Suusatamine (0)

Kuressaare Gümnaasium
Suusatamine
Referaat
Koostaja :
Klass: 10a
Kuressaare 2010
Suusatamine on parim vastupidavusala talvisel ajal. Suusatamine tugevdab meie südant ja vereringet, hingamist, ainevahetust. Vähe on spordialasid, kus üheaegselt koormatud ligi 90 % lihaseid. Kuigi liikumine on sarnane käimisele ja jooksmisele, on koormus liigestele, kõõlustele ja sidemetele märksa väiksem. Seetõttu on suusatamine sobiv spordiala ka ülekaalulistele. Suusatamine parandab koordinatsiooni, tugevdab rinna- ja õlavöötme lihaseid, parandab jalgade jõuvastupidavust ja suurendab organismi põhivastupidavust. Suusatamine on hea lisaspordiala ka teiste alade harrastajatele. Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lume vms libiseva kattega pinnasel . Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Suusatamine on harrastus - ja võistlusspordi ala.
Eestis hakati sportlikku suusatamist laialdasemalt harrastama alles pärast Esimest maailmasõda. Esimesed Eesti meistrivõistlused peeti 1921 Tartus Emajõe jääl, distants oli 25 km. 1923 selgitati Viljandi järvel 3 km distantsil esimene Eesti meister naissuusatajate hulgas. Murdmaal hakati meistrivõistlusi korraldama 1929. 1938 võtsid Eesti sportlased Lahtis (Soome) osa MM-võistlustest, kuid tulemused olid tagasihoidlikud.
Kuni 1980-ndate aastateni tunti ainukese sõidustiilina klassikalist suusasammu. Üks esimesi, kes hakkas kasutama uisusammu, oli ameeriklane Bill Koch 1980-ndate alguses. Eraldi sõiduviisina sai uisusamm eluõiguse MM-l 1987 ja taliolümpiamängudel 1988. See tähendab, et osa distantse sõidetakse klassikalises , osa vabastiilis. Teatesuusatamistes näiteks sõidetakse kaks esimest etappi klassikalises ja kaks viimast vabastiilis.
Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabastiili ( uisustiil ).
Klassikalise ja vabastiili sõitmiseks tarvitatakse parimate tulemuste saavutamiseks eri omadustega suuski. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk . Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret, uisusammu sõitmiseks määritakse libisemist tervele suusale.
Võistlusalasid

• Lumelauasõit
  
• Murdmaasuusatamine
  
• Mäesuusatamine
  
• Laskesuusatamine
  
• Suusahüpped
  
• Kahevõistlus
  
• Vigursuusatamine
  

Suusatamise positiivsed mõjud tervisespordis

- suusatamine sobib igas vanuses
- suusatamine koormab vähe liigeseid ja on seetõttu sobiv ülekaalulistele
- suusatamine on justkui kogu keha treening , tugevdades nii ülajäsemeid, alajäsemeid, siseelundeid
- suusatamisel on tugev toime energiasüsteemidele, sõltuvalt tempost kulutatakse 400 - 1000 kcal tunnis
- suusatamine on sobiv ala perespordiks, ühisteks matkadeks ja reisideks
- suusatamisel on hea toime meeleolule ja enesetundele - ilus loodus, lumi, vaikus , mets, puhas õhk
- vigastuste risk suusatamisel on madal
- suusatada võib ka kõrges vanuses, selliseid spordialasid on vähe.
Suusa varustus
Suusavarustuse valik on väga tähtis. Igal inimel peab olema õiges mõõdus ja suuruses suusad ja üldse suusa varustus. Kõik mis sinna kuuluma peab.
Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmisel, mida sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse ka märksa pikemaid keppe.
Suusasaapad on klassikalise sammu sõitmiseks madalamad ja lubavad kanna-pöialiigesel rohkem liikuda kui uisusammu sõitmiseks tarvitavate saabaste puhul, mis toetavad liigest tugevalt külje pealt. Suusavahetusega sõidu puhul tarvitatakse universaalsaapaid.
Toitumine
Toitumine on ka susatamise harjumuste juures väga tähtis, et midagi saavutada tuleb panna omale paika kindlad söögi asjad ja kõik, mis sellega seotud on. Inimesed tavaliselt sporti tehes ei mõtle sellele aga see on vale samm. See peaks olema üks esimesi asju, mis üldse korda ajada. Ennem harjutada ennem korralikult toituma ja sööma. Valida mida, kui palju süüa ja kõike seda. Kuid väga tähtis on joomine. Inimene peab tarbima palju vett, kuna inimene higistab endast palju välja ja muidu tekivad vee puudus ja igasugu mured.
Klassikaline sõidustiil
Klassikaline sõidustiil oli murdmaasuusatamise puhul ainsaks stiiliks kuni 1980-nda aastateni. Klassikalise sõidustiili puhul eristatakse diagonaal- või vahelduvsammu, käär- või mäkketõususammu (vahelduvtõukeline sõiduviis), paaristõukeid ja vahesammuga paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis).
Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul.
Suusatamine meenutab veidi tantsimist, kus suusa libisedes tõustakse alati sirgesse rühikasse poosi. Libisemisfaas on puhas, kus valmistutakse tööfaasiks ehk käe- ja jalatõukeks. Iga liigutuse puhul kasutatakse koge keha ning kõik on orienteeritud edasiliikumisele.
Klassikalise stiili tehnikate juurde kuuluvad vahelduvtõuge ehk baastehnika, paaristõuge, ühesammuline paaristõuge, ülesmäge vaheldubtõuge ja käärtõus. Paaristõuge, mille tähtsus on võistlussuusatamises oluliselt tõusnud , on klassikatehnikatest kiireim ning tippsportlased kasutavad seda tihti ka kergetel tõusudel. Paaristõukel kasutatakse keharaskust raskupunkti toel energiaallikana ehk kui ülakeha on tõstetud üles, lastakse sellel allapoole langeda. Keha raskuspunkti käetõukega koos madalamale viies tuleb kogu keha tõuget toetama ning seeläbi on võimalik toota oluliselt enam jõudu kui lihtsalt kätega tõugates.
Vahldustõukeline kahesammuline sõiduviis, mida kasutatakse tavaliselt lauskmaal, kui libisemine on keskmine või halb, liikumiseks vastu tuult ning laugetel tõusudel. Sõidustiili liigutuste tsükkel koosneb kahest libistavast sammust ja kahest vahelduvast kepitõukest. Üldjuhul peaks suusatamise õpetamist alustama just vahelduvtõukelisest kahesammulisest sõidustiilist, mitte selle lihtsuse pärast, vaid just seetõttu, et ta arendab dünaamilist tasakaalu ning aitab kujundada suusatamiseks vajalikke harjumusi.
Esimese asjana tuleks selgeks saada korralik keha algasend. Pärast asendit tulevad kindlad aspektid mida tuleb jälgida: jalatõuge ühes vastasjala etteviimisega ning libisemine ühel suusal; rõhku tuleb panna ka ühel suusal libisemisele; tähtis on ka tasakaal.
Paaristõukelist sammuta sõiduviisi kasutatakse peamiselt laugetel langustel ja väga hea libisemise korral, keppidele peab olema kindel toetuspind. Ka sellistes tingimustes, kus külglibisemine või suuskade tagasilipsamine ei lase kasutada teisi sõiduviise on see ideaalne sõidustiil. Antud sõidustiili puhul on väga olulisteks aspektideks: kehaasend ja selle muutumine tõukamisel ja libistamisel; käte ja keppide liikumine ning nende iseloom tõuke vältel ja pärast lõpetamist; samuti peaks hingamine olema kooskõlas liigutustega .
Erinevate tehnikate vahetamine maastiku järgi võib säästa palju energiat. Samuti aitab see tasandada eri lihasrühmade koormust. Treenimisega õpib tehnikat vahetama ja seda ajastama nii, et hoog ei langeks.
Nii klassikastiili vahelduv- kui ka ühesammuline tehnika tõuge algab alati ülevalt peast ja õigadest ning liigub puusade kaudu otse alla, raskuspunktist madalamale. Ülakeha liikumine suundub tõukest mõjutatuna ettepoole . Ära lase õlgadel ja peal tahapoole liikuda, sest see võtab hoo maha. Kui õnnestub õige tõukega ühendada rütm ja käte töö, hakkab suusatamine sujuma.1
Uisu- ehk vabastiil
Uisustiil, mida sageli nimetatakse veidi ebakorrektselt ka vabastiiliks, sai populaarseks 1980-ndal keskpaigas.
Meie kõrgemates spordiringkondades ja suusatajate hulgas levib teadmine, et suusatamise vabastiil ehk niinimetatud uisustiil on eestlaste leiutatud. Uisustiili sõitmine eeldab suhteliselt tihke lumekihi olemasolu ja laia rada.
Uisusammu tasub õppida tasasel maal. Libista suuskadega korda mõõda vasakule ja paremale ning proovi leida tasakaalustatud asend. Kätega võib tasakaalu hoidmiseks kaasa tõugata, kuid esialgu ära käte tööle erilist rõhku sea. Kuid saad tasakaalu enamvähem kontrolli alla, võid järgmiseks proovida libisemise lõppemisel jalatõuget sooritada . Proovimisel leiad tõukele õige suuna ehk ettepoole küljele viltu . Alles pärast sundimatu libisemise ja tõuke sooritamise kätteõppimist tasub keskenduda suusakeppide tööle. Viimase puhul on tähtsaim element õige ajastus, mis vaheldub erinevate uisustiilitehnikate järgi.
Uisustiili erinevaid tehnikaid harjutades proovi alguses erilist tähelepanu pöörata nii keha üles-alla kui ka eriti külgsuunas liikumisele. Viimase puhul on korrektne ajastus keskne osa uisustiili ökonoomsusest ja tõhususest. Keha õõtsub küljelt küljele ekh ühelt jalalt teisele. Keha külgsuunas liikumine on seega pidev õõtsumine ühelt poolt teisele ning üls-alla liikumine samamoodi lakkamatu tsükkel.
Erinevaid uisutehnikaid kasutatakse erinevates olukordades . Uisustiilid on siis: tõusuvariant, mogren ja wassberg.
Nii mogreni kui ka wassbergi puhul algab libisemisfaas lihtsatel maastikel passiivselt: libisetakse suusapõhjal ning tööd samal ajal ei tehta. Tõusudel käändub suusk veidi küljele, sest libisemis jääb lühemaks. Mogreni puhul on keskne õige rütmi leidmine ja keha küljele liikumise efektiivne kasutamine.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Suusatamine
http://www.trimm.ee/site/index.php?module=article&id=50
http://et.wikipedia.org/wiki/Murdmaasuusatamine
„ Hea suusaõpik“
Suusataja ABC
1