Sõjakäigud ja Triumfikäigud (0)

Sõjakäigud ja Triumfikäigud.
Sõjakäigud.
264-241 eKr toimus I Puunia sõda. Rooma purustas Kartaago laevastiku ja tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks mereriigiks.
218-201 eKr II Puunia sõda:
218 eKr - Hannibali retk üle Alpide ja sissetung Itaaliasse.
216 eKr – Hannibal purustas Cannae lahingus Rooma sõjaväe.
202 eKr – roomlased purustasid Põhja –Aafrikas Zama lahingus Kartaago sõjaväe.
146 eKr – Kartaago vallutamine ja hävitamine III Puunia sõjas. Samal aastal langes Kreeka lõplikult Rooma võimu alla.
Triumfikäigud.
Kõige kõrgem au, mis võis osaks saada võidukale ülemjuhatajale, oli triumfikäik läbi Rooma. Triumfikäik oli suurejooneline vaatemäng. Rongkäigu eesotsas tulid sõjamehed, loorberipärjad peas. Nad kandsid suuri tahvleid, kuhu oli kirjutatud võidukate lahingute või vallutatud linnade nimed, samuti võiduteated või hüüd laused . Järgnes ohvriloomade kolonn, enamasti 120 rikkalikult ehitud härga, mõnikord isegi rohkem. Edasi tulid orjad sõjasaagiga. Nende järel sõitis kullatud neljahobuserakendiga kaarikus triumfeeriv väepealik. Ta kandis kullaga tikitud purpurpunast toogat, ta nägu oli värvitud menninguga Kapitooliumi peajumala Jupiteri näo sarnaseks, käes oli tal valitsuskepp ja loorberioks. Väepealiku pea kohal hoidis ori kuldselt pärga. Kaariku taga sammusid võidetud vaenlase pealikud vastu oma hukkamisele. Alles nende järel marssisid ohvitserid, vaenlase orjusest vabastatud Rooma kodanikud ja täies rivikorras leegionid, kes laulsid oma võidukale juhile ülistuslaule, teinekord ka lorilaule- triumfi ajal oli mõndagi lubatud.
Jupiteri templis ohverdas triumfaator peajumalale oma loorberioksa ja tappis ohvrilooma. Seejärel jagati sõjameestele kingitusi ja väepealiku kulul algas suur pidu (eraldi juhtkonnale ja eraldi rahvale), millega triumfikäik lõppes.
Hiljem austati triumfaatoritena ainult keisreid, kuigi nad polnud sõjakäigust üldse osa võtnud. Nad väitsid enda õigustamiseks, et väepealik viis leegionid võidule ikkagi keisri nime all, millest piisavat triumfi korraldamiseks. Keiser saatis siiski triumfaatori atribuudid võidukale väepealikule.
Üldse peeti Roomas ligikaudu 350 triumfikäiku. Triumfikäikude abil püüti võita populaarsust lihtrahva hulgas, sillutada teed kõrgematesse riigiametitesse või suurendada keisri autoriteeti. Sõjaliste võitude mälestuse jäädvustamiseks püstitati monumentaalseid triumfikaari ja triumfisambaid.