Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 18. Sajandil“. (0)

Retsensioon M. Lauri monograafiale „Eesti ala valitsemine 
18. Sajandil“. Mati laur on eesti ajaloolane, kes on kirjutanud peamiselt Liivimaa varauusaega puudutavaid 
teoseid (Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800, eesti kihelkonnakirikud, Tsaaride aeg Venemaa 
ajaloost 1917 aastani, Talude päriseksostmine, jne), sammuti on ta paljude kooliõpikute 
kaasautor ja konsultant (Eesti ajalugu 1,2,4,5 osa, Inimene, ühiskond, kultuur 2 ja 3 osa, 
Maailma ajalugu 2 osa, Uusaeg 1 ja 2 osa, jne.). Alates 2003a. on Tartu Ülikooli üldajaloo ja 
uusaja professor. Antud monograafia on kirjutatud doktoritööna. Antud teos on mõeldud ajaloohuvilistele ja ajaloolastele, kuna see ajajärk on suhteliselt vähe 
tähelepanu pälvinud. Monograafiliselt püüab autor pakkuda võimalikult tervilikku pilti eesti ala 
valitsemisest 18. Sajandil. Selles teoses on püütud anda süstemaatilist ülevaadet Eesti ala 
valitsemisstruktuurist alates Vene võimu kehtestamisest Baltikumis 1709-1710, kus vene võim 
pakkus balti aadlile restitutsiooni- reduktsiooni käigus  võõrandatud maaomandi taastamist ja 
omavalitsuslike õiguste ennistamist (31). 1721a. sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga lubati 
Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlikele ja mitteaadlikest elanikele, sammuti linnadele, 
magistraatidele, gildidele ja tsunftidele Rootsi valitsusaja privileegide, tavade ja õiguste 
säilitamist ning kaitsmist ( Balti erikord), siis antud monograafias põigatakse ka Rootsi võimu 
aegadesse, et oleks mõistetav kehtiva korra päritolu. Teose lõpetab  Katariina 2-se 
asehalduskorra kehtestamisega Baltikumis 1783a. , kus Eesti ja Liivimaa nimetati ümber 
Tallinna ja Riia kubermangudeks ja kus kehtestati sammasugune valitsemiskorraldus nagu seda 
oli Vene riigi teistes osades.  Raamat on üles ehitatud kronoloogilis-sisulisel printsiibil, kus ta vaatleb esimeses osas 
„valitsemisstruktuure“, kus on jälgitud siinse valitsemiskorralduse ülesehitust ja struktuure: aadli
ja linnade seisuslikku omavalitsust, kohtusüsteemi, kroonuametkonda, sõjaväge, kirikut ning 
korralduste edastamist tagavaid kommunikatsioone. Teises osas „keskvõim ja Balti erikord“ 
peatub tähtsamatel valdkondadel, millega Baltikumi valitsemist vaadeldaval ajajärgul kõige 
rohkem kokku puuduti. Need on maa omandi-, pandi- ja rendiõiguse ning maksustusküsimused, 
pärisorjuse reguleerimine, kaubandusküsimused ja politseikorraldus. Uurimuse lõpetab ülevaade valgustatud absolotismi poliitikast Baltimaades. Ära on toodud 
mõned ekskursid Eesti 18. sajandi ajaloost. Antakse lühike ülevaade Tartu Ülikooli tegevusest ja 
selle ees seisnud raskustest. Hernuutlaste liikumine ja vennastekogude keelustamine 1743. aastal,
Paldiski sadama ehitamine ning Katariina 2-se ringsõit Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal. Viimati 
nimetatud sündmust on peetud oluliseks, kuna arvatakse, et just see andis Katariina 2-le tõuke, et
alustada muudatuste läbiviimist.


Pärast Uusikaupungi rahu allakirjutamist 1721a. haldusjaotusena Eesti ala jäi jagatuks kahe 
kubermangu: Eestimaa ja Liivimaa vahel, mis omakorda jagunesid maakondadeks ja omakorda 
jagunesid kihelkondadeks. Keskvõim kinnitas kroonuametkonna Baltikubermangudes alates 
1725a Eestimaal ja 1728a. Liivimaal ukaasidega, mis sätestas kubermangu asutuste ametnike 
normkooseisud ja nende palgad, kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783a. Provintsiaalvalitsuse
eesotsas seisis kindralkuberner, kelle nimetas ametisse monarh ja kes allus vaid monarhile ja 
senatile. Teistel valitsusinstitutsioonidel ei olnud õigust kuberneridele ettekirjutisi teha. Kindral 
kubernerile allus kogu kubermangu riiklik bürokraatiaaparaat, tema abiliseks määrati kohaliku 
aadli hulgast pärit valitsusnõunik, kelle nagu kuberneridki kinnitas monarh. Kroonuametitesse 
nimetamise õigus oli senatil, kuberneril, Liivi- ja Eestimaa asjade justiitskoleegiumil ja 
kammelkontoril, kuid senati otsus oli ametisse määramisel ülimuslikk ega pruukinud alati 
aktsepteerida kubermanguvõimude arvamust. Ametisse nimetamisel eelistati kohalikku päritolu 
ametnikke. Maa korraldust teostas aadli omavalitsus (rüütelkond), kes käisid koos Maapäeval iga 3 aasta 
tagant, kus panti paika uute koormiste ja maksude kehtestamine. Kõigis maa siseelu 
puudutavates küsimustes oli maapäeval seadusandliku initsiatiivi õigus koos õigusega esitada 
valitsejale petitsioone. Kohtusüsteem oli ülesehitatud seisuslikkuse põhimõtet järgides, kus aadel
omandas kõrgema kohtuvõimu teiste seisuste üle. Autor on ka hästi lahti kirjutanud linnade õigused ja valitsemis struktuurid. Huvitav on märkida, 
et Vene riigis olid linna õigused kuni 1775a. kubermangu reformini ühiselt fikseerimatta, mille 
tulemusena läänistasid mitmed maavalduste aadlikud väikelinnad ja piirasid linnaõigusi või 
likvideerisid need täielikult (lakkas linnaõigus). Peeter esimene aksepteeris Eesti territooriumil 
vaid Tallinna linnaõigust, mis kehtis kõigis Eesti linnades. Suuremate linnade kodanikkond 
jagunes kolme allseisusesse, millest kõrgema moodustasid raehärrad (magistraat), seejärel gildid 
(kaupmehed) ja väikegildid ehk tsunftikäsitöömeistrid. Venemaaga ühinemisel Luteri kirik allutati provintsiaaltasandil rüütelkondadele ja linnade 
tasandil magistraatidele st., et kiriku juhtimisest võtsid osa nüüd ka aadlikud, kuigi 18 sajandi 
jooksul kehtis kogu Liivimaal Rootsi 1686a. kirikuseadus. Maakirikutes kuulus pastori ametisse 
kutsumine kihelkonna mõisale ja kes pidi valdama kohalikku keelt. Pastori kohustuseks oli peale
jumalateenistuse läbiviimist ka padentide (seadus, määrus) edastamine, statistiliste andmete 
kogumine, võimude informeerimine pagenud talupoegadest ja maaseaduse rikkumisest. Patori 
ülessanneteks oli ka välja selgitada, kellel on kohustus koolis käia (7-12a. kellel ei olnud 
võimalik kodus lugemist selgeks saada) ja esitas nimekirja teadmiseks ka mõisnikule, kes pidi 
koolist eemale jäänud laste vanemaid karistama.   Pärast Vene võimu kehestamist jagunes mõisa maavaldus maksuvabaks mõisamaaks ja 
maksualuseks talumaaks (revisjoniadramaa). Revisjoniadramaa arvutati tööjõulise talupoegade 
arvu järgi, kus elas 15-60 aastast tööjõulist meeshinge ja mille reaalne suurus võis kõikuda 31,5 
ja 62,4 ha põllumaa vahemikus ja andis puhastulu 60 tündrit rukist mille väärtuseks oli 60 taalrit.
Kuni 1725a. arvestati adramaa normiks 12 meeshinge, hiljem 5 meeshinge. Vastavalt sellele 
määrati kindlaks vastavad rahalised ja naturaalkoormised mida mõisaomanik või kroonumõisa 
rentnik pidi igal aastal riigile maksma, nõudes selle eest talupogadelt koormisi. Kuni 1760a. 
Vene keskvõim eesti ja läti talurahva seisundisse ei sekkunud, kuna kubermanguvõimude ja 
rüütelkondade vahel oli kokkulepe, et koormiste tasumisest ülejääv vili ja muud 


põllumajandussaadused kuuluvad talupojale, kes võib neid turustada oma äranägemise järgi, ka 
oli talupojal õigus kohtulikule kaitsele. 1765 avaldati 2 padenti: 1. mille alusel talupoeg sai 
juriidilise õiguse vallasvarale, tingimusel, et ta on täitnud nõutavad mõisakoormised ja ei ole 
võlgu pärushärrale. 2. Mõisnikud olid kohustatud deklareerima rüütelkonna kantseleile 
talupoegade koormised nagu oli kokku lepitud viimasel maapäeval ning lisakoormised pidi 
mõisnik talupojale rahaliselt või muul viisil hüvitama. Et talupoeg ei laostuks keelati nõuda 
lisakoormisi külvi- või muul pakilisel ajal. Politsei funktsioone täitsid Eestimaal adrakohtud ja Liivimaal sillakohtud, üks igas maakonnas. 
Nad tegelesid kuritegude uurimisega, väiksemate korrarikkumistega ja karistamisega ning 
talupoegade kaebuste kuulamise ja pidid põgenenud talupoegi otsima ja tagastama nad 
mõisnikele. Linnade politseikorraldus oli rahu ja korra hoidmine. Inimesed ei tohtinud 
linnatänavatel karjuda, lärmata, tulistada, kihutada hobustel ja tuli järgida tuleohutust.  Katariina 2-se uue Balti poliitika kujunemine alates 1762a., kus poliitika uudsus seisnes selles, et
erinevalt oma eelkäijatest lähtus ta ennekõike Vene riigi, kui terviku huvidest, rakendades nii 
Balti kubermangud, kui ka teised autonoomsed piirkonnad kindlamalt, kui kunagi varem 
impeeriumi teenistusse, tegematta „võõramaistele“ provintsidele mingeid mööndusi. 1783a. 
andis ta välja ukaasi, millega kehtestati Eesti ja Liivimaal sammasugune valitsemiskorraldus 
nagu Vene riigi teistes osades st. valitsusviis ühtlustus. Maakonna piirid muutusid, korrigeeriti 
ametnike arvu, aadlike õiguslik seisund võrdsustati. 1785a. hakkas kehitima Baltikumis ka uus 
linnaseadus, kus kõik vabad linnaelanikud said nüüd kodanikuõigused, kauplemise-  ja käsitööga
võisid nüüd tegeleda kõik, kes soovisid. Asehalduskord kehtis kuni Katariina 2 surmani 1796. 
aastal. Pärast tsarinna surma tuli troonile tema poeg Paul, kes tühistas Katariina II kehtestatud 
asehalduskorra ning taastas endise valitsemissüsteemi. Kui vaadelda antud ajajärku Baltimaade ajaloos siis antud ajajärk oli rahulik ja stabiilne, aadel 
oli lojaalne võimudele ja talurahvas vaoshoitud. Vene võimu kehtestamise positiivse joonena 
võib märkida seisusliku autonoomia taastamist, pikka rahuperioodi baltisaksa aadlile ning ka 
haritud mitteaadlike suurriigi poolt pakutavaid soodsaid tegutsemis võimalusi nii sõjaväes, kui 
tsiviilteenistuses. Monograafia kirjutamisel on autor tuginenud patentidele ja ukaasidele, mis Baltikumi kohta välja
anti. Dokumentidele tuginedes on autor nii mõnedki üldlevinud arusaamad ümberlükanud võis 
siis andnud neile kinnituse. Dokumentidest selgub, et mingi ametikoha nimemuutus ei 
tähendanud ilmtingimata kohustuste haarde laienemist, vaid ülesanded jäid tihtilugu samaks. 
Huvitavad ning lisateavet pakkuvad on ka raamatus n-ö ääremärkustena ära toodud mõnede 
dokumentide või kirjade väljavõtted. Tegemist on suurepärase tööga, mis annab hea ülevaate 
Eesti ala valitsemisest 18. sajandil. Usaldusväärsust lisavad rohked allikad erinevate 
dokumentide näol. Raamatu peatükkide liigendus on loogiliselt organiseeritud ning seega on teos
hästi mõistetav ning toimunu muutused kenasti jälgitavad.