Eestlaste võit Vabadussõjas oli ootuspärane (0)

Eestlaste võit Vabadussõjas oli ootuspärane
Vabadussõda algas 28. novembril 1918. aastal ja kestis Landeswehriga kuni 1919. aasta suveni ning Nõukogude Venemaaga kuni 3. jaanuarini 1920. Põhilised võitlused toimusid Eestis, Lätis, Peterburi ja Pihkva kubermangus. Selle tulemusena tõrjuti Eestist välja Punaarmee ja Landeswehr.
Tooksin välja minu jaoks tähtsaimad punktid, mis andsid eestlastele vaenlaste ees eelise.
Esiteks kindlasti see, et eestlased said palju abi väljaspoolt Eestit. Meile tuli appi Suurbritannia laevastik , kes kaitses meid mere poolt ning tänu sellele oli Nõukogude Venemaal meid väga raske mere poolt rünnata. Briti laevastik tõi meile ka relvi ja muud varustust. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkuti Läänemerelt.
Samuti mängisid olulist rolli ka Soome vabatahtlikud, keda juhtis Martin Ekström. Soomest saabus umbes 2000 vabatahtlikku, keda juhtis vastav arv ohvitsere. Liitlasteta poleks eestlased kindlasti suutnud Vabadussõda võita. Õnneks tuldi meile aga appi ja osutati palju abi. Kindlasti tuleks mainida, et näiteks Suurbritannia laevastik oli sellel ajahetkel üks maailma edukamaid ja nii oli meie võit juba ootuspärasemaks muutunud. Kindlasti ei oleks meeldinud meie liitlastele, kui me oleksime kaotanud, vaatamata nende abile.
Lahingutes olid eriti edukad meie soomusrongid, kõige silmapaistvamad olid soomusrongid, mis sõitsid Narva ja Tallinna vahel. Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka , tema juhtis soomusrongide ehitust. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega ja seal olid laskeavad, kust oli võimalik lasta. Soomusrongidega oli meil Venemaa ees eelis, kuna Venemaa ei saanud kasutada soomusronge, sest Narva raudteesild oli õhku lastud . Talvel saime me tänu soomusrongidele kergesti oma vägesid ümber paigutada, sest teed olid täis tuisanud ja teede kaudu oli raske seda teha. Meil oli suhteliselt hea raudteevõrgustik, arvestades meie seisu. Kindel eelis raudteel andis lootust mõlgutada mõtteid sõja võidust.
Mainimata ei saa ka jätte , et eestlastel oli motivatsiooni oma iseseisvumise pärast võidelda.
Lisaboonuseks oli maareform , mida lubas valitsus. Selle alusel lubati jagada maad talupoegadele. 1919. aastal see teostuski, valitsus hakkas talupoegadele maad jagama. Lisaks pööras enamlaste poliitika, rahva nende vastu ja taheti, et meie oma valitsus saaks teostada maareformi. Eestlasi, kes olid sõjas huvitatud maareformist, oli umbes 13 000. Kindlasti oli kergem õhutada rahvast sõtta, kui neil olid ka oma huvid mängus.
Eestlased lõid ka vabatahtlike väeosasid, millest oli suur abi. Kui juba inimesed tahtsid vabatahtlikult sõtta minna, siis võis uskuda ja loota, et nad annavad sõdides endast parima kodumaa hüvanguks. Näiteks moodustasid vabatahtlikud väeosasid, nii tegid Kuperjanovi pataljoni partisanid, spordiseltsi Kalev liikmed ja koolipoisid . Neil puudusid küll piisavad oskused, aga nende võitlustahe oli suur. Arvestades, et nii väga taheti võita võrreldes vastastega, oli võit iseenesest mõistetav. Mehed võitesid ühtse meeskonnana ja eesmärk oli üks – võit.
Eestlastel oli vastaste ees piisavalt eeliseid . Kui me vaagime kõik korralikult läbi, tundub võit Vabadussõjas loogiliste asjade jadana. Augusti lõpul 1919 tegi Venemaa ettepaneku rahuläbirääkimisteks, kuid esimesed katsed kukkusid läbi, kuna novembris alustas Punaarmee uute katsetega Narva juures Eestisse tungida , kuid rünnakud löödi tagasi.Eesti delegatsiooni juhiks rahukõnelustel oli Jaan Poska. Tartu rahulepingu sõlmimisega 2. veebruaril 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa esimese riigina Eesti Vabariiki.