Kontrolltöö vastused 1.Kirjuta mõiste järgi õige seletus! Sürrealism(3), postmodernism(2), sümbolism(1), realism(4), modernism(5) 1) kunstivool, mis üritab leida tõelisuse tagant ideaalmaailma 2) kõiki kunstialasid hõlmav suund 20. sajandi teisel poolel, toob esile erinevuste ja arvamuste paljususe, väärtuse 3) modernistlik kunsti- ja kirjandusvool, mis kutsub vabanema mõistuspärasusest 4) vool, mis käsitleb tegelikkust nii, nagu see näib tavainimesele 5) suund, mis taotleb uuenduslikku loomepõhimõtet 2. Leia õige raamatu nimi ja ühenda autori nimega! Jorge Luis Borges- ,,Fiktsioonid" ,,Olemise fiktsioonid" Knut Hamsun- ,,Müsteeriumid" ,,Baudolino aastat " August Strindenberg- ,,Punane tuba" ,,Leiutajad" Umberto Eco- ,,Baudolino" ...
sinna teistsugused tegelased Second level Pingete loomine uue ja vana vahel, mis paneb Third level märkama erinevusi ja sunnib neist mõtlema Fourth level Tsiteerimise eesmärgiks võis olla ka nali, iroonia või paroodia, samas võis see edastada ka irriteerivaid Fifth level ühiskondlikke sõnumeid Nt: USA kunstnik Robert Colescott (1925) asendas kuulsate teoste tegelased mustanahalistega Robert Colescott ,,Carver Crossing the
tsitaat oleks liiga ulatuslik ega suudaks mõtet tervikuna kompaktselt edasi anda. REFEREERIMINE Näide: “Traditsioonilise romaani ja modernistliku romaani vahele selget piiri tõmmata on raske ja pole vajalikki, sest viimane on välja kasvanud esimesest (A. Lunter, 2003:41). REFEREERING: Lunter väidab, et modernistlik romaan on välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. KIRJAVAHEMÄRGID Ühelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide lause sees, st enne lause lõpupunkti. Näide: “Elulaadi uudsus tekitab inimeses sisepingeid” (A. Lunter “Maailmakirjanduse õpik, 2003:9). KIRJAVAHEMÄRGID Mitmelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide pärast lause lõpupunkti. Näide: “Inimene vajab kohanemiseks aega. Uuega minnakse kaasa tasapisi ja ettevaatlikult, muutes oma tõekspidamisi ja nihutades moraalitõdemusi.” (A. Lunter
Kindlasti pidi olema ehitise fassaad kaunistatud ja kujundatud sümboolse tähenduse kandjaks. 4. Kelle ütlusele viitab väljendus ,,Vähem on igav’’? ,, Vähem on igav’’ viitab nendele arhitektidele, kes loobusid järjekindlast funktsionalismist. 5. Kuidas avaldus postmodernism maalikunstis? Kust võeti sageli piltide aine? Maalikunstis avaldus postmodernism kas mineviku kujutamisega, mineviku ja oleviku sidumisega, või tsiteerimise näol. Piltide aine võeti sageli antiikmütoloogiast. 6. Mida tähendab maalikunstis tsiteerimine? Tsiteerimine tähendab mõne maalikunsti üldtuntud teose jäljendamist. See võib olla mitmesugune. Tsiteeriti kolmel erineval moel: 1) Aluseks võeti vana teose kompositsioon, kuid maaliti sinna teistsugused tegelased. 2) Loodi pingeid uue ja vana vahel, mis paneb märkama erinevusi ja sunnib neist mõtlema.
(File Page Setup Margins) Leheküljenumbrid algavad teisest lehest numbriga 2 (tiitelleht on nummerdamata), paiknevad lehe allääres paremal servas. (Insert Page Numbers Format Start at: sisestage 2) Lehele lisada jalus, kus on tekst - Rocca al Mare Kool, õpilase ees- ja perekonnanimi, klass. Tekst paikneb lehekülje vasakus servas. (View Header and Footer valige lehe all Footer) Viitamine Retsensioonis viidatakse kõigile kasutatud allikatele nii otsese tsiteerimise kui refereerimise korral. Tsiteerimine tähendab mõne teise autori väite sõna-sõnalist lülitamist (ümberkirjutust) oma töösse. Refereerimine tähendab ühe või mitme autori väidete vabas kokkuvõtvas vormis ümberjutustust. Kuna retsensioon on lühike töö võrreldes uurimustööga, siis viidatakse joonealuselt (Insert Reference Footnote) Iga lause või tekstilõigu, mis ei ole õpilase omalooming, lõppu tuleb viite järjekorranumber. Joone
vaatepunktide segamine, intertekstuaalsus (uue teksti loomiseks kombineeritakse vanu uuel viisil), teemade ja jutustuse katkendlikkus; nihestatus ning sihipärane väljamõeldis; üleilmastumine (kaovad erinevused eri kultuurides loodu vahel), orienteeritus suurlinnale, tehnoloogilisus (tekivad ka uued tehnoloogilised subkultuurid), võõrandumine, absurd, keha täielik vabastamine piiranguist, eksperimentaalsus, kõigelubatavus. Postmodernismi tehnika on seotud tsiteerimise, viitamise, iroonia, paroodiaga, popkultuuri võtetega. Tavaliselt pole postmodernistlik kirjandusteos üheselt mõistetav, vaid avatud tekst, mis kutsub lugejat otsima kujunditele uusi tähendusi ja seoseid, looma ,,oma teost". Postmodernism laiemas tähenduses hõlmab kogu tänapäevast elustiili, arvuti- ja mobiiliajastu inimeste argielu, kõiki inimtegevuse valdkondi. Eesti kirjandusse ilmusid postmodernistlikud tekstid 1960ndatel, domineerivaks sai postmodernism 1990.aastail. 20
Kirjandis pole vaja autorile ja teosele referatiivses stiilis viidata, piisab eelpoolnimetatud võimaluste kasutamisest. Veaks peetakse: · kui tsitaadid ja refereeringud ületavad autori teksti; · kui tsitaadid ei haaku autori tekstiga; · kui tsitaatidega püütakse demonstreerida oma teadmisi ja lugemust, mitte teksti ilmekamaks muuta; · kui tsiteerimisel eksitakse autori või teose nimega või õigekirjaga. Õige tsiteerimise vajalikkus: · Kontekstist välja kistud tsitaat iseloomustab abitut kirjutajat ja kahandab arutluse kaalukust. · NÄIDE 1: On kevad. Kõige ilusam ja tähtsam minu elus. Hinges oleks justkui pabin, käsi väriseb, hoides pliiatsit ja mõeldes oma esimesele tähtsale eksamile. "Olla või mitte olla?" küsis juba Hamlet, kui ei teadnud, mida teha. Sama küsimuse võin esitada ka endale ja vastan jaatavalt. ...
viidatakse teistele tekstidele? Mis eesmärki intertekstuaalsus täidab? Kas teiste tekstide taasesitamine on otsene või kaudne? Otsese taasesitamise korral on tsiteeritav tekst nt jutumärkides, viidatakse autorile (see on väga iseloomulik akadeemilistele tekstidele). Kaudse taasesitamise puhul võidakse kasutada varasemate tekstide stiili, sõnastust, parafraseeringut jms. Kaudse taasesitamise või viitamise, ühtlasi stiili ,,tsiteerimise" näiteks sobib joonisel 2 toodud reklaam. Joonis 2 Mida taasesitatakse: kas konteksti ja stiili aspekte või lihtsalt tähendusi? Kas taasesitatav diskursus on selgelt eristatud? Kas see on ,,tõlgitud" esitava diskursuse keelde? (Nt: Näiteks aastatel 18901917 ilmunud eesti aabitsas (Busch, 1907) on ,,Meie ristiusu Piibli 10 käsku" (Piibli diskursus) taasesitatud sõna-sõnalt,
Tsiteerimine on allikteksti sõnasõnaline esitamine. Tsitaat peab järgima nii originaali sõnastust, ortograafiat kui ka eristuskirjeid (nt sõrendust, kaldkirja). Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereerimine on allikteksti ümberjutustamine töö kirjutaja oma sõnadega. Refereering sobib juhul, kui tsitaat oleks liiga pikk või see ei suuda autori mõtet vajalikul määral edasi anda. Olgu siinkohal esitatud näide tsiteerimise ja refereerimise kohta Martin Ehala õpikust "Kirjutamise kunst". Ehala toob näite Kristjan Jaak Petersoni käsitlevast artiklist "Eesti kirjanduse biograafilises leksikonis". Tsitaat: "Andeka noormehena ilmutas P. Silmatorkavat iseseisvust nii oma vaadetes kui ka kirjanduslikes taotlustes. Tema filoloogilised huvid ulatusid kuni Aasia ja Aafrika keelteni; artiklid eesti lauseõpetuse alal kannavad tõsist uurimuslikku iseloomu. P. Filosoofilistes ja
Bibliography of Scientific and Technical Reports oli teadustehnika aruannete bibliograafia (väljaandaja The Publications Board) 16. Millised olid kaks infoteaduses ja infokorralduses olulist valdkonda, millega hakkas 1950ndatel aastatel tegelema E.Garfield? 1952a. avaldas ta esimese signaalinformatsiooni (või ka sisulehekülgede contentspage) väljaande Contents in Advance I numbri, mis sisaldas raamatukogunduse ja dokumentatsioooni ajakirjade sisukordi. 1953a.st tegeles tsiteerimise ja viitamise uuringutega, uuris lähtematerjali Sciense Citation Indexle. 17. Mille kohta pakuvad informatsiooni Citation Index tüüpi andmebaasid? 1963.a antakse välja esimene Science Citation Index. SCIst saab oluline tööriist teaduskirjanduses orienteerumiseks. SCI ei võimalda mitte ainult otsida vajalikku allikat, vaid pakub laiemat perspektiivi, lubades kasutajal näha, kellele autor on viidanud ja kuidas on hiljem tööd tsiteeritud. 18
alapeatükkideks ning vajadusel punktideks, mis käsitlevad teema erinevaid tahke. Kokkuvõte summeerib lühidalt enda sõnadega arenduses esitatud põhiargumendid. Kokkuvõttes ei tulda enam välja uute seisukohtadega. Uurimisreferaadi maht ulatub 8-15 leheküljeni. Aineõppe käigus, õppetundideks koostatavate referaatide maht võib olla väiksem. Orienteeruv lehekülgede arv lepitakse kokku vastava aine õpetajaga. Referaadi puhul on väga oluline kinni pidada refereerimise, tsiteerimise ja viitamise nõuetest. Puududa ei tohi kasutatud kirjanduse ja allikmaterjalide loetelu. 4 1.2 Teadusartikkel Teadusartikkel on lühiuurimus, mis on kavandatud ajakirjas või kogumikus avaldamiseks. Artikli pikkus sõltub uuritavast probleemist, autori suutlikkusest süvitsi minna, ent ka avaldamiskohast. Teadusartikli maht võib ulatuda paarist leheküljest mitmekümneni. 1.3 Uurimus
Referaadi koostamine algab teemakohase materjali otsimisest ja korrastamisest. Seejärel koostatakse referaadi kava. Sissejuhatuses antakse ülevaade sellest, millised küsimused töös vaatluse alla tulevad. Töö põhiosas esitatakse nendest ülevaade alustekstide põhjal ning lisatakse enda seisukohad. Kokkuvõttes summeeritakse lühidalt autori enda sõnadega põhiosas esitatu. Kokkuvõttes ei esitata enam uusi seisukohti Referaadi puhul on väga oluline kinni pidada refereerimise, tsiteerimise ja viitamise nõuetest. Puududa ei tohi kasutatud kirjanduse ja allikmaterjalide loetelu Referaadi koostamisel lähtutakse järgmisest struktuurist: tiitelleht sissejuhatus (töö tutvustus) töö põhiosa (peatükid ja alapeatükid) kokkuvõte (järeldused, soovitused) kasutatud kirjanduse loetelu lisad 2.2 Essee Essee on õpilase poolt koostatud tekst, mille sisuks on mingi teoreetilise või praktilise
kahe (kolme) punktiga. Näide: `'Modernism.. sai alguse juba valgustusajal..'' (Lunter 2003: 8) Pikem väljajätt (terviklaused) tähistatakse kolme mõttekriipsuga. Värsiridade tsiteerimisel jutumärke ei tarvitata, kui need on paigutatud eraldi muust tekstist ega sula sellega ühte. Refereerimine Kirjavahemärgid Ühelauselise tsireerimise puhul paikneb viide lause sees, st enne lause lõpupunkti. Mitmelauselise tsiteerimise puhul paikneb viide pärast lause lõpupunkti. Mis on plagiaat? Plagiaat on teiste inimeste mõtete, kirjutiste, andmete esitamine oma nime all, viitamata tegelikule autorile. `'Traditsiooniline romaan on jutustava kirjanduse suurvorm. /---/ Vahel on autor oma tegelastesse kiindunud ja siis muutub tema tekst tegelase vaatekohast nähtuks.'' ( Lunter 2003: 39) 30.10.15 Rühmatöö Teema: Kui tervislikud on noorte söömisharjumused?
Viitamine Viidata tuleb allikatele, mida autor tegelikult on kasutanud. Viide peab olema täpne ja selge. Kõik teistele autoritele kuuluvad seisukohad ja andmed tuleb töös esitada kas täpselt viidatud tsitaatidena või refereeringutena. Kõik töö sisulises osas kasutatud teiste autorite originaalsed seisukohad, probleemipüstitused, tsitaadid, arvandmed jm peavad olema viidatud. Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Teiste autorite seisukohtadele ja väljaannetele viidatakse tsiteerimise või refereerimise teel. Tsiteerimisel esitatakse autori tekst sõna-sõnalt. Tsitaati on mõtet kasutada neil juhtudel, kui on oluline edasi anda sõnastust, kui see on eriti tabav. Tsitaat pannakse jutumärkidesse ja väljajäetavad sõnad asendatakse mõttepunktidega (...). Mitmest kohast võetud lause- katkendeid ei tohi meelevaldselt üheks tervikuks liita. Iga eraldiseisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile
antiikmütoloogiast või tuntud allegooriatest. Rohkem on siiski neid, kes vana kunsti stiile kasutades maalivad kaasaegseid inimtüüpe, päevakajalisi sündmusi või probleeme. Võimalik on ka mitte ainult jäljendada mõnd stiili, vaid "tsiteerida" mõnda minevikukunsti üldtuntud teost. Tavaline on võtta aluseks vana teose kompositsioon, kuid maalida sellesse teistsugused tegelased. Tsiteerimine aitab luua huvitavaid pingeid uue ja vana vahel, paneb märkama erinevusi. Tsiteerimise eesmärk võib olla ka nali, iroonia või paroodia, aga mõnikord võib see edastada irriteerivaid ühiskondlikke sõnumeid. Postmodernismi tekke põhjuseid on mitmeid. Üheks põhjuseks on tüdimus labastunud funtsionalistlikust arhitektuurist ja rahulolematus kunstiga, mis enam teoseid ei loonud. Lisaks tuleb arvestada ka ühiskondlikke põhjuseid. Vasakpoolne ideoloogia hakkas mainet kaotama. Tugevnesid konservatiivsed meeleolud ja võimule tulid M. Thatcher ja R. Reagan.
Viidata tuleb kõigile autoritele ja nende töödele, kelle ideid või seisukohti kirjeldatakse. Tuleb jälgida, et viited vormistatakse/sõnastatakse viisil, mis võimaldab lugejal eksimatult mõista, millised mõtted kuuluvad käesoleva teksti autorile ning millised mõtted on pärit kellegi teise kirjutistest. Eelistatakse otsest viitamist; kui vähegi võimalik, vältida sekundaarseid viiteid (st keegi ütles kellegi kohta). Tekstis näidatakse ära autor (autorid) ja teose ilmumise aasta. Tsiteerimise puhul on tegemist algteksti võimalikult täpselt originaalile vastava esitusega, mis pannakse jutumärkidesse ning millele lisatakse autori nimi, teose ilmumise aasta ja lehekülje number. Juhul, kui tsiteeritavast lausest on osa välja jäetud, tuleb selle esitamata teksti asemele paigutada ümarsulud, mille vahel kolm punkti. Täpsemaid juhiseid viitamiseks on toodud lisas. Ühe või kahe autoriga töö. Teksti sees esitatakse autori(te) nimi (nimed) ja ilmumise aasta.
Viidata tuleb kõigile autoritele ja nende töödele, kelle ideid või seisukohti kirjeldatakse. Tuleb jälgida, et viited vormistatakse/sõnastatakse viisil, mis võimaldab lugejal eksimatult mõista, millised mõtted kuuluvad käesoleva teksti autorile ning millised mõtted on pärit kellegi teise kirjutistest. Eelistatakse otsest viitamist; kui vähegi võimalik, vältida sekundaarseid viiteid (st keegi ütles kellegi kohta). Tekstis näidatakse ära autor (autorid) ja teose ilmumise aasta. Tsiteerimise puhul on tegemist algteksti võimalikult täpselt originaalile vastava esitusega, mis pannakse jutumärkidesse ning millele lisatakse autori nimi, teose ilmumise aasta ja lehekülje number. Juhul, kui tsiteeritavast lausest on osa välja jäetud, tuleb selle esitamata teksti asemele paigutada ümarsulud, mille vahel kolm punkti. Täpsemaid juhiseid viitamiseks on toodud lisas. Ühe või kahe autoriga töö. Teksti sees esitatakse autori(te) nimi (nimed) ja ilmumise aasta.
kaasa ... ja seetõttu tuleb hoida töötajaid rahulolematuna, näitavad uuringud rohkem vastupidist seost." (Alas 2002: 46). Kirjanduse loetelus: Alas, R. (2001). Juhtimise alused. Tallinn: Külim. Alas, R. (2002). Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim. Kaudne viitamine tähendab seda, kui ühele autorile viidatakse teise autori töö kaudu. Kaudne viitamine on lubatud ainult esmaallika puudumisel. Nimetatud võimalus kehtib tsiteerimise puhul (kaasa arvatud võõrkeelse kirjanduse puhul). Kui töös on tsiteeritud ühe sekundaarse allika kaudu mitmete autorite erinevaid materjale, siis kasutatud kirjanduses arvestatakse neid ühe allikana. Näide 28: Riehl ja Roy (1980) on defineerinud õendusmudelit järgmiselt: ,,süstemaatiliselt üles ehitatud, teaduslikult põhjendatud ja loogiliselt seostatud mõistetekogum, mis identifitseerib õenduspraktika olulisimad osad, võetud koos nende mõistete teoreetiliste alustega ja
tegevuseks on teiste autorite teoste tsiteerimine ja refereerimine. Tsiteerimine ja refereerimine tagavad eelneva loomingu järjepidevuse kultuuris ja garanteerivad autoritele nende isiklike õiguste järgimise. Tsiteerimine on teise autori loodud teose osa üks ühele kordamine oma teoses. Refereerimine on teise autori sisu ja vormi autorilähedane edasiandmine.10 Tsiteerimise puhul tuleb jälgida AutÕS § 19 p 1 sätestatut. Autoriõiguse seaduse kohaselt on tsiteerimine lubatud ainult juhul kui teos on ennem õiguspäraselt avaldatud. AutÕS § 9 lg 1 kohaselt on teos avaldatud õiguspäraselt siis, kui teos ise või selle koopiad on autori nõusolekul avaldatud üldsusele kasutamiseks sellises koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda ja seda omandada . Tsiteerida tohib ainult motiveeritud mahus mis on iga teose puhul fakti küsimus
saama pidevat hoolitsust vähemalt 1-3 esimese eluaasta jooksul; 3) Emalikul deprivatsioonil võivad olla pikaajalised tagajärjed lapse arengule (n: madalam intelligentsus, õigusrikkumised alaealisena, kõrgenenud agressiivsus, depressioon, psühhopaatia); 4) Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga viib lapse hoiakute ja ootuste kujunemisele (sisemine töömudel), mille baasil kujuneb lapse enesehinnang, enesetõhususe tunne, suhtlemisoskused. 3) Siis oli mingi tsiteerimise küsimus. Selle sisuks oli midagi a la "andke mulle 12 last, teen neist kelle tahate, juristi, arsti" või midagi sinnakanti. Küsiti, et kes ütles seda ja mis koolkonda kuulus. (Loengust mäletan seda tsitaati, aga ei tulnud meelde, kes seda ütles. Täpne tsitaat pole meeles ka paraku. Kui Sulle see tuttav tundus, siis ole hea ja ütle, kes seda ütles. Päris huvitav oleks teada. Ise pakkusin, et Piaget, aga millegipärast kardan, et ikka polnud tema) J.B WATSON oli see meeees, mees
struktuur, lausung kui kavatsetud (kõne)tegu. 4) Kompositsioonilisus: laused on moodustatud grammatikareeglite järgi (süntaks), lause tähendus on määratud komponentide püsitähenduse ja kombinatoorikaga (semantika). 5) Lausetähenduse ja kõnelejatähenduse erinevus: konkreetne kõnelejatähendus on konventsionaalse tähenduse funktsioon. Kaudsed kõneaktid ja implikatuurid. 6) Kasutuse ja tsiteerimise erinevus: viimast nimetatakse ka mainimiseks. – Mainima on väljend, mida tasub ka lepingutes kasutada. Ärisaladus saab põhiseadusliku kaitse kui ta tõesti ärisaladus on. 7) Keele võimaluste ja kõneleja teadmiste erinevus (ontoloogia ja epistemoloogia erinevus): laused, tähendused, taotlused; teadmised autori kavatsuste kohta. Keeleline määramatus võib olla mõlemakülgne. 8) Meta-taseme ja objekt-taseme erinevus
Kuna ta pööras seejuures ülimalt suurt tähelepanu stiilile, leviski arusaam, mille kohaselt Nietzsche teosed on vaid luule, tema subjektiivse elutunde väljendus. Säärane positivistlik lähenemine, mis ammutab toitu Nietzsche traagilisest elusaatusest, on tänaseni elujõuline, eesti keeles võib näiteks lugeda Joachim Köhleri klatsiraamatuid Nietzsche kohta. Samuti lokkab täna Nietzsche autoriteedi toel "eruditsiooni" demonstreerimine tsiteerimise kaudu -- et kui juba mõtleja aforismides kirjutab, siis miks ei võiks me neid oma äranägemise järgi pruukida. Õudusega ootan, millal mõni spordikommentaator jälle elutargalt lausub: "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks". Samas ei tasu arvata, nagu oleks tõsiste filosoofide seltskonnas jõutud Nietzsche tähenduse osas ühtsele seisukohale. Nietzschet on peetud nii viimaseks suureks metafüüsikuks (Heidegger) kui ka postmetafüüsilise ja
kommunikatiivset funktsiooni, valitseb struktureerimatus, polüseemia, mis leiab tähenduse fenoteksti tasandil. Genotekst on kultuuri toitelahus, mis kristalliseerub fenotekstis. Genotekst on lõputu tähistaja, ei eksisteeri kunagi ainsuses – genotekst on tähistajad. Fenoteksti kommunikatiivsele funktsioonile vastandab genotekst tähenduste loomise. Tekst on intertekst: tekst on tsiteerimine kõige laiemas mõttes. tekst kujuneb tsiteerimise tulemusena. Kirjutaja läbi (oma kultuurilises dispositsioonis) kujuneb tekst. Kirjutaja on vahendaja, sekundaarne. Kristeva räägib tekstipindadest, tekstis kohtuvad erinevad diskursused e. “kirjad”, kultuurikontekstist tulenevad, autorist ja lugejast tulenevad “kirjad”, (kumbki on ülimalt tugevasti kultuurikontekstist olenev), sotsiolekt (kollektiivne), idiolekt – individuaalne. Märgiline struktuur funktsioneerib teiste struktuuride seas, suhestub nendega, samastub või vastandub
kaasa ... ja seetõttu tuleb hoida töötajaid rahulolematuna, näitavad uuringud rohkem vastupidist seost." (Alas 2002: 46). Kirjanduse loetelus: Alas, R. (2001). Juhtimise alused. Tallinn: Külim. Alas, R. (2002). Muudatuste juhtimine ja õppiv organisatsioon. Tallinn: Külim. Kaudne viitamine tähendab seda, kui ühele autorile viidatakse teise autori töö kaudu. Kaudne viitamine on lubatud ainult esmaallika puudumisel. Nimetatud võimalus kehtib tsiteerimise puhul (kaasa arvatud võõrkeelse kirjanduse puhul). Kui töös on tsiteeritud ühe sekundaarse allika kaudu mitmete autorite erinevaid materjale, siis kasutatud kirjanduses arvestatakse neid ühe allikana. Näide 27: Riehl ja Roy (1980) on defineerinud õendusmudelit järgmiselt: ,,süstemaatiliselt üles ehitatud, teaduslikult põhjendatud ja loogiliselt seostatud mõistetekogum, mis identifitseerib õenduspraktika olulisimad osad, võetud koos nende mõistete teoreetiliste alustega ja
nondele kujuteldamatutele piinadele ja lõpmata pikale ajale, mida pidi nõudma esimeste keelte leiutamine. Lisagem tolle viimase mõtiskelu tulemused varasematele ja otsustagem siis, kui loendamatult palju sajandeid pidi kuluma selleks, et arendada inimvaimus järgemööda välja kõik need operatsioonid, milleks ta nüüdsel ajal võimeline on. Lubatagu mul heita põgus pilk keelte päritoluga seotud probleemidele. Ma võiksin piirduda härra abee de Condillaci selleteemaliste uurimuste tsiteerimise või kordamisega--kõik need kinnitavad täielikult minu arvamust ja võibolla andsid mulle sellest asjast esimese ettekujutuse. Ainult et viis, kuidas see filosoof lahendab probleeme, mis ta ise on endale kokkuleppeliste märkide päritolu küsimuses tekitanud, näitab, et ta lähtus eeldusest, mille mina sean kahtluse alla: nimelt et keele leiutajad olid juba enne seda moodustanud teatava algelise ühiskonna. Niisiis ma
Orleansis.Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.[1] Arhitektid Thomas Gordon Smith Aldo Rossi Michael Graves Postmodernism kui arhitektuuristiil, mis väljendus ennekõike pöördumises ajalooliste viidete ja klassikaliste detailide poole ning mida nii mõnedki kultuuriteoreetikud tõlgendasid uue ajastu sümptomina, kaotas oma ühiskondliku aktuaalsuse õige ruttu. Historitsistliku tsiteerimise ja pastisiga samaaegselt kerkis esile teine postmodernismi suund, mis haakus kirjanduses ja kultuuriteoorias tuntuga ja mida iseloomustati selliste mõistetega nagu fragmenteeritus, detsentreeritus, tähenduse läbipaistmatus, skisofreenia, ning mis kuulutas arhitektuuri autonoomsust, sõltumatust tellijast või kasutajast, arhitektuuri arhitektuuri pärast. Selle suuna tuntuimaks näiteks oli
See, et partnerid tunnevad teineteist ja ootavad teineteise repliiki, määrab ära dialoogi struktuuri. Igasugune monoloog on dialoogi vorm, dialoogilisus on aga peidetud. Kuid ka monoloogis on iga sõna kahehäälne ja moodustab repliigi nähtamatu vestluskaaslase lausele. Iga tekst on vastus teisele tekstile. Bahtini dialoogi-mõiste võttis kasutusele Julia Kristewa 1969.a ,,Semiotike. Uurimusi semianalüüsist". Asendas dialoogi mõiste intertekstuaalsuse mõistega. Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga
17.2 Tsitaatsõnad Kõige lihtsam lahendus: tsitaatsõnu tohib kasutada alati ja igasuguseid. Nende kasutamiseks ei ole vaja mingit eraldi luba ja näiteks ÕSist või keelenõuvakast ei ole mõtet otsida heakskiidetud tsitaatsõnade loetelu. Tsitaatsõna on lihtsalt suvaline võõra keele sõna eesti tekstis ja üks võõra keele sõna pole kuidagi parem kui teine. Iseküsimus on, miks peaks keegi tahtma tsitaatsõnu kasutada (väljaspool ilmseid tsiteerimise, keelest rääkimise jms eesmärke). Saaks ju selle asemel luua ka omakeelse termini. Ka sõnastiku koostamisel ei ole tsitaatsõnu sinna vähemalt vasteteks tõenäoliselt mõtet lisada – see poleks muud kui ütlus, et head sihtkeelset terminit pole. Tsitaatsõnad on kombeks muust tekstist visuaalselt eristada. Levinud eksiarvamuse järgi peavad tsitaatsõnad olema kursiivis – ei pea, kursiiv on kõigest levinuim eristamise meetod ja sobib ka ükskõik milline teine. 17
annaabi.ee 
