TOITLUSKRIIS (0)

TOITLUSKRIIS
Juba kaua aega tagasi kujunesid välja põhilised tegurid, mis tingisid toitluskriisi jõudmise sellesse staadiumi, kus maailma paljudes paikades tekkis katastroofiline lõhe elanikkonna füüsilise toiduainetevajaduse ja selle rahuldamise võimaluste vahel, mille tulemusel hukkub igal aastal miljoneid inimesi. Toitluskriise on ette tulnud ka varem, ent 1960 – 1970. aastatel kujunes olukord juba krooniliseks ning nälg omandas nüüd enneolematu ulatuse , olemata seejuures seotud mingite erakorraliste asjaoludega (ikaldused, üleujutused, sõda) nagu varasematel ajajärkudel . Ajaloost tuntud näljahädad olid määratud geograafiliselt (näiteks madalate saakidega mingis piirkonnas), kuid tänapäevases majanduslikult integreeritud maailmas on need määratud majanduslikult – madala tootlikkuse ja sissetulekuga. Näljahäda esineb nii maaelanike seas, kes ei suuda piisavalt toota, kui ka linnaelanike hulgas, kes ei jõua toitu piisavalt osta]. Tekkinud toitluskriis on esiteks pretsedenditu oma ulatuselt, teravuselt ja erinevate faktorite koosmõju keerukuselt; teiseks – tal puudub lokaalne iseloom ja ta puudutab oma majanduslikes, poliitilistes ja moraalsetes aspektides kogu inimkonda ja on seetõttu paljude autorite poolt õigusega arvatud nüüdisaja globaalprobleemide hulka kuuluvaks; kolmandaks ei saa tekkinud olukord kesta igavesti . See kõik annab alust iseloomustada kujunenud olukorda kui ülemaailmset toitluskriisi, mis on kauaaegselt akumuleerunud vastuolu kasvavate füüsiliste vajaduste ja olemasoleva toiduainete tootmise, jaotamise ja vahetamise mehhanismi vahel majanduses.
Ülemaailmse toitluskriisi on peamiselt tinginud järgmised põhjused:

• 1950. aastatel alanud ja 1960. aastate lõpus haripunkti jõudnud demograafiline plahvatus.
  
• Endiste koloniaalmaade üha hoogsam kaasamine rahvusvahelistesse majanduslikesse, poliitilistesse ja kultuurilistesse sidemetesse muu maailmaga , mis osutus enneaegseks, kuna need ei olnud valmis osalema maailmaturu konkurentsis.
  

Oma koosmõjus tugevdasid need faktorid üksteist ja tingisid toitlusprobleemi ülekasvamise 1970. aastate algul teravaks globaalseks toitluskriisiks, mille vahetuks ilminguks on nälg. Kuid nälg kujutab endast vaid jäämäe nähtavat osa. Toitluskriisi põhilise ja nähtamatu osa moodustavad miljonid inimesed, kes kannatavad alatoitumuse mitmesuguste staadiumide ja vormide all . Ebapiisav ja tasakaalustamata toiduainete, eriti kalorite ja valkudega varustatus kujutab endast toitluskriisi olulisemat osa ehk alatoitumust . Kuna toitu, millest inimene kaloreid ja valke saab, on maailmas piisavalt, kui arvestada seda keskmiselt ühe inimese kohta, tuleneb toitluskriis selle ebaühtlasest jagunemisest, milleni viivad poliitilised ja sotsiaalsed probleemid erinevate regioonide ja riikide vahel aga ka omakorda nende piires, kuna valitseva kaubandussüsteemi inimvaenulikkuse tõttu ei saa nälgivad piirkonnad tihti mujalt süüa osta . Arengumaades sureb aastas alatoitumuse tagajärjel 18 miljonit inimest, kuigi maailma viljatoodang, mis praeguse seisuga on 0,9 kilogrammi päevas inimese kohta, lubaks teoreetiliselt ära toita veel ühe Maa-täie inimesi .
Äärmise, epideemia mõõtmed võtnud nälja puhangud, mille põhjuseks on enamasti kas ikaldused, loodusõnnetused või sõjad, pälvivad meedia vahendusel maailma avalikkuse suure tähelepanu ning nende ohvritele on tänu nüüdisaegsele infrastruktuurile võimalik osutada kiiret ja tõhusat abi. Ent palju tõsisem probleem on inimeste aastaid kestnud alatoitumus, mis kuulub paljude arengumaade suure rahvastikuosa elulaadi juurde. Kuigi alatoitumuse ja nälja vahel tehakse vahet, puudub spetsialistidelgi üksmeelne arusaam sellest, mis eristab esimest teisest. Brasiilia õpetlasest endine ÜRO Toitlus - ja Põllumajandusorganisatsiooni (U.N. Food and Agriculture Organization, FAO) Täitevkomitee esimees J. de Castro käsitleb alatoitumust nälja erilise varjatud avaldumisvormina, mille hulka ta arvas kõik kalori-, valgu-, vitamiini- ja mineraalivaeguse juhtumid . Tegemaks kindlaks nälja ja alatoitumuse ulatust, peab teadma inimeste energeetiliste vajaduste norme. Need sõltuvad inimese east, soost, kehakaalust, kasvust, füüsilisest aktiivsusest ja elukeskkonna klimaatilistest tingimustest. FAO ja Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) eksperdid hindasid " standardse mehe", kelleks on 20 – 39-aastane füüsiliselt terve mees, kes teeb päevas kaheksa tundi "mõõdukat aktiivsust" nõudvat tööd, ööpäevaseks energiavajaduseks 65 kilogrammise kehakaalu puhul 3000 kilokalorile ning samadele parameetritele vastava, ent 55 kilogrammi kaaluva naise ehk "standardse naise", oma 2200 kilokalorile. Kuna elulise tähtsusega on muuhulgas ka valgu omastamine, ei anna ainuüksi toidu kalorsus täielikku ega ammendavat pilti toitumise kvaliteedist. Kuid lähtudes nendest normidest ja arvestades elanikkonna soolist, ealist, professionaalset ja kehakaalulist koosseisu, määrati kindlaks keskmine ööpäevane energiavajadus kalorites, mis moodustas arenenud kapitalistlikes riikides 2561 kilokalorit ja arengumaades 2288 kilokalorit. Kuid paljudes arengumaades ei küündi inimeste varustatus kaloritega isegi selle kehtestatud piirini . Nii näiteks jäi aastatel 1978 – 1980 inimeste keskmine kaloritega varustatus Tšaadis 76%ni ööpäevasest energiavajadusest.
Samuti töötasid FAO ja WHO välja inimese energiavajaduse " kriitilise taseme" –
s. o. energia hulga, mis on vajalik minimaalseks kehaliseks tegevuseks ( riietumine , pesemine, söömine) tingimusel, et organism ei ole kasvueas. Selle standardiga peetakse silmas nälja selgelt ilmnevaid äärmuslikke vorme. Mõnevõrra leebemaks näljakriteeriumiks peetakse keskmisest energiavajadusest 250 kilokalori võrra normidest vähem tarbimist .
TOITLUSKRIIS ARENGUMAADES
Kui aastatel 1990 – 1992 kannatas FAO andmetel arengumaades alatoitumuse all, mis tähendab, et nad ei saanud piisavalt kas kaloreid või valku või mitte kumbagi, 830 miljonit inimest, siis aastateks 1995 – 1996 oli see arv kahanenud 790 miljonini . Kuid maailma liidrite poolt 1996. aastal väljaöeldud plaani kahandada seda arvu 2015. aastaks 400 miljonini, praeguse tempo juures, milleks on alatoitumuse all kannatavate inimeste arvu vähendamine aastas keskmiselt kaheksa miljoni inimese võrra, küll ellu ei suudeta viia . Kuid samas ei saa selle eesmärgini jõudmiseks minna ainult mõne suure elanikkonnaga riigi alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu vähendamise teed, kuna see oleks ebaaus paljude teistes riikides elavate puudust kannatavate inimeste suhtes .
Alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu 40 miljonilise vähendamise taga 1990. aastate algusest nende keskpaigaks on 37 arengumaad , mis mainitud perioodi jooksul suutsid alatoitumuse käes vaevlevate inimeste arvu vähendada 100 miljoni võrra, samas kui osades arengumaades suurenes see arv hoopis suurenes ja seda 60 miljoni võrra .
Maailma kõige laialdasem näljatsoon asub Ida- ja Kagu-Aafrikas, kus aastatel 1994 – 1996 elas 31,16% maailma alatoitumuse käes kannatavast rahvastikus . Teise ulatusliku näljatsooni moodustab Lõuna- Aasia , kus aastatel 1994 – 1996 elas 30,67% maailma nälgivatest inimestest. Kahest eelnevast palju ei jää maha ka Aafrika Sahara kõrbe piirkonna riigid 25,36%ga. Suured näljakolded asuvad ka Kirde-Brasiilias, Andide mägipiirkondades, Kesk-Ameerikas ja Kariibi mere basseinis
Põhiline toiduainete tarbimise struktuuri kujundav tegur on majanduse arengutase. See avaldub tulude suuruses ühe elaniku kohta. Toitumise kvaliteet on sellest otseses sõltuvuses . Seega nälja peamine põhjus ei ole mitte toidu puudus, vaid vaesus . Inimestel ei ole lihtsalt võimalik endale süüa osta. Ka 1998. aasta Nobeli majanduspreemia võitja Amartya Sen on näidanud, et India näljahädasid ei põhjusta alatootmine, vaid elanike vähene ostujõud. Isegi praeguste ressurssidega oleks võimalik kõiki inimesi toita. Seega on vaesus tõsisem probleem kui nälg, kuna viimast pole võimalik ületada esimesega toime tulemata . Vaesuse liigid on järgmised:

• Absoluutne vaesus – raha jätkub vaid hinge seeshoidmiseks ja hädapäraseks peavarjuks . Maailmapanga hinnangul elab maailmas 1,3 miljardit inimest absoluutses vaesuses .
  
• Suhteline vaesus – inimest võrreldakse teistega . Tavaline lähtepunkt on pool keskmisest sissetulekust – kas teenitakse vähem või rohkem.
  
• Subjektiivne vaesus – igaüks hindab ise oma rahakoti paksust: kas eluks piisab või mitte.
  
• Otsene ehk süvavaesus – ressursside tase, mis ohustab põhivajaduste – eelkõige toidu- ja eluasemevajaduse – rahuldamist. Kuni 80% absoluutsest vaesuspiirist.
  
• Toimetulekut ohustav vaesus tagab minimaalsete füsioloogiliste vajaduste rahuldamise, kuid seab ohtu majandusliku toimetuleku ning pärsib oluliselt osalemist ühiskonnaelus.
  
• Vaesuse riskipiirkond on haavatav mistahes negatiivsest elusündmusest .
  

Toiduainete tarbimise tase varieerub ka riigi siseselt sotsiaalsete kihtide ja isegi perekonna piires. Näiteks ületavad Indoneesias 10% rikkaima elanikkonna kulutused lihale riigi 10% vaesema elanikkonna omad 118-kordselt. Kuid alati ei saa toiduga varustatust sõltuvusse viia inimeste sissetulekute suurusest , kuna maainimesed toituvad enamasti linnainimesest viimastega võrdse sissetuleku juures paremini, kuna nad kasvatavad, eriti arengumaades, suurema osa vajaminevatest toiduainetest ise, samas kui linnaelanikud on sunnitud seda ostma .