Prantsuse renessanssi kokkuvõte (0)

Sisukord:

• Prantuse renessanss
  
• Lossid
  
• Louvre
  
• Louvre'i algus..
  
• Chambordi loss
  
• Fontainebleau loss
  

Prantuse renessanss
Väga omapäraseks kujunes renessansskunst Prantsusmaal. Sõjaretkedel Itaaliasse nägid Prantsuse kuningad seal uuelaadilist kunsti ning soovides ka omal maal midagi selletaolist saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale “ümber istutada” itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Lossid
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515 . aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest. Äärmiselt huvitav on Chenonceaux' loss, mis oleks just nagu sillale ehitatud.
Louvre
Louvre ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste 'i kuningapaleena. Esialgu oli Louvre kindlustatud ja kindlustuste jälgi on tänapäevani näha. Seda on lammutatud, suurendatud, täiendatud, lisatud tiibhooneid jne. Louvre jäi kasutusele peamiselt kuninglike kogude , sealhulgas antiikskulptuuride kogu säilitamise kohana.
Pärast Versailles'i palee valmimist kolis kuningas 1682.a. sinna ning Louvre'i loss jäi tühjaks ja hakkas lagunema. 1692 kolisid Louvre'i Ilukirjaakadeemia ning Kuninglik Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemia.
Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal andis Rahvusassamblee välja käsu, et Louvre'ist peab saama muuseum , kus näidatakse rahva meistriteoseid. Muuseumina avati osa paleest 10. augustil 1793. Esialgu oli väljas 537 maali. Need olid varem kuulunud kas kuningale või konfiskeeritud kirikult. 1796–1801 oli muuseum suletud, seejärel avati Napoleoni muuseumi nime all. 1815 sai muuseum tagasi praeguse nime.
Louvre on üks maailma suurimaid muuseume. Seal on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa.
Louvre`i kunstimuuseum on nii maalikunsti kogude kui ka meistriteoste poolest üks maailma rikkalikemaid. Neist tuntumad on Leonardo da Vinci „Mona Lisa“, Milo Venuse „ Aphrodite “, Veronese „Kaana pulm“, Davidi „Napoleoni kroonimine “ ja paljud teised.
Mõned aastad tagasi jaotati muuseumi kollektsioon kaheksasse osasse : esiteks Vana- Egiptus , teiseks Lähis-Ida, kolmandaks Vana-Kreeka, etruskid ja Vana- Rooma , neljandaks islami kunst , viiendaks skulptuurid , kuuendaks dekoratiivne kunst , seitsmendaks maalid ning kaheksandaks trükised ja joonistused.
Louvre'i algus..
Pariisis, ehitati lammutatud Louvre’i linnuse asemele mitmel sajandil, 16. sajandist säilinud mõned osad. Tähtsaim arhitekt Pierre Lescot (1510- 1578 ): Lossi idaosa koosneb neljast tiivast ümber nelinurkse siseõue. Tema kavandas osa läänetiiva hoovipoolsest fassaadist: kolm korrust, kolmas poolkorrus ehk atikakorrus. Kasutas vaid Itaalia renessansist pärinevaid detaile, ehitisel puuduv kindluslik iseloom.
Louvre'i ehitus kestis nimelt aastasadu. Valmis sai loss alles 19. sajandi II poolel, täpsemalt 1878. Praegu asub selles hiiglaslikus hoones üks maailma suuremaid kunstimuuseume.
Chambordi loss
Chambord’i loss: esindab 16. saj. Alguse segast stiili. Ühinevad keskaegsete linnuste jooned nagu masside jaotus – ümartorne meenutavad vormid nurkadel, kõrge katus, ja renessanslike palazzode jooned, pole aga kindluslikku sõjalist välimust. Fassaadi ilmestavad akende read ja renessanslikud dekoratiivdetailid. Katuseid katab erineva kõrgusega tornikeste ja kaminakorstnate padrik.
Fontainebleau loss
Kujunes välja omaette arhitektide, sisekujundajate, skulptorite ja maalijate koolkond. Seal asusid mitmed Itaalia maneristid. Siseruumid rikkalikult kaunistatud värvilisest stukist ja marmorist ornamentika ja figuuridega. Figuuridel manerismile omaselt ebaloomulikult pikad jäsemed, saledad kehad, väikesed pead, kuid õõtsuvatest poosidest võib näha gooti traditsioonide püsimist.
Kasutatud allikad:

• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/prantsuse.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Louvre
  
• http://miksike.ee/docs/referaadid2005/16saj_prantsuse_kunst_leilalille.ht m
  
• Lucia Corrain “Renessanss – kunst ja kunstnikud”