Sissejuhatus majandusteooriasse (1)

 
TARTU ÜLIKOOLI  ÕIGUSTEADUSKOND  TALLINNAS ( ÕIGUSINSTITUUT) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
ÕPPEMATERJAL ÕPPEAINES 
SISSEJUHATUS 
MAJANDUSTEOORIASSE  
külalisõppejõud  Raissa  Kokkota 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
MAJANDUSE JA MAJANDUSTEADUSE OLEMUS, ANALÜÜSIMISE 
MEETODID JA VAHENDID 
 
1.Majandusteaduse olemus 
1.1. Majandusteadus  
1.2. Mikroökonoomika  ja  makroökonoomika  
 
2.Majanduse põhiküsimused ja majandussüsteemid 
 
3. Turg  ja majandus 
3.1. Majandusagendid  
3.2.Majandussektorid 
3.3.Tulu ja kulu  ringkäik  
 
4.Majandusteadlaste töö majanduse analüüsimisel 
4.1.Teaduslik meetod = positivistlik ja  normatiivne  analüüs 
4.2.Teooriad ja mudelid 
4.3.Majandusanalüüsi keeled 
4.4.Tüüpilised vead ehk eksi järeldused 
 
5.Tootmisvõimaluste kõver 
5.1.Olemus ja  graafiline  kujutamine 
5.2.Tootmisvõimaluste kõvera  nihked  
5.3. Alternatiivkulu  
 
 
1.Majandusteaduse olemus 
1.1.Majandusteadus 
 
TEADUS - teadmiste süsteem, hulk, mis genereerib uusi teadmisi. 
MAJANDUSTEADUS - *  ökonoomika , inglise .keeles  economics  
 
OIKOS  
 
NOMOS tuleb kreeka keelest, tähendades 
Majandus 
 
Seadus 
Tuuakse  välja  erinevaid  teadusi,  tuntumad  on  järgmised:   loodusteadused , 
ühiskonna(sotsiaal-)teadused, reaalteadused, humanitaarteadused, rakendusteadused jne. 
Majandusteadus  on  sotsiaalteadus,  mis  kasutab  teaduslikke   meetodeid   inimeste 
majandusliku käitumise uurimiseks. Majanduslik käitumine on tingitud inimeste püüdest 
rahuldada oma piiramatuid vajadusi piiratud ressursside olemasolu tingimustes. 
Uurib  olemasolevate  piiratud  ressursside  võimalikult  tõhusat  ja  efektiivset  kasutamist 
inimeste vajaduste rahuldamiseks. 
 
1.2.Mikroökonoomika ja makroökonoomika 
 
Majandust  analüüsides  näeme,  et  probleemid  on  erinevad,  nimelt  mikrotasandil  ja 
makrotasandil  olevad.  Sellest  tulenevalt  on  välja  kujunenud  erinev  teaduslik 
lähenemine ,  on  erinevad   uurimisobjektid .  Mikroökonoomika  on  teoreetiline 
majandusteadus,  mis  uurib  majandusotsuste  tegemist  majanduse  üksikosalejate,  nagu 
kodumajapidamiste  ja  ettevõtete  (firmade  )  poolt.  Mikroökonoomika  pühendub 
majandusuuringutele   kitsas   plaanis,  analüüsides  konkreetse  kauba  turgu,  ettevõtet  või 
 
2 
tootmisharu.  Ettevõtete  puhul  tuuakse  esile  hinna  kujunemist   turgudel   ja  optimaalsuse 
saavutamist.  Samuti  analüüsitakse  üksikindiviidi  või  tarbija  majanduslikku  käitumist 
tuginedes  tarbija  nõudlusteooriale.  Hinnasüsteemi  kujunemine  on  oluline  nii  tarbijatele 
kui tootjatele, seetõttu on hinnakujunemine mikroökonoomika tähtsaks uurimisobjektiks. 
Sellest tulenevalt nimetatakse mikroökonoomikat ka hinnateooriaks. 
 
Makroökonoomika  uurib  rahvamajandust  kui   tervikut .  Tema  uurimisobjektiks  on 
majanduse  konjunktuurikõikumised,  tasakaalus  mitteolemise  põhjused,  nagu 
majandustsüklite 
olemasolu, 
töötus , 
inflatsioon , 
maksbilansi 
puudujääk. 
Makroökonoomika  läheneb  probleemide  lahendamisele   majanduspoliitika    seisukohast  
lähtudes.  Makroökonoomika   eraldus   üldisest  majandusteooriast  eraldi  suunana  1930-
ndatel  aastatel  nn.  Suure  Depressiooni  ajal.  Suuna  põhiliseks  loojaks  peetakse  John 
Maynard    Keynes `it,  kes  pidas  majandusnähtuste   uurimisel   oluliseks  lähtuda 
rahvamajandusest kui tervikust. 
 
2.Majanduse põhiküsimused ja majandussüsteemid 
 
Majanduses loetakse vajalikuks lahendada 3 põhiprobleemi: 
MIDA toota? KUIDAS toota? ja KELLELE toota? . Need küsimuse peab  lahendama , 
sõltumata sellest, milline on  majandussüsteem  ja iga süsteem leiab (võimaldab) erinevaid 
lahendusi.  
Majandussüsteem  on  majanduse  toimimiseks  vajalike  institutsioonide,  asutuste  ja 
organisatsioonide kogum.  
 
MAJANDUSSÜSTEEMID: 
1)traditsiooniline,  tavamajandus  –  põhineb  ühiskonna  tavadel,  traditsioonidel.  On 
tegemist väikeste majandusüksustega, tootmistehnoloogia on  algeline , seega on valitsev 
naturaalmajapidamine.  Toodetud  hüvised  jaotatakse  lähtudes  perekonna,  hõimu, 
suguvõsa  jne.  tavadest  lähtudes. 
 
2)plaani-  ehk   käsumajandus   –  tootmise  ja  jaotamise  alased  otsused  tehakse 
tsentraalselt,  mingist   keskusest   lähtudes,  näiteks  riigivõimu  poolt.  Üksikisikute  ja 
ettevõtete  otsustamist  ja  omandust  on  tugevalt  piiratud.  Tüüpiliseks  näiteks  tuuakse 
NSVL  Liidu majandussüsteem. 
 
3) turumajandus   –   majandusressursid   jaotatakse  majapidamiste  ja  ettevõtete  vahel 
individuaalsete valikute alusel,  kusjuures  seda jaotust teostab ja mõjutab vabalt kujunev 
hinnamehhanism.  Täieliku  turumajanduse   eelduseks   on  majandussubjektide  täielik 
valikuvabadus. Valdav osa ressurssidest kuulub eraomanike, kodumajapidamistele. 
 
4) segamajandus   –  reaalses  majanduses  ei  esine  puhtaid  majandussüsteeme,  seega 
tegelikkuses  olevat  majandussüsteemi  nimetatakse  segamajanduseks.  Segamajanduse 
puhul  on  igast  puhtast   süsteemist   mingeid  fragmente.  Erinevad  riigid  on  tegelikkuses 
rohkem või vähem orienteeritud turumajandusele või plaanimajandusele. Tänapäeval on 
enamikes  riikides vaba turumajandus, mida riik oma võimu kasutades reguleerib. 
 
3.Turg ja majandus 
3.1.Majandusagendid 
 
 
3 
Majandusagendid  on  majanduses  osalejad.  Majandusagentideks  on   majapidamised , 
ettevõtted,  avalik   sektor   ja  muu  maailm.  Kui  majanduses  tegutsevad  eelnimetatutest 
ainult  3  esimest  agenti,  on  tegemist  suletud  majandusega.  Reaalses  elus  lisandub  siia 
muu maailm ehk teised riigid. Mõnikord kasutatakse majanduse analüüsimise lihtsustatud 
mudelit ja jäetakse välja muu maailm, siis nimetatakse seda suletud majanduse mudeliks. 
 
Majapidamise moodustavad inimesed, kes elavad koos ja teevad ühiseid finantsotsuseid. 
Tegelikkuses  on  nad  tarbimis-  ja  säästmisotsuste   tegijad .  Majapidamiste  majandusliku 
käitumise eesmärgiks on oma heaolu(rahulolu)  maksimeerimine  lähtudes nende  käsutuses  
olevatest ressurssidest (nende tulust). 
 
Ettevõte ostab tootmisteguriturgudelt tootmistegureid, ühendab need tootmisprotsessis ja 
tulemuseks  on   kaubad   ning  teenused.  Kaupa  ära   müües   saavad  nad  tulu,  sellest  kulud 
maha  arvestades  jääb  järele  kasum.  Ettevõtete  eesmärgiks  on  saada  võimalikult  suurt 
kasumit  ja  järelikult  peavad  nad   valima   sellise  majandusliku  käitumise,  mis  selle 
kindlustaks. 
 
Avaliku  sektori  all  peetakse  silmas  valitsusasutusi,   riiklikke   institutsioone,  keskpanka 
jne.  Valitsuse  ülesandeks  on  kontrollida  ja  reguleerida  oma  seadusandlike  aktide  ja 
poliitikaga majapidamiste ja ettevõtete majanduslikku käitumist. 
Muu  maailma  ehk  teiste  riikidega  toimub  kaubavahetus  ja  seega  on  nad  olulised 
ekspordi - impordi näitaja kujunemisel. 
 
3.2.Majandussektorid 
 
Majandust  võib  sektoriteks  jaotada  erinevalt.  Alljärgnevalt  on  toodud  kaks  jaotamise 
võimalust. 
1)Sõltuvalt sellest, kas  tootmiskulud  kaetakse turul kauba müügist  saadud tuludest  või 
riigieelarvest,  jaotatakse  turusektoriks  ja  turuväliseks  sektoriks.  Turuvälise  sektori 
näiteks on  kaitsekulud , päästetööde kulud, saatkondade kulud, riiklik  haridus  jne. 
 
2)Sõltuvalt  sellest,  millist  omandivormi  ettevõtted  kasutavad,  jaotatakse  erasektoriks 
või  avalikuks  sektoriks  (ühiskondlikuks  ).  Erasektoris  olevate  ettevõtete   omanikud  
võivad olla majapidamised või ka teised ettevõtted. Avaliku sektori ettevõtete omanikuks 
on riik, tihti on riigi osalus ettevõttes osaline, näiteks on riik 30% aktsiate omanik.  
 
3.3.Tulude ja kulude ringkäik 
 
Tulude  –  kulude  ringkäik  iseloomustab  majandusagentide  omavahelisi   seoseid . 
Põhimõtteliselt on majanduses ühe majandusagendi tulu teisele agendile kulu. 
 
TULUDE – KULUDE RINGKÄIK 
 
 
 
Hüviste turg 
 
 
Majapidamised 
 
Valitsus 
 
Ettevõtted 
 
 
 
Tootmistegurite turg 
 
 
4 
 
4.Majandusteadlaste töö majanduse analüüsimisel 
4.1.Teaduslik meetod = positivistlik ja normatiivne analüüs 
 
Positivistlik analüüs: 
*Selgitab, kuidas majandus toimib.  
*Analüüsib nähtuste omavahelisi seoseid. 
*Ei sisalda hinnanguid.  
*Tulemuseks on majanduslike institutsioonide ja protsesside mudelid ning prognoosid. 
*On võimalik kontrollida vaatluse teel. 
 
Normatiivne analüüs: 
*Sisaldab  hinnangut  või kriteeriumi. 
*Pole alati teaduslikult tõestatavad. 
*Võrreldakse või reastatakse alternatiivsed seisukohad kriteeriumi alusel. 
 
4.2.Teooriad ja mudelid 
Majanduses tuuakse välja erinevaid muutujaid. Alljärgnevalt on toodud 2 enam kasutatud 
võimalust muutujate määratlemiseks. 
MUUTUJAD: * endogeensed , sõltuvad, nähtuse poolt põhjustatud(mõjutatud); 
 
 
 * eksogeensed , sõltumatud, autonoomsed. 
 
MUUTUJAD: *varumuutuja (kogus teatud ajahetkel, näiteks kassaseis 03.09.2002.) 
 
 
*voomuutuja  (koguse  muutus  teatud  perioodil,  näiteks  SKP  suurus 
2002.a.) 
 
Mudel – tegelikkuse lihtsustatud kujutis, millel on säilinud olulised omadused. 
 
 
MAJANDUSMUDELI KONSTRUEERIMISE ETAPID: 
*Probleemi, nähtuse valimine. 
 
*Mudeli  vahendite  valimine  –  definitsioonid,   kontseptsioonid ,  määratlused. 
Väljendatakse verbaalselt, graafiliselt või matemaatiliselt. 
 
*Loogiliste  järelduste  tegemine  –  hüpoteesi  või  prognoosina.   Hüpotees   -   tingimuslik  
väide( on A, on ka B). 
 
*Kontrollimine – parim, võrreldes prognoose vaadeldud nähtusega, statistiline protsess. 
Kui  vaatlus  ei lükka hüpoteese ja prognoose ümber, omandab teooria staatuse.  
 
4.3.Majandusanalüüsi keeled ( võimalused ) 
 
On 3 erinevat võimalust: 
*Verbaalne, selgitatakse suuliselt või kirjalikult sõnade abil. 
 
*Graafiline, selgitatakse joonise abil,  ülevaatlik . 
 
*Matemaatiline,  selgitatakse  valemi,  funktsiooni  abil.  Näiteks  nõudlusseaduse 
väljendamine: 
 
5 
Qx = f(Px), kus Qx on kauba x nõutav kogus ja 
 
 
 
Px on kauba x hind. 
Qx = 100 – 20 Px,  üldisemalt  Qx = f(Px, Py, M), kus Py on  
 
 
 
kauba y hind ja M on sissetulek 
 
4.4.Tüüpilised vead ehk eksi järeldused 
 
*Vale  põhjuse  viga  ehk  post.hoc.  Tekib  eeldusel,  et  kui  kaks  nähtust(sündmust), 
ilmuvad või avalduvad koos, on üks teise põhjuseks. 
 
*Kompositsiooni viga. Tekib eeldusel, et see, mis vastab tõele iga osa kohta eraldi, on 
samuti tõde terviku suhtes ehk, mis on õige terviku suhtes, on õige ka iga osa kohta eraldi 
võetuna . 
 
*Ceteris  paribus , ladina keelest “teistel võrdsetel tingimustel”. Tekib siis, kui muutuse 
efekt ühes kogumis on ebakorrektselt üle  kantud  teise kogumisse. 
 
5.Tootmisvõimaluste kõver ja alternatiivkulu 
5.1.Olemus ja eeldused 
 
TOOTMISVÕIMALUSTE  KÕVER  näitab  erinevate  hüviste  tootmisvõimaluste 
kombinatsioone olemasolevate ressursside ja  tehnoloogia  korral. 
 
Kujutamise (konstrueerimise) eeldused: 
1)Toimub efektiivne tootmine,  tootmistegurid  on täielikult hõivatud. 
 
2)Ressurssid  on  fikseeritud,  tootmistegurite  võimalik  pakkumine  on  fikseeritud  nii 
koguselt kui kvaliteedilt 
(suhteliselt  madala  kvalifikatsiooniga   töötaja   on  rakendatud  vastaval  töökohal,  näiteks 
juristi või arsti kvalifikatsiooniga inimene ei tööta mingil muul töökohal) 
 
3)Tehnoloogia on fikseeritud, ei tohi muutuda analüüsi jooksul. 
 
4)Vaadatakse kahe kauba tootmist, näiteks tarbe- ja kapitalikauba tootmist. 
 
2)  ja  3)  punkt  näitavad,  et  majandust  vaadatakse  kindlal  ajamomendil,  sest   pikal  
perioodil on võimalik tehnika areng ja pakkumise muutus. 
 
 
TOOTMISVÕIMALUSTE KÕVERA ( RAJA) ISELOOMUSTUS: 
 
1)Vasakult  paremale  allapoole  langev.  Põhjus  -  ressursside   piiratus ,  ressursse 
suunatakse  ümber.  Kui  kapitalikaupade  toodangut  suurendatakse,  tuleb  tarbekaupade 
toodangut vähendada. 
 
2)On nõgus koordinaatide alguspunkti suhtes. Et toota üha rohkem juurde ühte kaupa, 
tuleb   loobuda   aina  suuremast  hulgast  teisest   kaubast .  Põhjus  –   sisendeid   saab  kasutada 
mingiks kindlaks otstarbeks. 
 
 
6 
3)Kuju   seondub   alternatiivkuluga.  Kui  on  kasvava  alternatiivkuluga  tegemist,  on 
nõgus. 
Kui alternatiivkulu on  konstantne , tootmisvõimaluste kõver (rada) on sirgjoon. 
 
TOOTMISVÕIMALUSTE  KÕVER  iseloomustab  graafiliselt  ressursside  nappust 
ehk piiratust, toodete  valitavaid  koguseid ja alternatiivkulu. 
 
VALIKUD :  *ekstreemsed  –  toodetakse  ainult  ühte  kaupa,  seega  kõik   ressursid   on 
suunatud ühe kauba tootmisele (on ka efektiivne). 
*efektiivsed  –  toodetakse  kahe  kauba  selliseid  koguseid,  kus  kõik 
ressursid on ära kasutatud ja asetsetakse kõvera peal mingis punktis. 
*ebaefektiivsed  –  osa  ressursse  on  kasutamata  ja  toodetakse  koguste 
kombinatsiooni , mis asetseb võimalikust rajast vasakul. 
* võimatud   –  kui  soovitakse  toota  kahe  kauba  koguste  kombinatsioone,  mis 
asetsevad võimalikust rajast paremal, ei  jätku  selleks küllaldaselt ressursse. 
 
POSITIVISTLIK  LÄHENEMINE  –  sel  juhul  selgitatakse  olukorda  nii,  nagu  ta 
graafikul näha on. 
NORMATIIVNE LÄHENEMINE – selgitamisel võetakse aluseks mingi kriteerium. 
 
 
 
5.2.Tootmisvõimaluste kõvera nihked 
 
*Väljapoole  nihutavad  majanduslik  areng  ja  tehniline  progress.  Sellest  tulenevalt  aja 
jooksul TVK nihkub paremale, väljapoole. 
*Edasine kõvera asukoht sõltub sellest, milline punkt kõveral valitakse. Siin mõeldakse 
seda,  kas  riik  kasutab  ressursse  suhteliselt  rohkem  tarbekaupade  või  tootmisvahendite 
tootmiseks. 
* Nihe   ühest  otspunktist  tuleneb  ühe  kauba  tehnoloogia  paranemisest.  Sellest  lähtudes 
ühe kauba tootmise  suurendamiseks  ei pea teise tootmist vähendama.  
 
5.3.ALTERNATIIVKULU 
TOOTMISPROTSESSI * sisendid : - maa, töö,  kapital . 
                                          *väljundid - kaubad ja teenused. 
 
Igal majanduslikul tegevusel on alternatiivkulu ehk  loobumiskulu . 
ALTERNATIIVKULU – ingl. k. opportunity  cost  
Loobumiskulu, majanduslik kulu, tegelik kulu, saamatajäänud tulu – erinevad nimetused. 
 
Tuleneb valiku vajadusest ühiskonnas ja väljendab kaotatud võimalust toota mingit 
hüvist täiendavalt, sest neid ressursse vajatakse teise hüvise tootmiseks. 
Alternatiivkulu on saamatajäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud 
olukorrast. 
Kasvavad alternatiivkulud – et suurendada ühe kauba tootmist ühe ühiku võrra, 
tuleb loobuda järjest suuremast kogusest teisest kaubast. 
Konstantsed alternatiivkulud – suurendades ühe kauba tootmist ühe ühiku võrra, 
tuleb loobuda kogu aeg mingist kindlast kogusest teisest kaubast. 
 
Alternatiivkulu väljendatakse mikro-ja makroökonoomikas füüsilistes ühikutes 
 
7 
 
Piir- ehk marginaalne alternatiivkulu väljendatakse 1 ühiku kohta. 
 
Efektiivsuse olemus: 
1)Tootmistegurite efektiivse jaotuse korral ei ole vahendite ümberjaotamise kaudu 
võimalik suurendada mõne hüvise toodangut, ilma et sellega kaasneks vähemalt ühe 
hüvise toodangu vähenemine. 
 
2)Hüviste optimaalse jaotuse korral ei ole nende ümberjaotamise kaudu võimalik 
suurendada mõne tarbija rahulolu, ilma et sellega kaasneks vähemalt ühe tarbija heaolu 
vähenemine. 
 
3)Kui ühiskonnas on nimetatud olukord, määratletakse seda kui PARETO 
efektiivset-optimaalset. 
Vilfredo Pareto (1848 – 1923) oli itaalia majandusteadlane. 
Alternatiivkulu kasutatakse suhtelise eelise määramisel. Suhtelise eelise mõistet kasutati 
esialgu David Ricardo poolt, kui ta analüüsis erinevate riikide väljavaateid ja kasulikkust 
omavahelises kauplemises. 
 
4)Absoluutne eelis mingi kauba tootmisel on sellel riigil, mis on võimeline tootma 
nimetatud kaupa suuremas koguses. 
5)Suhteline eelis mingi kauba tootmisel on sellel riigil, mille alternatiivkulu on väiksem. 
 
 
NÕUDLUS  JA PAKKUMINE 
 
1.Turu olemus 
 
2. Nõudlusseadus  
 
3.Nõudlust mõjutavad tegurid 
 
4. Pakkumisseadus  
 
5.Pakkumist mõjutavad tegurid 
 
6.Nõudluse ja pakkumise tasakaal 
 
7. Tasakaaluhinna  ja –koguse muutumine 
 
8.Maksimum- ja  miinimumhind  
 
 
1.Turu olemus 
 
TURG  -  üldnimi,  kus   ostjad   ja  müüjad  suhtlevad  kaupade  ja  teenuste  vahetamise 
eesmärgil 
Turul kasutavad tarbijad oma raha kaupade ja teenuste  ostmiseks . Ostu-müügi protsessis 
konkureerivad nad teiste turul osalejatega. Nõudluse –pakkumise teooria annab vastused 
sellistele küsimustele, nagu miks teemandid ja kalliskivid on kallid, kuigi eluliselt ei ole 
 
8 
nad vajalikud, samal ajal vesi ja õhk on eluliselt asendamatud, aga on odavad. Miks on 
nii erinevad maa hinnad Tallinna kesklinnas ja teistes Eesti piirkondades jne. 
TURGU võib kõige üldisemalt jaotada hüviste ja tootmistegurite turuks. 
Turu analüüsimisel tuuakse välja antud turule iseloomulikud jooned, neid nimetatakse ka 
turustruktuuriks. 
TURU STRUKTUUR  -  olulised tunnusjooned:  
*turul   osalejate   arv  -    mõnel  turul  on  palju  ostjaid  ja  palju  müüjaid,  näiteks  täieliku 
konkurentsi turg, monopoli puhul on teoreetiliselt ainult üks  müüja - pakkuja . 
*kauba omadused - kaubad võivad olla homogeensed, sarnaste omadustega või erinevate 
omadustega ehk  diferentseeritud . 
*turule sisenemise ja lahkumise tingimused – mõningatele turgudele on suhteliselt kerge 
minna ja ka sealt  lahkumine  ei ole seotud väga suurte kuludega, teistel turgudel on aga 
vastupidi. 
*konkurentsi  vormid  –  turgudel on erinev  konkurents   tulenevalt  seal osalevate  firmade 
arvust ja toodetavast kaubast. 
 
TURUD  jaotatakse lähtudes konkurentsitüüpidest: 
1)Täieliku konkurentsi turg 
2)Mittetäieliku konkurentsi turg: 
*hüviste turg, sinna kuuluvad  monopol , monopolistlik konkurents ja  oligopol . 
*tootmistegurite turg, sinna kuuluvad monopolistlik konkurents,  monopson  ja oligopson. 
 
2.Nõudlusseadus 
 
Nõudlusseadus  –  väljendab  seost    kauba  hinna  ja  selle  nõutava  koguse  vahel,  mida 
tarbijad soovivad ja on suutelised ostma teatud ajaperioodil ( ceteris paribus). 
Nõudlusseaduse iseloomustamiseks kasutatakse järgmisi põhimõisteid: 
1)Nõutav kogus – on kauba või teenuse  naturaalne  hulk, mida tarbijad antud hinna juures 
soovivad  ja  suudavad  osta.  Graafiliselt  kujutades  on  see  kindel  punkt  nõudluskõveral. 
Liikumist  piki  nõudluskõverat    põhjustab  sellesama  kauba  hinna  muutus  kõikide  teiste 
tegurite samaks jäädes. 
2)Hind – väärtuse rahaline väljendus. 
3) Nõudlus  – “Demand” – inglise keeles “nõudlus” tähistatakse D – seos hinna ja koguse 
vahel,  mida  soovitakse  ja  suudetakse  osta  konkreetse  hinna  juures,  väljendatakse 
nõudlustabelina või graafiliselt nõudluskõverana. 
 
Hind langeb, nõutav kogus kasvab, miks? 
*piirkasulikkuse  langus  –  tarbijateooria  põhimõtetest  lähtudes  iga  täiendav  tarbitav 
kaubaühik   annab  juurde  vähem  kasulikkust  (rahulolu)  kui  eelnev,  tegemist  on   langeva  
piirkasulikkusega.  Järelikult  kui  kasulikkust  tuleb  vähem  juurde,  ollakse  nõus  selle 
täiendava kaubaühiku eest ka vähem maksma.  
* asendusefekt   –  nõudlusseaduse  eeldusena  rõhutati  “ceteris  paribuse”  nõuet.  Sellest 
tulenevalt  ei  tohi  teiste  kaupade  hinnad  muutuda.  Oletades  näiteks,  et  pirnide  hind  on 
tõusnud, aga teiste puuviljade hinnad mitte, on  pirnid  muutunud suhteliselt kallimaks ja 
ostjad soovivad pirne  asendada  teiste suhteliselt odavamate puuviljadega. Sellist ilmingut 
nimetatakse  hüvise  hinna  muutuse  asendusefektiks.  Oluline  on  see,  et  pirnide  hind 
muutus  suhteliselt   teistega   võrreldes,  kui  ka  teiste  puuviljade  hinnad  oleksid  muutunud 
samas suhtes, ei oleks olnud asendusefekti.  
 
9 
*sissetulekuefekt – selle efekti iseloomustamiseks oletame, et pirnide hind turul langes, 
aga  teiste  kaupade  hinnad  ei  muutunud.  Reaalne  sissetulek  kasvas  ja  tarbijad  üldjuhul 
suurendavad antud kauba tarbitavat kogust.  
Turunõudlus  on erinevate nõudluskõverate horisontaalne summa. 
 
3.Nõudlust mõjutavad tegurid 
 
Nõudlust  mõjutavad  tegurid  põhjustavad  nõudluse  suurenemist  või  vähenemist. 
Nõudluse  suurenedes  nihkub  terve   nõudluskõver   paremale,  nõudluse  vähenedes  aga 
vasakule. Tähtsamad nõudlust mõjutavad tegurid on järgmised: 
*tarbijate  sissetulek  –  tarbijate  sissetuleku  muutust  arvestades  tuleb  vaadata  tarbijate 
käitumise  erinevust  normaalhüviste  ja  inferioorsete  (väheväärtuslike)  hüviste  puhul. 
Normaalhüviste alla kuulub  enamik kaupadest  ja  sissetuleku  suurenedes  nende nõudlus 
kasvab.  Inferioorsed  on  tarbija  hinnangust  lähtudes  väheväärtuslikud  ja  sissetuleku 
suurenedes nende nõudlus väheneb, kuna nad asendatakse normaalhüvistega.  
*teiste hüviste hinnad – mingi kauba nõudlust võivad mõjutada teiste kaupade hindade 
muutused. Kaubad võivad olla üksteise suhtes asendus- ja  täiendkaubad  või üldsegi mitte 
seotud. Nii näiteks võivad asenduskaupadeks olla erinevad mahlad, joogid, teenused jne. 
Täiendkaupu  tarbitakse  koos,  näiteks  auto  ja  bensiin,  disketid  (printer)  ja  arvuti  jne. 
Täiendkauba  hinna  tõus  vähendab  antud  kauba  nõudlust  ja  täiendkauba  hinna  langus 
suurendab  antud  kauba  nõudlust.   Asenduskauba   hinna  tõus  suurendab  antud  kauba 
nõudlust ja asenduskauba hinna langus vähendab antud kauba nõudlust. 
*tarbijate  ootused  –  kauba  nõudlust  mõjutavad  ka  tarbijate  ootused  nende  tegurite 
suhtes, mis nõudlust mõjutavad.  
*tarbijate arv – tarbijate arv mõjutab turunõudlust ja seega tarbijate arvu kasv suurendab 
nõudlust ja vähenemine  surub  nõudluse alla.  
*tarbijate  maitse  ja   eelistused   –  eelistuste  ja  maitse  muutused  mõjutavad  tugevasti 
nõudlust ja sellele aitab tihti kaasa  reklaam . 
 
4.Pakkumisseadus 
 
Pakkumisseadus – väljendab seost kauba hinna ja pakutava koguse vahel, mida tootjad 
( pakkujad ) soovivad ja on suutelised müüma teatud ajaperioodil (ceteris paribus). Hinna 
ja koguse vahel on võrdeline seos. 
Pakkumisseadust iseloomustavad põhimõisted: 
1)Pakutav kogus on kauba või teenuse kogus, mida pakkujad soovivad ja on suutelised 
antud hinna juures müüma (pakkuma). 
2)Pakkumine  on  seos  hinna  ja  koguse  vahel,  mida  soovitakse  ja  ollakse  võimelised 
müüma  (pakkuma).  Pakkumist  väljendab  pakkumistabel  või  graafiliselt   pakkumiskõver  
S. 
Supply – inglise keeles “pakkumine” – S-tähistatakse. 
 
Pakkumiskõvera kuju põhjendused: 
*tootjad tahavad hüvist rohkem pakkuda kõrgema hinna korral; 
*tootjad on võimelised pakkuma rohkem kõrgema hinna korral (kasvava alternatiivkulu 
seadus). 
Turupakkumine – erinevate pakkumiskõverate horisontaalne summa. 
 
5.Pakkumist mõjutavad tegurid 
 
 
10 
PAKKUMIST  mõjutavad  tegurid  nihutavad  tervet  pakkumiskõverat  vasakule  või 
paremale. Tüüpilisemad on järgmised tegurid: 
*pakkujate  arv  –  pakkujate  kasv  suurendab  pakkumist  ja  pakkujate  vähenemine 
kahandab pakkumist; 
*tehnoloogia tase ja areng – tehnoloogia areng võimaldab pakkumist suurendada; 
*tootmistegurite(ressursside hinnad) – ressursside kallinemine vähendab pakkumist ja 
odavnemine suurendab pakkumist. 
*alternatiivsete  kaupade  hinnad  –  alternatiivsed  kaubad  on  tootjale  need,  mille 
tootmiseks kasutatakse samu ressursse. Tootjal on kasulikum pakkuda suurem kogus neid 
kaupu, mille hind on tõusnud. 
* maksud  ja  subsiidiumid  – maksude suurenemine toob kaasa pakkumise vähenemise ja 
subsiidiumide suurenemine toob kaasa pakkumise kasvu. 
*ootused  ja  lootused  tuleviku  hindade  suhtes  –  kui  tuleviku  suhtes  on  kõrged 
hinnaootused, vähendatakse pakkumist juba enne hindade tõusu. 
 
6.Nõudluse ja pakkumise tasakaal 
 
Kuna  turul  on  kaks  osapoolt,  siis  tekib  mingi  hinna  juures  nõudluse  ja  pakkumise 
tasakaal. 
Tasakaalu  tingimustes  nõutav  kogus  mingi  hinna  juures  võrdub  pakutava  kogusega 
(kõverate  lõikumiskoht)..  Alati  ei  ole  turul  valitsev  hind  tasakaaluhind,  sel  juhul  tekib 
turul ülejääk või puudujääk ehk defitsiit. Ülejääk ja puudujääk mõjutavad nii tarbijaid kui 
müüjaid. Müüjad on sunnitud hinda alandama ülejäägi tingimustes, liignõudluse puhul on 
olukord  vastupidine . 
 
7.Tasakaaluhinna ja –koguse muutumine 
 
Tasakaaluhinna ja –koguse muutused on  tavalised  turutingimustes. 
Muutused  tulenevad  kõverate  nihetest.  Nõudluskõvera  nihe  võib  toimuda  vasakule  või 
paremale,  pakkumise  samaks  jäädes,  tulemuseks  on  tasakaaluhinna  ja  –koguse 
muutumise suunas nõudlusega.  
Pakkumine  võib  samuti  muutuda  mõlemas  suunas  või  samaks  jääda,  tulemuseks  on 
tasakaalukoguse samasuunaline ja –hinna vastassuunaline muutmine. 
Keerukamad  on  olukorrad,  kus  mõlemad  muutuvad  kas  samasuunaliselt  või 
vastassuunaliselt. Niisugustes  olukordades  tuleb jälgida peale muutuse suuna ka muutuste 
ulatust. 
 
8.Maksimum- ja miinimumhind 
 
Mõnikord  toimub  turgudel  hindade  reguleerimine,  seega  kehtestatakse  teadlikult  hind, 
mis on erinev tasakaaluhinnast. 
Miinimumhind  on  tasakaaluhinnast  kõrgem  hind.  See  tekitab  kauba  ülejäägi,  sel  juhul 
tuleb  hinna  kehtestajal,  näiteks  valitsusel  sekkuda  ülejäägi  kõrvaldamisse  turult. 
Maksimumhind  on  tasakaaluhinnast  madalam  hind.  Sel  juhul  tekib  turul  tõenäoliselt 
kauba puudujääk. Üldiselt võib öelda, et kunstlikult kõrge või ka madal hind viib turud 
tasakaalust välja. 
 
 
11 
NÕUDLUSE JA PAKKUMISE  ELASTSUS  
 
1.Nõudluse hinnaelastsuse olemus 
 
2.Pakkumise  hinnaelastsus  
 
3.Teised elastsuse näitajad 
3.1.Nõudluse sissetulekuelastsus 
3.2.Nõudluse  ristelastsus  
 
1.Nõudluse hinnaelastsus 
 
ELASTSUS selgitab, kuidas reageerivad hinna muutustele nii tarbijad kui tootjad oma 
majandusliku käitumisega ehk majanduslike otsustega. 
Joonis selgitab kahe erineva nõudluskõvera abil, kuidas võrdne hinnamuutus põhjustab 
erineva kogusemuutuse. 
P 
 
7 
6 
5 
A 
4 
B 
3 
A’ 
B’ 
2 
1 
0 
0 
10 
20 
30 
40 
50 
60 
70 
80 
 
q 
 
 
Nõudluskõver D1 
p1 = 5   
q1 = 30 
Punktid A ja B 
P2 = 4   
q2 = 60 
 
 
 
 
 
 1   
 30 
 
 
Nõudluskõver D2 
p1 = 5   
q1 = 15 
Punktid A´ ja B´ 
P2 = 4   
q2 = 30 
 
 
 
 
 
p= 1   
= 15 
 
NÕUDLUSE HINNAELASTSUSE 
KOEFITSIENT arvutatakse järgmiselt:    
kauba x koguse muutus %-des 
ED = 
 
 
kauba x hinna muutus %-des 
Oma  olemuselt  on koefitsient negatiivne, sest hind ja kogus muutuvad nõudluse puhul 
vastassuunaliselt. Koefitsiendi analüüsimisel vaadatakse absoluutväärtust. 
 
 
12 
ELASTSUSE liigid : 
1. mitteelastne    
 
ED  1 
3.ühikelastne   
 
ED = 1 
4.täielikult elastne 
 
ED =   
5.täielikult mitteelastne 
ED = 0 
 
Praktikas (igapäevaelus) on koefitsiendi väärtus nulli ja ühe vahel või suurem kui üks. 
Null ja lõpmatus koefitsiendi väärtusena on üsna harva esinevad. 
p 
 
 
 
 
 
D2 
 
p1 
 
 
 
 
 
 
 
D1 
 
 
 
 
 
 
0 
 
 
q1 
 
 
 
 
q 
 
D1 – täielikult elastne, 
D2 – täielikult  mitteelastne. 
 
Elastsuskoefitsiendi  arvutamiseks  kasutatakse  punkti  elastsuse  ja   keskpunkti   ehk 
kaareelastsuse valemit. 
ED väärtus sõltub sellest, kas liigutakse nõudluskõvera peal punktist A punkti B või 
vastupidi. 
Keskpunkti valemi puhul leitakse protsent aritmeetilisest keskmisest  hinnast  ja 
aritmeetilisest keskmisest kogusest. 
 
 
q1 – q2   
 
  
p1 – p2 
ED =    
 
 
 
: 
 
 
 
= 
  
 
(q1 + q2) /2 
 
 
(p1 + p2) /2 
 
 
q(p1 + p2) 
= 
 
  p(q1 + q2) 
 
NÕUDLUSE HINNAELASTSUS ei ole muutumatu suurus. Tähtsamad mõjutavad 
tegurid on järgmised: 
*sarnaste asenduskaupade olemasolu, kui on  asenduskaubad  – on elastsem nõudlus; 
*hädavajalik või luksusese – luksusesemetel elastsem nõudlus; 
*tarbija  sissetuleku  osakaal,  mis  kaubale  kulutatakse  –   kaupadel ,  mille  osakaal 
sissetulekust  on suurem, on ka nõudluse elastsus suurem; 
*otsuse langetamise ajaperioodi pikkus – otsustamise ajaperioodi pikenedes on elastsus 
suurem. 
 
2.Pakkumise hinnaelastsus 
 
Pakkumise  hinnaelastsuse  puhul  analüüsitakse,  kuidas  reageerivad  hinnamuutustele 
pakkujad  oma  majandusliku  käitumisega.  Olukorra  iseloomustamiseks  kasutatakse 
pakkumise  hinnaelastsuse  koefitsienti.  Pakkumise  puhul  muutuvad  hind  ja  kogus 
ühesuunaliselt ja seetõttu on pakkumise hinnaelastsuse koefitsiendi väärtus positiivne. 
 
13 
Koefitsient  = Kauba koguse muutus %-des / kauba hinna muutus %-des 
Koefitsiendi  arvutamiseks  võib  kasutada  analoogselt  nõudluse  hinnaelastsuse 
koefitsiendiga keskpunkti (kaareelastsuse) valemit või punktielastsuse valemit. 
 
Pakkumise hinnaelastsus on muutuv suurus ja põhilised pakkumise hinnaelastsuse 
mõjurid  on järgmised: 
*hinna muutumisega kohanemise aeg, mida pikem aeg, seda elastsem; 
*toote keerukus, keerukamatel toodetel on vähem elastsem; 
*tootmise kulustruktuur, oleneb sellest , kas on võimalik kiiresti juurde saada erinevaid 
materjale ja komponente; 
*turukonkurentsi iseärasused; 
*erasektoris toodetav või valitsuse(riigi) poolt pakutav avalik kaup, tavaliselt on 
erasektoris toodetu elastsem. 
 
3.Teised elastsuse näitajad 
 
3.1.Nõudluse sissetuleku elastsus 
 
koefitsient =  kaubakoguse muutus %-des  /  sissetuleku muutus %-des 
 
 
+ * normaalkaubad, väärtus positiivne 
-  * inferioorsed kaubad, väärtus negatiivne 
 
3.2.Nõudluse ristelastsus 
koefitsient = kauba A koguse muutus %-des  /  kauba B hinna muutus %-des 
 
+ * asenduskaubad, väärtus positiivne 
-  * täiendkaubad, väärtus negatiivne 
 
4.Nõudluse hinnaelastsuse ja  kogutulu  seos 
 
Nõudluse  hinnaelastsus   huvitab   tootjaid  sellepärast,  et  selle  põhjal  nad  saavad  välja 
selgitada, kuidas muutub nende kogutulu, kuna tarbijate  kogukulu  on tootjatele kogutulu. 
Kogutulu  TR  =  p  x  q,  ehk  hinna  ja  koguse  korrutis.  Vastavalt   nõudlusseadusele   hinna 
langedes nõutav kogus kasvab. Kui tarbijad on tundlikud hinnalanguse suhtes, siis hinna 
muutuse  %  1  ja 
mitteelastseks alumiseks osaks, kus E  Id ületootmine, tootmist vähendada. 
 
I  Y  vähenevad 
300 
250 
50 
60 
310 
 
 
E>Y  vähenevad 
350 
290 
60 
60 
350 
 
 
E=Y  konstantsed 
 
AVALIKU SEKTORI DEFINITSIOON JA TEGEVUS 
 
1.Avaliku sektori üldolemus ja ülesanded 
2.Avalikud ja erahüvised 
3.Avalike hüviste mittevälistatavus ja mitterivaalsus 
4.Avalik sektor ja turg kui teineteise täiendajad 
5.Valik kui protsess ja valitsuse ebaõnnestumise põhjused 
 
24 
 
1.Avaliku sektori üldolemus ja ülesanded 
 
Avaliku sektori vajadusele ühiskonnas antakse erinevaid hinnanguid. Siirdeühiskondades 
on  tendents  riigi osa vähenemisele ja selle asendamisele iseregulatsiooniga, mis toimub 
turgude  vahendusel.  Samas  toimub  SKP(sisemajanduse   koguprodukti )  ümberjaotus 
arenenud riikides suuremas ulatuses kui arengumaades. 
 
Avalik  sektor(public   sector )-  majanduse  osa,  mis  on  sõltuv  ülekannetest  ja  seotud 
valitsuse  rahaülekannetega.  Valitsus  saab  enamuse  tuludest  maksulaekumistest.  Ise 
mõjutab ta majandust mitmesuguste investeeringute ja teenuste ning kaupade ostudega. 
Valitsusel  on  ka  majanduse  kontrollifunktsioon,  mida  ta  saab  läbi  viia  raha-  ja 
fiskaalpoliitikat  kasutades. 
 
Avaliku sektori 3  tasandit : 
1)  institutsionaalne –selles tähenduses vaadatakse riigi- ja munitsipaalasutusi, -fonde ja 
–ettevõtteid 
(Riigikogu, 
vallavolikogud, 
ministeeriumid, 
vallavalitsused, 
seadusandlikku,  kohtu-  ja  täitevvõimu  teostavad   institutsioonid ,  riigilekuuluvad 
fondid ja riigiettevõtted). 
 
2) avalik majanduslik –vaadatakse piiratud ressursside kasutamist. 
 
3) avaliku sektori rahandus –kajastab rahaliste ressursside saamist maksude kogumise, 
erastamise ka muude tulude kaudu ja kulutamist investeeringutena, toetustena jne. 
 
Riigi rahandus(public finance) –on suunatud maksude ja riigi rahavoo juhtimisele. 
 
Avalik  haldus(public  administration)  –riigi  tegevuse  korraldamine,  selle 
institutsionaalne aspekt. 
 
Avaliku sektori ökonoomika(public economics) –kui aine uurib avaliku sektori kulude, 
maksustamise  ja  majanduses  osalejate  ehk  majandusagentide  (kodumajapidamiste, 
firmade ehk ettevõtete ja valitsuse) vahelisi suhteid.  
 
Heaoluökonoomika (welfare  economics)  –on   majandusteooria   haru,  mis  uurib  seda, 
kuidas majandustegevus peaks olema organiseeritud, et ühiskonnas oleks suurim kogus 
mitmesuguseid  hüvesid(kaupu  ja  teenuseid),  ning  et  need  oleksid  jaotatud  võimalikult 
õiglaselt  inimeste  vahel.  Püüab  ühendada  majanduslikku   efektiivsust   ja  sotsiaalset 
õiglust. 
 
Segamajandus  –tänapäeval  eksisteeriv  vaba  turumajandus,  mida  valitsus  teatud 
määral  reguleerib  majandusliku  stabiilsuse  saavutamiseks  ja  turutõrgete 
tagajärgede pehmendamiseks. Segamajanduses on elemente tava-, plaani- ja puhtast 
turumajandusest . 
 
Mõiste “avalik” tähendused –Võib lisaks valitsuse tegevusele avalikuks nimetada iga 
majanduslikku tegevust, millega kaasatakse avalikkust ehk elanikkonda. Ettevõtet 
nimetatakse avalikuks kui tema aktsiad on börsile  viidud , sest siis on juba seaduste 
kaudu nõutud  mitmesugust  informatsiooni ettevõtte kohta. Avalikuks ettevõtteks on 
 
25 
ka  mitmesugused  investeerimisfondid,  nende  tegevusele  on  kehtestatud 
seadusandlusega väga erinevaid nõudeid. 
 
Avaliku  sektori  ja  valitsuse  suhe  –mõistet  valitsus  kasutatakse  kitsamas  ja  laiemas 
tähenduses. Kitsamas tähenduses moodustab valitsuse kesk- ja kohalik täitevvõim, 
see on ka avalik sektor kitsas mõistes. Laiemas tähenduses on avaliku sektori all ka 
need  asutused  ja   organisatsioonid ,  kelle  tegevuse  rahastamiseks  ei  kasutata 
maksutulu  ja  seega  ei  finantseerita  neid  riigieelarvest  ega  kohalike  omavalitsuste 
eelarvetest.  Näiteks  on  need  kasumit  mittetaotlevad  organisatsioonid 
(mittetulundusühingud),  riigi-  ja  munitsipaalettevõtted,  riigi   keskpank ,  kelle 
ülesandeks on  rahapoliitika  kujundamine. 
 
Avaliku  sektori  suuruse   määramiseks   lähtutakse  tema  funktsioonidest,  need  on 
järgmised: 
  riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine, 
  seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine, 
  riigikaitse, 
  avaliku korra tagamine, 
  riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine, 
  riigi kodanikkonna määratlemine. 
 
Teise suure rühma moodustavad funktsioonid, mis on vajalikud suuremate inimrühmade 
või ühiskonna kui terviku seisukohast: 
1)   keskkonnakaitse , 
2)  demograafilise olukorra mõjutamine, 
3)  tervishoiuteenused, 
4)  haridusteenused, 
5)  sotsiaalse  kaitse  võrk:  pensionisüsteem,   garantiid   seoses  töötuse  ja 
õnnetusjuhtumitega. 
Paternalism   –tähendab  isalikkust,  valitsus  teab    inimestest  paremini,  mis  on  neile 
kasulik  ja  seega  peab  sekkuma  mitmesuguste  kohustuste  kehtestamisega.  Näiteks 
kohustuslik algharidus . 
 
2.Avalikud ja erahüvised 
 
Eristatakse puhtaid ja mittepuhtaid avalikke hüviseid.  
Puhasteks  avalikeks  hüvisteks  on:  riigikaitse,   seadusandlus ,  kodanikkonna 
määratlemine,  avaliku  korra  kaitse,  rahvusvahelised  esindused,  teatud  strateegiline 
kommunikatsioon.  Nende  teenuste  osutamiseks  ei  ole  alternatiivset  mehhanismi, 
kulutused  kaetakse  riigieelarvest.  Nende  teenuste  osutamist  nimetatakse  ka 
minimaalriigi  ülesandeks,  sellist  riiki  nimet.  tihti  “öövahi  riigiks”.  Minimaalriigi 
kontseptsiooni   puhul  on  võimatu  kasutada  turumehhanismi  ja  riik  kasutab  vastavate 
tulude saamiseks sunnimehhanismi (maksud).  
 
Mittepuhtad  avalikud  kaubad  ja  teenused  on   tervishoid ,  haridus,  kultuur, 
keskkonnakaitse.  Riik  peaks  olema  nendes  valdkondades  toetava   iseloomuga ,  aga 
erasektor  peab samuti vahendeid  eraldama .  
 
Erasektoris  tegutseva  majandusagendi eesmärgiks on toodetud kaup turul maha müüa ja 
saadud  raha  kasutada  uute  kaupade  tootmiseks  ja  saada  kasumit  -  aluseks  on  kasum. 
 
26 
Tarbida  saavad  ainult  need,  kes  on  maksnud  kauba  eest,  teiste  puhul  on  tarbimine 
välistatud. Avaliku sektori vajadus  -  kuna turumehhanism ei rakendu. 
Turumehhanism ei ole teatud olukordades efektiivne, kuna ei ole tegemist täieliku 
konkurentsi turgudega. Tavaliselt tuuakse välja 6 sellist olukorda. Neid nimetatakse 
turutõrgeteks ja nende olemasolu tõttu reaalses majanduselus peabki valitsus 
sekkuma ja tegutsema. Turutõrked on järgmised: 1.konkurentstõrked; 2. välismõjud ; 
3.puudulikud turud; 4.infotõrked; 5.avalikud kaubad: 6. tööpuudus , inflatsioon ja 
tasakaalutus. 
 
3.Avalike hüviste mittevälistatavus ja mitterivaalsus 
 
Nagu märgitud, erafirmad on huvitatud kasumit andvate kaupade  tootmisest . Ühiskonnale 
vajalike kaupade tootmise, mida erasektor ei soovi toota või ei tooda piisavalt, peab riik 
endale võtma. Neid kaupu nimetatakse ühiskondlikeks ehk avalikeks kaupadeks.  
 
Puhastel  avalikel  kaupadel  on  2  omadust,  mis  teevad  nende  tootmise  erafirmale 
mittekasulikuks: 
1)  mittevälistatavus.  Kui  kaup  on  toodetud,  ja  keegi  seda  juba  tarbib,  ei  saa  (on 
praktiliselt  võimatu)  keelata  tarbimist  ka  teistel  tarbijatel.  Tarbija  ei  ole  tegelikult 
tasunud selle kauba eest, ta ei ole võib-olla maksnud oma riigimakse, ei ole võimalik 
eristada Näiteks riigikaitse,  tänavavalgustus , majaka tuli laevadele. Selle tulemusena 
tekib katkestatud ressursi(raha)  voog , ei saa  loota  turumehhanismile: pakkujad ei ole 
kauba pakkumisest huvitatud.  
 
2)  mitterivaalsus ehk  konkurentsitus . 
Erakaubad on  rivaalid , sest tarbijad konkureerivad ühe ja sama kauba pärast omavahel, 
kui üks saab, siis teine jääb ilma. Avaliku kauba puhul, kui kaup on toodetud, ühe tarbija 
lisandumine  ei  too  kaasa  teiste  tarbijate  kasulikkuse  vähenemist.  Tuleb  sisse  piirkulu 
mõiste(  MC)  kasutamine,  see  on  kogukulu  juurdekasv  täiendava  tarbija  lisandumisel. 
Avaliku kauba puhul MC = 0, erakaubal MC ei ole null. 
Nendest   kahest  omadusest  tuleneb  järeldus:  ei  ole  mõtet  puhaste  avalike  kaupade 
tarbijate arvu piirata ja normeerida. 
 
Puhtaid avalikke kaupu on suhteliselt vähe. Paljudel kaupadel on rahuldatud 1 eeltoodud 
omadustest.   Arstiabi   ja  haridus  pole  puhtad  avalikud  kaubad,  neid  ei  saa  tarbida 
konkurentsitult ja lisanduvat tarbijat on kerge välja lülitada. Erakaupu võib toota avalikus 
sektoris  ja  avalikke  kaupu  erasektoris.  “Tasuta   kaasasõitja ”  –  indiviid,  keda  on  väga 
raske takistada avaliku kauba tarbimisest, aga samal ajal ei soovi ta kauba eest maksta.  
Erakaubad on välistatavad ja rivaalid. 
 
4.Välismõjud ja valitsuse käitumine 
 
Välismõju   –  tulu  või  kulu,  mis  saab  osaks   indiviidile   või   firmale   ja  mida  ei  soovi 
tunnistada  selle   tekitajad .  Välismõjud  võib  jaotada  välistuludeks  ehk   positiivseks  
välismõjuks ja kuludeks ehk negatiivseteks välismõjudeks. 
 
Positiivse  välismõju  näiteks  võiks  tuua  silla  ehitamise  üle  jõe,  mis  vähendab 
ümbersõitusid, kasu saavad autojuhid ja elanikud või heakorrastatud ümbruse, mis loob 
hea meeleolu ja toob juurde turiste, suurendades kaupluse käivet.  
 
 
27 
Negatiivsete  välismõjudena  tuuakse  tavaliselt  esile  keskkonna  saastatust  mõne  firma 
poolt. Kulutused tuleb kanda elanikel(haigused) või ühiskonnal  tervikuna .  
Välistulud  ja-  kulud  ei  kajastu  hinnamehhanismis,  nad  ei  kajastu  raha  liikumises. 
Ühiskonnas  tervikuna  on  olulised  kõik  sotsiaalsed  kulud  ja  tulud,  mis  sisaldavad  nii 
sisetulusid  ja  sisekulusid  kui  välistulusid  ja  väliskulusid.  Tootja  (firma)  sisekulu  on 
kulutused  tootmistegurite  muretsemiseks,  sellele  tuleks  juurde  liita  tema  poolt  teistele 
tekitatud kahju. 
 
Valitsused  reageerivad  mitmeti.  Negatiivsete  puhul  püüavad  reguleerida  tegevust, 
kehtestatakse normatiivid ja trahvid ületamise eest ja positiivsete puhul kasutatakse 
preemiaid, subsiidiume. 
 
Coase`i  teoreemi  kohaselt  on  välismõjude  probleemi  võimalik  majandusagentidele 
sobivalt lahendada, kui majanduses on: 
1)  omandiõigused selgelt määratletud, 
2)  asjassepuutuvate majandussubjektide arv ei ole suur, 
3)  individuaalsete kokkulepete sõlmimiseks tehtavad kulutused pole liiga suured.  
 
5.Avalik sektor ja turg kui teineteise täiendajad 
 
Toome näitena mingi kalli ja hinnalise toote valmistamise( hotell, kino, laev) erasektori 
poolt.  Selline  toode  on  tegelikult  juba  enne  ära  müüdud,  kui  teda  tootma  hakatakse. 
Lepingutega  on  vaja  tagada  osapoolte  õigused  ja  kohustused,  võivad  olla  mitme  riigi 
seadused,  kui  on  rahvusvahelised  lepingud.  Vajalikud  on  parlamendid,  maksuasutused 
jne. Selleks on vaja avalikku sektorit. Pikal perioodil turul tegutsemiseks on samuti vaja 
avalikku sektorit.  
Majanduslikud  analüüsid  näitavad, et avalik sektor on kallis, heaoluühiskond on kallis 
ja  valitsusasutuste  kulud  arenenud  riikides  on  suuremad  kui  vähem  arenenud 
riikides.(majandusarenguga kaasneb avaliku sektori kulude kasv) 
 
6.Valik kui protsess ja valitsuse ebaõnnestumise põhjused 
 
Ütlus  “ valitseda   tähendab  valida”  on  otsuste  ja  vastasmõjude  ahel,  mis  koondub 
valikuprotsessideks.  Vastavad  otsused  teeb  ühiskond  mitte  sellepärast,  et  poliitikud  ja 
juhid  just  rahava  huvides  tegutseksid,  vaid  sellepärast,  et  nende  valikute  tulemused 
panevad paika teatud sotsiaalse korra ja mitte teise. 
 
Mis on poliitilise valiku protsess halduspoliitikas?  
Toome näiteks mõningad sotsiaalsed valikud, mis on tehtud viimase saja aasta jooksul? 
  Haridus. Ühiskonna heategevusest lähtuv kooliõpetus, mida said kasutada suhteliselt 
vähesed lapsed ainult mõne aasta jooksul, on tänaseks muutunud kõigi perekondade 
laste õiguseks koolis käia kuni täiskasvanuks saamiseni. 
    Tervishoid.  Kunagi  oli  vähe  tegemist  riiklike  huvidega.  Tänapäeval  on  peaaegu 
kõigis  maades  tõusnud   halduspoliitika    tasemele .  Valitsused  tegelevad  tervishoiu 
üldise finantseerimisega. 
    Linnade kujundus ja  eluase . See on alati olnud mõjutatud turujõudude poolt. Varem 
vaadati  kui  majandusliku  tegevuse  tulemust,  nüüd  planeeritakse  ja  sekkutakse 
valitsuse tasandil.  
 
28 
    Keskkond. On jõutud arusaamisele, et keskkond ei ole mitte ainult loodus, vaid ta on 
piiratud  tagavara , mida tuleb kaitsta kollektiivsete otsustega. 
    Ühiskondadena  oleme  otsustanud,  kui  suur  osa  sissetulekust  võetakse  ära 
maksudena, mõningad sissetuleku liigid maksustatakse erinevalt teistest, osa inimesi 
saab toetusi. 
 
Protsess – on toimunud pidev areng ja nii on jõutud üksikindiviidi huvidelt ja tasandilt 
halduspoliitiliste valikuteni kogu ühiskonna tasandil.  
Protsessid,  mida  mõeldakse  haldamispoliitika  all,  väljendavad  haldamise 
(administreerimise)  ja  poliitika  vahelisi  seoseid.  Halduspoliitika  on  valijate  eelkõige 
organiseerunud  valijate  tahte   elluviimine   selle  tahte  kujunemine/kujundamine  kuulub 
poliitika valdkonda ja ei see ole antud aine uurimisala. 
 
Saksa  keiser  Wilhelm  I  algatas  1881.a.  esimese  rahvusliku  sotsiaalkindlustuse 
programmi. On toimunud halduspoliitika ala pidev laienemine. Eelmist sajandit nimetati 
heaoluriigi  sajandiks    -    sotsiaalprogrammid,  sissetulekute  kindlustamine,  rahvuslikud 
erinevused on olemas, need liikumised on arenenud riikide pikaajalised. 
 
Valitsuse ebaõnnestumise põhjused. 
Tähtsamate  valitsusprogrammide  ajendiks  arenenud  riikides  on  olnud  turutõrked. 
Tähendab, et teatud tingimustes turg ei ole täitnud inimeste vajadusi kaupade ja teenuste 
pakkumisel  ning  olukorra  parandamiseks  on  valitsus  sunnitud  sekkuma. 
Valitsusprogrammide vajakajäämised panid teadlasi  uurima  ebaõnnestumise põhjuseid. 
 
Valitsuse  süstemaatilisel  suutmatusel  oma  väljakuulutatud  eesmärke  saavutada  on  4 
peamist põhjust: 
1)  piiratud informatsioon, 
2)  piiratud kontroll eraturu reaktsioonide üle, 
3)  piiratud kontroll bürokraatia üle, 
4)  poliitilistest protsessidest tulenevad kitsendused. 
 
FISKAALPOLIITIKA  JA EELARVE 
 
Põhimõisted: 
eelarve,  tulud  ja  kulud,  defitsiit,   riigivõlg ,  tasakaalustatud  eelarve  ja        
 tsükliliselt tasakaalustatud eelarve, fiskaalpoliitika.  
 
Eelarve on iga riigi seisukohalt väga oluline dokument, mis arutatakse läbi ja võetakse 
vastu riigi  seadusandliku kogu poolt  (meil Riigikogu).  Eelarve koosneb kahest poolest: 
tulud ja kulud (need on avaliku sektori tulud ja kulud). Tulud saadakse maksulaekumiste 
tulemustena, muutused maksupoliitikas mõjutavad oluliselt eelarve tulusid ja loomulikult 
kulutusi.  Kui  tulud  =  kulud,  on  eelarve  tasakaalus.    Kui  tulud   kulud, on eelarve ülejäägiga.  Kui riigis on 
eelarve defitsiit, peab valitsus leidma võimalusi kulutuste rahastamiseks. Selleks on kolm 
põhilist  võimalust:  
  emiteerida ehk trükkida raha juurde 
  maksustada täiendavalt riigi kodanikke või tootjaid 
  laenata raha 
 
29 
 
Raha on võimalik laenata kas välismaalt või oma riigi kodanikelt, seega võib riigi  laen  
( võlg )  olla  sisemine  või  väline.  Kui  võlg  oli  võetud  kodumaistelt  rahaturgudelt  jäävad 
laenuintressid  omale maale, aga kui see oli võetud välismaalt, siis lähevad  intressid  riigist 
välja.  Seega  toimub  raha   väljavool   riigist.  Üldiselt  ei  ole  riigivõlg  selline  probleem, 
millega hakkama ei saada.  Teatava  suurusega riigivõlg on talutav. Oluline on see, milleks 
on võlga võetud, kui seda võeti investeeringute tegemiseks tootmisse, on põhjust loota, et 
toimub  SKT  kasv.  Kui  laen  võeti  jooksvaks   tarbimiseks   ( palgad   ja   sotsiaalabi ),  on 
olukord teistsugune. Eesti Vabariigis võetakse vastu  igal aastal tasakaalustatud eelarve, 
s.t tulud = kulud. 
 
Kui aasta jooksul maksulaekumised kujunevad  suuremaks  prognoosituist, võetakse vastu 
lisaeelarve . Osa  majandusteadlasi  on arvamusel, et eelarve ei peagi olema tasakaalus igal 
aastal.  Nende  arvates  on   küllaldane ,  et  eelarve  oleks  tasakaalus   majandustsükli  
jooksul.  Kui  majandus  on  tõusufaasis,  on  eelarve  ülejääk,  mida  kasutatakse  kulude 
finantseerimiseks, kui on  madalseis  ja  tegelikud  tulud on väiksemad kui kulud. 
 
Kui valitsus  muudab  maksusid  või kulutusi selleks, et mõjutada töötust ja inflatsiooni, 
nimetatakse vastavaid muudatusi fiskaalpoliitikaks. Tuleneb ladinakeelsest sõnast fiscus, 
mis tähendab riigikassat.   
Fiskaalpoliitika  võib  olla   automaatne   või  situatsioonikohane  ehk   suvaline . 
Automaatsed  stabilisaatorid  on  fiskaalpoliitika  vahendid,  mis  on  majanduses  endas 
olemas.Nende  tõttu  hakkavad  avaliku  sektori  kulutused  iseenesest   muutuma   kui 
muutuvad  kogutulu  või  töötus.  Üks  oluline  automaatne   stabilisaator   on   tulumaks . 
Automaatsed  stabilisaatorid  omavad  pidurdavat  jõudu,  aga  nad  ei  kõrvalda 
majanduslikku langust ega tõusu. Situatsioonikohane ehk suvaline fiskaalpoliitika vajab 
valitsuse erilisi otsuseid või tegevusi. Põhiliselt kasutatakse maksusid ja avaliku sektori 
kulutusi. Kui soovitakse majandust laiendada, suurendatakse avaliku sektori kulutusi või 
vähendatakse  maksusid,  sellist  poliitikat  nimetatakse  ekspansiivseks.  Vastupidise 
eesmärgiga fiskaalpoliitikat nimetatakse kitsendavaks. 
 
 
RAHA OLEMUS JA PANGANDUS 
 
Põhimõisted: 
barterkaubandus, raha, rahafunktsioonid, raha kitsamas ja laiemas 
      tähenduses, raha mõõdud,  likviidsus , raha pakkumine ja nõudlus,      
      panga funktsioonid, kohustuslik reservimäär, raha loomine, raha-        
      poliitika. 
 
Barterkaubanduse  puhul   vahetatakse   omavahel  kaupu  ja  teenuseid  ilma  raha 
kasutamata. Raha on üldtunnustatud makse- ja  vahetusvahend . Raha iseloomustamiseks 
kasutatakse 
tema 
funktsioone. 
Need 
on 
järgmised: 
    vahetusvahend -  see teeb võimalikuks kaupu ja teenuseid vahetada ilma 
partertehinguteta. 
    maksevahend – toimub maksmine pangaülekannetega, on ajaline vahe kui kaup läheb 
müüjalt ostjale ja ostja saab selle eest raha vastu.  
 
 
30 
   väärtusmõõt  – raha abil hinnatakse kaupade ja teenuste väärtust, teeb teenused ja 
kaubad omavahel võrreldavaks.  
    akumulatsioonivahend  –  rikkus  on  paigutatud  rahasse.  On  raskendatud  kui 
inflatsioonimäär  on kõrge, siis raha kaotab väärtust ja rikkus väheneb. 
 
Rahapakkumine  on kogu ringluses olev raha, mida majandusagendid saavad kasutada 
oma tegevuses. Tänapäeval on piir raha ja mõnel teisel kujul hoitava vara vahel  ebaselge . 
Enamasti on erinevus selles, et muid  varasid  ei saa kasutada vahetus- ja maksevahendina, 
seega  on  raha  laiemas  tähenduses      -              kõik  meid  ümbritsevad  materiaalsed   varad . 
Kasutatakse  kolme  rahamõõtu  ehk  agregaati,  mis  erinevad  üksteisest  likviidsuse 
poolest.  Kõige  likviidsem  on   sularaha ,  vähem  likviidsed  on  aktsiad  ja  kõige  vähem 
likviidne   on  kinnisvara.  Kõike  on  võimalik  teha  sularahaks,  aga  see  on  seotud  aja-  ja 
rahakuludega, mida nimetatakse tegurikuluks.  
 
Rahamõõdud on erinevates riikides erinevad, tähistatakse  M1, M2, M3, kusjuures M1 
on kõige likviidsem ja M3 kõige vähem likviidne.  
M1 = sularaha + nõudehoiused 
M2 = M1 + säästuhoiused 
M3 = M2 + tähtajalised hoiused +  väärtpaberid  
 
Rahanõudlus on majandusagentide nõudlus raha järele, mida nad soovivad hoida enda 
käes. 
Võib 
tuua 
välja 
kolm 
nõudluse 
motiivi: 
    äritehingute nõudlus – raha vajatakse igapäevasteks tehinguteks 
  ettevaatusnõudlus  -    raha  soovitakse  hoida  hädaolukordadeks  või  soodsa  ostu 
tegemiseks 
  spekulatiivne nõudlus – inimesed hoiavad raha kartes väärtpaberite hinna langust 
 
 
Raha  nõutav  kogus  sõltub  otseselt  tulutasemest,  hinnatasemest  ja  pöördvõrdeliselt 
intressimäärast.  
 
Igas  riigis  on  üks  keskpank  ja  teatud  arv  kommertspankasid.   Kommertspank   on 
eraisikute  ja  ettevõtete   pank .  Tema  tegutsemise  eesmärk  on  kasumi  saamine. 
Kommertspank  võtab  vastu  hoiuseid  ja  annab  välja  laenusid.  Keskpanka  nimetatakse 
pankade pangaks.  Tema põhiülesanded on:  rahapoliitika elluviimine,  kommertspankade  
juhtimine  ja  nende  deposiitide  hoidmine,   valuuta   pakkumine  majandusele.  Keskpank 
määrab  kommertspankadele  kohustusliku  reservimäära  ehk  reservisuhte.  See 
tähendab,  et   pangad   peavad  osa  oma  hoiustest  hoidma  sularahana  või  deposiitidena 
keskpangas.  Kohustusliuku  reservimäära  suurus  määratakse  protsentides  deposiitidest. 
Eestis  peab  11%  deposiitidest  säilitatama  reservina.  Sellega  suurendatakse  hoiustajate 
usaldust pangasüsteemi suhtes.  
 
Rahaloomine  kommertspankade  poolt  seisneb  selles,  et  kui  näiteks  pannakse 
kommertspanka  deposiitarvele  1000  krooni,  peab  pank  osa  raha  jätma  kohustuslikku 
reservi , oletame et kohustusliku  reservi määr on 10%, siis on kohustusliku reservi suurus 
0,1 x 1000 = 100 .   Ülejäänud raha 1000 - 100 = 900  võib pank uuesti välja laenata. Kui 
 
31 
pank  laenab  raha  välja  900  krooni,  siis  ideaalsel  juhul  oletatakse,  et  klient  paneb  raha 
uuesti deposiitarvele, sealt võetakse 10% kohustuslik reserv 900x0,1 = 90 
ja ülejäänud 900 – 90 = 810 võib pank uuesti välja laenata. Nii kordub see kuni on loodud 
raha 
 
                                                                                                                           
              1                                                              1 
 
x algsumma  = 
x 1000 =  10 000 kr 
 
 
kohustuslik reservimäär                                              0,1 
 
 
 
 
Tegelikkuses  toimub  leke  pangasüsteemist  ja  nii  suurt  rahaloomist  ei  toimu  (inimesed 
võtavad osa raha sularahana välja pangast).  
 
Rahapoliitika  on  poliitika,  mis  mõjutab  majandust  rahapakkumise  ja  laenude 
kättesaadavuse  kaudu.  Rahapoliitikat  viib  ellu  keskpank  vahenditega,  mis  reguleerivad 
rahapakkumist. Vastavateks vahenditeks on :  diskontomäär , kohustusliku reservi nõue, 
avaturuoperatsioonid. 
 
Diskontomäär on  intressimäär , millega keskpank laenab kommertspankadele raha. Kui 
diskontomäära tõstetakse, väheneb raha pakkumine (ja vastupidi).  
 
Kohustusliku reservimäära alandamine suurendab raha pakkumist (ja vastupidi).  
 
Avaturuoperatsioonid tähendavad, et keskpank ostab või müüb varasid ja  väärtpabereid  
avatud  turgudel.  Kui  keskpank  müüb  varasid,  väheneb  rahapakkumine,  kui  ostab  siis 
suureneb rahapakkumine majanduses. 
 
ÄRITSÜKKEL JA TÖÖTUS 
 
1.Äritsükli olemus ja põhjused 
 
Majandusteadlased  on  seisukohal,  et  majandus  jõuab  tasakaaluseisundisse,  küsimuseks 
on, kas saabuv tasakaal asub potentsiaalse tootmismahu lähedal( täishõive tasakaal) või 
allpool seda taset(tasakaal koos tööpuudusega). Erinevad majandusteadlaste koolkonnad 
ei  ole  üksmeelel  ka  selles  suhtes,  kas   tasakaaluseisund   saabub  lühiajaliste  kõikumiste 
tagajärjel või nõuab pikemat ajaperioodi. 
Potentsiaalseks  tootmismahuks  (SKP)  on  SKP  tase,  mis  on  võimalik  saavutada,  kui 
kõik tootmistegurid: maa, töö ja  kapital   -  oleksid efektiivselt rakendatud. Kõik andmed 
selle  arvutamiseks  ei  ole  reaalselt  kättesaadavad  ja  seetõttu  arvutatakse  väärtus 
ligikaudselt. Kuna toimub pidev reaalse tootmismahu kõikumine, iseloomustatakse seda 
olukorda  äritsükli  (majandustsükli,  konjunktuuri  kõikumine)  kaudu.  Äritsükkel  on 
tegeliku SKP (RKP) perioodiline kõikumine potentsiaalse SKP suhtes: lähenemine sellele 
ja kaugenemine sellest. Äritsükli puhul toimub toodangu üheaegne kasv või vähenemine 
mitmes sektoris, mis avaldab mõju kogu SKP tasemele. Äritsüklil eristatakse erinevaid 
faase:  tõusu  ja   langusfaas   ning  kõige  suurem  SKP  kogus   saavutatakse   tipus  ja  kõige 
halvemas olukorras ollakse alangus (põhjas, madalseisus). Tsüklite puhul on oluline, kas 
langusfaas on pikaajaline ja sügava amplituudiga või mitte. Pikaajalist ja sügavat langust 
nimetatakse   depressiooniks ,  on  tegemist  kõrge  töötuse,  suure  SKP  langusega, 
investeeritakse  vähe  ja  pankrotistub  palju  ettevõtteid.  Retsessioon  on  pehmema 
iseloomuga langusperiood, kus on olemas samad tunnused kui depressioonil.  
 
Majandustsükli tekkepõhjused jaotatakse kaheks: 
 
32 
1)Sisemised-  asuvad  majandussüsteemi  enda  sees,  seega  a)Esikohal  on   investeeringud , 
neid  loetakse  majanduse  kuluelementidest  kõige  ebastabiilsemateks,  nendest  veel 
investeeringud  kaubavarudesse  ja  elamuehitusse.  Investeeringud  suurendavad  hõivet  ja 
tulu.  b)Oluline  on  rahapakkumine,  suurem  rahapakkumine  toob  kaasa   rahvatulu  
suurenemise.  c)Konkurentsi  puudumine  –  liiga  võimsad  monopolid,  monopsonid  ja 
oligopolid  takistavad  palkade  ja  hindade  reguleerimist  vastavalt  nõudlusele  ja 
pakkumisele. 
2)Välised-  a)sõjad,  b)rahvusvahelised  tegurid,  (riikide  lagunemised  ja  ühinemised, 
toimub  turgude  ümberkorraldamine,  tuleb  juurde   täiendavaid   kulutusi),  c)massiline 
migratsioon,  d)massilise  maade  avastused  16.  ja  17.  saj.,  e)tähtsamad   tehnoloogilised  
leiutused  ja  uute  energiakandjate  avastamine  ja  kasutuselevõtt,  g)poliitiline 
majandustsükkel 
Välised  tegurid  annavad  tõuke  kas  languse  või  tõusu  suunas  ja  siis  käivituvad 
majandussisesed protsessid. 
 
2.Tsüklite prognoosimine 
 
Kahte ühesugust tsüklit maailma majanduse ajalugu ei tunne, nad erinevad 
üksteisest kestuse ja kõikumise amplituudide poolest ning ka põhjused on erinevad. 
Termin “ tsükkel ” viitab teatud perioodilisusele, tegelikkuses näeb tsükkel rohkem 
välja ebakorrapärase majanduse kõikumisena  kui reeglipärasuse peegeldusena. 
Eristatakse lükikest, keskmiselt 44 kuud ja pikka, keskmiselt 8 aastat. Keskmiseks 
majandustsükli  pikkuseks  loetakse 3,5 aastat. Tuuakse välja nimelisi tsükleid, 
vastavalt tsükleid uurinud ja analüüsinud majandusteadlastele.  Simon   Kuznetsi  
tsükli pikkuseks peetakse 15-20 aastat ja Kondratieffi tsükkel on väga pikk - 50-60 
aastat. 
 
Tsüklite prognoosimiseks kasutatakse majanduse indikaatoreid. Majanduse  indikaator  
on  muutuja,  mille  väärtus  arvutatakse  sõltuvalt  mingitest  majanduslikest  näitajatest  ja 
mida kasutatakse viimaste prognoosimiseks seletamiseks.  Indikaatorid  jaotatakse 3 klassi: 
1)juhtindikaatorid  –  nimetatakse  muutujaid,  mille  väärus  tõuseb  või  langeb  enne  tema 
poolt kirjeldatava nähtuse või protsessi muutumist; 
2)ühtivad indikaatorid – kõiguvad , muutuvad üheaegselt uuritava nähtusega; 
3)järelindikaatorid  –  annavad  infot  tagantjärele  (pärast)  uuritava  nähtuse  toimumise 
kohta. 
Majandustsüklite mõju majandusele püütakse pehmendada majanduspoliitiliste abinõude 
rakendamise   abil.  Üldine  tendents  on,  et  pikad  ja  sügavad  kõikumised  asenduvad 
lühikeste ja kiiresti vahelduvate ebastabiilsuse perioodidega. 
 
3.Töötuse olemus 
 
Tööhõive  muutused on makroökonoomika ja  rahvamajanduse  keskne uurimisobjekt, sest 
töötus  on  üks   suuremaid   disproportsioone  ühiskonnas.  Töötus  väljendab  olukorda,  kus 
osa tööjõust, ses soovib töötada, ei suuda leida  sobivat  tööd. Töötuks loetakse inimest, 
kes ei ole töötanud mingi kindla arvestusperioodi jooksul, otsis aktiivselt tööd  eelnenud  
perioodi jooksul ja on võimeline kohe tööle asuma. Töötavaks ehk hõivatuks loetakse 
inimest, kes töötab , sõltumata hõiveastmest (1,0; 0,5; 0,25 jne.).  Tööjõud  moodustub 
töötutest ja hõivatutest. Heidutatud (heitunud) on isikud, kes on lõpetanud tööotsingud, 
kuna on kaotanud  lootuse  seda leida. Tavaliselt ei loeta neid tööjõu hulka kuuluvateks, 
 
33 
kuna  nad  ei  otsi  aktiivselt  tööd.  Eestis  reguleerib  tööturu  probleeme  “Töötu  sotsiaalse 
kaitse seadus”. 
 
4.Töötuse vormid (liigid) ja mõõtmine 
 
Töötuse iseloomustamiseks tuuakse välja tema vormid: 
1)Hõõrde  ehk  siirde  ehk  friktsionaalne  -  ajutine  töötaolek,  tekib  seoses  töökoha 
vahetamisega, ta on lühiajaline ja vabatahtlik ning vajalik, et kokku viia vabad  töökohad  
ja  vabad  tööd  otsivad  inimesed.  Selle  vähendamiseks  ei  ole  valitsusel  spetsiaalseid 
programme   
2) Struktuurne  töötus – tekib majanduses toimuvatest struktuurimuutustest. Struktuurse 
töötuse puhul on vabad töökohad ja vabad inimesed, aga vabade inimeste  kvalifikatsioon  
ei vasta vabade töökohtade nõuetele. Struktuurne töötus on teatud määral vältimatu igas 
riigis.  See  töötus  kestab  pikaajalisemalt  ja  ta  ei  ole  vabatahtlik.  Valitsus  püüab  seda 
leevendada ümberõppe ja kvalifikatsiooni tõstmise abil vastavaid programme kasutades. 
3)Tsükliline  töötus  –  esineb  majanduse  langusperioodil.  Majanduse  tõusufaasi  jõudes 
hakkab vähenema. Valitsus peab sekkuma, et majandus liiguks tõusufaasi. 
 
Töötuse mõõtmiseks kasutatakse:  
1)  töötuse määr U = töötute arv / tööjõu arv 
2)  tööjõu osalusmäär = tööjõud / tööealine  rahvastik  
3)  tööhõive suhtarv = töötava / tööealine rahvastik 
4)  loomulik ehk naturaalne töötuse määr = hõõrde- + struktuurne töötus 
Neid näitajaid väljendatakse protsentides. 
 
Töötuse  iseloomustamiseks  kasutatakse  ka  töötuks  olemise  aja  pikkust,  kui  töötuse 
kestus on üle 1 aasta, loetakse seda pikaajaliseks Inimese ning ühiskonna seisukohalt on 
see eriti halb, sest viib oskuste ja vilumuste vähenemisele ja materiaalse olukorra järsule 
halvenemisele.  
Mõõtmise  erinevad  viisid:  1)tööta  oldud  aeg  teatud   momendil ;  2)  töötuks  jäänute 
eeldatav  töötuse kestus teatud momendil; 3)töötuse perioodi keskmine pikkus. 
 
 
INFLATSIOON 
 
1.Inflatsiooni olemus 
Inflatsiooniks  nimetatakse  üldist  hinnataseme  pidevat  tõusu.  Oluline  on  sealjuures  ,  et 
tuleb  eristada  pidevat  hinnakasvu  ja  ühekordset  hinnatõusu  teineteisest.  Ühekordse 
hinnatõusu  puhul  võib  olla  tegemist  mingi  šokiga,  pidev  hinnakasv  juhib  tähelepanu 
tõsisemate  majandusprobleemide  ilmingutele.  Kahe  perioodi  hinnataseme  erinevust 
iseloomustatakse  inflatsioonimääraga.  Inflatsioonimäära  arvutamiseks  kasutatakse 
põhimõtet: 
antud aasta  hinnatase  – eelmise aasta hinnatase /eelmise aasta hinnatase , kui see väärtus 
on suurem kui üks, on tegemist hindade positiivse kasvu ehk inflatsiooniga. Vastupidist 
olukorda, seega hinnataseme üldist alanemist, nimetatakse deflatsiooniks. Olukorda, kus 
üldine  hinnataseme  tõus  küll  toimub,  aga  pidurduvas  ulatuses,  nimetatakse 
disinflatsiooniks. 
 
2.Inflatsiooni mõõtmine 
 
 
34 
Inflatsiooni iseloomustamiseks ja mõõtmiseks kasutatakse indekseid. 
Tähtsamad nendest oleksid järgmised: 
* tarbijahinnaindeks  (THI inglise keeles CPI), mis mõõdab keskmise tarbija ostukorvi 
hinnatõusu mingil ajaperioodil. Tarbija  ostukorv  on teatud kindlale 
tarbimistasemele  vastav  kaupade  ja  teenuste  kindlaksmääratud  struktuuriga  kogum. 
Sellesse kuuluvate kaupade ja teenuste kogused tehakse kindlaks tarbijaküsitluste teel ja 
kinnitatakse  vastavate  institutsioonide  poolt,  kuna  minimaalne  toidukorv  on  üheks 
elatusmiinimumi osaks. Arvestusliku minimaalse toidukorvi kalorsus  Eestis on 2400  kcal  
päevas.  Vastavalt  selle  THI  =  ostukorvi  maksumus  uuritaval  perioodil  jagatud 
ostukorvi maksumusega  baasperioodil ja korrutatud 100-ga. 
Tarbijahinnaindeks  võib  ka  inflatsiooni  üle  tähtsustada,  sest  ei  ole  võimalik  hinnata 
kaupade kvaliteeti ja tarbijate ostusoovide muutusi. 
Inflatsioonimäär  näitab  hinnaindeksi   protsentuaalset   muutust  ja  seega  ka  hinnataseme 
kasvutempot.  Inflatsioonimäär  =  ((uuritava  perioodi  THI  –  baasperioodi  THI)  / 
baasperioodi  THI))  x  100.  Inflatsioonimäära  järgi  jaotatakse  inflatsioon  mõõdukaks, 
galopeerivaks  ja  hüperinflatsiooniks.   Hüperinflatsiooni   kriteeriumiks  loetakse  üle  50%-
list  inflatsioonimäära  kuus  ja  see  on  tavaliselt  antud  riigi  rahasüsteemi  hävitav,  laastav 
ning võetakse kasutusele uus valuuta. 
*tootjahinnaindeks(PPI) väljendab tootmisressursside eest  makstava hinna kallinemist 
või odavnemist. 
*SKP   deflaator   on  kogutoodangu  hinnataseme  indeks,  mis  väljendab  SKP 
komponentide keskmist hinnataset. THI ja SKP deflaatori abil leitud inflatsioonitempode 
erinevus  ei  ole  suur,  kui  hinnatõus  on  suhteliselt  väike    ja  kodumaised  hinnad  ei  erine 
oluliselt välismaistest. 
 
3.Inflatsiooni liigid 
 
Lähtudes inflatsiooni tekkepõhjustest jaotatakse inflatsioon nõudlus- ja pakkumis- ehk 
kuluinflatsiooniks.  Nõudlusinflatsioon  tekib  sel  juhul,  kui   kogunõudlus   kasvab 
kiiremini  kogupakkumisest,  seega  tekib  nõudluskõvera  nihe  paremale.  Põhjuseks  võib 
peale erasektori nõudluse kasvu ka ekspansiivne raha- või fiskaalpoliitika. Lühiperioodil 
on  nõudlusinflatsioon  kogutoodangu  kasvu  soodustav.  Nõudlusinflatsioon  on 
iseloomulikum  suletuma  majandusega  maadele  ja  kui  majandus  on  lähemal 
täistööhõivele. Sel juhul ei saa pakkumist enam oluliselt suurendada, kuna ressursid on 
hõivatud ja nõudluse kasv põhjustab hinnataseme tõusu.  
Pakkumis(kulu)inflatsioon  tekib  tootmiseks  vajalike  ressursside  hinnatõusu  tagajärjel. 
Nendeks  võivad  olla  palgatõusud,  kütusehinna  tõusud,  riiklikult  reguleeritud  hindade 
kasv,  maksuseaduse  muutused  jne.  Lühiperioodil  viib  see  pakkumise  vähenemisele, 
kogupakkumiskõver nihkub vasakule üles.  
 
Inflatsiooni  iseloomustab  ka  tema  suurus  (%)  aastas  ehk  inflatsioonimäär. 
Inflatsioonimäär  on  ühe  perioodi  üldise  hinnataseme  protsentuaalne  muutus  võrreldes 
teise  perioodi  hinnatasemega.  Sellest  põhimõttest  lähtudes  jaotatakse  mõõdukas, 
galopeeriv  hüperinflatsioon . Hüperinflatsiooni puhul on üldise hinnataseme tõus üle 50%  
kuus  ja  selle  tagajärjeks  on  tavaliselt  kehtiva  valuuta  kokkuvarisemine  ja  uue 
kehtestamine. 
 
4.Inflatsiooni spiraalid 
Reaalses elus esineb harva niinimetatud puhtaid inflatsioone, tihti on tegemist inflatsiooni 
ülekandumisega.  Inflatsiooni  ülekandumist  ühest  valdkonnast  teise  nimetatakse 
 
35 
inflatsiooni spiraaliks. Võttes tarvitusele abinõud inflatsiooni mahasurumiseks ja olles 
saavutanud  ka  eemärgi,  võib  uus  tekkinud  olukord(  tulemus)  olla  uue  hinnatõusu 
põhjuseks.  Tuntumad  hinnaspiraalid  on  järgmised:  *hinnad  –  palk  –  hinnad  (mõõduka 
hinnatõusu  tulemusel  tõstetakse  töötajate  palkasid,  et  säilitada  teatud  elatustase,  see  on 
tööandjale  suur   kulutus ,  mis  kompenseeritakse  kasumi  säilitamise  eesmärgil 
valmistoodangule uue, kõrgema hinna määramisega); 
*hinnad – intressid – hinnad; 
*hinnad –hinnad. 
 
5.Inflatsiooni kasud ja kahjud 
 
Inflatsiooni  puhul  tuuakse  esile  nii  võitjaid  kui  kaotajaid.  Kaotajateks  on  kindla 
rahalise sissetulekuga inimesed, kelle palkasid ja töötasusid ei tõsteta vastavalt hindade 
tõusule.  Võita  võivad  ka  laenuvõtjad,  kui  nende  intressimäär  on  madalam  kui 
inflatsioonimäär. Majanduses toimub tulude ümberjaotus ja tavaliselt üldise elatustaseme 
langus. Kuluks võib pidada sagedast hindade ümberarvestamist. Inflatsiooni puhul raha 
akumulatsioonifunktsioon väheneb (inimesed ei hoia oma jõukust ja rikkust rahas, vaid 
investeerivad kinnisvarasse ja maasse). 
Positiivseks  võib  pidada  ökonoomsemat  tarbimist,  nõudlusinflatsiooni  puhul  võetakse 
tarvitusele  osaliselt  kasutamata  ressursid.  Inimesed  töötavad  pingelisemalt,  et  säilitada 
endist  elatustaset ja vaba raha olemasolu puhul püütakse see panna “teenima”, sest selle 
reaalne väärtus väheneb pidevalt. 
Positiivsed  momendid  kehtivad  mõõduka  inflatsiooni  puhul,  hüperinflatsiooni  on  riigi 
rahasüsteemi hävitav. 
Eesti  olukorda  iseloomustades  võib  öelda,  et  1990-ndate  aastate  alguse 
hüperinflatsioonist saadi jagu, on toimunud pidev inflatsiooni vähenemise tendents. Eesti 
tarbijahinnaindeksi väärtused on olnud järgmised: 1993.a. 89,8%, 1994.a. 47,7%, 1995.a. 
29,0%  ,  1996.a.  23,1%,  1997.a.  11,2%,  1998.a.  8,2%,  1999.a.    3,3%,  2000.a.  4,0%  ja 
2001.a.  5,8%.  Samal  ajal  käsitletakse  inflatsiooni  majandusteoorias  teatud  määral 
vältimatuna,  kuna  ta  käib  kaasas  üldise  arenguga.  Eesti  on  väike  väga  avatud 
majandusega maa, toimub pidev kohandumine maailmaturu hindadega ja paljud hinnad 
on juba maailmaturu tasemele jõudnud. 
 
ETTEVÕTE, TEMA ÜHISKONDLIK, MAJANDUSLIK JA ÕIGUSLIK ÜMBRUS 
 
1.Ettevõtte funktsioonid ja tüübid 
 
Ettevõte on inimeste poolt teadlikult loodud ühendus. Majandusprobleemidele on 
võimalik läheneda puhtmajanduslikult, siis öeldakse et on tegemist ökonoomikaga. 
Tavaelus puutub  ettevõtja  kokku peale majanduslike mõjutuste ka poliitiliste, sotsiaalsete, 
juriidiliste , ökoloogiliste jne. mõjutustega. Sellisel juhul on tegemist ärikorraldusega. 
Majanduskursust, kus vaadatakse ettevõtte tegevuse majanduslikke  aspekte , nimetatakse 
firmaökonoomikaks ja ta moodustab ühe osa laiemast kursusest mikroökonoomikast. 
Kursust, kus selgitatakse ettevõtte tegevust ettevõtlusest lähtudes, nimetatakse ettevõtte 
majandusõpetuseks ( inglise keeles business administration ). 
Eesti  teaduse  finantseerimisel  jaotatakse  humanitaarteadused    kaheks  suureks  osaks: 
humanitaar -  ja  sotsiaalteadused,  sellise  jaotuse  puhul  kuulub  ettevõtte  majandusõpetus 
sotsiaalteaduste alla. 
 
 
36 
Ettevõte valmistab tooteid ja teenuseid füüsilistele ja juriidilistele isikutele. Ettevõte loob 
väärtuse tarbijale ja realiseerib selle turul. Tootmises on rakendunud mitmed osapooled, 
keda  huvitab et kulutused oleksid väiksemad kui tulud: 
Töötajad – on huvitatud töötasust; 
Omanikud – kapitalilt  saadavad   dividendid ; 
Krediteerijad – laenatud kapitalilt saadavad intressid; 
Kõrgemalseisvad organisatsioonid – oma kasumiosa.  
 
Ettevõtte kasumiga töötamisel on 4 külge: 
Kommertslik – tulu ja  amortisatsioon ; 
Humaanne  –palgad; 
Sotsiaalne – makstavad maksud, intressid ja dividendid; 
Eetiline – ettevõte austab seadusi, kvaliteedinõudeid ja ökoloogilisi põhimõtteid.  
 
Ettevõtteid võib jaotada väga erinevate tunnuste järgi, nagu suurus, toodangu iseloom, 
majandusharu, peamine tootmistegur, omandivorm jne.  
Jaotus majandusharust lähtudes: *tööstusettevõtted ( tooraine  ja materjalide töötlemine 
turule sobivateks kaupadeks),  
*kaubandusettevõtted ( vahendab  tootmist ja tarbimist ja jaguneb hulgi- ja 
jaekaubanduseks),  
*transpordi- ja sideettevõtted (objektideks on inimesed, asjad ja informatsioon, eriti 
oluline on side osatähtsuse kasv),  
*pangandusettevõtted (teenused maksete ja krediteerimise alal, hoiustavad inimeste ja 
ettevõtete raha ning väärtpabereid), 
*kindlustusettevõtted  (aitavad  ettevõtete  ja  inimeste  kahju  korvata  õnnetuste  puhul), 
*muud teenindusettevõtted.  
 
Toodangu iseloomust lähtudes jaotatakse toodangut valmistavad ja teenuseid osutavad.  
Toodangut  andvad:  *   hankiv   tööstus  ja  *töötlev  tööstus  (  tootmisvahendite    ja 
tarbeesemete tootmine). 
Teenuseid osutavad ettevõtted: kaubandus, transport ja side, pangandus,  kindlustus , muud 
ettevõtted.  
Peamise  tootmisteguri  järgi  (aluseks  on  valmistoodangu   omahinna   struktuur): 
töömahukad, fondimahukad, materjalimahukad, teadusmahukad.  
 
2.Ühiskondlik ümbrus 
 
Ühiskondlik ümbrus – ettevõte peab arvestama kultuuriliste normide ja tavadega , 
kohalike majanduslike  eelduste  ja normidega. 
Tähtis on riiklik poliitiline ja administratiivne korraldus, kas on tegemist agraarse, 
industriaalse või postindustriaalse ühiskonnaga, Eesti puhul on tegemist 
industriaalühiskonnaga.   
Ühiskondliku heaolu saavutamiseks on vajalikud majanduslikud ressursid: maa ja 
loodusvarad  ning ühiskonnaliikmete oskused, mis sõltuvad omakorda koolitusest, 
ametialasest kvalifikatsioonist, täiend- ja ümberõppest. 
 
3.Majanduslik ümbrus 
 
Majandusliku ümbruse puhul tuuakse välja majanduskorraldus, majanduslik areng ja 
maksusüsteem. 
 
37 
3.1.Majanduskorraldus määrab selle, kes milliseid otsuseid võib teha. Teoreetiliselt 
tuuakse välja 2 suunda –  liberalism  ja sotsialism. Liberalismi aluseks on võrdsed 
võimalused kõigi jaoks, rõhutatakse järgmisi majanduspoliitilisi vabadusi: 
majandustegevuse ehk ärivabadus, asumisvabadus,  ühinemisvabadus . Majanduse areng 
sõltub turujõududest, majanduskorralduse aluseks on turumajandus ja seal on omakorda 
informatsioonikandjaks ja koordineerijaks toote hind.  
Vastupidine lähenemine on sotsialismi ja kommunismi puhul. peetakse vajalikuks 
piirata üksikisiku vabadust, kuna see viib ühe inimese ekspluateerimisele teise inimese 
poolt. Seda võimaldaks vältida majanduse tsentraalne juhtimine.  
Mõlemad  toodud  on  teoreetilised   lähenemised   ja  tegelikus  elus  ei  ole  täpselt 
rakendatavad.  80-ndatel  oli  levinud  konvergentsiteooria,  mis  uskus  kahe  süsteemi 
lähenemisse  ja  ühinemisse.  Praktika  on  näidanud  liberalismi  elujõulisust,  loomulikult 
toimub uuenemisprotsess.  
Tuuakse välja 3 turumajanduse mudelit: 
*sotsiaalne turumajandus (Põhja - Euroopas ja Saksamaal, ettevõtete kõrge 
maksukoormus , suured riiklikud kulutused tervishoiule, haridusele, 
sotsiaalhoolekandele); 
*tarbijale orienteeritud turumajandus ( USA-s, riigi minimaalne sekkumine 
ettevõtlusse); 
*administratiivselt juhitav turumajandus (Jaapan, valitsuse, ettevõtete ja töötajate 
koostöö, riigi aktiivne sekkumine ja ettevõtete  toetamine ). 
 
Kuigi majanduslikult arenenud riikidel on erinevad turumajanduse mudelid, on neil 
ühiseid tunnuseid, millistest tähtsamad oleksid järgmised: 
*eraomandi suur osatähtsus, teatavad  tootmisvahendid  kuuluvad riigile; 
*siseturul on tugev konkurents; 
*riikide valuuta(raha) on konverteeritav ja inflatsioon ei ole kõrge, seega tekivad soodsad 
võimalused kapitali akumulatsiooniks ka investeerimiseks; 
*finantssüsteemis on suur eraõiguslike institutsioonide osatähtsus; 
*infrastruktuur on hästi arenenud ( koolid, transport,  telekommunikatsioon , 
keskkonnakaitse): 
*on  loodud  soodsad  tingimused  inimestele,  et  nad  saaksid  tegutseda  investeerijate, 
ettevõtjate  või  palgasaajatena.  Huvide  kaitsmiseks  on   ametiühingud ,  ettevõtjate 
töövõtjate liidud, tarbijakaitseühingud jne. 
 
3.2.Majanduslik  areng  –  seda  iseloomustavad  SKP  kasv,  tööhõive,  raha  stabiilsus, 
välismajandusbilansi tasakaal, sissetulekute ja vara jaotumine, looduskeskkonna seisund. 
Ettevõte peab nendega arvestama. On olemas suhteliselt pikaajalised nn. raamtingimused 
(neid vaadatakse struktuuripoliitikas), aga samal ajal on pidevalt toimuvad majanduslikud 
protsessid  koos  pidevalt   muutuvate   tingimustega  (  neid  vaadatakse  protsessipoliitikas), 
ettevõte peab töötama võttes arvesse mõlemaid. 
 
3.3.Maksusüsteem  –  ettevõte  maksab  riiklikke  ja  kohalikke  makse,  maksud  on 
diferentseeritud  olenevalt  ettevõtte   suurusest ,  omandivormist.  Paljudes  riikides 
soodustatakse  väikeettevõtlust,  samuti  on  väiksem  maksukoormus  isikuühingutel 
võrreldes kapitaliühingutega. 
 
4.Õiguslik ümbrus 
 
 
38 
Ettevõtetevaheline ja ettevõttesisene tegevus reguleeritud seaduste ja mitmesuguste 
normatiivaktidega. Ettevõttesisese korralduse aluseks on põhikiri, kus on sätestatud 
järgmised küsimused: 
*ettevõtte tegevuse eesmärgid; 
*juhtimisorganid ja nende  kompetents ; 
*konfliktide lahendamise kord; 
*ettevõtte esindamine; 
*töötajate põhiõigused ja kohustused; 
* 
Riik sekkub ettevõtluse korraldamisse ja arendamisse: 
-majanduslike institutsioonide süsteem; 
-turu toimimise reeglid, garantiid, piirangud, turutõrgete leevendamine; 
-ettevõtete aruandluse nõuded; 
-tööandjate ja töövõtjate vaheliste suhete reguleerimine; 
-toodangu tehnilised tingimused ja kvaliteedinõuded; 
-nõudluse reguleerimine; 
-tulude jaotuse protsess, sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamine; 
-tootmis- ja ekspordisüsteemi muutuste mõjutamine; 
-majanduspoliitilise strateegia väljatöötamine ja  kooskõlastamine ; 
-keskkonnanõuete täitmise nõudmine; 
-inimeste kaitse ja turvalisuse sotsiaalsete normide väljatöötamine; 
- regionaalpoliitika  ja selle teostamise vahendite väljatöötamine. 
 
Riigil  on  võimalik  majanduse  reguleerimiseks  kasutada  järgmisi  vahendeid: 
riigieelarve, 
riiklikud 
sihtfondid, 
regionaalpoliitika 
vahendid 
(regioonide 
maakasutusplaanid,  arenguplaanid,  investeeringuplaanid),  majandusregulatsiooni 
normatiivid ( hinnad ja maksud, kvoodid, krediidid, sotsiaalsed normid ja normatiivid). 
 
4.1.Ettvõtted omandivormi järgi (õigusvormid) 
 
Tehakse  vahet  avaliku  õiguse  ja  eraõiguse  vahel.  Avaliku  õiguse  poolt  reguleeritakse 
riiklikke ja munitsipaalettevõtteid,  asutusi  ja fondisid.  
 
Eraõiguslikud õigusvormid ( ettevõtte tüübid) 
 
 
Eraettevõtted   
 
 
Majandusühingud 
 
 
 
 
 
 
 
 
Isikuühingud   
Ühistud 
Kapitaliühingud 
 
 
 
Täisühing  
Usaldusühing    
 
Aktsiaselts  
Osaühing  
 
 
Peale eeltoodu on erinevaid ettevõtete tüüpe, mis võivad olla allvormid või 
kombinatsioonid. Isikuühingu puhul on oluline konkreetse isiku side ühinguga. 
Kapitaliühingu puhul jääb kapitaliomaniku isik anonüümseks. 
Eraettevõte  – ühe isiku ettevõte, vastutab oma isikliku varaga,  kapitalivajadus  on väike, 
juhtimisstruktuur  on lihtne. 
Täisühing  –  on  vähemalt  2  omanikku.  Vastutavad  kohustuste  eest  kogu  oma  varaga. 
Tavaliselt seaduse kohaselt peab ettevõtte nimes olema vähemalt ühe omaniku nimi. 
 
39 
Usaldusühing  –  on  kahte  tüüpi:  ühed  vastutavad  kogu  oma  varaga,  teised  vastutavad 
ainult  ettevõttesse  paigutatud  kapitaliosaga,  vastavalt  komplementäärid  ja 
kommandiitorid. 
Juhtimises 
osalevad 
täisomanikud 
ehk 
komplementäärid. 
Kommandiitorite arv ei ole piiratud. 
Aktsiaselts  –  põhikapital  jaguneb  paljudesse  osadesse  ehk  aktsiatesse,  mida  tavaliselt 
müüakse  börsil,  seega  on  võimalik  juurde  saada  palju  kapitali.  Aktsionäride  vastutus 
sõltub  nende  kapitaliosast.  Aktsiaseltside  aruandlusele  ja  aastabilansile  on  kehtestatud 
erilised nõuded.  
Aktsiaseltsi struktuur on järgmine: 
 
 
 
 
Aktsiaseltsi nõukogu 
 
 
 
 
 
 
Valib ja kontrollib 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Juhatus 
 
 
Töövõtjad  
 
 
 
Üldkoosolek ( aktsionärid ) 
 
Aktsiaseltsis on juhtimine ja omand  rangelt  eraldatud, aktsionäride ja direktsiooni 
lahutamine on reaalne, mitte  formaalne . Juhatus koosneb kapitaliomanike ja 
töövõtjate esindajatest ( 30-50 % liikmetest). Aktsiaselts on eelistatuim vorm suurte 
ettevõtete puhul, kus kapitalivajadus on suur. 
Osaühing – on kapitaliühing, osakuid ei müüda börsil, osanike arv on väike, ühe osaniku 
osatähtsus on suhteliselt suur, osaühingut juhib ühingu juhataja ja osanike koosolek, seda 
vormi kasutavad väike- ja keskmised ettevõtted. 
Kooperatiivid  –  on  olemuselt  liikmete  enesekaitse  organisatsioonid,  nii  saadakse 
soodsamaid  tingimusi  kui  üksinda  töötades,  tavaliselt  on  ühinetud  liitudesse, 
juhtorganiteks on üldkoosolek, juhatus, direktsioon, esindajate üldkoosolek. 
Eeltoodud tüüpe ehk õigusvorme kombineeritakse.  
Õigusvormide valikul arvestatakse nende puudusi ja  eeliseid . 
Eraettevõte 
Eelised: 
 
 
 
 
 
Puudused: 
1.Väike stardikapital   
 
 
 
1.Täisvastutus 
2.Suurim tegevusvabadus 
 
 
 
2.Järjepidevuse puudumine 
3.Omaniku otsene kontrollimine 
 
 
3.Kapitali on raske suurendada 
4.Minimaalne kapitalivajadus 
5.Maksusoodustused väikeomanikele 
6.Kogu kasum jääb omanikule 
 
Isikuühing 
Eelised: 
 
 
 
 
 
Puudused: 
1.Lihtne moodustada   
 
 
 
1.Täisvastutus 
2.Madalad stardikulud 
 
 
 
2.Järjepidevuse puudumine 
3.Laiem juhtimisbaas   
 
 
 
3.Jagatud autoriteet 
4.Võimalikud maksusoodustused 
 
 
4.Raske saada lisakapitali 
5.Piiratud reguleerimine kõrgemalseisvate    
5.Raske on leida sobivaid partnereid 
institutsioonide poolt 
 
Kapitaliühing 
Eelised: 
 
 
 
 
 
Puudused: 
1.Piiratud vastutus 
 
 
 
 
1.Range reguleerimine 
2.Spetsialiseeritud juhtimine   
 
 
2.Kõige kulukam organ. Vorm 
 
40 
3.Omand on ülekantav 
 
 
 
3.Raamatupidamisprobleemid 
4.Eksistentsi järjepidevus 
 
 
 
4.Sageli topeltmaksustamine (nii  
5.Lihne suurendada kapitali   
 
 
kasum kui dividendid) 
Õigusvormi valiku kriteeriumid: 
1.vastutus 
2.juhtimine 
3.kasumi- ja tulujaotus 
4.kapitali hankimise võimalus 
5.avalikustamiskohustus 
6.kulutused seoses õigusvormiga 
7.maksud 
 
4.2.Töösuhted 
 
Tööandjate  ja  töövõtjate  vahel  on  suhted  mitmel  tasandil,  nendeks  tasanditeks  on  riik, 
ettevõte, ettevõtte ja  töötaja  vaheline  tööleping . 
Riik kaitseb tööandjate ja töövõtjate vaheliste suhete raamtingimusi. Tähtsad valdkonnad 
on  koalitsioonivabadus,  töökoha  vaba  valik,   omandikaitse .   Tööandja   ja  töövõtja 
vahelistes suhetes on riik  neutraalne . Koalitsioonivabadus tähendab ametiühingute vaba 
tegutsemise  õigust.  Kodanike   põhiõigus   töökohta  valida  tähendab  seda,  et  riik  ei  saa 
töölepinguid  sõlmida  töövõtja  tahte  vastu.  Omandikaitse  tähendab,  et  majanduslik 
vastutus ja otsustamisõigus on omanikul. 
Töösuhete  aluseks  on  tööandjate  ja  töövõtjate  sotsiaalne  partnerlus,  seega  mõlemad 
pooled esindavad oma huvisid, aga nad kannavad kaasvastutust ettevõtte majandusliku ja 
sotsiaalse  arengu  eest.  Ettevõtte  heast  töötulemusest  on  huvitatud  paljud  isikud  ja 
institutsioonid, see ei ole ainult omaniku eraasi. Konfliktide lahendamisest peavad olema 
huvitatud  mõlemad  pooled,  tööõigus  peab  seda  reguleerima.  Töölepingu   osadeks   on 
üldised töötingimused ja palgatingimused. Seadustel on eesõigus  töölepingute  ees. 
 
5.Tegevuse eesmärgid 
 
Ettevõtluse ülimaks eesmärgiks pikas perspektiivis on kasumi maksimeerimine. 
Tegelikkuses on ettevõtetel eesmärkide süsteem ja selle saavutamiseks tuleb teha 
kompromisse.  Konkreetsel  ajaperioodil võivad olla järgmised rahas mõõdetavad 
(monetaarsed eesmärgid): 
*kasumi maksimeerimine 
*tulu maksimeerimine 
*käibe maksimeerimine 
Need eesmärgid on vastuolulised, tuleb teha valikuid. 
 
Mittemonetaarsed eesmärgid: 
*majanduslikud 
*mittemajanduslikud (sotsiaalsed,  eetilised , poliitilised): 
 
*turuosaluse  suurendamine  
 
*tootmise kasv 
 
*prestiiz ja võim 
 
*sõltumatus 
 
*töökohtade säilitamine ja kindlustamine 
 
*poliitilise mõju suurendamine 
 
*perekonnatraditsioonide säilitamine 
 
41 
 
*looduskaitse 
Tuleb  selgeks  teha  peaeesmärk  ja  vahe-eesmärgid  ja  vältida  eesmärkide  vahelisi 
konflikte.  Siduvateks  on  finantsmajanduslikud  eesmärgid.  Strateegilises  juhtimises 
kasutatakse tegevuse analüüsimisel järgmisi põhinäitajaid: 
1.rentaablus – näitab ressursiühikult saadavat kogu- või puhaskasumit; 
2. kassavoog  – näitab investeeritud kasumi tagasisaamist: perioodi kasum + arved, mida 
pole sellel perioodil vaja välja maksta – tulud (sissetulekud), mis ei laeku; 
3.konkureeriv eelis on näitaja, millel on 2 mõõdet:  
1)pakkuda  tarbijale  toodet,  mille   ostmine   on  tarbijale  kasulikum  kui  ostmine 
konkurendilt; 
2)hoida tootmiskulud madalamad kui need oleksid konkurentidel samasugust toodangut 
tootes. 
 
ETTEVÕTTE VARUSTAMINE TOOTMISTEGURITEGA 
 
1.Olemus ja eesmärgid 
 
Tootmine  on  otseselt  seotud  varustamisega.  Masinate  ja  seadmetega  varustamist 
käsitletakse  tavaliselt  koos  investeeringutega,  tööjõuga  varustamist  koos 
personalimajandusega  ja  rahaga  varustatust  koos  finantsmajandusega.  Käesolevas 
loengus selgitatakse materjalidega varustamise põhilisi aspekte. 
Varustamise eesmärgiks on: 
*Kvaliteedi kindlustamine (saab alguse varustamisest). 
*Kulutuste  optimeerimine  (sõltub  ostmisel  tehtud   kuludest   ja  varustamissüsteemi 
majandamisest.  Liiga  suured   laovarud   toovad  kaasa  ülearuseid   kulusid ,  sest  raha  on  ju 
nende  all  kinni.  Ideaalselt  peaks  materjale  hankima  just  täpselt  õigeks  ajaks.  Sellel  on 
oma  ohud  –  materjal  ei  saabu  õigeks  ajaks  või  ei  vasta  kvaliteedinõuetele,  tekivad 
seisakud, kaasneb ettevõttepoolne lepingute rikkumine). 
*Lepinguliste  kohustuste  täitmine  tellijate  ees  (materjalid  peavad  minema  tootmisse 
õigeaegselt, risk on vaja minimaalseks). 
Eeltoodud eesmärkides on olemas eesmärkide konflikt. 
Viia  kulud  madalale  ja  saavutada  kõrget  kvaliteeti  ei  ole  võimalik.  Laokulude 
vähendamine viib ohtu lepingute tähtaegse täitmise. Ettevõte kindlustamine riskide vastu 
suurendab  laomajanduse  kulusid.  Materjalide  pikaajaline  hoidmine  võib  halvendada 
nende  kvaliteeti  ja  nad  võivad  muutuda  mittesobivateks  kui  nõuded  toodangule  on 
muutunud.  Keskkonnakaitsel  on  oma  nõuded:  piirata   heitmete   ja  jäätmete  koguseid, 
kasutama  kahjulikke  aineid  mittesisaldavaid  materjale,  materjalide  korduvkasutamine  – 
ka need laiendavad eesmärkide konflikti teatud määral. 
 
2.Varustamise põhiküsimused 
 
1)Mida  hankida  –  põhimaterjalid,  abimaterjalid,  tehnoloogilised  abimaterjalid, 
pooltooted,  valmistooted,  instrumendid,  tagavaraosad,  büroomaterjalid  jne.  tavaliselt 
kerkib  küsimus,  kas  osta  valmistooted  oma  tootmise  laiendamiseks  või  osta.  Vastuse 
saamiseks  lähtutakse  kvaliteedinõuetest,  võrreldakse  kulusid,  oma  tootmisvõimsusi  ja 
reserve. 
2)Millal hankida – oluline on tellimisaeg, sellest tulenevad kulud ja risk. 
3)Kellelt ja kelle abi kasutada – oluline on partnerite valik. 
4)Kust hankida – eelmise küsimusega seotud, kas hahkida oma maalt või välismaalt. 
 
 
42 
 
 
3.Varustamise  planeerimine  
 
Kõik  varustamisel  kasutusele  võetud  abinõud  ja  vahendid  ei  vaja  võrdset  tähelepanu. 
Kasutades  nn.  ABC  analüüsi,  klassifitseeritakse  otsustusobjektid  nende  väärtusest 
lähtudes  ja  sel  juhul  on  võimalik  peatähelepanu  suunata  kõige  vääruslikematele 
objektidele.  Kõige  olulisemad  materjalid  on  A-materjalid,  C-materjalide  osatähtsus  on 
üldisega võrreldes väike ja B-materjalid jäävad A ja C vahele. Eelnenust lähtudes: 
*A-materjalidele  eriline  tähelepanu,  varustusturu  täpsed  uuringud  ja  täpsed  vajaduse 
arvestused ja tellimismahu optimeerimine,  laovarude  hoolikas kontroll, materjalivajaduse 
pikaajalised programmid. 
*B-  ja  C-materjalide  puhul  vajaduste  hindamine,  tellimuste  vormistamine,  laoseisu 
arvestussüsteem, vajaduse hindamise aluseks on analoogia senise vajadusega. 
Kokkuvõtvalt:  materjalide  vajaduse  arvutamisel  on  programm-orienteeritud  vajaduse 
hinnang ja senikasutatud materjalide kuludele orienteeritud hinnang. 
Tellimispunkt – täpne tellimisaeg. Aluseks ja eelduseks on laoseisude jooksev jälgimine. 
Hangete sooritamise etapid: 
*võimalike pakkumiste  väljaselgitamine ; 
*pakkumiste võrdlemine erinevate kriteeriumide alusel: hind,  tähtajad , usaldusväärsus; 
*hankijate valik ja oma kvaliteedinõuete esitamine; 
*ostuläbirääkimised ja lepingu sõlmimine. 
 
Tellimislepingu  olulised  punktid:  tellitava  kauba  täpne  formuleerimine, 
kvaliteedinõuded, kogus ja hind, tähtajad, sanktsioonid, makse tingimused, transpordi- ja 
pakendikulud. 
 
4. Laomajandus  
 
Laomajanduse ülesanded: 
1)varustamisfunktsioon – tootmise kindlustamine vahenditega; 
2) tootmisfunktsioon  – näiteks materjalide kuivatamine, laagerdamine jne. 
3)stabiliseerimisfunktsioon – korrapäratuse tasandamine, sesoonsuse tasandamine; 
4)spekuleerimisfunktsioon  –   varustus -  või  turustusturul  hinnakõikumiste  ennetamine  ja 
ärakasutamine. 
Laomajandus  on  tihedalt  seotud  varustamispoliitikaga.  Kõige  olulisem  on  laovarude 
suurus. Tellimuspunkti meetodit kasutades esitatakse tellimus siis, kui materjali laovaru 
langeb kriitilisele tasemele. Tellimusrütmi meetodi esitatakse tellimus näiteks iga kuu 
kindlal  kuupäeval.  Tellimuse  mahu  määrab  sel  juhul  olemasolev  laoseis.  Pikaajalised 
otsused sõltuvad ladude asukohast ja tehnilisest olukorrast. Ettevõtte materjalimajandus 
peab vastama keskkonnanõuetele. Loodussäästlikud tehnilised lahendused on olulised 
transportimisel ja ladustamisel. 
Tuleb täita:  
1)heitmete  ja  jäätmete  kahjutuks  tegemist  korduvkasutamisel,  ümbertöötamisel, 
kõrvaldamisel ja müümisel; 
2)vastutuse määramist rikkumise eest; 
3)ökoprofülaktiliste  abinõude  kasutamist  –  vanarauaks  lahtivõtmine,  jäätmete 
ettevalmistamine uueks kasutamiseks, äravedamine ja neutraliseerimine. 
 
 
 
43 
 
TOOTMISE ORGANISEERIMINE, TULU, KULUD JA  KASUMID  
 
1.Tootmise  organisatsioon  
 
Majanduse  tasakaalu  saavutamise  seisukohalt  on  nõudluse  kõrval  teiseks  osapooleks 
pakkumine.  Kaupu  ja  teenuseid  pakuvad  tootmisprotsessi  tulemusena  ettevõtted 
(firmad).  Olulised on  järgmised küsimused:  mida,  kui  palju  ja kuidas toodetakse  ja 
millise hinnaga seda pakutakse. 
Ettevõtet  loetakse  organisatsiooniliselt  iseseisvaks  majandusüksuseks,  mis  on  vajalik 
ettevõtja tegutsemiseks. Ettevõte vajab funktsioneerimiseks ettevõtja vara, tal on teatud 
kohustused  ja  õigused.  Turumajanduse  tingimustes  vajatakse  majanduslikke 
institutsioone majanduse ülaltoodud 3 põhiküsimuse lahendamiseks. 
Lähtudes  ettevõtete  tegevuse  eesmärkidest  jaotatakse  nad  kasumit  taotlevateks  ja 
kasumit mittetaotlevateks. Teema edasisel käsitlemisel võetakse eelduseks, et ettevõtted 
on kasumit taotlevad. 
Tootmine  on  lai  mõiste,  selle  alla  kuulub  uute  hüviste  tootmine,  toodetud  hüvise 
kasulikumaks muutmine, transportimine, omandivormi muutmine. 
Tootmisprotsessis  ühendatakse  sisendid  (maa,  töö,  kapital,   ettevõtlus )  ja  saadakse 
väljundina  tarbeesemed,  tootmisvahendid,  teenused,  info,  aga  ka  mittesoovitav 
keskkonna kahjulik mõjutamine –  saastatus . 
Sõltuvalt reaalsetest tingimustest kohtame majanduses väga erinevaid ettevõtteid. Võttes 
aluseks  omandivormi,   organisatsioonilise   struktuuri  ja  vastutuse  astme,  jaotatakse 
ettevõtted:  ainuomandiks,  täisühinguteks  e.  usaldusühinguks  ja  osaühinguks  (tavaliselt 
aktsiaselts). 
Kasutatakse järgmisi lühendeid ja määratlusi: 
aktsiaselts  -AS  lühendatult  Eestis,  korporatsioon  USA-s,  kompanii  Euroopas,  Ltd  – 
limited  liability  inglise keeles piiratud vastutus, Co – corporated inglise keeles ühendatud, 
ühinguks liitunud, OY – Soomes, soome keeles yhtiö osake.  
Ainuomaniku  ettevõte  (sooloettevõte)  on  ettevõtluse  vanim  vorm.  Ta  kuulub  ühele 
isikule,  kellel  on  ka  kõigi  otsuste  tegemise  õigus,  samal  ajal  vastutab  ta 
majandustegevuse eest täies ulatuses, kogu oma varaga, mitte ainult ettevõttesse kuuluva 
varaga.  Selline  ettevõte  on   operatiivne ,  aga  ta  on  tavaliselt  väike  ja  vastutuse  aste  on 
kõrge.  Eesti  äriseadustiku  järgi  nimetatakse  nii  tegutsevat  ettevõtjat  füüsilisest  isikust 
ettevõtjaks (FIE). 
Täisühing  on  2  või  enama  omaniku  ühendus  äritegemise  eesmärgil.  See  ettevõte  on 
samuti operatiivne, aga kehtib täielik varaline vastutus. Mõningate riikide seadusandluses 
nõutakse täit varalist vastutust ainult  ühelt  täisühingu liikmelt (usaldusühing). 
Kõige levinumaks  ettevõtte  liigiks  on osaühingud, kus on osadeks jaotatud osakapital. 
Kõige sagedamini esineb osaühing aktsiaseltsi vormis. 
Aktsiaselts on osaühing, mille kapital on jaotatud osadeks ja aktsia on  väärtpaber , mis 
kinnitab  seda,  et  tema  omanik  on  sellesse  aktsiaseltsi  paigutanud  mingi   rahasumma   ja 
seega  on  tal  õigus  saada  teatud  osa  aktsiaseltsi  kasumist.  Lihtaktsia  annab 
hääletamisõiguse aktsionäride üldkoosolekul, aga ei garanteeri aktsiakasumit (dividendi). 
Eelisaktsia tagab omanikule dividendi aktsial märgitud ulatuses, aga ei anna hääleõigust. 
Dividendiks nimetatakse seda osa aktsiaseltsi puhaskasumist, mis jaotatakse aktsionäride 
vahel  vastavalt  igaühe  aktsiate  arvule.  Kontrollpakiks  nimetatakse  aktsiate  arvu,  mis 
võimaldab  vastavalt  häälteenamusele  kontrollida  aktsiaseltsi  tegevust,  teoreetiliselt  on 
selle suurus 50% + 1 aktsia, tegelikkuses pole nii suur arv vajalik. Aktsiaseltsi käsutuses 
 
44 
olev kapital on jaotatav rahakapitaliks, mis on raha ja pangahoiustena ning füüsiliseks 
e. reaalkapitaliks, mis on seadmete, rajatiste, inventarina jne. 
Kui  ettevõte  soovib  suurendada  oma  käsutuses  olevat  kapitali,  on  seda  võimalik  teha 
enesefinantseerimisega 
ja 
võõrvahendite 
juurdehankimisega. 
Ettevõtte 
majandustegevusest  annavad  ülevaate  mitmesugused  finantsdokumendid,  kõige 
sagedamini analüüsitakse bilanssi, mis annab ülevaate ettevõtte varade paigutamisest ja 
nende moodustamise allikatest rahalises väljenduses kindlal kuupäeval.  Bilanss  koosneb 
aktiva ja  passiva  poolest, esimene näitab varade suurust ja teine moodustamise allikaid. 
Passiva poolel on omavahendid, aga tavaliselt ka võõrvahendid, mis on sisuliselt laenud 
kas teistelt ettevõtetelt või pankadelt. 
 
Tootmisfunktsioon 
 
Tootmise  käigus  muudetakse  tootmissisendid  väljunditeks.  Tootmissisendeid  on 
võimalik  kasutada  erinevates  kombinatsioonides.  Tootmisfunktsioon  näitab 
tootmissisendite ja -väljundi omavahelist seost. Tema abil väljendatakse maksimaalse 
toodangu  hulka,  mida  saab  toota  konkreetse  sisendite  kogusega.  Matemaatiliselt 
väljendatakse: 
 Q = f (X1, X2,X3…Xn),  või lihtsustatult  Q = f (K, L), 
Kus sulgudes on erinevad tootmissisendid. K ja L on vastavalt kapital ja töö. 
Firma  tootmisvõimaluste  kõver  näitab  potentsiaalseid  tootmiskombinatsioone. 
Tootmistegurid  jaotatakse  aktiivseteks  (tööjõud  ja  ettevõtlus)ja  passiivseteks  (maa, 
kapital,  info).  Tootmise  iseloomustamiseks  kasutatakse  tehnilise  ja  majandusliku 
efektiivsuse  mõistet.  Tehnilise  efektiivsuse  leidmiseks  jagatakse  toodangu  kogus 
sisendite  kogusega  (naturaalühikutes  väljendatuna).  Majandusliku  efektiivsuse  puhul 
arvestatakse sisendite hindasid ja ta väljendab toodangukogust sisendite kulu 1 rahaühiku 
kohta. 
Graafiliselt  väljendatakse  tootmisfunktsiooni  isokvantide  abil.   Isokvant   ehk 
samatoodangu  joon  on  mingi  kindla  toodangukoguse  valmistamiseks  vajalike 
tootmissisendite kombinatsioonide geomeetriline koht. 
Mastaabiefektiks  nimetatakse  seda,  kui  kõikide  tootmissisendite  samaaegsel 
suurendamisel  toimub  toodangu  (väljundi)  suurenemine.  Toodangu  suurenemise 
proportsioonid võrreldes sisendite suurendamise proportsioonidega võivad olla erinevad 
ja  sellest  lähtudes  eristatakse  kasvavat,  kahanevat  ja  püsivat(konstantset)  efekti. 
Püsivaks loetakse efekti, kui sisendite teatav kasv toob kaasa samasuure toodangu kasvu, 
kui toodang kasvab vähem kui sisendid, on tegemist kahaneva efektiga ja kui toodang 
kasvab  suuremas  proportsioonis  kui  sisendid,  on  tegemist  kasvava  mastaabiefektiga. 
Mastaabiefekt  toimub pikal perioodil. 
 
Majanduslikud kulud ja kasumid 
 
Tootmisprotsessi  läbiviimine  vajab materjale, tööjõudu, ruumide rentimist jne. ning see 
on seotud kuludega. Kulusid arvestatakse ja võrreldakse rahalises vormis. Kulude suurus 
sõltub  tootmisfunktsioonist  ja  sisendite  hindadest.  Kulu  on  kasutatud  või  loovutatud 
ressursside väärtus. Tulu on toodangu realiseerimisest saadud sissetulek. Kasum on tulu 
ja  kulude  vahe.  Ettevõtte  raamatupidamise  seisukohalt  vaadatakse  kaudseid  ja 
otseseid  kulusid  järgmiselt:   otsesed   on  otseselt  seostatavad  mingi  kauba  või  teenuse 
tootmisega (materjalid, tootmistöölise, teenindaja palk, elektrienergia),  kaudsed  seevastu 
ei ole otseselt seotud konkreetse kauba või teenuse tootmisega, aga ettevõttel tuleb nad 
tasuda (laenuprotsendid,  valve - ja signalisatsioonikulud).  
 
45 
Raamatupidamislik  ehk  arvestuslik  kasum  =  tulu  -  raamatupidamislikud  kulud 
(otsesed + kaudsed) 
Ühiskonna  seisukohast  vaadatuna  ei  piirdu  kulud  raamatupidamislikega,  lisanduvad 
kulud,  mis  tulenevad  alternatiivkulu  olemusest  ja  selle  rakendumisest  tootmiskuludele. 
Näiteks ei arvestata kulu hulka omaniku ajakulu, kui ta pole ametlikult tööl direktorina, 
juhatajana jne. või  näiteks   kasutatakse omanikule kuuluvat vara tootmisprotsessis,  aga 
samal ajal oleks võinud selle välja rentida ja saada selle eest tasu (tulu), mis antud juhul 
jäi saamata, olles seega saamatajäänud tulu. 
Kaudne  kulu  on  saamatajäänud  tulu  ja  seda  on  vaja  arvestada  majandamisel.   Selliselt  
lähenedes : 
Kogukulu = raamatupidamislik + kaudne kulu 
Normaalkasum  = kaudsed kulud 
Normaalkasum  on  selline,  mis  on  piisavalt  suur,  et  ettevõtja  sooviks  tootmist  jätkata. 
Seega kui arvestuslik kasum katab ära raamatupidamislikud ja kaudsed kulud, öeldakse, 
et ettevõttel on normaalkasum. 
Kui ettevõttele jääb pärast raamatupidamislike(arvestuslike) ja kaudsete (alternatiivsete) 
kulude  mahaarvestamist  kogutulust  veel  kasumit  järele,  nimetatakse  seda 
majanduskasumiks ehk lisakasumiks. 
Majanduskasum  = kogutulu – kogukulu 
Eeltoodust  
järeldub: 
nii 
raamatupidajad 
(majandusarvestuse 
tegijad) 
kui 
majandusteoreetikud arvestavad tulu sarnaselt, aga kulude arvestamisel võetakse ettevõtte 
majandustegevuse  laiemal  kaalumisel  arvesse  ka  kaudseid  kulusid.  Normaalkasum 
kindlustab  selle,  et  arvestuslik  kasum  katab  ära  firmale  kuuluvate  ressursside 
alternatiivkulu. Firma on konkurentsivõimeline ka sel juhul, kui majanduskasum on 
null, kuna siis teenib ta talle kuuluvate ressurssidega sama palju kui ta teeniks ükskõik 
millisel  teisel  tegevusalal.  Nullist  suurem  majanduskasum  annab  märku  sellest,  et  on 
otstarbekas kasutada ressursse ja tegutseda just selles valdkonnas. 
 
Lühiperioodi ja pika perioodi kulud 
 
Ettevõtte  tegevust  analüüsitakse  lühi-,  pikal  ja  ülipikal  perioodil.  Sõltuvalt  sellest  tuleb 
ettevõtte juhtkonnal vastu võtta erinevaid otsuseid. 
Lühiperioodil  ei  ole  võimalik  kõiki  sisendeid  muuta,  vähemalt  üks  peab   jääma  
konstantseks.  Pikk  periood  on   ajavahemik ,  mille  jooksul  ettevõte  võib  muuta  kõiki 
sisendeid. Ülipika perioodi jooksul on võimalik muuta ka põhimõtteliselt tehnoloogiat. 
Sisendi  keskmiseks  produktiks  (AP)  nimetatakse  teatud  aja  jooksul  toodetud 
koguprodukti(kogutoodangu TP) ja selleks kasutatud sisendi hulga jagatist. 
Sisendi piirproduktiks (MP) nimetatakse koguprodukti juurdekasvu, mille põhjustas 1 
täiendava sisendiühiku kasutamine (muudel võrdsetel tingimustel). Üldiselt MP võrdub 
koguprodukti  muutuse  ja   kasutatava   ressurssi  muutuse  jagatisega.  Kui  kasutatav 
ressurssikogus on väike, AP ja MP kasvavad, AP suureneb, kui MP > AP; AP väheneb, 
kui MP  0 ; kui TP 
väheneb, on MP negatiivne ja MP = 0, kui TP on maksimaalne. 
Kahaneva  piirtootlikkuse  seadus  ehk  kahanevate  tulude  seadus  on  lühiperioodi 
seadus  ja  vastavalt  sellele  ühte  tootmissisendit  suurendades,  aga  teisi  mitte  muutes, 
hakkab selle suurendatava sisendi piirprodukt teatud sisendi kogusest vähenema.  
Kulusid  on  võimalik  liigitada  mitut  moodi  ja  lähtudes  ajaperioodist  vaadatakse  neid 
lühiperioodi kuludena ja pika perioodi kuludena. 
Lühiperioodi  kulud  tulenevad  muutuvsisendite   ostmise   kuludest,  neid  nimetatakse 
muutuvkuludeks. Lühiperioodil on ka  püsikulu , aga see ei muutu. 
 
46 
Kogukulu (TC) = püsikulu (FC) +  muutuvkulu (VC) 
Analüüsi  seisukohast  on  olulisemad  keskmised  kulud  kui  kogukulud.  Arvutatakse 
keskmine  kogukulu  ATC,  keskmine  muutuvkulu  AVC,  keskmine  püsikulu  AFC, 
seega need on kulud 1 toodanguühiku tootmiseks.  
Piirkulu MC on kogukulu suurenemine 1 täiendava toodanguühiku tootmisest.  
ATC  ja  AVC  kõverad  on  U-kujulised,  nad  langevad,  saavutavad  miinimumtaseme  ja 
hakkavad  uuesti  tõusma.  MC  kõver  algul  langeb,  aga  edaspidi  toodangu  kasvades 
tõuseb. 
Pikal  perioodil  ei  ole  püsikulusid,  sest  kõiki  sisendeid  on  võimalik  muuta  vastavalt 
vajadustele. Pikal perioodil vaadatakse keskmist kogukulu LAC, mis mõõdab erinevate 
koguste  tootmise  minimaalset  keskmist  kulu,  eeldatakse,  et  tootja  võib  valida  firma 
erinevate toodangukoguste vahel. Kui on võetud erinevad lühiperioodi keskmised kulud 
SAC ja nende kõverad ( vastavalt  toodangukogusele),  siis pika perioodi keskmise kulu 
kõver ümbritseb lühiperioodi keskmise kulu kõveraid (SAC), puutudes kõigi ressursside 
erinevate kombinatsioonide SAC kõverate miinimumpunkte. 
 
Firma tootmisotsused 
 
Firma  töö  tulemused  sõltuvad  ühelt  poolt  kuludest  ja   teiselt   poolt  sellest,  millise 
hinnaga  ta  oma  toodangut  müüa  saab.  Kasum  kujuneb  ju  kogutulu  ja  kogukulu 
vahena. 
Piirtulu  MP on kogutulu muutus, mille põhjustab täiendava toodanguühiku müük. 
Reegel MC = MR kehtib nii pikal kui lühiperioodil, see on optimaalse toodangukoguse 
kuldreegel . 
Pikal perioodil optimaalne on kogus, kus LMC = MR. 
Peab  olema  täidetud  tingimus  hind  P  >  ATC  (LAC),  sel  juhul  töötatakse  ka  pikal 
perioodil kasumiga. Pikal perioodil ei saa firma töötada kahjumiga. 
Lühiperioodil on optimaalne tootmiskogus, kus MC = MR. 
Firma saab kasumit, kui P > ATC, jätkab tootmist. 
Firma saab kahjumit, kui P  AVC, seega hind katab ära 
muutuvkulud  ja osa püsikuludest. Sel juhul  kahjum  on väiksem kui kogu püsikulu.  
Sulgemispunkt  ehk  väljumispunkt  on  sellise  hinna  korral,  kui  ettevõte  suudab   katta  
ainult muutuvkulud:   P = AVC.   Kahjum on võrdne kogu püsikuluga 
Kui hind langeb ja ei suuda enam katta keskmist muutuvkulu, tuleb tootmine lõpetada 
lühiperioodil, seega   P