Tõde, õigus ja kohustused Vargamäel (2)

Tõde, õigus ja kohustused Vargamäel
Vargamäele tulid kõik suurte lootuste ja unistustega, mis tasapisi purunesid või vajusid unustuste hõlma. Millest see tulenes, kas Vargamäe oli tõesti suur koletis , kes inimeste rõõmu ja lootused julmalt endasse imes, andes vastu vaid valu ja kannatusi? Oli Vargamäe neetud , nagu see mitmes kohas raamatuski läbi käis, et ta ei sallinud õnnelikku ja rahulikku elu? Miks ei saanud naabrimehed omavahel korda, vaid pidid kogu aeg protsessima, kellel siis õigus oli ja miks seda tehti? Miks mattis Vargamäe inimesed kohustustesse? Mis sellest oli tõde ja mis vaid ettekujutus ?
Andres tuli Vargamäele, täis lootusi ja unistusi. Tema kui suur mees jaksas tööd rügada, aga kas oli õige tuua nääpsuke Krõõt keset soist maad ja lõputuid töid? Samas, ega Andres ju ei sundinud Krõõta tööle, olgugi, et Pearu seisukoht oli natuke teine. Nimelt oleks Krõõt tema kaasa olnud, oleks ta teda kätel kandnud ja hoidnud kui potilille. Krõõt ise siiski oli ju õnnelik, kui ta oli raskustest üle saanud ja õppinud seda kohta ja oma meest armastama . Samas tõesti, ega Andres teda ju vägisi Vargamäele ei toonud , ta oli sellest teadlik ja leppis sellega.
Andres sõitis Vargamäele ja talle hakkasid kohe silma tegemist vajavad tööd. Sama suure innuga ta neid ka alustas, küll oli vaja kiviaeda laduda , küll kraave süvendada, tamme ehitada ja maid kuivendada. Nii kui üks töö sai tehtud, tuli kohe mitu asemele. Krõõtki võttis omad toimetused koheselt käsile. Aga mida edasi, seda suuremaks kasvasid kohustused ja tasapisi hakkas peale alustamise ind vaibuma. Lõpus sai pidevalt näha, kus vanad vaatasid lapsi ja ootasid millal neist abi saab, sest ega neilegi armu antud. Sest kui laps maast madalast töö tegemisega ei harju, ega temast siis õiget tööinimest saa, vaid hoopis hobusevaras. Koos ajaga kasvasid ka kohustused, tegelikult võikski öelda, et Vargamäe teine nimi oleks võinudki olla Kohustused.
Vargamäele tuli Mari, temaga koos tuli ka tükike päikest, mille Krõõt omal ajal oli toonud. Aga koha pilved varjutasid selle peagi. Ka Marist sai koos teistega hall mass, kes enam rõõmustada ega heleda häälega laulda ei mõistnud. Tegelikult see hele lauluhääl läks koos õndsa Krõõdaga, nagu Pearu ütelda armastas . Peale Krõõda minekut tekkiski üks suur sasipundar, kus on raske aru saada, mis on tõde ja kellel õigus. Krõõt läks manalasse peale seda, kui tõi ilmale esimese enda ja Andruse poja. Lapsele oli ema vaja. Marilgi oli just laps olnud ja pooleldi vastutahtmist ta ju lubas perenaisele, et hoolitseb viimase võsukese eestki. Tema enda pere elu saunas vajus soiku, ta võttis lapsed ja täitis Eesperes perenaise rolli. Andruse jaoks oli loomulik, et Mari selle koha täidab ja ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et Mari ära läheb. Mida aga pidi tundma Juss , Mari abikaasa? Küll ta käis ja oli teiste naerualune, käis Marigagi rääkimas, et enam nii ei saa. Naine ikka lubas, et natuke veel ja ma kolin koju tagasi. Seda natukest aga ei jõudnud Juss ära oodata ja ta pani enese käe oma elu külge. Kas selles olid süüdi Andres ja Mari või lihtsalt juhus , kes teab. Tegelikult oli Andresest muidugi väga egoistlik mõelda, et Mari sinna jääb ja talle perenaiseks hakkab. Targem oleks olnud kohe endale uus perenaine ja laste ema otsida. Samas saab öelda, et Andres siiski tundis ennast Jussi surmas süüdi, sest miks muidu oleks ta kõrtsis Pearule kallale läinud, kui see teda nokkis just sellega, et ta lõi Jussilt Mari üle ja nüüd on nad koos. Järelikult oli tõde selles, et Andrus siiski võttis Jussilt Mari, mis ei olnud üldse mitte õige tegu.
Väga suure aja hõlmasid Pearu ja Andrese kohtuprotsessid. Alguses juhtus sellist asja küll harvem, aga siis hakkas asi vedama ega saanud enam pidama . Kui rammuga oli Andres üle, siis Pearu tahtis ka ikkagi milleski parem olla. Samas Pearu trikid olid alatumad ja valelikumad, aga needki õppis Andres tasapisi selgeks. Kindel oli aga see, et kui need kaks jälle kohtu ees olid, siis igav ei olnud kellelgi . Kord sai üks võidu, siis jälle teine, olenemata sellest, kellel siis õigus oli, sest absoluutset tõde ei ole ju olemas. Kuid mille pärast nad siis ikkagi niipalju protsessisid - igavusest, vihast või oli põhjus milleski muus? Kui nüüd teost lõpu osast uurida, siis Pearu avab end ja tuleb välja, et põhjus oli Krõõdas. Pearu oli kade , et temal sellist imelist naist ei olnud nagu Krõõt, vaid oli mingi matsakas. Pearu jaoks oli Krõõt midagi õndsat, lausa pühalikku, ja too oleks väärinud teistsugust kohtlemist, kui seda Andres tegi. Pearu ju isegi ehitas öösel silla, et Krõõt saaks lahkuda Vargamäel üle ilusa silla, mitte üle porimülka. Teine põhjus võis tõesti see olla, et muidu oli igav ja pikalt on naabrid küll ristikivi, peenra või piiri pärast jagelenud. Neile tulid küll juurde teise rukki maha sõitmine, koera maha laskmine, kuid ka väiksemaid jante. Samas tõusis Pearu natuke liiga üles, siis tuli ta jälle paika panna. Andres tegi seda näiteks kord kõrtsis, kus naabrimees tuli oma rahaga kiitlema ja tahtis võrdlema hakata, kellel rohkem on. Andres võttis aga appi kavaluse ja laenas teistelt raha, nii et Pearu tookord pika ninaga jäi. Samas sai ka Andres mitmeid kord nina pihta, kui ta nina liiga püsti ringi käis.
Omavahel ragistasid küll peremehed ja sulased, karjapoisid. Lapsed said aga omavahel hästi läbi. Küll suheldi salaja , näiteks kui Eespere tüdrukud viisid Tagapere poistele laaste ja muud, mida nood tahtsid. Ikka tehti seda salaja, et isa teada ei saaks. Perenaisedki püüdsid vahepeal naabreid lepitada ja maha rahustada, aga asjata. Võiks nagu väita, et Pearul ja Andresel oli eluaegne puberteet. Omavahel siiski suheldi, sest käidi matustel ja muudel üritustel. Samas otsis Pearu abikaasa suures hirmus Mäelt varjupaika, kui Pearu jälle purjus ja vihane oli ning oma naist peksma kippus.
Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis . Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud . Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma.
Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada. Tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Mari oli neile kõigile ema, olenemata sellest, et bioloogiliselt ta seda ju tegelikult ei olnud. Mari kaitses neid vahel isa eest, kui seda tarvis oli, hoidis nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks , isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.