Estofiilide ideede ja algatuste tähtsusest (0)

Estofiilide ideede ja algatuste tähtsusest
Referaat
Koostas: X
Juhendas: õp X
Tallinn 2010

Sissejuhatus

1730 . aastail jõudis Eestisse vennastekoguduse liikumine. Nende toel levis kirjaoskus, mis võimaldas esile tõuste ka eestlastel, põhiliselt eesti kõster-koolmeistritel. Nad tegelesid elulugude,päevikute, kõnede, aruannete ja muude tekstide koostamise, levitamise trükkiandmisega. Kirjasõna polnud eestlastele seinini niisuguses ulatuses kättesaadav olnud.
Kõik see lõi soodsa vaimse õhkkonna huvi tekitamiseks eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule ja kultuurilise omapära vastu ka baltisakslaste seas. Kerkis esile hulk estofiile, peamiselt kirikuõpetajaid, kelle arvates talupoegade vaimsel ja kõlbelisel arendamisel, nende maailmapildi avardamisel on eluline tähtsus. Kehtiva seadustiku ühiskonna tingimustes leidsid nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele.
Estofiilide ideed ja teod

August Wilhem Hupel

Oma teosed kirjutas ta suuremas osas saksa keeles: „Topographische Nachrichten von Lief- und Estland “ I–III (Riia 1774 – 1782 ) – ajaloolis-geograafilis-majanduslik koguteos , mis annab ülevaate Liivi- ja Eestimaa geograafilistest andmetest ja rahvastikust.
Põltsamaal andis ta välja koos arstiteaduse doktori Ernst Peter Wildega välja esimest eestikeelset ajakirja „Lühhike õppetus“ mis ilmus aastatel 1766 –1767 (41 numbrit).
Elu 14 lõpuaastat (1805-1819) tegutses Hupel Paides , kus asutas linna tütarlaste kooli, kellele pärandas oma majad.

Friedrich Gustav Arvelius

Tema esimeseks teoseks oli „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Raamat“, mille koostamisel oli talle eeskujuks üks saksakeelne lastelugemik. Et juturaamat oli selleaegses talutares peaaegu tundmatu, siis jagab autor oma raamatu eessõnas näpunäiteid ka selle kohta, kuidas jutte lugeda.

Friedrich Wilhelm von Willmann

Willmann uskus eestlase vaimupotensiaali, tema arenemisvõimesse ja samaväärsusesse sakslasega, aga ka talupoja majandusliku elujärje prandamise vajadusse. Selle nimel saigi temast kirjamees , kes püüdis „eestlaste häid omadusi, mis aga harimattuse kõntsa alla on peidetud, üles äratada“.

Johann Wilhelm Ludwig von Luce

Licest sai innukas maakeele kaitsja, isegi ülistaja. Tema arvates on eesti keel rikas ja kõlav ning luuletamiseks täiesti kohane. Mõni saksakeelne luuletus kõlavat eestikeelses tõlkes hoopiski ilusamini kui originaalis. Oma kõla poolest olevat eesti keel kaunim isegi itaalia ja hispaania keelest. Seda aga ei mõistvat need, kes eestlast põlgavad ega võta vaevaks tema keelt ära õppida. Eesti keele harimise nimel asutas Luce 1817. aastal Kuressaare eesti Seltsi.
Luce ilukirjanduslik stiil on lihtne ja elav, teostes esineb oma aja kohta uudesid võtteid. Näiteks jutusteuse „Kosilane“ põhimotiiviks on perepoja soov valida endale mõrsja armastuse, mitte jõukuse järgi isa vastuseisust hoolimata. Jutu sündmustiku ja tegelaste karakterieid, ka pereisa hoiaku muutumise, esitab autor küllaltki veenvalt ja elavalt dialoogi kaudu.

Otto Reinhold von Holtz

Estofiilist kirjamees oli ka Keila pastor Otto Reinhold von Holtz, kelle tegevust eesti kirjanduspõllul peetakse eelkäijatest mitmekülgsemaks ja väljendusvahendite poolest kunstipärasemaks. Pealegi pidas ta oma loometöös silmas valdavalt ilmalikke eesmärke. Eesti keelt tundis ta hästi.
Ilukirjandusliku tegevusekõrval tõlkis ta eesti keelede tervishoiualaseid brošüüre ning talurahvaseaduste ja kohtudokumentide tekste , mis on temast teinud eestikeelse juriidilise ja arstiteadusliku sõnavara rajaja. Üks tema tõlgitud seadustekste on eestimaa talupoegade regulatiiv „Igaüks...“
Valgustusideede veendunud esindajana hindas Holtz mõistust kui maailma rumaluse hävitajat: „ Kange rammgi ei woida tarkust ärra, ja kuidas tallitseks Loja ma-ilma, kui rummaluse kätte voit jääks .“

Johann Heinrich Rosenplänter

Ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probeleemidele.
Rosenplänteri suhtumine eesti keelde oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist „Beiträge“ XI vihik, mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased – arstid, mõisnikud, kaupmehed , kohtunikud ja igasugused muud ametimehed – oskama eesti keelt.
Rosenplänteri „Beiträge“ etendas ligi 20 aasta jooksul juhtivat osa eesti keele uurimisel ja kirjanduse arendamisel. Ajakirjas avaldatud materjalid pole tänini oma väärtust kaotanud, ikka pakuvad nad teadlastele vajalikku informatsiooni ja huvitavaid ideid.

Otto Wilhelm Masing

Kirikuõpetaja amet viis teda Lüganusele, Viru-Nigulasse ja Äksi. Tema kirjanduslik tegevus, mis langeb põhiliselt Äksi-perioodi, on mitmekülgne ja viljakas. Lisaks vaimuliku sisuga raamatutele ilmusid tema sulest kalendrid, koolide tarbeks „Täieline ABD- Ramat “ ja „Arwamise-Ramat“, luuletusi ning arvukalt keelaalaseid kirjutisi
Valgustusaja põhimõtete kandjana seadis ta enesele eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal . Selleks koostas ta ja andis välja rahvaliku raamatu „Pühhapäwa Wahhe-luggemised“, mis tutvustab eesti lugejaid paljud võõraste maade, sealse looduse ja inimestega. Niisuguse informatsioonirikkuse ja mitmekülgusse tõttu hakati seda teost nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks.

Krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel

Iselaadsete eluviiside tõttu on teda hulluks krahviks peetud, kuivõrd ta tegeles tõepoolest krahvi jaoks ebatavaliste harrastustega: kündis härgadega põldu, heitis tööinimestega nalja , kirjutas eestikeelseid jutte ja luuletusi, tegeles kunstide ja teadustega. Ent ka treis, hööveldas, poleeris ja nikerdas. Terve hulk teenreid pidi teostama tema tehnilisi „leiutisi“, olgugi, et see oli ainult mäng. Nii töötas ta aastaid lennumasina kallal – sada aastat enne lennuki leiutamist.
Teda huvitas eestlaste elamisviis, kombed ja laulud. Kogu tema looming, eeskätt jutud, annavad mõrku rahvasõbralikkusest. Nii on tema esimene raamat „Aiawite peergo walgussel“ lõppu lisatud südamlik pühendus: „Eesti-ma rahwas! Olgu se teile mällestuseks, et meie mo melest armsad ollete.“ Mannteuffelit peetakse meie valgustusjutu parimaks viljelejaks, kes õpeyuseiva hoopis rohkem kunstiteosele omase meelelehutuslikkusega – ajaviitega – sidus. Sellele vastas ka pealkiri.
Kasutatud kirjandus
Marelle Soosaar e referaat