Tervishoiu sotsiaaltöö terminaalselt haigetega (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö korralduse osakond
AÜSR2
tervishoiu sotsiaaltöö terminaalselt haigete inimestega
Referaat
Juhendaja :
Pärnu 2016

SISSEJUHATUS

Tänapäeval tuleb tervishoius järjest rohkem kokku puutuda inimestega, kes on teadlikud neile määratud elupäevade arvust. Mõned neist on terminaalselt haiged, kes kannatavad pikaajalise surmaga lõppeva haiguse käes ja kannatavad pikalt nii oma haiguse kui ka teadmisega , et nende elu on lõppemas. Mõned aga saavad diagnoosi oma elu viimasel hetkel ega pea kaua kannatama . Siiski on mõlemal juhul kliendil ja tema perel vaja nõustamist ja inimest, kes aitaks leida vastused nende küsimustele ja pakuks erinevaid võimalusi lisatoe saamiseks.
Surma ootav inimene on tavaliselt hirmul või lausa šokiseisundis. Nende mõttelaad muutub ja sageli teadmine oma saatusest raskem kui teadmatus . Siinkohal tuleb mängu tervishoiu sotsiaaltöötaja , kes leiab võimalusti terminaalselt haigete inimeste abistamiseks.
Arvestades järjest paremaid kasvajate ravi võimalusi, võiks oletada, et haiged soovivad olla ravil haiglas kuni surmani. Siiski eelistab kirjanduse andmeil 50–75% inimestest veeta oma viimaseid elupäevi kodus. Surmade osakaal kodus varieerub aga nii aastate, riikide kui ka ühe riigi eri piirkondade vahel. (Suija, 2009, lk 683)
Kokkuvõttes võib öelda, et vähihaigete kodune toetusravi ongi kodune palliatiivne ravi, mille põhieesmärgiks on aidata säilitada elu füüsilist, vaimset ja üldinimlikku kvaliteeti ka siis, kui raviga ei ole võimalik haiguse kulgu muuta ning järelejäänud elu pikkus on piiratud. Lisaks kaebuste ravile pakutakse toetust nii haigele kui ka perele. Oluline on seejuures meeskonnatöö , arutada ühiselt võimalusi, mida haigele ja perele pakkuda. Turvaline meeskond sisendab turvatunnet nii haigele kui ka perele. (Suija, 2009, lk 684)
Tervisehoiu sotsiaaltöötaja pakub surijale ja tema perele igakülgset toetust, mida on võimalik pakkuda. Koduse ravi põhieesmärgiks on säilitada kliendile võimalikult hea ja mugav keskkond, elu füüsilist, vaimset ja üldinimlikku kvaliteeti ka siis, kui elu pikkus on piiratud. (Suija, 2009, lk 684)
Elulõpueelne hooldus on hoolekandeteenus inimestele, kelle elu on lähenemas lõpule. Viimasel ajal on elanikkonna seas levinud arvamus, et iga inimese elus saabub etapp, mil muututakse järeleandlikumaks ja neid võivad samal ajal mõjutada mitmed erinevad haigused. Inimesed ei vaja sel ajal ulatuslikku eriarstiabi ja hooldusravi, vaid oma perekonna toetust ja tervishoiu sotsiaaltöötaja poolset nõustamist ja abi kogu perekonnale . Selles valdkonnas tegelevad sptsialistid tegelevad iga päevaga enam järelandlikkuse arendamisega, et pakkuda oma klientidele mitte spetsiaalset ravi, vaid leevendavaid ja toetavaid võimalusi. ( Payne , 2009, lk 514)
Sotsiaaltöö terminaalselt haigete inimestega sai rohkem tunnustust, kui see teema läbis National Association of Social Workers juhiseid, teemal kliendi enda otsused oma elu lõpus. See seob töö terminaalselt haigetega sotsiaaltööga, mis omakorda suurendab muresid , et kuidas tagada inimestele võimalus teha otsuseid nende ravi ja hoolduse üle nende elu lõpul. (Payne, 2009, lk 518)
Sotsiaaltöö kliiniline mudel alahindab sotsiaaltöö potensiaalset rolli reguleerida sotsiaalküsimusi, mis puudutavad surma ja leina, millega seisavad silmitsi üksikisikud , perekonnad ja kogukonnad . Kogukonna roll tuleks liigendada viisil, mis sisaldaks kliinilist praktikat, aga identifitseeriks sotsiaaltöö laiemat rolli. Selliseid võimalusi võib näha terminaalselt haigetega tegelemise arengus. (Payne, 2009, lk 519)
Sotsiaalala kaks arenguvaldkonda surmaeelses ja palliatiivses ravis on eriti tähtsad. Arenenud riikides on surmaeelse elu tegurid muutunud nii poliitiliselt kui sotsiaalselt väga tähtsaks. Hiljutine mure terminaalset haigete ravis esindab uut pööret teenuste mõtestamisel suremisel ja leinavatel inimestel. Seda võib näha Briti valitsuse surmaeelse ravi strateegias . Keskmes on kõik täiskasvanud, kes on muutunud väga järelandlikuks kui nende elu jõuab lõpule mõne kaugelearenenud haigusega. Sellise poliitika eesmärgiks on suurendada mittespetsialistide kogukonna tervise- ja sotsiaalteenuseid inimestele, kel on dementsus või kes tajuvad suurenevat füüsilist jõuetust ja et nad oleksid teadlikud, et see lõpeb paratamatult surmaga, isegi kui neil pole mingit eluohtlikku haigust. See tähendab, et tuleb laiendada professionaalide, kaasaarvatud sotsiaaltöötajate oskusi suuremal määral, näiteks hooldekodudes, kus on juba vastavas suunas muudatusi tehtud. Kuigi selline strateegia sisaldab eelkõige sotsiaaltööd ja eeldab vastavat koolitust kõigile sotsiaaltööd praktiseerivatele inimestele, ei piisa sellest konkreetsetele nõuetele mõtlemiseks. Näiteks eeldab see sotsiaaltöötajat koolitatakse tervisehoiu spetsialistiks patsientidega suhtlemisel, mis keskendub halbade uudiste teatamisele patsientide eluohtlike haiguste kohta. Sellises olukorras sotsiaaltöötajate koolitamine peab keskenduma surmaeelse ravi probleemidele kui sotsiaalteenuste osana arsti puudumisel eluohtliku haigusega. Teenuse saajad vajavad võimalusi, et uurida ja arutleda nende probleemide suhtes, mis puudutavad elu lõppu. Kuigi surm on suur sündmus indiviididele, on see ka suur sotsiaalne kogemus sotsiaaltöötajale ja kliendile ja kõikidele inimestele nende ümber. See eelkõige sellepärast, et lähedased inimesed on surma saabudes lähedal. Teiste inimeste suhted terminaalselt haige inimesega ja nendevahelised sotsiaalseid suhteid raputab surm. On spetsiaalsed sotsiaalasutused nagu näiteks haiglad ja hooldekodud, rituaalid ja sotsiaalsed tegevused nagu näiteks haige külastamine, matused, mälestusteenistused ja teised suremisega seotud tegevused. (Payne, 2009, lk 520)
Kohalikud kogukonnad ja teenused peavad kohanema inimestega, kes elavad pikaajalise haigusega, kes tajuvad oma elu lõppemist. Inimesed vajavad võimalust, et rääkida avameelselt surmast, suremisest ja leinast. Surmaeelse ravi kättesaadavus laiemale elanikkonnale eeldab, et suuremal määral sotsiaalteenuseid peavad tegelema suremist ja surma ümbritsevate probleemidega. (Payne, 2009, lk 522)
Kogu teoreetiline materjal on ülesehitatud asjaolule, et haiglates ja hooldekodudes on sotsiaaltöötajad, kel on reaalselt aega tegeleda kõikide patsientide ja nende perede küsimuste ja probleemidega. Reaalsus on aga see, et paljud vanurid on jäetud hooldekodudesse oma surma ootama ilma ühegi toetava teenuseta. Haiglate sotsiaaltöötajad on sageli hõivatud muude asjatoimetustega ja otseselt terminaalselt haigetega tegelevaid sotsiaaltöötajaid võib Eestis leida sama tihti kui nõela heinakuhjast. Väga palju on praktikas patsiente ja nende peresid, kes ei näegi kogu pikaajalise haiguse jooksul kordagi ühtegi sotsiaaltöötajat, vaid raviarsti, õdesid ja sanitare.
Mida aeg edasi, seda enam tõuseb keskmine eluiga ja ka suremise iga. Meditsiini ja hooldeteenuste arenedes annab paljusid haigusi korrektselt ravida, edasi lükata või lausa eemal hoida. Siiski on hooldekodude ja koduhoolduteenuse järele vajadus aina suurem. Väga palju on terminaalselt haigeid, kes võivad aastaid elada üsnagi täisväärtuslikku elu, kuid neid on alati kibutamas teadmine, et varsti nad surevad. Sellest tulenevalt on mingil määral koormatud nende vaimne tervis, tekivad hirmud võivad tekkida lahkhelid lähedastega. Kõik need inimesed vajavad vastuseid, nende inimeste perekonnad ja lähedased vajavad nõuandeid ja tuge, mida oskaksid pakkuda ainult spetsialistid .

KOKKUVÕTE

Antud teema on arenevas ühiskonnas üsna aktuaalsem. Terminaalselt haigete klientidega tegelevaid sotsiaaltöötajaid on üsna vähe ja väga paljud ei soovigi nendega tegeleda. Eelkõige peab harima sotsiaalvaldkonna töötajaid, miks ja kuidas on vaja neid inimesi ja nende peresid aidata ning kuidas. Empaatiat ja toetusvõimet ei ole antud igale sotsiaaltöötajale ja kõik nad ei suudagi oma surma ootavat klienti nõustada. Iga surm on kaotus kellegi jaoks, kuid surm on üks elu osa ja keegi meist ei ela igavesti . Siiski võiks ja saakski surmaga seotud asjaolusid leevendada ja muuta arusaadavamaks kõikide asjas osalevate poolte jaoks.

VIIDATUD ALLIKAD

1. Suija, K. (2009). Vähihaigete koduse toetusravi 12 aasta kogemus Eestis. Eesti Arst.Vol. 88, No. 10, 2009, 682−685.
2. Payne, M. (2009). Developments in end-of-life and palliative care social work : International issues. International Social Work . Vol. 52 No. 4, 2009, 513–524.