KÄRBES GÄTU Koostaja : Gertu Mina, Kärbes ·Ma olen 68 mm. Emane on isasest suurem. ·Mul pole suiseid, mul on imikärss ·Mul on vaid esitiivad, tagatiivad on muutunud sumistiteks · Emasena munen kuni 900 muna, 100200 kaupa. Oma elu jooksul munen kuni 2000 muna. ·Ma olen erak, kuid kui on rikkalik toidulaud, on minu sugulased ja sõbrad ka kohal ·Mulle maitsevad orgaanilised jäätmed riknenud liha, puuviljad ja väljaheited. Minu söömaaeg ·Ma pole võimeline toitu närima, Mul on toitumiseks imikärss. Selletõttu söön ma vaid vedelat toitu.
tavaliselt saab iga võistleja teatud arvu katseid pikima hüppe tegemiseks ning tulemuseks loetakse pikim määrustekohane hüpe. Võitjaks kuulutatakse võistleja, kes võistluse lõpuks on sooritanud pikima määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katse, parematele kohtadele platseerunuid saavad veel 3 katset. Arvesse võetakse pikim hüpe. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Tipp hüppajatel on olemas mitmekülgsed treeningud et paremat resultaati saada
Kärbsed Kärbsetel on üks paar tiibu, selle järgi ka liik- kahetiivalised. Lennutiivad on kilejad, teine tiivapaar on putukatel arenenud sumistiteks, mis tekitavad lendamisel iseloomulikku heli (pirinat).Paljude tiivad liiguvad väga kiiresti, toakärbsel 330 korda sekundis. Iseloomulikud tunnused: • jässakas keha • lühikesed tundlad • hõredalt paiknevate harjastega keha • tegutsevad ainult päeval Paljunemine • kiire paljunemine • vaegmoone • vastseks vakl • munemine • Mõnedel liikidel on pulmalend ja teistel mitte. Eriti huvitav ja keerukas on surukärblaste pulmalend. Enne
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud Toitumine
Hüpe koosneb neljast osast: hoojooks, äratõuge, lend ja maandumine. Seda ala harrastati juba Vana- Kreekas. Antiikolümpiamängude kavas oli kaugushüpe pentatloni koosseisus. Rekordid Meeste maailmarekord kuulub Mike Powellile(USA) kes hüppas 1991. aastal,30 augustil 8.95m Naiste maailmarekord kuulub Galina Tšistjakovale kes hüppas 7.52m Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Jõutreening Eelhooajal ja hooaja alguses on suur rõhk jõutreeningul
Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (kaks või kolm) võivad, kuid ei pruugi esineda. Tundlad: vähemalt 7-lülilised (niitjad, sulgjad jne) Rindmik: rindmikulülid on tugevasti kokku kasvanud. Jalad: enamasti peenikesed, mõnikord väga pikad. Parasiitsetel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega, mis on kohastunud peremehe külge klammerdumiseks. Tiivad: kahetiivalistel normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, tagatiivad on muutunud sumistiteks. Tagakeha: koosneb sääselistel 7 või 8 lülist, pikk ja sale tagakeha. Mille järgi sääsed oma ohvri võtavad? Sääsed orienteeruvad saagi leidmisel põhiliselt süsihappegaasi lõhna järgi. Nad suudavad juba mõnekümne meetri kauguselt õhus ära tunda püsisoojaste loomade poolt välja hingatud süsihappegaasi jälgi ning selle kaudu lennata ohvrini. Vahetus läheduses, mõne meetri kauguselt, kasutavad sääsed nägemismeelt.
määrustekohase hüppe. Suurvõistlustel antakse tavaliselt kõigepealt 3 katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Edu sõltub kaugushüppes põhiliselt hoojooksu kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Tuntuim näide on Carl Lewis. Kaugushüppe ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Kaugushüppe treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool.
Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED
52. Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928 Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool.
Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu täismoone eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. täismoone Tiibu on liblikatel kaks paari täismoone kaks paari kilejaid lennutiibu, täismoone mõnedel tiivad puuduvad. normaalselt arenenud ainult eesmine tiivapaar, täismoone tagatiivad on muutunud sumistiteks kirpudel puuduvad tiivad täismoone TOITUMINE ENESEKAITSE Prussakad on kõigesööjad Valdavalt on prussakad ööloomad, peitudes päeval kivide, langenud lehtede või surnud puude koore alla. nii rööv- kui taimetoidulised Ohu korral tõmbab osa tirtsuliike lennu ajal tiivad keha ligi ning kukutab end rohu sisse. valmikud ei toitu
SÄÄRIKSÄÄSED KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Sääriksääsklased PEREKOND: Tipula jt. SÄÄRIKSÄÄSE ISELOOMULIKUD OMADUSED Jalad: Hästi pikad, kergestimurduvad. Sellele vaatamata on täiskasvanud sääriksääsed võimelised nendega taimedest kinni hoidma, seda isegi tugeva tuule korral. Tiivad: Nagu kõigil kahetiivaliste esindajatel, on ka sääriksääsel täiskasvanustaadiumis üks paar tiibu. Tagatiivad on taandarenenud ning muundunud sumistiteks. Sumistid: Keerulise lennuelundi osa. Koosneb taandarenenud tagatiibadest, mis funktsioneerivad lennu ajal tasakaaluelunditena. Nad on pikliku kujuga ning esitiibade liigutamisel nad vibreerivad. Iga pendlikese paksenenud ots toimib ballastina, tasakaalustades esitiibade liikumist. Tänu sellele on sääriksääsk suuteline oma lendu juhtima. Vastsed: Elavad niiskes keskkonnas: pinnases, metsakõdus, kõdupuidus või magevetes. SUURUS Pikkus: Emasel kuni 26 mm, isasel 16 mm.
teevad kõik pere eluks vajalikke töid, isaputukad on ainult ema viljastamiseks. · Kodumesilastel ja sipelgatel püsib pere koos palju aastaid. · Kimalastel ja herilastel elab pere ainult ühe suve. Talvituvad ainult emasputukad. · Ühiselulistest putukatest on kodumesilased nektari- ja õietolmulised, sipelgad segatoidulised ja herilased peamiselt röövputukad. Kahetiivalised- · Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, teine paar on muundunud sumistiteks, mis lendamisel tekivad iseloomulikku heli. Näiteks: sääsed, parmud ning kärbsed. Sääsed- · Sale keha, pikad jalad ning tundlad. Toituvad nektarist või ei toitu üldse. Mõnede liikide sääsed(emased) toituvad imetajate verest, mis on vajalik munade arenguks. · Sääskede vastsed arenevad vees või niiskes pinnases. Näiteks: mesasääsk, hallasääsk, majasääsk. Sarusääsed- toituvad nektarist, vastsed arenevad veekogude põhjamudas. Kihulased-
tõukudeks (kartulimardikas, ninasarvikpõrnikas, põderpõrnikas, lepatriinu, ujurid) 2) Kiletiivalised 2 paari kilejaid tiibu, kusjuures teine paar on väiksemad (mesilased, kimalased, sipelgad, herilased) 3) Liblikalised 2 paari värviliste soomustega kaetud tiibu. Neil esineb spiraalne imilont ja nende vastseid nim röövikuteks (suur kapsaliblikas, lapsuliblikas, väike koerliblikas, koiliblikas) 4) Kahetiivalised teine paar tiibu on muutunud sumistiteks esimene tiivapaar on lendamiseks (kärbsed, sääsed, parmud) 5) Kiililised 2 paari erakordselt suuri tiibu ja peenike ning pikk tagakeha. Ülihead lendavad röövputukad, kelle vastsetel esineb püünismask (suur tondihobu, vesineitsik, loigukiil, kuningkiil) 7.Putukad on erineva toitumisega: 1) sõnnikust toitujad e koprofaagid (sitasitikad, sõnnikumardikad, kärbsed) 2) taimetoidulised selgrootud söövad taimede osi (aiapõrnikas, maipõrnikas, kooreürask)
kiirusest ja kõrgest hüppest äratõukel. Paljud sprinterid on edukad ka kaugushüppes. Kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas algusest peale. Alates 1948. aastast on kavas naiste kaugushüpe. Samuti on kaugushüpe kõikide suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka kümnevõistluse ja seitsmevõistluse osa. Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Nii palju kui me teame, kuulus kreeka atleetikaalade hulka üksainus hüpe -
tagakeha (külgedel hingamisavad, emastel muneti) 17. Nimeta 4 putukarühma, too näiteid (igast 3). 1. Kahetiivalised-kärbsed, sääsed, parmud, kiinid 2. Kiletiivalised- mesilased, herilased, kimalased, sipelgad 3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18. Võrdle erinevate putukate tiibade ehitust, too näiteid. Kahetiivalised-1p kilejaid tiibu,teine paar muutunud sumistiteks(lisatasakaaluvahend) Kiletiivalised- 2p. läbipaistvaid tiibu, peenike piht Liblikalised- 2p. värviliste soomustega kaetud tiibu Mardikalised- tugevad ja paksud eestiivad on kattetiivad, kilejad tagatiivad-lendamiseks 19. Millest erinevad putukad toituvad, millised suised neil selleks on, too näiteid. Kahetiivalised: Kärbes-imemissuised;sääsk, parm- pistmissuised
Need kolm, kes ületavad nõutud kauguse või teatud arv parematele kohtadele platseerunuid võistlejaid (tavaliselt 8 esimest), saavad veel kolm katset. Arvesse võetakse kõige pikem hüpe. Kaugushüpe on kõigi suuremate kergejõustikuvõistluste kavas. Kaugushüpe on ka seitsmevõistluse ja kümnevõistluse üks osa. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu. Sumised visati enne maandumist taha, et hüppajat kaugemale viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656.a eKr hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut
Hüppejalad sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri pikkusega Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud. Erinevate putukate lennukiirus on erinev
Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Alates 1948. aastast on kavas olnud naiste kaugushüpe.
· Põhiliselt sõltub kaugushüppes edu hoojooksu kiirusest ja hüppe kõrgusest äratõukel. · Kaugushüpe on ka seitsme, ja kümnevõistluse osa. · Naiste kaugushüpe on olnud kaasaegsete olümpiamängude kavas alates 1928. aastast. · Kaugushüpet harrastati juba VanaKreekas, ning antiikolümpiamängude kavas oli see pentaltoni kavas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja eelnevalt maandumisele visati taha, et hüppajat kaugemale viia. · Üks pikaealisemaid maailmarekordeid on olnud kaugushüppes: Bob Beamon USA- st hüppas 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos 8.90 m. See tulemus ületati alles 30. augustil 1991. aastal, kui Mike Powell USA st hüppas Tkys 8.95m. Kaugushüpe: 2
surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, kellel on vaja enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taime mahla. Kahetiivalised on pistmissuised, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja
Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4. Putuka tagakeha Putuka tagakeha (abdomen) võib koosneda kuni 12 lülist. Kõrgemalt arenenud putukatel on tagakehalülide arv kahanenud; mõnedel kahetiivalistel on neli tagakehalüli. Vastsestaadiumis on paljudel putukatel tagakehal jalad, valmikujärgus mitte. Tagakehas paiknevad sugu- e genitaalsed lülid
Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. 2.3 Ajalugu Seda ala harrastati juba Vana-Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Alates 1948. aastast on kavas olnud naiste kaugushüpe. 2.4 Rekordid 2.4.1 Maailmas
52. Eesti sportlane Tõnu Lepik osales 1968. aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. 1. Ajalugu: Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. 2. Treening: 2.1. Hüppamine: Kaugushüppajatel on nädalas 23 hüppetrenni
8. Maandumine 8lk 9. Sportlase eripära 8lk 10. Treening 9lk 11. Parimad tulemused 10lk 12. Pildid 2tk 11lk 13. Kasutatud kirjandus 12lk 3 Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr. hüppas tulemuse 7.05 meetrit. Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896.a.) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Mis on kaugushüpe?
Sääsevastsed söövad pisiorganisme. Kui vastsest saab juba nukk siis võivad nad häda korral sukelduda mõneks ajaks põhja peitu. Koorunud sääsk sirutab nukukestal ujudes kiiresti tiivad ja lendab minema. Kõikide liikide valmikud on tillukesed, vähem kui 1 cm pikad, kehvalt lendavad haprad putukakesed. Arengul jääb sääskedel lendamiseks alles jäänud ainult esimene tiivapaar. Tagatiivad muutuvad tasakaalu hoidmisel talitlevateks sumistiteks. Seetõttu saadab sääskede lendu iseloomulik umbes 600 Hz sagedusega tiivapirin. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga. Millal ja miks sääsed inimesi ründavad Verd imema tulevad ainult emased sääsed. Nad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva
· Pesa teevad maapinnale olevatesse urgudesse, pööningule või põõsastesse. · Toidavad vastseis peeneks mälutud putukatega. · Täiskasvanud toituvad ka nektarist, valminud puuviljadest ja marjadest. · Mett ei valmista · Suve lõpus hakkab pere lagunema ja herilased lendavad sihitult ringi. · Kõik peale emase, kes poeb varjulisse kohta talvituma, hukkuvad. Kahetiivalised · 1 paari tiibu, teine paar on muundunud sumistiteks, mis lendamisel tekitavad iseloomuliku heli. Sääsed · Öise eluviisiga ( tulevad välja ka pilves ilmaga), kitiinkest on õhem, kaotavad rohkem vett. · Sale keha, pikad jalad ja tundlad. · Toituvad nektarist või ei toitu üldse. · Pistesääsed toituvad (emased) imetajate verest, munade arenguks. · Majasääsk sääseliik, mis on asunud elama inimeste majadesse. · Vastsed arenevad vees või niisketes paikades.
aasta suveolümpiamängudel Méxicos ning tuli viiendaks tulemusega 8.09. 1924. aasta suveolümpiamängudel Pariisis osales Valter Ever, kes sai kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseks 6.58,5. 1936. aasta suveolümpiamängudel Berliinis osales Ruudi Toomsalu, kes jäi kvalifikatsioonivõistlustel tulemuseta. Ajalugu Kaugushüpe oli üks olümpiaaladest antiikses Kreekas. Sportlased kandsid mõlemas käes raskust, mida kutsuti sumistiteks. Neid raskusi kiigutati hüppemomendil edasi, et suurendada äratõukejõudu ja maandumisele eelnevalt visati taha, et hüppajat kaugemalt viia. Märkimisväärne antiikses spordis on Chionis, kes 656 a e.Kr hüppas tulemuse 7.05 meetrit (23 jalga ja 15 tolli). Kaugushüpe on olümpiamängude algusest (1896) alade nimekirjas olnud. Naised said olümpiamängudel õiguse kaugust hüpata aastal 1928. Treening Kaugushüpe nõuab mitmekülgset treeningut. Mõned võimalikud viisid on toodud allpool
kärbselistel) ja pikemad (vähemalt seitse lüli; erineva kujuga: niitjad, sulgjad; esinevad sääskedel). Suised mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtmiseks. Rindmik suur; lülid tugevasti kokku kasvanud. Jalad peenikesed, mõnikord pikad. Parasiitsetel vormidel võivad jalad olla jämedad, varustatud võimsate küünistega. Tiibadest arenenud normaalselt vaid eesmine tiivapaar, tagatiivad muutunud sumistiteks (talitlevad lennu ajal stabilisaatoritena). Tiivad enamasti paljad, kilejad, mustriga või värvitud. Leidub ka tiivutuid vorme. Tagakeha koosneb 7-8 lülist (sääselised; alamad kärbselised) või 4 lülist (kõrgemad kärbselised). Olemas kaks ehitusplaani: pikk ja sale tagakeha, mis on omane sääskedele ning
Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes. Kasvu lõppedes moondub vastne liikumatuks nukuks. Nuku kestas tekib tema kehamaterjalist hoopis teistmoodi loom suguküps valmik, kes enam ei kestu. Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut nümf e.neidis. Munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks. 54
Selts: Mardikalised keha kõva kattega. Kattetiivad kaitsevad lennutiibu, haukamisssuised, täismoondega Selts: Liblikalised tiibu katavad värilised soomused, toituvad õienektarist ja puumahlast, imilont, vastsed taimetoidulised röövikud Selts: Kiletiivalised 2p kilejaid lennutiibu, tagatiivad väiksemad. mesilased, kimalased, herilased, sipelgad, vaablased. Selts: Kahetiivalised 2kilejat lennutiiba. kärbselised ja sääselised tagatiivad muutunud sumistiteks, vastseid nim vakladeks 10. Hõimkond Sammalloomad (Ectoprocta) Kinnistunud, enamikus koloniaalsed loomad, kellel mõnikord esineb massiivne lubitoes. Üksikisendid asuvad torukestes, millest nad võivad välja sirutada vaid keha eesosa, kus asub suuava. Suuava ümbritseb kombitsatest pärg. NS tugevasti redutseerunud. Hermafrodiid. Tavaline kamarlane (Electra crustulenta, varem Membranipora crustulenta). 11. Hõimkond Ripskõhtsed ehk Gastrotrihhid (Gastrotricha) Väiksed
tagasihoidliku välimusega ning nad lendavad kohmakalt. Nende tiibu katavad peened karvad ehmed, mistõttu kutsutaksegi neid ka ehmestiivalisteks. Puhkeolekus asetavad nad tiivad kausjalt tagakehale. Need ehmestiivalised, kes ei ehita endale koda, koovad saagi püüdmiseks vette püünisvõrgud. Ehmestiivaliste vastsed elavad vees. 42. Putukate seltsid (kiililised, kiletiivalised, kahetiivalised) 1) Kahetiivalised on putukad, kellel on 2 tiiba. Teine tiivapaar on muutunud sumistiteks. Kahetiivalised arenevad täismoondega. Nad toituvad veedelast toidust. Neil on jässaakas keha ja nad on päevase eluviisiga, näiteks kärbes. Kärbse vastne on vagel. Kärbsed munevad orgaanilise aine peale. Nende maitsmismeel on talla all. Toakärbes levitab haigusi. Kärbsed sigivad suvel 10 põlvkonda. Kahetiivalised on ka sääsed, kes arenevad täismoondega. Sääsed on saleda kehaga ja pikkade jalgadega. Isased sääsed toituvad õienektarist. Emased sääsed imevad verd
ehmestiivalistel karvakestega. Liblikate vastsed nukkuvad enamasti maismaal, vastsed rööviku kujul; ehmestiivaliste vastsed ehitavad endale enamasti püünisvõrgu või maja, röövtoidulised/lepistoidulised. Samas ehitavad ka need liblikaliikide vastsed, kes elavad veetaimedel endale taimeosadest maja (nt lemleleedik). 63. Kahetiivalised (Diptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, põhirühmad, näiteid Eesti vetest Ehitus: Teine tiivapaar mandunud sumistiteks. Alamselts sääselised (Nematocera) on saledad ja pikajalgsed, nende tundlad koosnevad rohkem kui kolmest lülist. Palju vees elavate vastsetega rühmi. Alamselts kärbselised (Brachycera) on jässakamad ja lühemate, ainult kolmelüliliste tundlatega. Eluviis: kahetiivalised on kohastunud erinevate elutingimustega. Mõned valmikud ei toitu üldse, teised imevad õitelt nektarit, puude mahla jne. Paljud on kohastunud ka soojavereliste loomade verd imema.
annaabi.ee 
