, , , : - ( migratsioonilainete , uusemigrandid). , uusemigrantidest (1950-2000. , ), - 19 20- , , uusemigrandid. , , , , setude uusemigrandid . , . - . , , 10% , , - 3-4 , . , , . , , oblastite . - , - -, peakonsulaadiga. , . kultuuriatasee Veidemann , . . , , . , harrastusseltsid. Mainigem Palmse ( 1873 ), Spordiseltsi, "" ( 1884). , , - 10 () , 1917- 40 000 . , 1990- rahvusseltside , (-, , , , , Tcherepovetsis, ). 1998- - (VESL) , . " -", 1908 , , . . 11 http://www.translate.google.ee/translate_t?hl=et# http://www.yandex.ru/ http://www.google.ru/ http://www.annaabi.com/aine-39-gymn-ained-p-1
korraldamist. Sellel tuntud lauluvala aga tolajal esitati õhtuti vabaõhuetendusi , mis võis olla väga huvitav ja kaasahaarav. Eriti hoogu said, uue laululava ehitamisega, sisse aga koorid. Alates 1924 . a hakkasid eestalsed Eesti lippu all osa võtma olümpiamängudelt , mis on ka kindlasti meie jaoks tähtis. Peale selle võitis aastal 1936 Kristjan Palusalu Berliini olümpiamängudel maadlemises kuldmedali. Tol ajal aga juba tegutses Eesti Vabariigis üle 200 spordiseltsi ja-ringi. Kindlasti on veel palju muidu sündmusi , mis võiks kajastada ka prargusel ajal , kuid võiks öelda ,et need on sohkem tähelepanuväärsemad saavutused Eesti kuluurielus .
maareformi. Eestlasi, kes olid sõjas huvitatud maareformist, oli umbes 13 000. Kindlasti oli kergem õhutada rahvast sõtta, kui neil olid ka oma huvid mängus. Eestlased lõid ka vabatahtlike väeosasid, millest oli suur abi. Kui juba inimesed tahtsid vabatahtlikult sõtta minna, siis võis uskuda ja loota, et nad annavad sõdides endast parima kodumaa hüvanguks. Näiteks moodustasid vabatahtlikud väeosasid, nii tegid Kuperjanovi pataljoni partisanid, spordiseltsi Kalev liikmed ja koolipoisid . Neil puudusid küll piisavad oskused, aga nende võitlustahe oli suur. Arvestades, et nii väga taheti võita võrreldes vastastega, oli võit iseenesest mõistetav. Mehed võitesid ühtse meeskonnana ja eesmärk oli üks võit. Eestlastel oli vastaste ees piisavalt eeliseid. Kui me vaagime kõik korralikult läbi, tundub võit Vabadussõjas loogiliste asjade jadana. Augusti lõpul 1919 tegi Venemaa ettepaneku
kirjandusega aitasid kaasa ka Häädemeeste raamatukogupidajad. Sisupeatükid 1.1 Orienteerumisspordi algus Millal, kus ja kellel tekkis mõte kaart, kompass ja sportliku võistlemise põhimõte seostada, seda ei pruugi me kunagi teada saada. Esimese praegustele arusaamadele vastava orienteerumisvõistluse korraldas Rootsi ohvitser Ernst Killander 1895. a. sõjaväelastele nende parema kutseettevalmistuse eesmärgil. Esimese kaardi ja kompassiga peetud ning spordiseltsi poolt korraldatud orienteerumisvõistlus, korraldati 20.08.1897.a. Norras, Bergenis spordiseltsi ,,Turnförening" poolt. Orienteerumiselementidega, kuid kaardi ja kompassita maastikujookse hakati Eestis korraldama mitte hiljem kui 10. Oktoobril 1920.a. Sel päeval anti start Vasula järve äärest, finis oli jooksu korraldanud Tartu ,,Kalevi" staadionil. Liikumistee oli vabalt valitab, võitja aeg 23.45.3. Selliste võistluste korraldamine levis mitmetesse spordiseltsidesse üle Eesti. 1
õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 18941898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga, kaitstes doktori dissertatsiooni Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga. 1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 19011905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1901. aastal osales ta Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev asutamises ning temast sai spordiseltsi aseesimees. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu. Päts valiti 8. veebruaril 1905 Tallinnalinnanõunikuks ja 19. aprillil sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta 2. detsembrist ka linnapea kohusetäitja. Päts ei väljendanud revolutsioonisündmuste ajal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Tallinna töölistele avaldatud
Onupoja juures töötavad pagarisellid harjutasid kaalupommide peal tõstmist - neid jälgides hakkas ka Lurich asja vastu huvi tundma ning lõi ajapikku nendega kampa, otsides lisaks õpetussõnu saksakeelsetest spordilehtedest. Hiljem, kogunud jõudu ja jaksu, käis Lurich just nende samade pagarisellide, Gustav Vainu ja Jüri Kanepi ( eks olnud jõumehed nemadki) õhtusel maadlemas Gustav Boesbergi ja Adolf Andruškevitši juures. Kuigi neil ei olnud ametlikult registreeritud spordiseltsi, andis nende püsiv koosseis Eesti spordiloole äärmiselt olulise ühenduse. Lisaks Lurichile kasvas nende juures veel teisigi väga edukaid spordimehi. Lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli 1895.aastal, läks Lurich St Peterburgi, kus asus treenima tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski käe all. Samuti käidi Peterburi suveaedades üles astumas koos Gustav Boesbergiga. Tehti nii tõstmisdemonstratsioone kui võisteldi ka kohalike maadlejatega.
Onupoja juures töötavad pagarisellid harjutasid kaalupommide peal tõstmist - neid jälgides hakkas ka Lurich asja vastu huvi tundma ning lõi ajapikku nendega kampa, otsides lisaks õpetussõnu saksakeelsetest spordilehtedest. Hiljem, kogunud jõudu ja jaksu, käis Lurich just nende samade pagarisellide, Gustav Vainu ja Jüri Kanepi ( eks olnud jõumehed nemadki) õhtusel maadlemas Gustav Boesbergi ja Adolf Andruskevitsi juures. Kuigi neil ei olnud ametlikult registreeritud spordiseltsi, andis nende püsiv koosseis Eesti spordiloole äärmiselt olulise ühenduse. Lisaks Lurichile kasvas nende juures veel teisigi väga edukaid spordimehi. Lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli 1895.aastal, läks Lurich St Peterburgi, kus asus treenima tuntud raskejõustikuõpetaja dr Wladyslaw Krajewski käe all. Samuti käidi Peterburi suveaedades üles astumas koos Gustav Boesbergiga. Tehti nii tõstmisdemonstratsioone kui võisteldi ka kohalike maadlejatega.
Naised võistlevad seitsmevõistluses. Kümnevõistlus Eestis Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab komplekssest (jooks, hüpped, heitedtõuked) ellukutsumisest mitmevõistlusena aastal 1909. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias kahakordse neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus ja kõrgushüpe. Paar kuud varem, 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. Kalevlaste esimene kümnevõistlus toimus kümme kuud pärast Stockholmi olümpiamänge 1. juunil (1918. aasta 1. veebruarini kehtinud vana kalendri järgi 19. mail) 1913. aastal Pirital. Võistlus kestis vaid kaheksa tundi. Olümpiamängudel, nagu
kümnevõistlus läbi viidud kahe päevaga. Kümnevõistlus oli esimest korda kavas praegusel kujul Stockholmi olümpiamängudel 1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe, keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks).Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Kümnevõistlus Eestis 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab (jooks, hüpped, heited-tõuked) ellukutsumisest mitmevõistlusena aastal 1909. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias
jalgpalli selts ,kuhu kuulus ligmeale 40 spordi huvilist eesotsas Bernhard Abramsi ,Julius Reinansi ,Paul Fiskari jt. Meeskonda treenis Tallinas elanud inglane Urchard ,kes tellis meestele Iinglismaalt konplekti mängu särke Merkuuri meeskonda kuulusid peamiselt pealinna trüki tõõlised ,kellele jõukas ärimees Orlov jalgpalli varustuse ostis. Rohkearvulis publiku ees toimunud esimese avaliku mängu võitis Meteor tulemusega 4:2. 2.juunil 1916 tulid Tallinnas kokku kolme suurema spordiseltsi esindajad: Jürgens ,Anderkopp ,Orlov Kalevist ,Magnus ja Reinans Spordist ning Kukk ,Heide ja Maasikas Olümpiast. Otsustati moodustada Tallinna jalgpalli liiga. Ja valiti 6 liikmeline ajutine komotee ,Mille ette otsa valiti Ado Anderkopp. Üheskoos koostati liiga põhimääruse projekt ,miss saadeti kõigile Eesti kubermangu spordi organisatsioonidele. Kutse ühinemiseks liigaga jäi siiski suurema vastukajata ,sest sõja olukorra tõttu oli situatsion selleks ebasobiv
....................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel
Eesti spordis tuntud inimesed Kui tihti toimusid kehalise kasvatuse tunnid ja kui populaarne see õpilaste seas oli? Mõned korrad nädalas, täpselt ei mäleta. Kehalise kasvatuse tund oli sama oluline nagu teised tunniplaanis. Mille ja kelle innustusel Te hakkasite tegelema spordiga? Asjaolude kokkusaamisi oli mitmeid. Näiteks, isa tegi mulle Osulas ja ka Rõuges võrkpalli- väljaku, kehalise kavatuse õpetajad olid aktiivsed ja veenvad. Millisesse spordiseltsi/rühma Te kuulusite? Koolipoisina „Noorus“ ja „Jõud“, hiljem „Kalev“. Kes oli(d) Teie treener(id)? Heino Soome, Taivo Rohtmaa, Jaan Gutmann ja Ivan Dratsov. Päris palju. Kes olid Teie trennikaaslased? Eest nr.1 numismaatik Ivar Leimus, Tõnu Kõrda, Einar Lees, Vjatseslav Atskasov, Jüri Post, Peeter Pebekov Talme, Väino Ploom jne. Millised olid toonased treeningtingimused? Võrus oli selle aja kohta ainuke normaalne võimla praeguse Kesklinna Gümnaasiumi oma.
Talu asus Kirde-Eestis, otse Kiviõli piiril. Heino oli päris sportlikust perekonnast. Tema vanemad vennad Erik (1913) ja Endel (1921) pakkusid talle konkurentsi jooksudes, hüpetes, heidetes. Sealt sai alguse kah Heino spordipisik. Oma suurepärase põhja, tugevuse sain ta maatööd tehes ja ema häid maatoite süües. Suurema alguse sai 1939, üks aasta enne keskkooli lõpetamist, astus ta väikse kohaliku spordiseltsi liikmeks. Esimese võistluse tegi Lipp peale ajateenistus 1942 aastal Rakveres, kus tema tulemuseks kohe kaks esikohta 400m jooksus 55,0 ja ketteheites 39.87. Sealt algas tema sportlase tee. Tema esimene Eesti meistritiitel tuli 1944 aastal Viljandis kui võitis 400m jooksu 54,1 ja 400m tõkkejoosku 59,3-ga. Samal aastal üks olulie etapp tema elus on kindlasti see kui ta kutsuti õppima TÜ kehakultuuri ja tema treeneriks sai Fred Kudu
lisarahade otsimine; kaasarääkimise õigus Audentese kergejõustikuosakonna komplekteerimisel. 07.11.1887 · Anton Õunapuu Vändra Anton Õunapuu sündis 7. novembril 1887 Vändras talupoja peres. Koolis käis ta Vändras kuni sai 16 aastat vanaks. Isa surma tõttu pidi ta kooli katkestama ning tööle minema. Aastal 1908 läks ta elama Tallinna, kus jätkas õpinguid õhtukursustel. Anton Õunapuu oli hea sportlane ja spordiseltsi "Kalev" liige. Seltsi toetusel asus ta Soome õppima ning lõpetas Helsingis Võimlemise Instituudi. 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja töötas mitmetes koolides võimlemisõpetajana. Tuntuks sai Anton Õunapuu Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana, sest neis koolides asutas ta a. 1917 skaudirühmad. Esimesena neist teadaolevalt Tallinna Poeglaste Kommertskooli juures. Liikumine laienes ja peagi loodi Tallinna Skautide Malev. 1917
2.MITMEVÕISTLUS Kümnevõistlusi korraldatakse meestele, naistele on aga seitsmevõistlus.Kümnevõistlus kestab kaks päeva.Esimesel päeval toimuvad järgmised alad:100m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 400m jooks.Teisel päeval:110m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise, 1500m jooks.Iga ala pealt saab teatud arvu punkte vastavalt tulemusele.Kõigi alade lõppedes liidetakse punktid kokku ja selgitatakse paremusjärjestus. ,,1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe. Samal päeval leidis Tallinnas aset teinegi, täiesti olümpialik kümnevõistlus
pingest tingitud stressi all.(Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 9) Idla võimlejatee algas Tallinna reaalkoolis entusiastilku võimelmisõpetaja Anton Õunapuu juures. 17-aastasena Vabadussõjas, siis sõjakoolis ja seejärel soomusrongi dessantroodu ülemana korraldas ta sõduritele ja kohalikus algkoolis võimlemistreeninguid. (Heino Rannap, 2001, "Ernst Idla võimlemise sajand", lk 63) Aastatel 1922-1925 õppis Ernst Idla spordiseltsi "Kalev" stipendaadina Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikoolis ning sai sealt laiapõhjalise meditsiinilise, pedagoogilise ja sportlikul baashariduse. Diplomitöö käsitles suitsetamise kahjulikkust kehaehitusele. Õhurünnakus Tallinnale 9. märtsil 1944.a. hävisid tulekahjus Ernst Idla diplomitöö ja ülikooli lõpudiplom. Ülikooli lõpetamist kinnitab 21. mail 1926. a. "diplomeeritud võimlemise -ja spordiõpetajale" E.Idlale saadetud kiri, milles loodetakse tema lõpudiplom väljastada
Tehniline kõrgharidus * Tallinna Tehnikum muutus 1938. aastal Tallinna Tehnikaülikooliks. * Tartu Kõrgem Kunstikool ,,Pallas" * Riigi Kõrgem Kunstikool (1938, riiklik) * Tartu Kõrgem Muusikakool * Tallinna Konservatoorium muutus 1938. aastal Riiklikuks Lavakunstikooliks. * Kõrgem Sõjakool Sport Sport ja kehakultuur olid iseseisvas Eestis populaarsed ja neid toetas ka riik. Eesti Spordi Keskliidu alla kuulusid mitusada spordiseltsi ja ringi umbes 15000 liikmega. Tuhandete osalejatega spordipeod olid Eesti Mängud (1934, 1939). 1920. aastast alates osaleti olümpiamängudel ning oli üsna tavaline, et sealt tuldi koju medalitega. Esirinnas olid raskejõustiklased maadlejad ja tõstjad. Males jõudis maailma tippude hulka Paul Keres.
Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri-ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Aleksei Shishkin. Kinnitati Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu põhikiri 1950 Asutati Eesti Spordi Liit Rootsis 1951 VSÜ "Jõud" reorganiseeriti ja sai uue nime VSÜ "Kolhoosnik". Algas Balti Spartakiaadide korraldamine. Rootsis ilmus Reino Sepa kirjutatud "Eesti Spordi Leksikon". Kanadas Torontos asutasid pagulaskalevlased spordiseltsi "Kalev" 1952 NSVL osales Helsinki OM-il ja eestlased esimest korda sund-liitriigi kooseisus OM-il, kus olümpiavõitjaks tuli maadleja Johannes Kotkas. Kinnitati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee Teaduslik-Metoodilise Nõukogu põhikiri 1953 Eesti NSV Kehakultuuri-ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Kehakultuuri ja Spordi Valitsuseks, tervishoiuministri asetäitjaks kehakultuuri ja spordi alal kinnitati Juhan Mandre. Asutati Eesti Spordiliit Austraalias (E
1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe, keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks). Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses. KÜMNEVÕISTLUSE AJALUGU EESTIS 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab (jooks, hüpped, heited-tõuked) ellukutsumisest mitmevõistlusena aastal 1909. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus"
1912. aastal. Selle ülivõimas võitja oli 23-aastane indiaani päritolu James Thorpe, keda Rootsi kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks). Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses. KÜMNEVÕISTLUSE AJALUGU EESTIS 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. Eesti kergejõustiku ajaarvamine algab (jooks, hüpped, heited-tõuked) ellukutsumisest mitmevõistlusena aastal 1909. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus"
ESM on asutatud 1963. aastal. Muuseum asub Tartus Rüütli tänav 15, spordimuuseumi vastas asub Hugo Treffneri Gümnaasium. Eesti Spordimuuseum on Balti riikide suurim spordimuuseum. Muuseumi tegevuse eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, läbitöötamine ja avalikkusele tutvustamine. Ajalugu Mõtteid spordiasjade muuseumi loomisest mõlgutati Eestimaal juba 20. sajandi alguses. Nii mainiti Eestimaa Spordiseltsi "Kalev" 1913. aastal ilmunud põhikirjas, et "oma eesmärgi kättesaamiseks wõib selts spordiasjade museumi awada". Samasugune punkt seisis ka Järvamaa Spordiseltsi "Maleva" 1914. aasta kinnitatud põhikirjas. Muuseumi(te) avamiseni tookord siiski ei jõutud, mõte muuseumi asutamisest aga jäi. Ja kuigi 1918. aastal end iseseisvaks kuulutanud Eestil tuli esialgu oma iseseisvust kaitsta ja tõestada, jõudsid ärksamad sporditegelased 1919. aastal spordi keskorganisatsiooni loomiseni
-09. õppis Peterburi kunstide akadeemias arhitektuuri, kuid kahjuks seda ei lõpetanud, peale mida ta naases Tallinna, kus asus tööle arhitektina. 1912-13 osales ta Peterburi arhitektide võistlustel ja omandas kaks esimest auhinda. Tema roll Eestis oli tähtis, sest 1919-21 oli Eesti haridusministeeriumi ja 1922-23 ehitus-peavalitsuse arhitekt ning siis raudteede ja teedeehituse konsultant. Karl on loonud arvukalt ehitisi Tallinnas ja mujal Eestis. Üks olulisemaid KALEVI spordiseltsi maja Pirital, mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks (hävis II maailmasõjas). Hoonet iseloomustas talupoeglik lihtsus: õlgkatusega, palkidest laudvooderdise, laiade akende ning valgete liistudega hooned. 1923.a lõi ta uusklassitsistlikus stiilis laululava. Silmapaistvaks saavutuseks oli ka tema loodud Eesti Panga Viljandi osakonna hoone, mis on nüüdseks kahjuks hävinud. 1930.aastatel teotses ta koos teiste arhitektidega
jooksis paidelane paljajalu. 5000 meetri jooksus lõpetas ta tolleaegse jooksukuulsuse Johannes Villemsoni järel teisena. Kaks aastat hiljem Riias ülevenemaalisel olümpiaadil saavutas ta maratonijooksus viienda koha. 1913. aasta tähtsündmuseks kujunes Paide näituse aias peetud spordipidu, mida korraldati Järvamaa olümpiamängude nime all. Akrobaatika ja võimlemisnumbrite kõrval olid esimest korda kavas ka võistlused kergejõustikus. Karskus seltsi Idu eestseisuse ja Paide spordiseltsi erimeelsuse tõttu sündis 1914. aastal spordiselts Maleva, mille asutamisega pandi nurgakivi Järvamaa kergejõustiku õitsengule, Malevasse koondus kogu maakonna kergejõustiku paremik. Hakkasid ilmuma edetabelid, atesteeriti spordikohtunikke ning pandi rõhku võistluste korraldamise kvaliteedile. Maleva esimeheks valiti värvikoja omanik Julius Stephan. Paide Maleva oli Eesti spordiseltside ja klubide pingereas esimese viie hulgas ja seda kuni 1924. aastani,
mail 2011 Chula Vistas heidetud 66.98 (eelmine 66.56 septembris 2007 Helsingborgis). 2008 lõpetas ta Tallinna Tehnikaülikoolis logistikaõpingud bakalaureusekraadiga ja jätkas ärikorralduse eriala magistrantuuris. Märt Israel esindas Eestit 2012. aasta suveolümpiamängudel ning tulemusega 60,34 m sai 25.koha ja finaali ei pääsenud. 5.1.2. Aleksander Tammert Aleksander Tammert (sündis 2. veebruaril 1973 Tartus) on Eesti kettaheitja ja treener. 2010. aastal sai ta Spordiseltsi Kalev tegevjuhiks ning hakkas Egiptuse kettaheitja Omar El Ghazaly treeneriks.[1] Aleksander Tammert kandis 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis avatseremoonial Eesti lippu. Tulemusega 60,20 m sai ta 27.koha[2] ja finaali ei pääsenud. Aleksander Tammert läks 2004. aastal oma kolmandale olümpiale vastu ühe medalisoosikuna. Kevadel Arlingtonis heidetud 68.48 oli Gerd Kanteri järel hooaja neljas tulemus. Kui kaks
kuningas autasustamisel nimetas atleetide kuningaks (sealt pärinebki kümnevõistlejate tituleerimine kergejõustikukuningaks). Rahvusvahelisi võistlusi kümnevõistluses korraldatakse ainult meestele. Naised võistlevad seitsmevõistluses. 3 2. Kümnevõistlus Eestis 1909. aasta südasuvel Tartus spordiseltsi "Aberg" korraldatud võistluse kavas oli 100 m jooks, kaugus- ja kõrgushüpe, odavise, kuulitõuge ja palliheide. Kahjuks ei ole sellest võistlusest säilinud ühtegi dokumenti, sest "Abergi" arhiiv hävis sõjatules. 1909. aasta septembris korraldasid "Kalevi" võimlejad mängu- ja lauluseltsi "Lootus" (Gonsiori) aias neljavõistluse, mille kavas olid kivitõuge, kettaheide, kaugus- ja kõrgushüpe.
Paljud deserteerusid, ei usutud, et väike Eesti suudaks võidelda hiiglasliku Venemaaga. 1919-1920a vahetusel hakkas olukorda väga muutuma. Punaarmee edasitung aeglustus Eesti Rahva vägi võttis ette edukaid astu rünnakuid. Suurt edu saavutasin Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomus rongid ja Juhan Pitkas juhitud meredessandid Soomelahe rannikul. Vähem esitles Desserteerumisi moodustati vabatahtlike väe osi. Kuulsuse saavutasid Kalevlaste Malev(spordiseltsi Kalev liikmetest komplekteeritud), Tartumaa kaitseliitlastest koosnev kuperjantide kaitse pataljon, Viljandimaal loodud Skaut pataljon, kooliõpilaste üksused ja soomusrongide meeskond. Korraldati ümber vägede juhtimine, kõik väeosad jaotati sõjavägede ülemjuhatajale kelleks määrati Kindlar Juhan Laidoner. Paranes sõjaväe varustatus, võitlus moraali tugevdas välis abi, detsembris 1918a saabus Tallinna mis välistas enamlaste katset vallutada Tallinn merelt
väga lühikese vahega dets II poolel. Esimesena tegid otsa lahti Paide mehed, kes hakkasid looma Järvamaa kaitsepataljoni - Kesk- Eesti jäi Punaarmee eest täiesti kaitsetuks. Tallinna I Kaitsepataljon - väeosa organiseerijaks Otto Sternbeck - koosnes ennekõik kooliõpetajatest ja -õpilastest, selle koosseisus tegutses eraldi kooliõpetajate tiraad?. Lisaks Tallinna Kaitsepataljonile formeeriti Tallinnas ka Kalevlaste Malev, mis koosnes Tallinna Spordiseltsi Kalev liikmetest, selle esimeseks juhiks sai Leopold Tõnson, hiljem sai tuntuks tema asetäitja Otto Tief. Lisaks Paidele ja Tallinnale kujunes oluliseks vabatahtlike väeosade loomise kohaks Viljandi, kus loodi 3 vabatahtlikke pataljoni: skautpataljon - eraalgatusel loodud -formeeris Eduard Reissar - sõlmis sõjaministeeriumiga lepingu, millega kohustus formeerima, varustama skautspataljoni; Tartu Vabatahtlike Pataljon, mille juhiks
annaabi.ee 
