Suusatamine: uisustiil (5)

PÕLVA ÜHISGÜMNAASIUM
Tiina Luht
11c klass
Suusatamine: uisustiil
Põlva 2009
Uisustiil
Murdmaasuusatamine on spordiala suusatamises.Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabastiili (uisustiili).
Varustus
Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamiseks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk . Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemismääret tervele suusale.
Suusakepid uisusammus, mida peamiselt sõidetakse paarissammudega, on märksa pikemad kui klassikalises stiilis.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid.
Ajalugu
Esimesed murdmaasuusatamise võistlused peeti 1767 Norras Kristianias (praegune Oslo ). Murdmaasuusatamine on taliolümpiamängude kavva kuulunud 1924. aastast. Igal individuaalalal võib olümpiamängudel ühest riigist võistelda 4 sportlast ning teatesuusatamises 1 võistkond. Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni poolt 1925. aastal korraldatud suusavõistlused meestele nimetati 1937. tagantjärele maailmameistri -
võistlusteks, naised võistlevad murdmaasuusatamises maailmameistrivõistlustel 1954. aastast.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Kui ameeriklane Bill Koch 80ndate alguses võistlustel suusaraja kõrval uisusammuga liueldes konkurentidele kandu näitas, ei osanud ta ehk arvatagi, millise murranguga on tegemist. Ta ütles vabatehnika kohta:"See pole jama, vaid uisusamm !". Klassikalise stiiliga võrreldes märksa kiirem uisusamm kogus üha populaarsust, aga ametnikud ei osanud tükk aega võtta selget seisukohta, mida kummalise sõiduviisiga peale hakata. Tehti piiranguid, millistel lõikudel võib uut stiili kasutada ja kus mitte. Kunagine Norra kuulsus Ove Aunli näiteks jäi ilma Sarajevo olümpiamängude hõbemedalist, sest “uisutas” finišikoridoris, kus seda teha poleks tohtinud. Iseäranis keskeurooplased avaldasid survet aeglasema klassikalise sõiduviisi välja vahetamiseks uisustiiliga. Neile oli uus sõidutehnika rohkem konti mööda. Põhjamaad olid tugevamad nn vanas stiilis. Võitlus oli äge, kuni lõpuks anti eluõigus mõlemale sõidustiilile. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises, osa vabastiilis.
Laskesuusatamises ja kahevõistluses saavutas uisustiil aga seljavõidu. Vana head “klassikat” seal enam ei tunta. Teatesuusatamistes näiteks aga sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921. aastal Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Esimese suusatajana Eestist osales taliolümpiamängudel Vello Kaaristo (Vassili Krassikov) 1936, kes tuli 18 km distantsil 30. ning suusamaratonis 23. kohale.
Aivar Rehemaa Kristiina Šmigun
Suusatamise õpetamine ja õppimine
Suusatamise õpetamisel ja õppimisel tuleks lähtuda esmalt põhiettevalmistusest, mille alla kuuluvad laskumiste, tõusuviiside ning pöörete õppimine. Nii omandatakse lume- ja suusatunnetus ning arendatakse välja suusatajale nii vajalik - dünaamiline tasakaal. Iga õpitud suusatamisviis on aluseks järgnevate õppimisele, arvestades nii liigutusliku pagasi teket kui ka suusatamist õppiva inimese kehaliste võimete arengut.
Alati määravad olulise osa õpetamise tingimused.
Põhieettevalmistus vajab head õppenõlva, kus on erineva raskusega osad. Pööreteks peab olema nõlv piisavalt lai ja ohutu. Reeglina peaks esimesi suusatamisviise õpetama hästi laugel, pisut alla mäge kulgeval rajal, et õnnestuks paremini suusk libisema saada ja tunnetada seda, kuidas suudetakse minna astumiselt libisema. Klassikaliste suusatamisviiside jaoks peaks olema hea suusarada (jälg) . Uisutehnikaks vajatakse samasugust lauget , kuid hea ning tasase pinnasega rajalõiku.
Uisutehnika – tundub lihtne olevat, aga…
Uisutehnika on paarikümne aastaga võitnud klassikatehnikaga peaaegu võrdse seisu. Sageli haarabki mõni harrastussuusataja hoobilt uisutehnika kui kergema liikumismooduse järele, aga tegelikult selgub hiljem, et uisklemine polegi nii lihtne. Ja veel, kui klassikalisi suusatamisviise kasutades sumad kas või paksus lumes, siis uisutehnika nõuab head ettevalmistatud rajapõhja ja piisavalt laia sõiduruumi. Uisutehnikaga sõitmisel võiks tasakaalu järele panna paar hüüumärki. Tähtis on teinegi märksõna – raskuse ülekanne suusalt suusale. Uisutehnika valdamiseks pead oskama suuskadel lausa “tantsida”, suutma suuska käärselt nii ühele kui teisele poole juhtida – see on uisutehnika kirjutamata reegel. Saa suusk libisema – uiskle!
Ka uisutehnika sõiduviiside õppimine algab põhieesmärgist – suuta suuskadel astumisest üle minna libisemisele. Kui klassikatehnika puhul liigutakse kogu aeg ette, siis uisutehnikaga sõites lisandub suuskade liikumine käärselt, st.ette - küljele. Uisutehnikaga liikumiseks peab panema suusa käärselt libisema ja lõpptulemusena saab nii ka otse edasi liikuda. Algajale tundub selle saavutamine lausa võimatu, sest reeglina tahab ta hakata kohe tasasel platsil uisutama. See aga ei õnnestu, sest ei ta suuda veel tõukega suuska libisema lükata. Lahendus on aga lihtne, esimese uisutamiskogemuse omandamiseks peaks valima mingi hästi lauge kaldega rajalõigu, kust allapooole liikudes hakkab suusk libisema peaaegu iseenesest. Sellist allamäge uisutamist võib sooritada kahel moel – kas siis käte vahelduva liikumisega ette libiseva suusa suunas (nii tekib hea hooliigutus!) või siis hoitakse asend koomal, surutakse kepid ülakeha lähedale ja uisutatakse ainult suusatõugete abil. Muidugi võib uisutada lausa ilma keppideta ja nii tõuseb veelgi jalgade töö osakaal. Tasasele siirdudes on muidugi vajalik jalgadega aktiivsemalt tõugata – ei piisa ainult raskuse ülekandest.
Kui õpitakse allamäge uisklemist, võiks teha siksakilisi liikumisi – kaks või enam uisusammu ühele ja sama palju teisele poole. Samuti võiks varieerida sõidurütmi: teha kolm-neli kiiret uisusammu ja seejärel sama palju pikema libisemisega uisutamist. See arendab väga hästi dünaamilist tasakaalu ja keharaskuse ülekannet. Selliseks harjutuseks peaks leidma laia ja hea pinnasega lauge nõlva.
Paaristõuked
Uisutehnika erinevate variantide puhul kasutatakse enamuses just paaristõukega sõiduviise, aga alguseks võiks proovida siiski ka uisklemist vahelduva kätetööga, nii et iga suusatõuget toetab vastaskäega tehtav kepitõuge. Sellise harjutusega saab väga hästi arendada raskuse ülekannet suusalt suusale. Tulenevalt raja profiilist läheb vaja ikkagi kas ühe- või kahesammulise paaristõukelise uisutehnikat oskust.
Harrastajad kasutavad palju just kahesammulist uisutehnikat, kus ühel sammul toimub paaristõuge ja teisel käte liikumine ehk hooliigutus ette, libiseva suusa suunas. Seda tehnikat saab imiteerida alguses paigal olles, sooritades kätega nii tõuke– kui ka hooliigutused. Uisklemises peaks säilima rütmikus ja toimima raskuse ülekanne.
Kahesammulist uisutehnikat võib kasutada nii tasasel, aga temaga saab üles minna ka järsemast tõusust. Kui tõus on väga raske, tuleks üle minna vahelduvatõukelisele käte tööle või äärmisel juhul isegi käärtõusuga lihtsalt tõusust üles astuda.
Wassbergi ja Mogreni stiil
Uisutehnikas on kasutusel ka ühesammuline sõiduviis ehk suusaringkondades tuntud Wassbergi stiil – kus igat uisusammu saadab paaristõuge keppidega . Seda kasutatakse peamiselt tasastel või paremate oskuste puhul ka laugetel tõusudel.
Selle õppimiseks tuleks paigal olles kanda esmalt raskus ühele suusale (tugijalale) ja siis viia vastassuusk käärasendisse ning kanda koos suusa- ja kepitõukega sellele keharaskus . Järgneb libisemine , mille ajal tuuakse tõuke sooritanud jalg tugijala lähedale, pööratakse sealt kohe jälle ette käärsesse asendisse ja minnakse teisele poole käärsele libisemisele. See uisutehnika variant nõuab head tasakaalu ja korras rada, samas on see väga tõhus edasiliikumise viis, kuna suusad libisevad tunduvalt otsem ja iga sammu saadab paariskepitõuge.
Olemas on ka Mogreni nimeline uisustiil. Seda iseloomustab esimesel sammul sooritatav nii öelda tugiasendi tekitamine. Nimelt liigutakse lühikese käte hooliigutusega käärsele suusale, millele järgneb vabajala liikumine võimalikult enda alla ja toimub selle võimalikult otsesuunaline mahaasetamine. Nüüd suunatakse kogu paaristõuge sellele otsesuunalisele liikumisele.
Kasutatud kirjandus:
1. http://et.wikipedia.org/wiki/Murdmaasuusatamine
2. http://kaarelzilmer.tumblr.com/
3. http://paber.ekspress.ee/viewdoc/20A3615B55F4B082C2256FF60064F0A6
4. http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=170096