organisatsiooni, kaasa arvatud kliendid. Efektiivne logistika pöörleb ümber viie võtmeala toodete liikumine, informatsiooni Hikumine, aeg / teenindus, kulud ja integratsioon (süsteemsus). Igal neist on määrav mõju logistika edukusele, lisandväärtuse loomisele ja organisatsiooni konkurentsivõime parandamisele. Logistika on tooraine, pooltoodete ja lõpptoodete lähtepunktist tarbimispunkti liikumise, ladustamise ning sellega seotud informatsiooni planeerimine, teostamine ja kontrollimine, eesmärgiga rahuldada kliendi nõudmisi (U. S. Council of Logistics Management', (986 Logistika on inimeste ja/või kaupade vedamise ja ladustamise kavandamine, teostamine ja kontrollimine ning kaasabi sellega seotule, eesmärgiga saavutada süsteemset tulemust (European Committee for Standardization, 991 Logistika on see osa tarneahala Luhtimises mis planeerib, teostab ja kontrollib kaupade, teenuste
saavad tootmistegurite müügist. Kui jaotus on ebaefektiivne, siis vähenevad inimeste töömotivatsioon või ettevõtluse stiimulid. Selle tagajärjel võib väheneda aga tootmisressursside pakkumine. Kõrvuti jaotuse efektiivsusega kerkib alati üles ka jaotuse õigluse küsimus. Siin on arvamusi mitmeid. Ühe võimaluse kohaselt on jaotus õiglane siis, kui kõik saavad võrdse osa toodetud hüvisest. Teise võimaluse kohaselt tuleks inimestele garanteerida minimaalne vajalik tulutase ning ülejäänu jaotada juba teistel alustel. On ka arvamusi, et osa hüvistest tuleks jaotada inimeste vahel võrdselt ning samal ajal teine osa hüvistest võib olla jaotatud mittevõrdselt. Alternatiivse lähenemisviisi korral oleks põhitähelepanu pööratud võrdsete võimaluste loomisele, mitte aga tulu võrdsele jaotusele. Efektiivsuse ja õigluse omavaheline kõrvutamine on siiski komplitseeritud, sest efektiivsust saab majandusliku analüüsi kaudu mõõta, õigluse mõõtmiseks vastav
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali autor: Ain Tulvi Retsensendid: Villo Vuks ja Aili Kendaru Keeletoimetaja: Viime Laanpere
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali autor: Ain Tulvi Retsensendid: Villo Vuks ja Aili Kendaru Keeletoimetaja: Viime Laanpere
1.1.4.2 Kapitaliühendused 11 1.1.5 Juhtimise tasandid ja juhi karjäär 12 1.2 Juhtimise mitmemõõtmelisus 14 1.3 Juhtimiseetika ja sotsiaalne vastutus 17 2. Juhtimisteadus. Juhtimismõtte arengu ajalugu 20 2.1 Juhtimisteadus 20 2.2 Juhtimisteaduse allikad 21 2.3 Juhtimismõtte arengu ajalugu 22 2.4 Juhtimise teooriad 23 2.4
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise
2.22 Aju puhkepotentsiaaliseisund ............................................................................................................. 291 2 TSIVILISATSIOONI/ÜHISKONNA HIERARHILINE SÜSTEEM JA STRUKTUUR .......................................................297 2.1 TSIVILISATSIOONI MÕISTE ........................................................................................................................................ 297 2.2 TSIVILISATSIOONIDE AJALUGU ................................................................................................................................... 299 2.3 INIMTSIVILISATSIOONI ELUKORRALDUS JA SELLE ARENG .................................................................................................. 301 2.4 ÜLITSIVILISATSIOONI ELUKORRALDUS ......................................................................................................................... 307 2
Kõik kommentaarid