorraldusest, see seletab kuidas võiks korraldada majandust ja sotsiaalseid suhteid, kaasata rahvast valitsemisse, lahendada toimetuleku ja võrdsuse küsimusi. Need ideoloogiad, mis pooldavad pigem erasektorit ja sotsiaalseid erisusi on parempoolsed. Levinumad parempoolsed ideoloogiad on liberalism, konservatism ja kristlik demokraatia. Liberalism- peab ülimaks väärtueks indiviidi vabadust, majanduses pooldavad vabaturumajandust, konkurentsi, avatud turgusid ja minimaalset riigi sekkumist, sotsiaalsed nõudmised on majanduspoliitikaga seotud, pole õiglane karistada rikkaid kõrgete maksudega, inimesele peab jääma võimalus otsustada, millele ta raha kulutab .
Konservatism kujunes välja liberalismi vastandina, nende arvates tugineb ühiskond traditsioonidele, rahvuslusele ja kristlikule moraalile, pooldavad stabiilsust ja ettevaatlikke, järkjärgulisi reforme, kollektiiv on tähtsam kui üksikisik, pooldavad sotsiaalsete erisuste säilitamist, majanduses on nad riigi sekkumise vastu ning eraomandse ja mõõdukate maksude poolt, kaitsevad rahvusliku kapitali ja ettevõtjate huve, sotsiaalse heaolu tagamisel peavad nad esmatähtsaks traditsiooniliste koosluste- suguvõsa, naaberkonna, kirikukoguduse, seltside ja tööandja rolli. Konservatismi pehmem haru on kristlik demokraatia, pöörab rohkem tähelepanu heaoluriigile ja kodanikuühiskonnale, sotsiaalne turumajandus , mis ühendab vabaturumajanduse ja avaliku sotsiaalturva süsteemi.
Need, mis tähtsustavad avalikku sektorit ja võrdsust ühiskonnas, on vasakpoolsed .
Vasakpoolsetest poliitilistest on enamlevinud sotsiaaldemokraatia, radikaalsemat ühisonnajaotust, mis nõuab majanduse riigistamist ja rikkuse võrdset jaotamist inimeste vahel, tuntakse kommunismina. Sotsiaaldemokraatide keskseks väärtuseks on võrdsus- võrdsed võimalused kõigile(inimõigused, tasuta haridus ja arstiabi , omandada elukutse ja leida tööd), majanduse pooldavad segamajandust, kus erasektori kõrval eksisteerib kaalukas riiklik sektor, valitsus reguleerib majandust, suurema tulu saajad peavad maksma kõrgemaid makse, tagab igale inimesele väärika elatustaseme.
Vasak- ja parempoolsus on üksteisele lähenenud, laenates ja segades oma põhimõtteid ja seisukohti, mõlemad rõhuvad aktiivse kodaniku ideaali , suhtumine heaoluriiki, uusvasakpoolsus, mida tuntakse ka kolmanda teena, leiab samuti et heaoluriik peab muutuma paindlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks. Erinevused vasak-ja parempoolsete vahel on säilinud suhtumises võrdsusesse.
Konservatiivne heaolumudel on ajalooliselt vanim, Otto von Bismarck 1880. Orienteerub eeskätt töötavatele inimestele, kelle palk ja sotsiaaltagatised peaksid katma ka ülalpeetavate perekonnaliikmete vajadused, saab kõrgemat kompensatsiooni vanaduses, tunnusjooneks sotsiaalpartenluse tugevus.
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub Skandinaaviaga, märksõnaks solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüviseid peaksid saama kõik kodanikud, 6) olenemata sissetulekust või sotsiaalsest staatusest, selle peamiseks pakkujaks on riik,et selleks raha saada kehtestatakse kõrged maksud, jõukad inimesed on nõus seda maksma, kuna tasuta arstiabi ja haridus, pension on kõigile.
Liberaalse heaolumudeli etalon on USA, põhiväärtused inimeste vabadus ja võrdõiguslikkus ninf minimaalriik, selle ülesandeks pole heaoluteenuste osutamine, vaid kõrge tööhõive tagamine nin konkurentsi ja valikuvabaduse kindlustamine kõigis valdkondades, inimeste võimalus saada arstiabi ja haridust määrab tema rahakoti paksus, pooldab madalaid ja võrdelisi või nõrgalt astmelisi makse, niimoodi saavad inimesed kätte suurema osa palgast, igaüks peab arvestama kui palju raha millegile kulub, mida kõrgemad kutseoskused seda kõrgem palk.
Sotsiaalse tõrjutuse põhjused on töötus, erivajadus või kuulumine vähemusrühma, piirkondlikud tulu- ning infrastruktuuri erisused .
Sotsiaalne kodakondsus ja positiivne heaolu
Ühiskondlik hoolitsus ja abirahade maksmine võtvat ära motivatsiooni töötada ja probleemidele lahendusi leida, see kriitika oli suunatud vasakpoolse sotsiaalse kodakondsuse idee pihta, mis väitis, et õigus sotsiaalturvale peab automaatselt kuuluma igale kodanikule. Anthony Giddens rõhutab vajadust liikuda seniselt traditsiooniliselt heaolupoliitikalt, mis tegeleb inimhädade tagajärgedega, nende ennetamisele. Sellist kompleksi nimetab ta positiivseks heaoluks, kus tähtsal kohal asuvad sotsiaalsed investeeringud ehk inimese võimete arendamine ja panustamine tema tervisesse.