Tammsaare inimkäsitlus (0)

Tammsaare inimkäsitus
A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” I osas on kujutatud kahte külge. Neist esimene käsitleb inimese võitlust maaga, teine püüab aga jälgida inimloomuse üldist arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil.
Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde.
Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista “mis puust” naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks. Tähtis pole enam mitte tõde, vaid lihtsalt võit naabrimehe üle. Oluline pole ka milliste vahenditega võit saavutatakse . Romaanist selgub, et Tammsaare on Andrese ja Pearu vahelist võitlust kujutanud inimeste üksteisevaheliseks võitluseks.
Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud – Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks. Hävitavalt mõjub Andresesse laste põgenemine Vargamäelt.
Andrese vastand Pearu on kogu oma elu elanud Vargamäel. Seega on Pearu ilma jäetud loova tegevuse vajadusest – tema isa ehitas üles kogu Tagapere . Oma südames ta polegi nii kuri ja õel, vaid peab oma päevi millegagi täitma, sest muidu oleks elu Vargamäel olnud kohtuvalt igav. Pearu kadestas Andres kohutavalt Krõõda pärast. Peale selle oli tal veel ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Kuid aeg-ajalt esines Pearul ka helgemaid külgi – ta võis siis olla lahke , sõbralik ja suurejooneline. Need omadused avaldusid Pearus kurbade sündmuste juures, eriti siis kui ta veel purjus oli. Siiski oli Pearul elu kõigepealt mäng, ärplemine ja jõukatsumine. Tema jaoks ei olnud tõde ja vale, headus ja kurjus , ausus ja ebaausus mitte väärtused omaette , vaid ainult vahendid ärplemiseks. Seega seisneski Pearu elu naabrimehe lakkamatus kiusamises, kõrtsis ärplemises ja kohtus käimisest.
Nii nagu olid vastandlikud Pearu ja Andres, on erinevad ka Krõõt ja Mari teineteisest nagu öö ja päev. Samuti nagu teisi tegelasi, kujutas Tammsaare ja Krõõta ja Marit väga inimlike karakteritena. Kuigi Krõõt suri juba romaani esimeses pooles, võrreldakse teda kogu aeg Mariga. Krõõt on nagu headuse ja kannatlikkuse sümbol. Tema südamliku iseloomu ja “heleda jaale” ees rahuneb isegi Pearu. Mari on seevastu aga alistuv ja kohusetruu naine, kes üritab oma kunagist eksimust Jussi vastu teha heaks kannatuste vaikiva talumisega.
Kuigi paljud romaani “Tõde ja õigus” tegelased on väga erinevad ja üksteistele vastandlikud, ei ole neid Tammsaare mõelnud mingite stereotüüpide või üldistustena inimsoo suhtes. Selleks on nad arvatavasti liiga avara iseloomuga . Neil on liig palju inimlikke omadusi.