TARTU ÜLIKOOLI PEAHOONE Tartu Ülikooli peahoone asub Tartu kesklinnas ning see on üks silmapaistvamaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid Eestis. Hoone ehitati 1804-1809 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi. Peahoone pidulik avaaktus toimus 31. juulil 1809. 1856-1859 lisati tiibhooned ja ülikooli kirik. Peahoone rajati endise Maarja kiriku varemete peale, ehitamise käigus tulid välja luustikud, mis maeti ümber. Tartu Ülikooli sümboliks on kuus valget sammast. (WIKIPEDIA, https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_%C3%9Clikooli_peahoone) Aula on ülikooli kauneim siseruum oma klassitsistlikus lihtsuses. Aula avati 1809. aastal ning sellest ajast peale on tähistatud ülikooli suursündmusi, peetud lõpuaktuseid ning korraldatud arvukalt kontserte just aulas
valmistada ette professoreid kõrgkoolide jaoks · 1850. a. jaotati senine laiaprofiililine filosoofiateaduskond ajaloo- keeleteaduskonnaks ja füüsika- matemaatikateaduskonnaks. · Endiselt tegutsesid arstiteaduskond, õigusteaduskond ja teoloogiateaduskond, mis valmistas ette pastoreid luteriusu kirikutele · Ülikooli ja üliõpilaskonna kasv nõudis uute hoonete püstitamist · Peahoone oli kitsaks jäänud ja aastatel 1856-1859 ehitati peahoonele juurde kahekorruselised tiibhooned, mille vahele püstitati romaani stiilis ülikooli kirik · Üliõpilaste arv, mis 1850-ndatel aastatel · kõikus 500-600 vahel, hakkas jõudsamalt kasvama 1870-ndail aastail, ületades 1880- ndate aastate algul 1200 piiri. Rõhuv enamus üliõpilasi pärines Läänemere kubermangudest (eelkõige Liivimaalt). Umbes ¼ oli tulnud Venemaalt. Paljud üliõpilased olid rahvuselt poolakad. · 1889-1895.a. viidi Tartu ülikoolis läbi ülikoolireform. · Saksa õppekeelega Universitas
Louis XVI ajal sundis rahvas kuningapaari tagasipöördumist õukonnast (st ka teenistusest) Pariisi ja loss rüüstati Versailles'i loss taastati Louis XVIII poolt, kuid tuli uus revolutsioon, mis hävitas lossi 19.sajandil hakati Louis-Philippi eestvedamisel lossi restaureerima, kuid põhjalikumaid taastamistõid alustati peale II maailmasõda AJALUGU Põhiplaani koostas 17.saj arhitekt Louis Le Vau J. Hardouin-Mansart rajas tiibhooned, alustas lossikabeli ehitust, osales sisekujunduse loomises Le Bruni lossi siseruumide kujundus Lossil oli veel palju arhitekte, sisekujundajaid ja skulptoreid; iga uus valitseja muutis kujundust või tõi lossi uusi elemente sisse; ruumid vahetusid iga valitsejaga Andre Le Nôtre pargi kujundaja 1680a plaan Versaille' lossist ja lossipargist KUNSTIKOGU Üle 6000nde maali, 1500 joonistust, üle 2000nde skulptuuri ja üle 15000nde gravüüri
1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik. 22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul. 1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 17201721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning esiküljest on loss kolmekordne, tagant kahekordne. Peahoone kaunistuseks on poolsambad ehk pilastrid, värvideks kalliskivipunane valgega. Kadrioru lossi ülalpidamiseks omandas Peeter I - Aruküla, Peningi, Kostivere mõisa ja teised ja kinkis need Jekaterinale apanaaziks. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale
renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid. Lossid Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515. aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest
iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Lk: 178- 181 Kes oli Carl Ludving EngelSaksa päritolu soome arhitekt, Tema olulisim töö on aga Helsingi Senati väljaku kujundamine ja seda ümbritsevate hoonete ehitamine,toomkirik,ülikooli peahoone. Johann Wilhelm Krause oli Eesti arhitekt. Ta on tuntud eelkõige Tartu Ülikooli hoonete projekteerija ja ehitajana. Vana Anatoomikum 18031805 (keskosa) 18251827 (tiibhooned) Tartu Tähetorn 18081810 Tartu Toomkiriku ümberehitusprojekt Toomemäe park Rahvaste monument (1 Leonardo da Vinci. Leonardo da Vinci üks iseärasusi oli maalimislaadil juba välja kujunenud. Võime näha romantilist ja salapärast meeleolu. Tema arhitektuuri ja skulptuurialane looming koosneb peaasjalikult teoreetilistest kavanditest, kuid neist ellu on viidud vähesed. Tema kunst on üldistav ja suurejooneline, kuid selle loomisel teotub ta rohkem kogemusele ja nägemistajule,
Palju näiteid on tänaseks kahjuks hävinud. Klassitsistlikud on näiteks Tartu raekoda (1789) ja Raekoja platsilt üle Emajõe viinud Kivisild (1775-1784, hävinud). Eesti klassitsistliku arhitektuuri ühed parimad näited on Tartu ülikooliga seotud hooned, mille arhitektiks on sakslane Johann Wilhelm Krause (1757-1828). Need on: · ülikooli peahoone (1809). Fassaadi keskosas on 6 dooria sammast. Väga ilusa interjööriga on peahoone aula (=saal). · Vana Anatoomikum (1805, tiibhooned 1827) · tähetorn (1810) · Toomkiriku (gooti stiilis!) varemete kooriosast ümberehitatud raamatukogu (1807) Klassitsismiajal ehitati Eestis ka rohkesti mõisaid. Püstitati nii päris uusi kui ehitati ümber vanu. Kuna mõisamajandus arenes, mõisnike rikkus kasvas ja mõisahooned muutusid suuremaks ning uhkemaks. Täiusliku ilme saavutas mõisahoone ansamblis koos kõrvalhoonete ja pargiga. Näited: · Riisipere mõis (väga suur, stiilne, ilus Valge saal) · Saku mõis
Referaat on ülesesitatud interneti põhistel allikatel. Selle teema valisin, sellepärast et õppisin lossi vasakus tiivas asuvas põhikoolis 4 aastat ja olen kuulnud igasuguseid legende lossis toimunu kohta ning soovin nüüd teada, milline hoone minevikus tegelikult oli. Suuremõisa loss asub Hiiumaal, Pühalepa vallas, Suuremõisa külas. Ülevaade Suuremõisa härrastemaja ehitati aastail 1755-1760 krahvinna Ebba-Margareta Stenbocki ajal. Tiibhooned ja osa kõrvalhoonetest valmisid 1772. aastal. Lossis oli hulk kõrvalhooneid, mis on säilinud erinevas seisukorras. Säilinud (ja muinsuskaitse all) on tall, tallmeistrimaja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda, kasvuhoone, küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aedniku maja, juustukoda, meierei, masinarehi ja väike laut ning hollandi tuuleveski, kõrtsi, viinavabriku ja "ussikeldri" varemed. Suuremõisa loss on üks ilusamaid ja suuremaid mõisahooneid Eestis
Kadriorg 1. Weizenbergi nime sai lossi juurde viiv tänav 1927. aastal põhjusel, et esimene eesti rahvusest skulptor elas ja suri lossi .merepoolses tiibhoones, et tema skulptuurid moodustasid tol ajal enamuse kunstimuuseumi skulptuuridest. Kunstniku matustest Kadriorus oli kujunenud üldrahvalik leinatalitus. 2. Lossi peamaja (Kadrioru kunstimuuseum) + tiibhooned (kunstimuuseumi kontoriruumid), ehitatud 1718–1727. Lossi köök (Mikkeli muuseum) ehitatud 1780ndatel, mansardkorrus 1828 Jääkelder (Presidendi kantseleile kuuluv hoone Mikkeli muuseumi kõrval) ehitatud 1780ndatel, II korrus 1920ndatel (kunstnik Johannes Greenbergi ateljeeks) Vana vahimaja, ehitatud 1770ndatel / 19. sajandil külalistemaja (Kohvik Luigetiigi juures) Lustla, ehitatud 1721–1727 (Kadrioru turismiinfopunkt, kohviku vastas)
sajandi keskel lõplikust hääbumisest päästa, nimetades selle ,,kõikidele Prantsusmaa võitudele" pühendatud rahvusmuuseumiks. Hiiglasliku lossi- ja pargiansambli kaasaegsele restaureerimisele saadi pühenduda alles pärast Teist maailmasõda. Salongidest parki Mõistagi ei valminud kogu hiiglaslik lossiansambel ühe hingetõmbega. Põhiplaani koostas arhitekt Le Vau, edasi viis ehitustegevust tuntud Pariisi arhitekt J. Hardouin-Mansart, kes rajas tiibhooned, alustas lossikabeli ehitust ning osales sisekujunduse loomises. Väikese Trianoni lossi lõi J. A. Gabriel, kelle käe all valmis ka lossi luksuslik teatrisaal. Arhitektide, sisekujundajate ja skulptorite nimede rida võiks veel jätkata, kuid mõistetavalt mõjutasid lossiansambli kujunemislugu eelkõige selle valitsejad ise. Iga järgmine muutis eelmise tehtut või lisas midagi uut. Ruumide ülesanded ja ilmed vahetusid, kuid nende luksuslikkus ei kahanenud
Millal? 1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik. 22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul. 15. Mis iseloomustab Kadrioru lossi? 1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 17201721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning esiküljest on loss kolmekordne, tagant kahekordne. Peahoone kaunistuseks on poolsambad ehk pilastrid, värvideks kalliskivipunane valgega. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale Kadrioru sloboda, pargist edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures
Millal? Arhitekt? 1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik. 22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul. 15. Mis iseloomustab Kadrioru lossi? 1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720–1721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning esiküljest on loss kolmekordne, tagant kahekordne. Peahoone kaunistuseks on poolsambad ehk pilastrid, värvideks kalliskivipunane valgega. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale Kadrioru sloboda, pargist edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures lõunasuunal (tänapäeva Weizenbergi tänav kohal)
kalmistule on püstitatud mälestuskivi. · Kadrioru loss - 1714. aastal ostis Peeter I Drentelnidelt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik. 22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul. 1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720-1721 ehitati peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Nimi Katharinenthal (Kadriorg) võeti senise Fonnenthali asemel kasutusse alles 1740. aastatel. Laemaal Kadrioru lossist Aastal 1921 asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928 Eesti Kunstimuuseumiks. Aastal 1929 võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 19331934 ja 1938 valmis tema juurde Alar Kotli projekti
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515. aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad- kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Chambord Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada
sajandil 16. Milline tolleaegne Eestist pärit kunstnik õppis Madalmaades? Michel Sittow 17. Kirjelda Tallinna Mustpeade Maja fassaadi, kes oli autor ja kust oli pärit? Arent Passer(Holland). See on Tallinna ainus renessanss-stiilis fassaad. Fassaadil on vapid ja reljeefid. Prantsuse kunst 16. sajandil 18. Kirjuta lahti Loire'i oru lossid. Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad- kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest
1718 a, olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas Peeter I Roomast Vene teenistusse arhitekt Niccolo Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda raamiva pargi jaoks. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks. Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park. Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega
ja 1723. aastal ning arvatavasti elas sel ajal ühes lossi tiibadest, aga päris lossi valmimist tema silmad enam ei näinud kuid lossi ehitus lõpetati alles 11 aastat pärast Peeter I surma..Peterburi peaarhitekt Michetti sai Kadrioru lossi rajamise ajal 1720. aastal 5000 rubla aastapalka, arhitektisell Zemtsov alustas samal aastal kuuerublase kuupalgaga, kvalifitseeritud töömehed said kolm rubla kuus. Loss koosneb terrassidega ühendatud keskosast ja kahest tiibhoonest. Tiibhooned said katuse alla 1719. aastal. Peahoone müürid ehitati 1720-1721 ning põhiosas valmis loss 1725. aastal. Keskalleed ääristasid lahtised kanalid - Peeter I oli neist Hollandis vaimustunud -, millest üle viisid sillakesed. Parki rajati Luigetiik ja Miraatiik - viimase kohal on praegu presidendi roosiaed -, milles mõlemas oli saareke. Lossi soklikorruse keskosas asub esinduslik vestibüül ja selle peal kahte korrust läbiv peasaal ehk nn kuppelsaal
Iseloomulik oli ansamblilisuse printsiip, ühtsuse saavutamine eluhoone, kõrvalhoonete ja pargielementide planeeringus. 15. Barokk Eestis: Kadrioru park 18 20 sajand. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks. Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraazi tiik
oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid. Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515. aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad- kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest.
9. 1750 leskproua von Scharenberg 10. 1774 major Friedrich Hermann von Fersen 11. 1792 krahv Karl Friedrich von Rehbinder 12. 1844 krahv Paul Eduard von Rehbinder 13. 1852 mereväe eruleitnant (hiljem kreisikohtunik) Otto von Ruckteschell 14. 1871 Wilhelm Reinhold Otto von Straelborn 15. 1912 Elise Sophie von Straelborn (sünd von Tiesenhausen) ja tema kaks poega Kõrvalhooned Peahoonega liituvad otstes veidi nurgi asetsevad ühekorruselised tiibhooned. Tallinn-Pärnu maanteelt mõisa suundunud ajaloolise sissesõidutee viimased 1,2 kilomeetrit oli sirge sihitee, mis viis täpselt peahoone keskteljele. Umbes 800 viimast meetrit sihiteest oli kujundatud kauni alleena. Vähesed kõrvalhooned paiknesid enamjaolt peahoonest edela pool sihitee ümbruses. Peahoone taga oli väga avar ja suursugune park. Asukoht Mõisakompleks ise on jäänud 20. sajandil tekkinud Saue linna sisse, jäädes viimase kirdeserva
sideme Jaani kiriku ja Toomkirikuga, Peetri ja neitsi Maarja pärispatuta saamise kirikuga. Jõuliselt massiivse kriku aktsendiks on obeliskliku kiivriga torn. Horisontaalsust rõhutavaid vorme nagu massiivne müüristik, raske kivist mansadkatus, poolümarad ärklid, ümarkaarne portal ja kaaraknad, tasakaalustavad liseenid, kõrged kitsad ristkülikukujulised aknad ja eenduvalt-taanduvalt vertikaaljooni moodustav müüriladu. Tellise dekoratiivseid omadusi pidid eriti esile tooma tiibhooned, mis olid kavandatud ornamentaalse tellislaoga. Protaal on kujundatud keskaegse astmikportaalina. Reljeefs müürilaoga poolümarate ärklite astmelistele katustele olid kavandatud skultuurigrupid, mis jäid aga paigaldamata. Tartu Pauluse kiriku mahukas siseruum koosneb kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest, ühelöövilisest transeptist ja poolümarast altarilõplikust, moodustades ladina risti kujulise
(Hallas-Murula, 2012) Kolmeosaline lossikompleksi tuumik, mis oli paigutatud Alumise aia ja Lilleaia astangu servale, pidi pakkuma peavarju valitseja perekonnale, lähikondlastele ja teenijatele. Peahoone soklikorrus sisaldas vestibüüli, garderoobi ja kööki koos sahvrite ja muude panipaikadega. Beletaaz oli määratud valitsejale ja tema abikaasale, ülakorrusel asusid laste ja lähikondlaste magamistoad. Tiibhooned seevastu pidid saama kammerhärrade ja kammerneitsite majutuspaikadesks. Kõik aknad olid algselt suvelossile kohaselt ühekordsete raamidega. Hoone keskset osa toovad esile eenduva keskrisaliidi ette paigutatud sammasrõdu, kolm erikujulise pealmikuga vestibüüliust ning rikkalikum krohvehis. Algselt oli voolitud lehtdekooriga raamistatud mitte üksnes ovaalakna alaosa, vaid ka pealmik. Lossi peakorruse vanimalt plaanilt on näha, et sinna oli ette nähtud 8 ahju (Kahjuks alles on
ja sokliehtise ühtseks tervikuks. Rotundi elustavad kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülatsoonis aga väiksemad aknad. Sissepääsu raamivad püloonilaadsed seinaeendid, millel paiknevad sepisvõredega ühendatud urnid. Peakorruse hõlmas amfiteatrina ehitatud auditoorium, mille lagi toetus kaheksale dooria sambale. Seinadel oli kaunistuseks maalingud. Samuti ehitati hoone lähedale luukamber ja surnukuur. Juurdeehitusena lisati kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned, mis liituvad orgaaniliselt rotundiga, tõstes esile pidulikuma keskosa.2 Anatoomikumi kasutati kuni 1999. aastani, mil hoone jäi liiga kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks. 2005. aastal avati 200-aasta sünnipäeva puhul TÜ ajaloomuuseumis näitus ,,200 aastat vana anatoomikumi". 19. novembril 2011. aastal suleti vana anatoomikum ja
alates Aastal 2014 valmis Vana Anatoomikumi ühes tiivas Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus. Selles toimuvad õpetajakoolituse seminarid ja praktikumid, täiendusõpe ning kohalikud ja rahvusvahelised seminarid. Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale. Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 18251827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856 1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks. Nüüdse nime Vana Anatoomikum sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega. Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes
Leonardo portree. Terve Loire'i org täitus muinasjutuliste lossikestega, millest õhkub prantsuslikku muretust ja romantikat: sillale ehitatud Chenonceaux3, Azay-le-Rideau4, Ussé5, mis inspireeris kuulsat muinasjutuvestjat Charles Perrault'd6 "Uinuva kaunitari" kirjutamisel, jt. NB! Suurenda pilte! a) Azay-le-Rideau' loss b) Ussé loss Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksnes nende abil võib prantsuse renessanss-stiilis losse kergesti eristada täiesti lameda katusega itaalia palazzodest
EAA, f. 3828, n. 1, s. 216, l. 40 Gustav von Bockile kuulunud maja (kinnistu Tähtvere 1), mille ta ilmselt ka ise projekteeris EAA, f. 2100, n. 11, s. 128, l. 16 Tartu ülikooli kiriku fassaad (ülikooli arhitekt Karl Rathhaus) Valentin von Bocki vend Gustav von Bock (18231900, sündis Äntu mõisas Virumaal) oli vabakutseline arhitekt, kes tegutses Tartus ehitusmeistrina u 18501880. Tema eestvõttel ehitati 1850. aastate teisel poolel ümber Tartu ülikooli tiibhooned ja teostati ehitustööd ülikooli kiriku juures (ülikooli kiriku 1856. aastal kinnitatud projekti tegi Karl Rathhaus, 1860. aastal õnnistati kirik sisse). Gustav von Bock oli ka mõisnik, ta soetas Kukulinna ja seejärel Krootuse (AltKöllitz) mõisa Liivimaal ning ühe mõisa Peterburi kubermangus. Voltveti ja Krüdenerid Mõisa ajalugu kuni 1780. aastani. Uueks Voltveti mõisnikuks saanud Martin Friedrich von Krüdener (surn. pärast 1744) pärines Krüdeneride Läti liinist
Vesi aias esineb suurte rahulike kanalite ja peegeltiikide näol. Seda joont peetakse prantsuse tasandike ja suurtele jõgedega maastiku stiliseerimiseks. Vaux-le-Vicomte (ehit. 1656-1661) aiakujundus oli Le Nôtre'ile esimene selles mastaabis tellimus ja tal õnnestus sellega luua edaspidiseks suundanäitav teos. Aed on üles ehitatud põhja- lõunasuunalisele teljele. Peasissekäik on lossi põhjaküljest. Ristkülikukujulist väljakut piiravad tiibhooned, tallid jm. majandushooned. Loss asus vana kombe kohaselt veel vallikraavidest piiratud saarekesel, kuhu viisid sillad. Lossi lõunaküljel asub aed ise, 2500 m pikk ja 1300 m lai. Le Nôtre'i Vaux-le Vicomte'i aiaplaneering andis täpselt edasi tema põhimõtteid: l'ordre et la variété - regulaarsus ja vaheldus. Regulaarsuse mõte seisnes kõige alistamises ühele juhtteemale, millena siin toimib aia telg. Erinevad kõrvalteemad nagu kanalid, basseinid jne
annaabi.ee 
