Kehalise kasvatuse tasuline arvestus Uisustiili tehnikad Uisusammu tõuge: uisustiilis on jõu tootmise aeg märgatavalt suurem kui klassikastiili tõukel. Põlv ei tohi väga palju pöörduda sissepoole. Uisusammu jalatõuge algab alt keha keskjoonelt. Tõukele lisab pikkust ja kiirust siis, kui põlvi tõuke alguses kõverdada. Kui suusk pöördub servale, tekitab küljele suunduv surve edasiviivat jõudu. Keharaskus suunatakse kogu aeg otse suusale. Harrastajte üldviga on see, et suusk on kohe alguses liiga serva peal, mis vähendab tõuke jõudu ning ei taga piisavat kiirust. Seetõttu jääb tõuge lühikeseks. Keha raskuspunkt liigub nii küljellt küljele kui ka üles ja alla, sest keha sirutamine ja madalamasse asendisse laskumine annavad käetõukele ja pingutusele rohkem tõhusust. Kergelt ettepoole kallutatud asend kindlustab selle, et jõud on suunatud ettepoole, mis tagab selle, et raskuspunkt on suunatud jala etteotsa. V- nurk on palju suurem kui muudes ...
Seda tehnikat saab imiteerida alguses paigal olles, sooritades kätega nii tõuke kui ka hooliigutused. Uisklemises peaks säilima rütmikus ja toimima raskuse ülekanne. Kahesammulist uisutehnikat võib kasutada nii tasasel, aga temaga saab üles minna ka järsemast tõusust. Kui tõus on väga raske, tuleks üle minna vahelduvatõukelisele käte tööle või äärmisel juhul isegi käärtõusuga lihtsalt tõusust üles astuda. Wassbergi ja Mogreni stiil Uisutehnikas on kasutusel ka ühesammuline sõiduviis ehk suusaringkondades tuntud Wassbergi stiil kus igat uisusammu saadab paaristõuge keppidega. Seda kasutatakse peamiselt tasastel või paremate oskuste puhul ka laugetel tõusudel. Selle õppimiseks tuleks paigal olles kanda esmalt raskus ühele suusale (tugijalale) ja siis viia vastassuusk käärasendisse ning kanda koos suusa- ja kepitõukega sellele keharaskus. Järgneb
keha üles-alla kui ka eriti külgsuunas liikumisele. Viimase puhul on korrektne ajastus keskne osa uisustiili ökonoomsusest ja tõhususest. Keha õõtsub küljelt küljele ekh ühelt jalalt teisele. Keha külgsuunas liikumine on seega pidev õõtsumine ühelt poolt teisele ning üls-alla liikumine samamoodi lakkamatu tsükkel. Erinevaid uisutehnikaid kasutatakse erinevates olukordades. Uisustiilid on siis: tõusuvariant, mogren ja wassberg. Nii mogreni kui ka wassbergi puhul algab libisemisfaas lihtsatel maastikel passiivselt: libisetakse suusapõhjal ning tööd samal ajal ei tehta. Tõusudel käändub suusk veidi küljele, sest libisemis jääb lühemaks. Mogreni puhul on keskne õige rütmi leidmine ja keha küljele liikumise efektiivne kasutamine. Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Suusatamine http://www.trimm.ee/site/index.php?module=article&id=50 http://et.wikipedia.org/wiki/Murdmaasuusatamine ,, Hea suusaõpik"
Uisutehnikas erineb tõuke- ja libisemise suund raja suunast. Uisuviise klassifitseeritakse 3 kriteeriumi alusel: 1) Käte töö: kätetõuketa, paaristõukeline, vahelduvatõukeline. 2) Sammude arv tsüklis: ühe- ja kahesammuline. 3) Jalgade töö järgi: pooluisusamm, uisusamm. Uisutehnikas on kasutusel järgmised sõiduviisid: - Pooluisusamm (Siitoneni samm); - Paaristõukeline 2-sammuline sõiduviis; jaotatakse omakorda tõusuvariandiks ja lausikuvariandiks (Mogreni tehnika); - Paaristõukeline 1-sammuline sõiduviis (Wassbergi tehnika); - Vahelduvtõukeline 2-sammuline sõiduviis; - Kätetõuketa uisusamm. Nagu klassikalise tehnika nii ka uisuviiside valimine ja kasutamine sõltub sõidukiirusest. Kiirust mõjutavad objektiivsed (temperatuud, lume ja suuskade libisevus, raja reljeef, tuul, suusataja õhutakistus) ja subjektiivsed tegurid (suusataja treenitus, tehnika valdamine ja kasutamise oskus, väsimusaste).
annaabi.ee 
