Esimene eine (leib, sool, juust, oliivid). Majaelanikud tulid peremeest tervitama ja siis asus igaüks oma toimetuste juurde. Keskpäeval katkestati töö, söödi lõunaeinet, puhati ja käidi termis. Orjapidajate elu Kolmejärguline õhtune lõunasöök: - söögiisu tõstvad road - lihatoidud, pudrud - magustoidud Pidulikele koosviibimistele järgnes jooming. Igapäevane riietus Põhiline riietusese oli särgitaoline tuunika, mille peal kanti toogat. Täisealiseks saanud noorukile kingiti valge tooga. Toogat pidi kandma õigesti. Keisririigi ajal hakati kandma rohkem ainult tuunikat. Naised kandsid stoolat, selle peal kanti pallat. Kodus kanti sandaale, tänaval aga kingi või saapaid. Lihtrahva ja klientide elu Nende põhitoiduks olid nisuleib, nisu- või hirsipuder, puu- ja juurviljad, oad ja herned ning sibul ja küüslauk. Palju söödi ka toitvat oaputru.
(Rumeenia), Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidzaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alzeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus) Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema RIIETUS Ehtne Rooma kodanik pidi kandma toogat, mis oli ametlik riietusese, mis koosnes ühestainsast valgest raske villase riide tükist, mida oli tülikas seljas kanda. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised, nemad pidid lisaks kandma avalikes paikades Rooma matrooni rõivaeset stola´t, ilmekat mantlit, mis kattis nende keha üleni Toas kandsid roomlased kannata kingi (socci), õues nahast sandaale (soleae). Tänaval kanti jalas
Triumfikäik oli suurejooneline vaatemäng. Rongkäigu eesotsas tulid sõjamehed, loorberipärjad peas. Nad kandsid suuri tahvleid, kuhu oli kirjutatud võidukate lahingute või vallutatud linnade nimed, samuti võiduteated või hüüd laused. Järgnes ohvriloomade kolonn, enamasti 120 rikkalikult ehitud härga, mõnikord isegi rohkem. Edasi tulid orjad sõjasaagiga. Nende järel sõitis kullatud neljahobuserakendiga kaarikus triumfeeriv väepealik. Ta kandis kullaga tikitud purpurpunast toogat, ta nägu oli värvitud menninguga Kapitooliumi peajumala Jupiteri näo sarnaseks, käes oli tal valitsuskepp ja loorberioks. Väepealiku pea kohal hoidis ori kuldselt pärga. Kaariku taga sammusid võidetud vaenlase pealikud vastu oma hukkamisele. Alles nende järel marssisid ohvitserid, vaenlase orjusest vabastatud Rooma kodanikud ja täies rivikorras leegionid, kes laulsid oma võidukale juhile ülistuslaule, teinekord ka lorilaule- triumfi ajal oli mõndagi lubatud.
külgedelt kaitses ratsavägi, mis käis ka luurel ja jälitas vaenlasi. leegion rivistus väiksemate ristkülikena, mis asetsesid nagu malelaual ruudud. kasutati katapulte, müürilõhkujaid, piiramistorne. õpiti sõjaväe laagreid kiiresti muldvalli ja palktaraga kindlustama. keisririigi armee koosnes 25-st leegionist. 5.Rooma seisused: 1. kõrgeimal astmel senatiaristokraatia - senaatorid olid suurmaaomanikud. neid võis ära tunda vaöget rüüd e. toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. 2. Ratsanikuseisus - rikkad ja mõjukad kodanikud, kes said endale ratsahobuse osta. hiljem lihtsalt teatava jõukusega. Tegelesid kaubandusega, olid kohtunikud ja rahandusega tegelevad ametniud. 3. linnade käsitöölised, talupojad ja rentnikud- pidevalt suurenes proletaaride hulk. tagamaks proletaaride kuulekust, hakati neile tasuta vilja jagama. 4. Orjad - kasut. põllumajanduses, kaevandustes, majateenijatena,
silmapaistvad tegelased kasvatada ning seetõttu kestaks õpetamine kauem. Seal õpitakse kreeka keelt ja kultuuri, mille tundmist peetakse enesestmõistetavaks, samuti rooma kirjandust ja ajalugu. Peale kooli lõpetamist võtaksid poisid osa sõjaväe teenistusest. Kuna meie pere austaks religioone siis meie kodus oleks maokujuline kaitsevaim- geenius, kes edendaks soojätkamist ja tagaks seega perekonna püsimuse. Me kannaksime igapäevaselt tuunikat. Pidulikel puhkudel aga toogat. Meie keeleks oleks ladina keel. Ma elaks koos oma perega suures majas, kus läbi esiku ja vaheruumi jõuaks aatriumi, mis oleks ülalt avatud ja mille keskel oleks purskkaevuga bassein, mida varustaks veejuhe ja kuhu koguneks ka vihmavesi. Samuti asetseks aatriumis majajumalate altar. Maja teise korruse kambrid oleksid väikesed, treppe asendaksid tihti redelid. Korstnat ei tuntud, toiduvalmistamise suits pääseks välja läbi katuseava
võis olla laste õpetajaks mõni õpetatud ori. Orje oli palju. Nad töötasid mõisade põldudel, töökodades, rikastes majades teenijatena, kaevandustes, gladiaatoritena jne. Õpetatud orjad töötasid tihti rikaste perede laste õpetajate või hoidjatena. Vahest lasid nende peremehed neil ise raha teenida, et end välja osta või andsid lihtsalt heast südamest nad vabaks Vaesed said anda end rikkamate ja mõjukamate kaitse alla. Riietusena kanti tuunikat ja rikkamad ka selle peal toogat. 7. Mõisted: Patroon rikas, kes pakkus vaesele kaitset Klient vaene, kes palus rikkalt kaitset Patriits täisõiguslik Rooma kodanik, võis valida riigiametitesse Plebei vähemõiguslik Rooma kodanik, tihti vaene, võis sattuda patriitsi orjaks Ladina keel indoeuroopa keelkonda kuuluv keel, mis algselt levis Rooma linnas ja Latiumi maaonnas, hiljem levis Rooma laienemisega roomlased algselt Rooma linna elanikud, hiljem kogu Itaaliat ja Vahemere maid hõlmanud
samas käisid osad roomlased õppimas isegi Kreekas. Ka riietus oli nii Roomas kui ka Kreekas väliselt sarnane. Kreeklaste riietuseks oli üle keha visatud üks või kaks riidetükki, mis kinnitati õlgadel ning seda nimetati kitooniks. Roomlased kandsid samuti selliseid langevaid riidetükke, kuid neil olid need pidulikumad ning nende nimetuseks oli tooga. Tooga all kanti roomas ka tuunikat. Kõrgematel tegelasel nagu näiteks senatitel kaunistas toogat ka purpurpunane joon. Roomlaste elamud oli samuti kreeklastele sarnased. Maja keskel oli suurem avatud katusega ruum ning ühes maja otsas oli söögituba ja ülejäänud seintes asusid väiksemd elutoad. Kui on teada, et kreeklaste elus oli peale jumalate ka väga tähtis teater siis Roomas see nii polnud. Sama lugu oli ka spordiga. Roomlased armastasid rohkem näha verd. Nad käisid vaatmas gladiaatorite võitlusi ja hobukaarikute võiduajamisi, mis olid rohkem pingelisemad kui teater
siiski riiki. Minu seisusesse tõusmiseks peab olema piisavalt jõukas. Kuna ma olen pärit rikkast perekonnast,siis pole see mulle probleemiks osutunud. Ka mu isa oli senaator, see amet pärineb tihti ka põlvest põlve. Ma olen suurmaavaldaja. Mul on palju põllumaad, mida harivad orjad . Sealt teenin ka ühe osa oma sissetulekust. Samuti on mul orjadena ka osavaid käistöölisi, kes teenivad mulle raha. Mind võib juba juba eemalt ära tunda minu toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Seda panen ma alati selga oma orja abiga, kuna kõik peab olema korrektne, kui ei taha saada laimu ja irvituse ohvriks. Jalas kannan ma tavaliselt nahast sandaale. Mul on naine ja 2 last- tütar Celsia ja poeg Klaudius. Nende üle on mul täielik võim. Lastel on hetkel koduõpetaja. Oma pojast kavatsen ma kasvatada tubli ning silmapaistva avaliku elu tegelase, kes oleks minu moodi. Mu naine kasvatab kodus lapsi, kuid võtab tihti minuga vastu ka
Küll aga vallutussõdade tagajärjel hakkas levima kreeka kultuur ning seetõttu õpiti kreeka keelt, kirjandust, ning elati ka kreeka kommete ja uskumuste järgi. Kuid kuna osa roomlastest kartis kultuuri hävingut, oldi osaliselt kreekale vastu. Sellest hoolimata säilitas rooma oma traditsioone. Rooma seisuslikus ühiskonnas oli kõige kõrgemal pärilik senatiaristokraatia. Senaatorid olid suurmaaomanikud, neil oli koht kõrgetes riigiametites. Senaatori tundis ära toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgnes ratsanikeseius, mis koosnes samuti inimestest, kes olid teatava rikkuse saavutanud. Ratsanikud tegelesid kaubandusega ning nende seast määrati tihti kohtunikke. Senaatoritest ja ratsanikest allpool paiknesid käsitöölised, vabad talupojad, rentnikud ja proletaarid. Rooma ühiskond oli orjanduslik. Orjade seas võis olla nii kõrgeltharituid kui ka kirjaoskamatuid barbareid, nende seas paljudest erirahvastest isikuid
Pereisa õpetas ka enda lapsi. Pereema hoolitses majapidamise eest, õpetas ja kasvatas oma lapsi ning juhendas orjade tööd. Enamus riideid sellel ajal olid tehtud villast ja linast, et nendest materjalidest riideid saada olid tähtsad tööd õmblemine, ketramine ja kudumine ning need tööd jäid ka tihti peale naiste teha. Rõivastumine Ehtne Rooma kodanik pidi kandma toogat, mis oli ametlik riietusese, mis koosnes ühestainsast valgest raskest villase riide tükist, mida oli tülikas seljas pidada. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised. Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva oli kootud lai purpurivärviline vööt, jalas kandsid nad punaseid pükse. Sõrmes oli neil ametitunnusena kuldsõrmus
Roomlaste seisused Roomas nagu ka paljudes tolleaegsetes impeeriumites oli ühiskond seisuslik. Seisusi piirasid küll ka seadused, kuid neid ainult osaliselt. Loomulikult asetses seisuslikkuse kõige kõrgemal astmel senatiaristrokraatia, mis oli muide pärilik. Vabariigi ajal tulid senaatorid nobiliteedi hulgast, kuid keisririigi ajal üha rohkem ka provintsidest. Senaatori võis juba kaugelt ära tunda, kuna kandis valget toogat, ehk valget rüüd, millel oli purpurpunane triip. Järgmine seisus mis Roomas aset leidis oli ratsanikuseisus. Algselt kuulusid nende hulka inimesed, kes suutsid endale hankida ratsahobuse, kuid hiljem pidi ratsahobusele kaasnema ka teatav jõukus. Senaatoritest ja ratsanikest madalamal seisid käsitöölised, vabad talupojad ja rentnikud. Kõige madalamal olid proletaarid. Õnneks meil tänapäeval ei käi asi seisustega vaid kõik inimesed on loodud võrdsetena ning võrdsete võimalustega
oma tunnistamast, ent hoolimata nende tagakiusamisest ja igasugusest allasurumisest muudeti kristlus Roomas siiski lõpuks riigiusundiks. Riietus Roomlaste peamiseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Vaba kodanik mähkis selle peale villasest kangast valge tooga, kusjuures parem käsi ja õlg jäid vabaks. Seda võis kanda vaid täisealine roomlane. Tooga piiras liigutusi, kuid muutis kõnnaku pidulikuks. Toogat sai selga panna ainult teise inimese abiga, sest kõik riidevoldid pidid õigesti langema. Saamatult riietatu üle tänaval irvitati. Keisririigi ajal hakkasid paljud tänaval käima üksnes tuunika väel. Selline kommete langus ja häbi kutsus esile aristokraatide rahulolematuse. Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla vaid toogas. Pükse ja sukki roomlased ei tundnud, kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid kandma - külm tegi roomlastele liiga
proosat, õppis neid pähegi - isegi kõige kõrgema seltskonna neiud ja naised pidasid maailma kõige vanemat elukutset - kui mõnel mehel olid näpud põhjas osutati talle teenuseid võlgu- hilisema kasvuprotsendi vastu - Nero amfiteater 580 meetrit pikk, ligi 100m lai ehitis, mis mahutas 100 000 vaatajat - publik määras esitatava programmi ja juhtivad osatäitjad - etikett nõudis pidulikku riietust, toogat , ametnikud pidid ilmuma oma ametirõivastuses. Riietust kontrolliti - Nero seadis sisse 59ndal aastal noorsoomängud tähistamaks päeva mil ta esimest korda habet ajas - Augustuse ajal pidutseti 65 päeva aastas, Tiberiuse ajal 88sal päeval, Nero ajal juba tublisti üle saja ja järgnevatel sajanditel kasvas see arv kuni saja seitsmekümneni - parimate hobuste nime, vanust, sugupuud ja võitude arvu teadis peast iga lapski. Selliste
jõukust hobuse ja varustuse muretsemiseks. Ratsanikud ja senatiaristokratia moodustasid Rooma ülemkihi. Roomlaste peamiseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Vaba kodanik mähkis selle peale villasest kangast valge tooga, kusjuures parem käsi ja õlg jäid vabaks. Seda võis kanda vaid täisealine roomlane. Tooga piiras liigutusi, kuid muutis kõnnaku pidulikuks. Toogat sai selga panna ainult teise inimese abiga, sest kõik riidevoldid pidid õigesti langema. Saamatult riietatu üle tänaval irvitati. Avaliku ameti taotleja esines lumivalges toogas, mida kutsuti candidati. Pükse ja sukki roomlased ei tundnud, kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid germaanlaste eeskujul kandma - külm tegi roomlastele liiga. Kuna riietuses oli tegumood ühesuguselt lihtne, siis näitas kandja seisundit materjali hind.
inimesi aidata läbi ümbersündide, neist saavad Buddhad. Buddhat armastatakse kui jumalust ja teda kummardatakse. Vadzrajaana nirvaana on võimalik saavutada guru ehk õpetaja juhendamisel juba elu jooksul. Pühakiri Tripitaka. Kolm osa:1. ja 2. osa on filosoofilised targutused. Rajaja - Siddharta Gautama (temast sai Buddha - valgustatu) Pühad paigad stuupa. Iseloomulikud riitused mungaks olemine(peab pea ära raseerima, kandma kollast rüüd e. toogat) Sümbolid dharmaratas(8 kodaraline sümboliseerib 8 õilsat tõde) Taoism Lunastusõpetus maailmaga harmoonias olemine ja mediteerimine. Need, kes elavad loodusega kooskõlas võivad saada surematuks. Kogudus pole Iseloomulikud tunnused eitatakse vägivalda, kasutatakse meditatsiooni ja enesesse süvenemist. Pühakiri ,,Daodejjing" Rajaja Lao-Zi Pühad paigad kirik Iseloomulikud riitused tuleb alluda wu-wei põhimõttele. Võid teha head ja halba, aga parem on
> Nõuti rituaalset puhtust, kehalist tugevust, karsket elu Suhtlemis kohad -templid, alaritele toodi ohvreid -oraaklid, jumalate tahet vahendas püütia Suhtlemis viisid -usupidustused-dionüüsiad ( märtsis) ja Olümpiamängud. Eesmärgiks kinnidata oma usku ja isamaa-armastust. -müsteeriumid- salajased usukultused, kus usuti hauatagust elu Rooma Ühiskonnakorraldus > Senatiaristokraadid- pärilik kõrgeim aste ühiskonnas. Senaatorid olid suurmaaomanikud- kandsid toogat, purpurpunase triibuga > Ratsanikud- rikkad ja mõjukad inimesed. > Käsitöölised- > Talupojad- > Rentnikud- > Orjad- sõjavangid > Naistel puudusid riigis õigused > Perekonda valitses isa Rooma Eluolu Elamud: > Ristküliku kujuline Kivist maja, mille keskel asus aatrium ja seda piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohal oli katus avatud. Vihmavee tarvis asetses põranda keskel väike bassein. Hilisemal ajal loodi ka külalistele vastuvõtmiseks eraldi ruum. Rõivastus:
Tooga kandmine sai alguse 6.sajandi paiku 22 ning esialgu kanti seda niudevöö, hiljem aga tuunika peal. Kuigi esimesed villasest kangast lõigatud ovaalsed toogad olid veel küllalti väikesed, võtsid need vähehaaval üha suuremaid mõõtmeid. Selle riideeseme enesele selgasaamine ja korrapärastesse voltidesse sättimine nõudis ilmtingimata orja abi. Naised, orjad ja võõramaalased ei tohtinud toogat kanda. Nõndaviisi saigi toogast reglementeeritud rõivas, mille kandmisõigus oli ainult Rooma riigi meeskodanikel.Nagu tuunika, nii ka tooga kaunistused, lõige ja värv sõltusid kandja seisusest. See andis roomlastele võimaluse ainuüksi tooga värvuse ja kandmisviisi põhjal kohe eksimatult ära tunda , kas tegemist on väejuhi, keisri või hoopis kellegi vähem tähtsaga.Alljärgnevalt on nimetatud erinevate toogade liigid.
Tooga kandmine sai alguse 6.sajandi paiku 22 ning esialgu kanti seda niudevöö, hiljem aga tuunika peal. Kuigi esimesed villasest kangast lõigatud ovaalsed toogad olid veel küllalti väikesed, võtsid need vähehaaval üha suuremaid mõõtmeid. Selle riideeseme enesele selgasaamine ja korrapärastesse voltidesse sättimine nõudis ilmtingimata orja abi. Naised, orjad ja võõramaalased ei tohtinud toogat kanda. Nõndaviisi saigi toogast reglementeeritud rõivas, mille kandmisõigus oli ainult Rooma riigi meeskodanikel.Nagu tuunika, nii ka tooga kaunistused, lõige ja värv sõltusid kandja seisusest. See andis roomlastele võimaluse ainuüksi tooga värvuse ja kandmisviisi põhjal kohe eksimatult ära tunda , kas tegemist on väejuhi, keisri või hoopis kellegi vähem tähtsaga.Alljärgnevalt on nimetatud erinevate toogade liigid.
riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionite ülemad pärinesid senaatorite seast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda tema valget rüüd toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kellel piisas jõukust endale
· Roomlastele tundus loomutruudus portreeskulptuuris loomulikuna · Kujutati ka kortse ja füüsilisi puudeid · Näiteks Julius Caesari portree vabariigi lõpust on kortsudega vana mehe portree · Roomlased on teinud ka täisfiguuris portreekujusid · Need olid enamasti pronksist · Pronkskujudest on tuntuim 1. saj eKr pärinev ,,Oraator" (Aulus Metelluse portree) · Kuna rooma mehed kandsid pikka India sari taolist üleriiet toogat, nimetatakse selliseid mehekujusid togatusteks · Omapäraseks nähtuseks on ka roomlaste ratsamonument · Kreeklased ei ole ratsamonumente püstitanud · Eriti tuntud on Rooma keisri Marcus Aureliuse ratsamonument Roomas · Aurelius valitses 2. saj lõpus pKr · Teda peeti ideaalseks valitsejaks · Ta oli silmapaistev väejuht, aga ka tark ja leebe inimene · Aurelius kuulus stoikute filosoofilisse koolkonda
keel, kirjandus, kombed ja uskumused. Hoolimata mõnede roomlaste protestidest, levis kreeka kultuur edasi, kuid rooma ühiskond säilitas põhijoontes oma traditsioonilise ilme. Seisused: Seisusevahelisi piire määratlesid osaliselt ka seadused. Ühiskonna kõige kõrgemal astmel asus pärilik senatiaristokraatia. Senaatorid olid suurmaa- omanikud, kuid saatsid oma elu mööda Roomas kõrgeimates riigiametites. Senaatori võis kaugelt ära tunda tema toogat ehtiva purpurpunase triibu järgi. Senaatoritele järgnes ratsanikuseisus, mille moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sellesse seisusesse roomlased, kes jõudsid endale ratsahobuse osta, kuid hiljem hõlmas see seisus lihtsalt teatava jõukuse saavutanud Rooma kodanikke. Nende seas oli suur- maaomanikke ning ratsanikud tegelesid ka kaubandusega. Nende hulgast pärinesid rahaasju korraldavad riigiametnikud ning ka kohtunikud.
tänapäevani. Selle järgi on aastas 365 päeva ja iga neljandal aastal üks lisapäev. Uut kalendrit hakati nimetama juuliuse kalendriks Caesari sugukonnanime Juliuse järgi. Rõivastus Roomlaste igapäevane alusrõivas oli tuunika ka see oli üle õlgade heidetud ja vööga kokkutõmmatud põlvini ulatuv riidetükk. See oli sarnane kreeklaste kitoonile. See oli ka kogu rõivastuseks ja külmadel ilmadel kanti mitut tuunikat üksteise peal. Pidulikel sündmustel kanti, aga toogat. See suur valge poolringikujuline riidetükk mähiti ümber keha nii, et parem käsi jäi vabaks. Pükste kandmine oli roomlastele väga võõras ja jalatsitena kasutati sandaale. Toit Vaesemad roomlased sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru ja vahepeal ka kala, juur- ja puuvilju. Jõukamate menüüs olid seevastu olulisel kohal lihatoidud. Rikkamad roomlased sõid kolm korda päevas. Hommikusöök oli tavaliselt kerge ja nii sellel kui ka
On tehtud arvukalt keisrite ja keisrinnade kujusid Augustus keisrikultus. Toodi ohvriande ja kummmardati. Kõik keisrid ei olnud keisrikultuse poolt. Aga mõni oli nii süvenenud, et uskuski et ta on ise jumal. Roomlastel oli omapärane komme võtta kuulstelt valitsejatelt surimaskid. Need olid kipsist tavaliselt. Hoiti kappides tavaliselt. Väiksem portree büst. Togatus täispikk portree. Meestest. Kandsid pikka maani ulatuvat riiet toogat. See meenutas india naisi. Surimaskid olid võetud tavaliselt vanases eas. Siis võis olla veidi kooldunud nägu. Nad olid harjunud koledate kujudega. Elus inimestest tehti ka portreesid. Kasutati pronksi, marmor oli harvem, kuna oli raskesti kättesaadav. 1. Sajandi lõpus leiti Itaalias marmori leiukohad. Carrara leiukoht. Tuntum vabariigi aegne portreeskulptuur on Julius Caesarist. Vana patriits. Keisririigi ajal leiti realistlikke büste Caracallast
Senat omas moraalset võimu. Vabariigi ajal- senat oli üks kolmest valitsusorganist magistraatide ja komiitside kõrval. Polnud ei täidesaatvat ega seadusandlikku võimum vaid oli kõigest nõuandlik organ, mis tuli kokku magistraadi kutsel. Vabariigi ajab hakatakse senatisse võtma patriitside kõrvalt ka rikkaid plebeisid. Nõutud vanus oli 46 aastat, hiljem langes 30ni. Senaatorid võivad kanda laia punase vööga tuunikat, punase äärisega valget toogat, kuldsõrmust ja spets jalanõusid.enamasti pärinevad senaatorid kõige vanematest ja rikkamatest perekondadest, sest neil on keelatud tegeleda kaubanduslike aladega. Istungid toimuvad kuurias, kuid vüib pidada ka pühistetud paikades, nt templis. Need on publikule keelatud.senati arvamus on kohustuseks: senatus consultus. Senati volitusteks on kontrollida magistraatide tegevust, hääletada sõjavögede värbamise, valvata
põlvekaitsetest, nelinurksest kumerast kilbist, viskeodast ja lühikesest sirgest mõõgast. Leegion rivistus väiksemate ristkülikutena, mis asetsesid nagu malelaua ruudud. Kasutati katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne. 4.4 Ühiskond & eluolu Seisused 1. Kõige kõrgemal astmel asus pärilik senat-aristokraatia. Senaatorid olid suurmaaomanikud. Senaatori võis ära tunda valget rüüd ehk toogat ehtiva punase värvi järgi 2. Ratsanikuseisuse moodustasid rikkad ja mõjukad inimesed, kellel oli piisavalt vahendeid ratsahobune muretsemiseks. Nad tegelesid kaubandusega ja olid kohtunikud. 3. Linnade käsitöölised, vabad talupojad ja rentnikud Orjad ja vabakslastud Orje kasutati põllumajanduses, kaevandustes, teenijatena, oskustöölistena, arstidena ning õpetajatena. Omanik võis orjaga teha mis tahtis. Sageli lasti orjad tänutäheks vabaks Perekond ja kasvatus Lk
surma-ni. Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks. Õed-vennad kasvasid ja mängisid esimesed seitse aastat koos. Kui poiss sai seitsme- aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Poeg oli isa pideva järelvalve all. Nad pidid jäljendama oma isade zeste, hääle intonatsiooni, kehahoiakut, pidid õppima toogat väärikalt kandma. Kõik roomlased teadsid, milline peab olema hästikasvatatud nooruk. 8 Oluliselt teisiti suhtuti orjade lastesse. Seoses nendega kerkis üles laste, just poisikeste seksuaalse kasutamise teema, tuntud oli ka poiste kastreerimine. Naine oli rohkem au sees kui Kreekas. Rooma naine valitses maja. Päris võrdseks ei saanud ta aga mehega mitte kunagi. Tüdrukud pandi varakult mehele. (15-18. eluaasta vahel).
surma-ni. Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda, allusid seadustele kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga isa suurimaks tasuks. Õed-vennad kasvasid ja mängisid esimesed seitse aastat koos. Kui poiss sai seitsme- aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Poeg oli isa pideva järelvalve all. Nad pidid jäljendama oma isade zeste, hääle intonatsiooni, kehahoiakut, pidid õppima toogat väärikalt kandma. Kõik roomlased teadsid, milline peab olema hästikasvatatud nooruk. 8 Oluliselt teisiti suhtuti orjade lastesse. Seoses nendega kerkis üles laste, just poisikeste seksuaalse kasutamise teema, tuntud oli ka poiste kastreerimine. Naine oli rohkem au sees kui Kreekas. Rooma naine valitses maja. Päris võrdseks ei saanud ta aga mehega mitte kunagi. Tüdrukud pandi varakult mehele. (15-18. eluaasta vahel).
· Roomlastele tundus loomutruudus portreeskulptuuris loomulikuna · Kujutati ka kortse ja füüsilisi puudeid · Näiteks Julius Caesari portree vabariigi lõpust on kortsudega vana mehe portree · Roomlased on teinud ka täisfiguuris portreekujusid · Need olid enamasti pronksist · Pronkskujudest on tuntuim 1. saj eKr pärinev ,,Oraator" (Aulus Metelluse portree) · Kuna rooma mehed kandsid pikka India sari taolist üleriiet toogat, nimetatakse selliseid mehekujusid togatusteks · Omapäraseks nähtuseks on ka roomlaste ratsamonument · Kreeklased ei ole ratsamonumente püstitanud · Eriti tuntud on Rooma keisri Marcus Aureliuse ratsamonument Roomas · Aurelius valitses 2. saj lõpus pKr · Teda peeti ideaalseks valitsejaks · Ta oli silmapaistev väejuht, aga ka tark ja leebe inimene · Aurelius kuulus stoikute filosoofilisse koolkonda · Stoikud nõudsid inimeselt eelkõige kohusetäitmist
Patriitsideks nimetas Romulus nad ilmselt sellepärast, et esimesed ja kõige tugevamad hoolitseksid nõrgemate eest nagu isad. Siis aga juhtus Romulusega see, mis juhtub paljudega või isegi peaaegu kõigiga, kelle suur ja ebatavaline õnn tõstab võimu ja kuulsuse tipule. Ta muutis rahvaliku valitsusviisi ainuvalitsuseks, mis põhjustas viha ja tekitas rahulolematust juba esimestest päevadest ja ainüksi kuninga riietuse tõttu. Ta hakkas kandma punast kitooni ja purpurvärvi toogat ja tegeles riigiasjadega seljatoega toolil istudes. Teda ümbritsesid alati noored inimesed, keda kutsuti keleriteks selle kiiruse eest, millega nad täitsid tema käske. Teised aga käisid tema ees, ajades rahvast keppidega laiali. Romulus kadus ootamatult. Ta kogus rahva kokku linnast välja. Äkki toimusid õhus imelikud ja ebatavalised nähtused ja uskumatud muutused; päike kustus, saabus öö, kuid mitte vaikne ja rahulik
teenete eest riigile. Varase vabariigi ajal olid kodanikud vaid Rooma linnriigis elavad inimesed. Kodanike õigused said I saj eKr kõik Itaalias elavad inimesed (Liitlassõja ajal 90-88 eKr). Provintsides andsid kodanike õigusi kohalikud Rooma asevalitsejad. Keisririigi ajajärgul 212pKr üks Rooma keiser Caracalla andis kodanike õigused kõigile Rooma aladel elavatele vabadele inimestele. Kodanikke eristas mittekodanikest ka riietus, üksnes kodanikud võisid kanda toogat. Kodaniku õigus tõi kaasa sõjaväe kohustuse, riigimaksud, õiguse hääletada rahvakoosolekul, õiguse olla valitud magistraatide hulka ja edasikaebamise õiguse kui kohus oli talle määranud karmi karistuse, õiguse sõlmida lepinguid ja abieluõiguse. Kodanikud kanti spetsiaalsesse nimistusse. Iga viie aasta tagant viidi läbi rahvaloendus (tsensus), mille põhjal koostati kodanike nimekiri, kuhu kanti sisse kõik täisealised vabad mehed. Selle mõte oli kodanike maksustamine
annaabi.ee 
