a) Uuenduste vajadus põllumajanduses: · Säilis kõrge teokoormiste tase ega olnud tagatud majanduslik tõus : - teoorjuslik mõisamajandus ei suutnud Euroopa turul - konkureerida. Viljahindade langusega vähenesid mõisniku sissetulekud. - Tulude suurendamiseks laiendati põlde ja tõsteti renti. · Talurahva olukord oli ebakindel ning talumajandus välja kurnatud ja areng pärsitud b) Uuenduste sisu talurahvaseadused 1849 ja 1856: · maa jaotati mõisamaaks ja talumaaks, kuigi maaomanik oli mõisnik : - mõisamaa oli mõisniku enese pidada, müüa või rentida - talumaa jäi talupoegade kasutusse, mida võis elujõuliste taludena raha eest rendile anda või müüa - mõisnik ei tohtinud talusid mõisastada · üleminek teorendilt raharendile c) Tulemused: · soodsad tingimused talude päriseksostmiseks (suurim hooaeg 1860-70.a.). Raha selleks peamiselt linakasvatusest tänu kõrgele hinnale
Peamiseks rendivormiks jäi teorent, teorendi suuruse sai mõisnik valida. Kõrged mõisakoormised jäid püsima, kuid talupoegi ei saanud enam osta, müüa ning pantida. Talupoegadele anti perekonnanimed. Talupojad võisid ise elukohta vahetada, kuid seda vaid oma kihelkonna piires, hiljem kubermangu piires ehk algselt oli rangemalt liikumisvabadust piirtletud. 1849/1856 isikuvabaduste laienemine- Talupoegadele anti õigus maad päriseks osta, talupoegade käsutuses olev maa kuulutati talumaaks. Seda võisid nad rendile anda või müüa. Mõisnikul polnud õigusi talupoegade maad majandada. IV Vasta küsimustele Miks jäi Balti erikord püsima hoolimata tema vastu suunatud pidevatest rünnakutest? Elukorraldus Balti provintside erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast. Tähtis oli aadlike privileegid ja õigused säiltada, kuna taheti vältida baltisakslaste opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu.
koormiste normid kaotati, talud anti rendile. Mõisa juurde loodi vallad. 1816 vastuvõetud ja 1819. Aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega otsustati kaotada pärisorjus; talurahvas võus omandada ka kinnisvara, koormisena tuli kasutusele raharent ning loodi talurahvakogukonna- vallad. 1849. aasta Liivmaa talurahvaseadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära maa kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade kasutuses, tunnistati talumaaks, mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1856. aasta Eestimaa talurahva seaduse järgi eristati mõisamaa ja talupoegade kasutuses olev maa (talumaa), mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880 alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.
Väljakutsuja otsustas kasutatava varustuse üle. Jumala kahevõitlus seda korraldati tüliküsimuste lahendamiseks ning toimus elu ja surma peale. Jahipidamine Talupojad ja mõisamajandus : Suurem osa rahvast elatus põllumajandusest. Talupojad olid sõltuvad feodaalidest. Maasõltuvus Maa ei kuulunud talupojale vaid kas feodaalile, kirikule või kuningale. Ida-Euroopas jagati maad mõisamaaks ja talumaaks(talupoegadele enda pere ülal pidamiseks). Talumaade eest nõuti teotööd mõisates ja naturaalandamit Lääne-Euroopas jagati kogu maa talumaadeks ja nende kasutamise eest maksid talupojad naturaalandamit, teotööd siis tegema ei pidanud. Kohtusõltuvus Suurfeodaal läänistas väikefeodaalile maad edasi andes nii feodaalile kohustused Isikusõltuvus Tuleneb talupoegade staatusest. Talupojad muutusid sunnismaiseks võlgade läbi
kogumine, võimude informeerimine pagenud talupoegadest ja maaseaduse rikkumisest. Patori ülessanneteks oli ka välja selgitada, kellel on kohustus koolis käia (7-12a. kellel ei olnud võimalik kodus lugemist selgeks saada) ja esitas nimekirja teadmiseks ka mõisnikule, kes pidi koolist eemale jäänud laste vanemaid karistama. Pärast Vene võimu kehestamist jagunes mõisa maavaldus maksuvabaks mõisamaaks ja maksualuseks talumaaks (revisjoniadramaa). Revisjoniadramaa arvutati tööjõulise talupoegade arvu järgi, kus elas 15-60 aastast tööjõulist meeshinge ja mille reaalne suurus võis kõikuda 31,5 ja 62,4 ha põllumaa vahemikus ja andis puhastulu 60 tündrit rukist mille väärtuseks oli 60 taalrit. Kuni 1725a. arvestati adramaa normiks 12 meeshinge, hiljem 5 meeshinge. Vastavalt sellele määrati kindlaks vastavad rahalised ja naturaalkoormised mida mõisaomanik või kroonumõisa
keskuseks. · Õpetajate koolitamiseks tehti Tartus seminar ning Valgas (Cimse seminar) Aleksandrikooli komitee tähtsus; Komitee loodi üle Eesti, et koguda raha eestikeelsete koolide rajamiseks. Oli esimene eestlaste suurorganisatsioon. Valdades abikomiteed, juhtimiseks oli tartus peakomitee Mõisamajanduse uuendamine 19. sajandil; Talupoega tasuta tööl põhinev mõisa majandus ei tasunud enam ära. Mõisnikud jagasid oma maa mõisa ja talumaaks. Talumaa anti talupoegadele rendile/müüdi maha. Mõisamaadel toimusid muutused: · Hakati kasutama mitmevälja süsteemi · Kasvatati uusi põllukultuure( näiteks kartulit) ning kasvatati piimakarja · Tehti maaparandustöid Tulemusena muutusid efektiivsemaks. Osadest talupoegadest kujunes pärast vabaduse saabumist väike põllemeeste kiht. Tegeleti maamoonakatena, sulastena või tööstustöölistena. Tööstuse areng 19. sajandil, raudtee tähtsus;
instantsina lahendama kihelkonnakohtud (kihelkonnakoguduse kohtud). Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud. 1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele kohustuslikus korras perekonnanimed, seniajani kasutati isikutel liignimedena, kas elukoha- või ametinimetuse või isikuomadustest tuletatud liignimesid. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks. 2.5 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse "Walla kogukonna seadus" järgi tunnistati talupoegade kasutuses olev maa talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast (kuuendikumaa). 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Seadus reguleeris ka koolikohustust, koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade
töötegemist. Nekrutiandmine tähendas, et osa mehi pidi 25 aastaks minema Vene sõjaväkke (hiljem seda aega vähendati). Lisaks olid veel kogukondlikud koormised, milledeks olid: teede korrastamine, külakooli + magasiaida ülalpidamiskulud ja nõrkade eest hoolitsemine (põhimõtteks oli- ,,iga küla toidab oma sandid ise"). 1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule mõisamaast umbes 1/6 osa, talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest, või talupoegadele päriseks müüa. Alates 1865. aastast ei tohtinud mõisnik talupoega ihunuhtlusega enam karistada. Aastal 1856 moodustati talurahvaasjade komisjon tagamaks seaduse täitmist. 1868. aastal lõpetati talumaade rentimine teotöö eest ning mindi täielikult üle raharendile. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseksmüümist. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada
16. sajandil muutus talupoeg pärisorjaks. Lisaks laastas Eesti ala mitu katku- ja näljapuhangut, rahvaarv kahanes (1697. aastaks 280 000-ni). 17. ja 18. sajandil sõltus talupidamine üha rohkem mõisast. Kogu majanduselu oli rajatud teraviljakaubandusele. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_p%C3%B5llumajanduse_arengulugu 19. sajandil võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses. Esimesed talud müüdi aga ka enne üldkehtiva seaduse vastuvõtmist, 1823. aastal Luunja vallas. https://et.wikipedia
Järelikult pärisorjuse kaotamisega sai talupoeg küll isiklukult vabaks, kuid majanduslikult jäi ta endiselt mõisnikust sõltuvusse. 3. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadused: üleminek raharendile, talurahvaseaduste tähtsus. Raharendile üleminek Liivimaal 1849, Eestimaal 1856, Saaremaal 1865 Uute talurahvaseaduste järgi: 1) talupoeg võis oma maalapi endale päriseks osta, kuid hinna dikteeris mõisnik 2) teotöö lubati asendada raharendiga 3) kogu mõisniku maa jagati mõisa- ja talumaaks Niinimetatud mõisamaaga võis mõisnik teha, mida ise tahtis, kuid talumaast ei tohtinud mõisnik enam mõisamaad teha, seda võis elujõuliste taludena raha eest rendile anda või müüa. Et otstarbekamalt maad kasutada, viisid mõisnikud läbi renditalude kruntiajamise, mis kaotas senise talupõldude tükeldatuse. Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui mõisnikule. Talupojale: 1) vabanes tööst mõisapõllul ja sai kogu tähelepanu suunata oma põllu harimisele
hakkasid võlgu võtma,tõsteti talupoegade koormisi. pöörati tähelepanu maaparandamisele, mitmeväljasüsteemile, uute põllukultuuride kasvatamisele. Uuendati viinaköökide sisseseadet. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul-viljast odavam. 1840ndatel jõudis kartulikasvatamine ka talupõldudele. Anti talupoegadele suuremad vabadused, viidi lõpule agraarümberkorraldused, juurutati raharent. Talude iseseisvumine-talurahvaseadused: maa jagunes mõisa- ja talumaaks-võis müüa, rentida. Hinna otsustas mõisnik. Kasumajandus-määravaks turusuhted, pakkumise- nõudmise vahekord, raha. Kui ettevõtlikkust polnud,tuli koht teistele loovutada. 1850ndatel algas Talude päriseksmüümine-raha saadi põhiliselt linakasvatustest- aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamaj. lammutamisele, pani aluse ettevõtllike peremeeste (väikepõllumeeste) väljakujunemisele. Talupoegade jõukuse kasvuga tulid muudatused nende elulaadis-riietus,kombed muutusid
Kutsus kokku valla kogukonna koosoleku ja kinnitas otsused. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus 1866.aasta vallareformiga. 3. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadused: üleminek raharendile, talurahvaseaduste tähtsus. Uute talurahvaseaduste järgi: Talupoeg võis oma maalapi endale päriseks osta, kuid hinna dikteeris mõisnik. Teotöö lubati asendada raharendiga. Kogu mõisniku maa jagati mõisa- ja talumaaks (kuulus ka mõisale). Mõisamaaga võis mõisnik teha, mida soovis, kuid talumaast ei tohtinud mõisnik mõisamaad teha; selle võis elujõuliste taludena (≤ 30ha) raha eest rendile anda või maha müüa. Et otstarbekamalt maad kasutada viisid mõisnikud läbi renditalude kruntiajamise, mis kaotas senise talupõldude tükeldamise. Raharendile üleminekul oli suur tähtsus nii talupojale kui ka mõisnikule:
astuda, 3 aastaga vahetas usku umbes 60 000 inimest, eriti oli neid Saaremaal 30% ja Pärnumaal 28%. Nüüd ehitati ka maapiirkondadesse õigeusu kirikuid, inimesed ristiti ja nimed muudeti venepäraseks, lastele tuli ka panna venepärane eesnimi. 19.saj keskpaiga reformid Jõuti uute talurahvaseadusteni, 1849.a LM, 1856.a EM. Seaduste sisu: kogu maa kuulutati mõisnike omaks, kuid see jagati mõisamaaks ja talumaaks (seda ei tohtinud vähendada) see mis oli talupojal jäi ka edasi tema omaks no matter what. Talumaad soovitati rentida mitte teotöö vaid raha eest, seda võis ka talupojale müüa. Neid seadusi kutsutakse ka talude päriseks ostmise seadusteks. Seega oli talupojal võimlus saada maa omanikuks. Kuid nende seadustega kaasnes ka maa krunti ajamine (kadus põldude ribastatus). Osteti võlgu (talupoeg võttis laenu krediitkassast)
· Maakondade, linnade ja valdade halduspiiride määramine ning märkimine looduses · Mullastiku, geobotaaniliste jm ülevaatuste ja uurimistööde tegemine · Maade kasutamisega seotud majanduslike ja õiguslike probleemide lahendamine · Keskkonnamõjude hindamine 5. Feodaalaja maakasutuse iseloomustus. (lk 40) Alates 13.saj rajatud mõisad olid tekkinud talupoegadelt äravõetud maadele. Mõisa territoorium jagunes siitpeale mõisamaaks ja talumaaks. Talumaa oli talupoegade kasutuses olev maa, mõisamaad majandas feodaal. Mõisapõlde harisid talupojad oma loomade ja vahenditega, tasudes nn teorenti. 5 Asustuse põhivormiks oli küla, milleks loeti vähemalt kolme talu kooslust. Küla kujutas suhteliselt kompaktset asulat, mille majapidamised olid seotud maade ühisusega. Hooned olid grupi või reana küla keskuseks, põllud, heinamaad ja muud kõlvikud asusid nende ümbruses
· Säilis kõrge teokoormiste tase ega olnud tagatud majanduslik tõus : - teoorjuslik mõisamajandus ei suutnud Euroopa turul - konkureerida. Viljahindade langusega vähenesid mõisniku sissetulekud. - Tulude suurendamiseks laiendati põlde ja tõsteti renti. · Talurahva olukord oli ebakindel ning talumajandus välja kurnatud ja areng pärsitud b) Uuenduste sisu talurahvaseadused 1849 ja 1856: · maa jaotati mõisamaaks ja talumaaks, kuigi maaomanik oli mõisnik : - mõisamaa oli mõisniku enese pidada, müüa või rentida - talumaa jäi talupoegade kasutusse, mida võis elujõuliste taludena raha eest rendile anda või müüa - mõisnik ei tohtinud talusid mõisastada · üleminek teorendilt raharendile c) Tulemused: · soodsad tingimused talude päriseksostmiseks (suurim hooaeg 1860-70.a.). Raha selleks peamiselt linakasvatusest tänu kõrgele hinnale
tegema ei pea. 12 http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kreutzwaldi_sajand/?event_id=367&timeline_id=3 01.11.2011 10 Põhimõtteliselt oli talupoegade nõudmistel vale asetus - võis nõuda teopäevade vähendamist, mitte abiteo kaotamist. 1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast, Talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Peremees pidi nüüd ise otsustama, kuidas talu majandada. Hakati otsima uusi võimalusi sissetulekute suurendamiseks ja harjuti turusuhetega.Talude
Tollivaba kauplemise õigus suurendas vilja väljavedu Rootsi ning uueks viljatarbijaks sai ligikaudu 50 000-meheline Vene sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule sai viin. Tänu eriti elavale viinakaubandusele raiuti maha siinsed põlismetsad. Viinaköögi praagaga nuumati härgi ja müüdi neid Peterburi turule. Sellega pandi alus senisest ulatuslikumale loomakasvatusele mõisates. Mõisamaa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid kroonile mitmeid makse. Maksustuse aluseks oli mõisa talumaade suurus adramaades. Reduktsiooniga kaasnenud maade mõõtmisel ja hindamisel võeti kasutusele revisjoniadramaa mõiste, mis oli varasest tinglikum. Liivimaal võeti revisjoniadramaa suuruse aluseks talupoega koormised, Eestimaal talupoegade arv. Kuna adramaade arv, eriti Põhjasõja järel, tihti muutus, hakati korraldama regulaarseid maarevisjone, kus küsitleti mõisnikke, talupoegi ja mõisateenijaid
Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatükki. Seda enamik usku vahetunust siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmelpool, eriti Siberis, oli tõepoolest võimalik endale hankida oma maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. 1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral ka mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid päriseks ostetud. 1853
● Maad tuli rentida mõisniku poolt kehtestatud hinnaga ● Piirati liikumisvabadust ● Ühe mõisa küladest moodustati vallad ● Tulemused: ○ Kasvas enesekindlus ○ Halvenes majanduslik olukord ○ Talumajandus kurnati viimseni välja ○ Võim ja õigus tulid talupojale lähemale 1849 Liivimaal, 1856 Eestimaal, 1865 Saaremaal ● Maa jagati mõisamaaks ja talumaaks ● Talumaade mõisamaade külge liitmine keelati ● Talupoegadele anti õigus talusid päriseks osta ○ Kõige esimesed talud osteti Karksi kandis ● Teorendilt raharendile üleminek ● Algas talude krunti ajamine ○ Mõõdeti talude piirid täpselt välja ● Taluperemees vabastati teotööst. ● Tulemused: ○ Algas maade päriseks ostmine
sellest ning saatsid siiski oma esindajad Vene õigeusu kiriku juurde, et teada, kuidas usku saaks vahetada kolme aastaga vahetas usku kuskil 60'000 inimest, kõige rohkem Saaremaal 30% ja teiseks veel Pärnumaal 27%. 19. sajandi keskpaiga talupja reformid * 1849 Liivimaal ja 1856 Eestimaal kuulutati välja talurahvaseadus või talude päriseks ostmise seadus, mille kohaselt oli kogu maa kuulutatud mõisnike omaks, kuis jagunes mõisa- ja talumaaks. -) Seda talumaad soovitati edaspidi välja rentida raha eest ning seda maad võis ka talupojale müüa. -) Kaasnes ka maade kruntiajamine ehk põllud viidi rohkem kokku, et oleks võimalik neid paremini edasi müüa. *) Maad müüdi võlgu ehk mõisnik sai kohe raha kätte, kuid talupoeg võttis krediitkassalt võlgu ja pidi hiljem seda raha tagasi maksma esimesed päristalude omanikud olid kõrtsmikud ja möldrid. *) Liivimaal algas talude päriseks ostmine peamiselt 1860
lootuses saada endale oma maatükki. Seda enamik usku vahetunust siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmelpool, eriti Siberis, oli tõepoolest võimalik endale hankida oma maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. 1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral ka mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19.
Talupoja õigus mõisnik kihelkonnakohtusse kaevata. 1804 LIIVIMAA TALURAHVA SEADUS: Koormised normeeriti, vastavalt iga talu võimetele. Kodukari õigus piiratud. (Levis eestimaa kubermangu) 1816 EESTIS/1817 KURAMAAL /1819 LIIVIMAAL : Kaotati pärisorjus. Maa läks koguulatuses mõisnike kätte. 20 Talupoegade isiklik vabadus. (Talupoeg pidi mõisnikuga sõlmima uue rendi lepinguga. Maa jagati mõisamaaks ja talumaaks). Kehtestati kubermangu elanike arv (et talupojad ei hakkaks oma kodukohtadest, kus olid halvad elamis tingimused, välja rändama). Talupoegadele anti perekonna nimed. Loodi vallad - talupoegadest koosnevad omavalitsuslikud üksused. Üks vald = ühe mõisa piirkond. Teotöö asendati teorendiga. Loodi magasi aidad. 1849 LIIVIMAAL/1856 EESTIS: Eraldati talud ja mõisad. Teorent asendati raharendiga. (Algas talude päriseks ostmine.) 1865 - Keelati kodukari õigus.
agraarpoliitika oli konservatiivne. 19. sajandi keskpaigaks on jõutud kriisi: tuleb teha mingisuguseid samme. Peterburist otseselt Eestimaa asjade vastu huvi ei tuntud. Alles Aleksander II annab 5. juulil 1856. aastal oma allkirja Eestimaa uuele talurahvaseadusele. Selle seaduse avalikustamine lükatakse edasi 1858. aastasse. 1856. aasta seadus kätkes endas: sarnasus Liivimaa 1849. aasta seadusega jaotatud mõisa- ja talumaaks (sh kuuendikmaa põhimõte). Raharendi probleem on tõstatatud, kuid jäädakse ikkagi teonormide juurde. Üks olulisemaid erinevusi Liivimaa seadusega: Eestimaa seadus näeb ette talumaade kruntimise. Antakse ka tähtaeg: kruntimine peab olema lõpetatud 10 aasta jooksul. On väga progressiivne saam toonastes agraaroludes. Talumaad ei tohtinud olla tükeldatud. Talu ja tema maad saavad üheks tervikkrundiks. 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadus näevad ette ka talude päriseksostmist
annaabi.ee 
