saavutada baltisaksa aadlike poolehoid. Näib, et Balti erikord tuli kasuks vaid baltisakslastele, kuid tegelikult pole see täielikult nii. Pakkudes aadlikele kogu seda mugavust, et elu jätkus sama rada, on eestlastele väga kasulik, sest tänu sellele jäi ära Eesti ala venestamine, mis omakorda tähendab seda, et säilis siinne kultuur ja rahvuslik omapära. Minu arvates tuli tollipiiri alles jätmine eestlastele vägagi kasuks, kuna nii suudeti ära hoida kolonisatsioon Vene sisekubermangudest. Tihenesid ja arenesid suhted Lääne-Euroopaga, mis kindlustas piirkonna kiire arengu. Olen arvamusel, et Balti erikord pigem soodustas kui tõkestas Eesti ala arengut, kuna sellega andis Vene riik meile palju vabadusi ja õigusi, tänu millele säilis meie rahvuse kultuur.
Balti erikord-balti aadli poolehoiu võitmist alustati restitutsiooniga: rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721. A Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Säilis Vene impeeriumi koosseisu laialdane omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksekorraldus.Eesti ja Liivimaad eraldas venemaa sisekubermangudest luteri usk,saksakeelne asjaajamine,tollipiir.Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tallinnas ja Riias ametisse märatud kindralkubernerid.Aadli matrikkel-1730-40 koostatud rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad, mis tagasid antud nimekirja kantud aadlikele Eesti ja Liivimaal poliitilised ja majanduslikud eesõigused. Matriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest
kubermangudega. Linnadl säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel - Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul. Uusi linnakodaikke võttis vastu linnavalitsus. Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtispõhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli 1783-1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korrladust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele.
Valitseva usundina säilis luterlus. Kuni 1797. aastani puudus nekrutikohustus (sõjaväekohustus) Asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Viidi läbi restitutsioon ehk Rootsi ajal riigistatud mõisate tagastamine. Koostati aadlimatrikklid ehk põlisaadlike nimekirjad. Linnadel säilisid omavalitsused, uusi linnakodanikke võttis vastu linnavalitsus. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne- Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Rahvuslik liikumine 1860-1918 ÄRKAMISAEG 1860-1880 Ärkamisaja eeldused: · Eestlastel üldine kirjaoskus · Vennastekoguduse liikumine · Pärisorjuse kaotamine · Talude päriseks ostmine algas · Eeskuju Lääne-Euroopast ITAALIAST · Juhid haritlaskond (Hurt, Jannsen, Jakobson, Cimze, Masing, Faehlmann, Kreutzwald, Reiman) Põhjused:
maanõunike kolleegium. Baltisakslaste eestvõttel loodi mitmed riigiametid, mille ülesanded olid seotud ainult Balti kubermangudega. Linnades säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel. Uusi linnakodanikke võttis vastu linnavalitsus. Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimalike kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtis põhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli 1783-1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korraldust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele. Balti ja asehalduskord 1. Balti erikord: Restitutsioon Aadel sai tagasi kõik õigused talupoegade üle Maksukorraldus
Krimmi khaaniriigi üle. Nii laienesid Venemaa piirid Musta mere rannikuni. Lisaks Musta mere rannikule laienesid Venemaa piirid Poola arvel, kelle kolmeks jagamises Katariina II osales. Katariina II valitsusaja lõpuks oli Vene riigi koosseisu haaratud kogu tänapäeva Baltikum- Eesti, Läti ja Leedu. Potjomkini külad. Türgilt vallutatud ala hoidmiseks alustati Musta mere ranniku koloniseerimist. Aadlikele tehti rohkeid maa-annetusi, mis tõi kaasa tuhandete talupoegade ümberasustamise sisekubermangudest uutele viljakatele mustmullaaladele. Rannikumaade koloniseerimist juhatas Katariina II soosik vürst Grigori Potjomkin. Niinimetatut potjomkini külad on saanud näilise heaolu ja ülespuhutuse sünonüümiks.
Rootsi sai tagasi Venemaa poolt sõja jooksul hõivatud Soome alad. Rootsi võis Liivimaalt ilma tollita välja vedada suure summa eest teravilja Osapooled: Ründajad : Venemaa, Poola, Taani Kaitsjad: Rootsi + värvatud Eesti talupojad Balti erikord – Rootsi valistsusaja lõpul riigistatud mõisate tagastamine nende endistele omanikele. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Seadus Aasta Kubermang Sisu Roseni deklaratsioon 1739 Talupoeg muutus pärisorjaks. Mõisnikud said oma orjad tagasi. Asehalduskord 1783-1796 Eestimaa Linnaõigused. Poliitilised ümberkorraldused. Ühine asehaldur.Rüütelkonnad ja raed saadeti laiali
· Balti erikorrale olid suureks toeks tsaariõukonnas end sisse seadnud baltisakslased. · Linnadel säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel. · Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. · Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. · Säilisid tihedamad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. · Balti erikord kehtispõhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Ärkamisaeg: Ajajärk, mil eestikeelses kirjasõnas hakati rahvust teadvustama Rahvuslik liikumine- rahva rõhumise vastane ja rahvusriigi loomist või taastamist taotlev liikumine Eeldused: · Uus põlvkond, kes ei olnud pärisorjad · Talude päriseksostmine
klassile (18.s.) 4.oktoober 2012 1. Mida kujutas endast Balti erikord? Millal see kehtis? (5p) Balti erikorraks nimetatakse 1721. a. Uusikaupunki rahulepinguga sätestatud eritingimusi baltisaksa aadlikele Luteri usk (mujal Vene kubermangudes kehtis õigeusk) Asjaajamiskeeleks saksa keel (mujal Venemaal oli selleks vene keel) Baltisaksa omavalitsus (baltisaksa aadel omas suuremaid õigusi kui vene aadel) Vene sisekubermangudest eraldas Balti kubermange TOLLIPIIR 1721 – 19. sajandi lõpp, mil algas Vene tsaarivalitsuse aktiivne venestuspoliitika Balti kubermangudes 2. Mida kujutas endast asehalduskord? Millal see kehtis? (5p) 1762 Venemaa troonile asunud saksa keisrinna Katariina II eesmärgiks oli Vene impeeriumi terviklikkuse tagamine ja piirialade tihedam liitimine Venemaaga. Kehtis 1783-1796 3. Kirjelda Põhjasõja käiku. (5p) 4
AJALOO KT 1. Erinevused Baltikumi ja Vene impeeriumi vahel(baltierikord). Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavaltsuse. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. 2. Muutused asehalduskorra ajal. Muutus administratiivne jaotus(+paar maakonda), poliitilised ümberkorraldused(mõisnikel võrdsed õigused, võrdne kodanikuõigus), uus maksukorraldus(pearahamaks, hingeloendus), demokraatlikud jooned, piirati keskajast pärit omavalitsusstruktuuri. 3. Talupoegade olukord 18. sajandil.
Vene aeg: Pärast Põhjasõda (1700-1721) läks kogu Eesti- ja Liivimaa Vene võimu alla. Kuna Rootsi lüüasaamine polnud piisavalt ränk, et Venemaa oleks saanud end kindlalt tunda, siis kuulutati välja Balti erikord. Balti aadli poolehoiu võitmiseks alustati mõisate restitutsiooniga. Mõisad anti tagasi nende endistele omanikele. Koos mõisatega said aadlikud tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemaks esindajaks said kindralkubernerid (Tallinnas ja Riias). 1762 tuli Venemaal troonile Katariina II, kes polnud rahul, et Balti aadel elas rikkamalt kui Vene aadel ning nõudis võrdsustamist. Põhjalikult muudeti maksukorraldust. Eesti- ja Liivimaal kehtestati ühtne pearahamaks ja maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi. Majandus
Kõige hinnatuim väljaveoartikkel oli kuivatatud teravili, mistõttu kutsuti Baltimaid Rootsi riigi viljaaidaks. Seepärast tegelesid mõisnikud ja talupojad kõige rohkem teravilja kasvatamisega. Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele, mis oli sisemaa linnadele väga ebasoodne.Vene võimu alla minek säilitas Baltikumi kuni asehalduskorra kehtestamiseni omaette majanduspiirkonna. Venemaa sisekubermangudest eraldas Eesti- ja Liivimaad tollipiir. Salakaubanduse tõkestamiseks seati suuremate linnade väravatesse vahipostid, kus ööpäev läbi kontrolliti kõiki kaubaga sisse- ja väljasõitjaid. Merekaubandus oli tulus, kuid samas ka riskantne ettevõte. Erinevalt väliskaubandusest jäid sisekaubanduses püsima keskajast pärit reglementatsioon ja kauplemispõhimõtted. Kogu sisekaubandus koondus linna väikekaupmeeste kätte. Lisaks mõisatele viisid oma kaupa linna müügiks ka talupojad
Venemaa alustas restitutsiooniga, riigi käes olnud mõisad anti tagasi nende omanikele, säilis omavalitsus, kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, valitsevaks usuks jäi siin luteri usk, asjaajamiskeeleks jäi saksa keel, Venemaad Eesti ja Liivimaast eristas tollipiir. Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. MAJANDUS. LINNAD 1.Nimeta mõisatüübid Rüütlimõisad kuulusid baltisakslastele Kroonumõisad kuulusid riigile Kirikumõisad e. pastoraadid Linnamõisad 2.Millest said mõisad põhilise osa sissetulekuid? Teraviljaekspordist ja viina põletamisest. 3.Kirjelda talurahva õiguslikku olukorda Rootsi aja lõpul ja Vene ajal.
Rootsi kuningal õnnestus 17. sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe kehtestada. 4. Milles seisnes balti erikord? Miks oli sellest huvitatud Vene keskvõim, miks kohalik aadel? Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati Uusikaupunki rahuga, mis sätestas Balti erikorra alused. Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. a) kohalik aadel - koostati aadlimatriklid, mis pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest. b) Vene keskvõim - tahtis, et baltikumi senised privileegid kaotataks ja siinsed provintsid liidetaks tihedamalt impeeriumiga. 5. Andke hinnang balti erikorrale talurahva seisukohast lähtudes.
Restitutsioon- rootsi valitsusaja lõpul erakätesse läinud maade omanikele tagasiandmisega. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka varasemad õigused talupoegade üle, vene võimule oli tähtis kohaliku aadli toetus. Balti erikord. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati 1721. Uusikaupinki rahuga, mis sätestas Balti erikorrra. Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid ka senised seadused ja maksukorraldus. Eesti-ja Liivimaad eraldas sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. 1730-40 koostati aadlimartikleid, üksnes seal nimekirjas olevad aadlid omasid Eesti- ja Liivimaal aadlikke eesõigusi. Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda ainult üksnes eestlaste allasurumise hinnaga. Teisalt aitas balti erikord säilitada siinse maa kultuuri ja omapära, välistades Vene kolonisatsiooni. See võimaldas tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga ja tagas
Sõjale järgnenud pikem rahuaeg tagas rahvaarvu jõudsa kasvu (sajandi lõpuks ületas Eesti elanike arv poole miljoni piiri). Baltik erikord. Venemaa jaoks oli tähtis baltisaksa aadli toetus, selle saamiseks teostati restitutsioon (Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagamisega nende endistele omanikele). Balti aadlil ja linnadel säilis Vene impeeriumi koosseisus laialdane omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti-ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tallinnas ja Riias ametisse määratu kindralkubernerid. Valitsusohjad jäid enamjaolt kahe valitsusmõisniku kätte. Koostati rpptelkonna liikmete erilised nimekirjad- aadlimatriklid (kaitses siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest). Omavalitsus säilis linnadel. Poliitilisi õigusi omasid üksnes
Venemaa alustas restitutsiooniga, riigi käes olnud mõisad anti tagasi nende omanikele, säilis omavalitsus, kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus, valitsevaks usuks jäi siin luteri usk, asjaajamiskeeleks jäi saksa keel, Venemaad Eesti ja Liivimaast eristas tollipiir. Balti erikord andis baltisaksa aadlikele piiramatud õigused kohaliku põlisrahva allasurumiseks. Balti erikorra positiivseks jooneks tuleb pidada seda, et see hoidis ära võimaliku kolonisatsiooni Venemaa sisekubermangudest ja aitas säilitada kohalikku eripära. Säilisid tihedamad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Keskvõimu esindas kohapeal kindralkuberner, Balti aadlike huve esindasid rüütelkonnad. 3.Kuidas impeeriumi sõjad puudutasid eestlasi? Eestlaste hulgast värvati palju nekruteid (sõjamehi) impeeriumi sõjaväkke, siia paigutati lisavägesid ning eestlastel lasus kohustus neid majutada ning vedada. 4.Milline oli baltisakslaste roll Venemaal? Nimeta tuntud baltisakslasi
teostatud restitutsiooniga: Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi
Paljud sattusid vangi ning pääsesid kodumaale alles pärast sõja lõppu. Nii suuri inimkaotusi polnud eestlased nii lühikese aja jooksul varem kandnud. Sõda mõjus halvavalt majandusele. Halvenes tooraine saamine Venemaalt, kuna raudteed olid üle koormatud sõjaliste vedudega. Kaubandus katkes Läänemerel saksa sõjalaevastiku aktiivsuse tõttu. Halvenes ka tööjõu kvaliteet: armeesse mobiliseeritud oskustöölisi asendasid Vene sisekubermangudest Eestisse toodud talupojad või kohapeal värvatud noorikud ning naised. Sõja käigus hävisid mitmed suurettevõtted (nt. Waldofi tselluloosivabrik Pärnus, kunstsiidivabrik Kärdlas). Paljude ettevõttete toorainevarud ning tööliskond evakueeriti Venemaale. Põllumajanduslikult kahjulik oli see, et võeti hobuseid, kariloome ning põllusaaki, mobilisatsioonid tekitasid tööjõu defitsiidi, tootmist piirati. Polnud võimalik soetada uusi
kõvasti suurem. Paljud sattusid vangi ning pääsesid kodumaale alles pärast sõja lõppu. Nii suuri inimkaotusi polnud eestlased nii lühikese aja jooksul varem kandnud. Sõda mõjus halvavalt majandusele. Halvenes tooraine saamine Venemaalt, kuna raudteed olid üle koormatud sõjaliste vedudega. Kaubandus katkes Läänemerel saksa sõjalaevastiku aktiivsuse tõttu. Halvenes ka tööjõu kvaliteet: armeesse mobiliseeritud oskustöölisi asendasid Vene sisekubermangudest Eestisse toodud talupojad või kohapeal värvatud noorikud ning naised. Sõja käigus hävisid mitmed suurettevõtted (nt. Waldofi tselluloosivabrik Pärnus, kunstsiidivabrik Kärdlas). Paljude ettevõttete toorainevarud ning tööliskond evakueeriti Venemaale. Põllumajanduslikult kahjulik oli see, et võeti hobuseid, kariloome ning põllusaaki, mobilisatsioonid tekitasid tööjõu defitsiidi, tootmist piirati. Polnud võimalik soetada
Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Balti erikord ühelt poolt vähendas eestlaste kui siinse põlisrahva õigusi, kuid teisalt aitas säilitada etnilist omapära ja tugevdada sidemeid saksa kultuuriruumiga. Valitsemine: Balti aadlil ja linnadel säilis Vene riigi koosseisus laialdane omavalitsus, mida kinnitati 1721. aasta rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksekorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said kindralkubernerid Tallinnas ja Riias, tavaliselt olid nendel ametikohtadel välismaalased. Kindralkubernerid täitsid sageli oma sõjalisi kohustusi ning nii jäid valitsemisohjad kohaliku aadli hulgast määratud valitsusnõuniku kätte. Ametlikult eksisteerisid Eesti- ja Liivimaa hertsogkonnad. Aadli omavalitsust teostasid Eesti-, Liivi- ja Saaremaal rüütelkonnad. Rüütelkondade oma
Venemaa jaoks oli tähtis kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine, millega alustati juba sõja ajal teostatud restitutsiooniga: Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud
Vene riigi alla minekul jäid püsima senine ühiskonnakorraldus ja kohalikud võimustruktuurid. Rootsi-aegsed seadused reglementeerisid veel aastakümneid erinevaid eluvaldkondi. Alles Katariina II troonileasumisega 1762. aastal algas Baltikumi tihedam integreerimine Vene riigiga, mis päädis asehalduskorra kehtestamisega 1783. aastal. Pärast Katariina surma taastati varemkehtinud olukord, ning ka 19. sajandil kulges Venemaa Läänemere-provintside areng sisekubermangudest erinevat rada mööda. Balti erikord jättis nii linnades kui maal ülemvõimu baltisakslastele. Saksa keel ning luteri usk sidusid Eesti- ja Liivimaa jätkuvalt saksa protestantistliku kultuuriruumiga. Ükski olulisem Kesk-Euroopa vaimuelu ilming ei jäänud Baltikumis vastukajata. Siinset vaimuelu elavdas ka Venemaa jätkuv euroopastumine, mis muutis Baltikumi kultuurisillaks Õhtumaa ja uueneva Venemaa vahel. Ajalookirjanduses on 18. sajandit tavakohaselt käsitletud kui seisakuaega, eesti
resitutsioonidega, ( Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmine nende endistele omanikele). Mõisatega koos sai mõisnik tagasi ka endised õigused talupoegade üle. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga, mis sätestas Balti erikorra alused. Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjajamine ja tollipiir. 1730.-40 aastatel koostati aadlimatriklid (rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad). Üksnes immatikuleeritud (aadlinimekirja kantud) aadlikud omasid Eestis- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt ja Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest. Baltisaksa aadli piiramatu võim kohalikes küsimustes sai teostatud vaid põlisrahva allasurumisega
Piiratud tähtsus oli Passlepa seminaril( 1873-1887). Õppeasutuse rajas rüütelkond rootsikeelsete koolide õpetajate ettevalmistamiseks. Haridusministeerium plaanitses lisaks Tartu seminarile veel nelja seminari avamist Eesti alale, kuid avati ainult üks. Alguses taheti õpetajaid ette valmistama hakata Narva Joaorus, kuid otsus muudeti ja 1912. aasta oktoobris avati seminar Rakveres. 1913. aastal õppima asunud noormeestest pärines suurem osa Venemaa sisekubermangudest, 1914.aastal eraldati sisseastujatele 16 kohta, venelasi ja eestlasi pooleks. Oli endastmõitetav, et eestlastest seminaristid pidid õpetajateks hakates eesti lapsi õpetama vene keeles. Seminaris said hariduse mitmed silmapistvad kultuuri- ja haridustegelased: A.akberg, N.Andersen, E.Kuusik, M.Laarman, J.Rummo. Kool auleti 1918.a. veebruaris Saksa okupatsiooni ajal. Kõrgemate algkoolide õeptajate ettevalmistamiseks avati 1914.aastal kolmeaastane Tartu Õpetajate Instituut
aastaks üle 2,5 miljoni elaniku. Üle 100 aasta jooksul oli läti elanikkond rohekm kui 3 kordistunud, demograafiline plahvatus. Üleminek tüüpilisele rahvastiku toote tüüpilt modernse rahvastiku tüübi ülemineku. Eestis oli prantsuse tüüp, vähenes suremus kui ka sündimus, Lätis toimus üleminek inglise tüübile suremuse langus toimus 10 kond või rohkemigi aastat kui sündimus jäi. Asjaolu et lätisse tuli rohkem sisserändajaid venemaa sisekubermangudest. 20 saj alguseks tekkis läti aladele tugev agraarne üle rahvustatus. See tähendas omakorda rahvastiku rännet, see viis talurahvast linnadesse, ja ka läti aladest välja. 19 saj II poolel hakkas lätlaste väljaränne venemaale. 1800 astal elas linnades 7 % lätirahvastikust, 1914 rohkem kui 40 % läti rahvast. 1914 aastaks suurimaks linnaks tõusis Riia kus elas kolmandik või rohkem läti linna elanikest, üle 500 tuhande läti elaniku.
Rahvaarv jätkuvalt kasvab. 20. sajandi alguses väljaspool Eestit elas 200 000 inimest (19. saj, väljaspool Eestit elas 100 000 inimest). Rahvaarvu ja rahvastiku koostise põhijooned: 19. saj alguses oli üle 500 000 eestlast, 20. saj alguseks eestlasi oli üle 1 miljoni. Etnilise poole pealt 19. saj alguses eestlasi oli 90% (Venelasi 4%, baltisakslasi 6%). 19. sajandil oli juba arenenud tööstus ning oli rajatud palju ettevõtteid, kuhu asus tööle Vene sisekubermangudest. Seisuslik jaotus, põhiosa rahvastikust oli jätkuvalt talupojad, kasvav trend oli linnarahvastiku osakaalu suurenemine. 19. saj alguses linnades elas 5-6% rahvastikust (Kuni 1863 oli piiratud liikumine talupoegadel), 1913. aastal elas linnades 23% rahvastikust. Rahvastiku loomulik liikumine: (Abiellumus, sündimus ja suremus) 19. saj vältel Eesti alal kinnistub abiellumistüüp, mida kutsutakse Euroopa abiellumistüübiks.
Viiburiga. Rahvaarv langes sõja ja katku tõttu; Eesti ala liideti Venemaa koosseisu järgmiseks 200 aastaks, pikk rahuperiood; Balti erikorra kujunemine ja pärisorjuse süvenemine. Olulisematest muudatustest leidsid aset restitutsioon. Mõni aeg hiljem toimus aadlimatriklite koostamine (1730-40) ja talurahva pärisorjuse fikseerimine (Roseni deklaratsioon 1739). Kehtima jäid aga senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. Teisalt oli aga Balti erikord tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldas samal ajal tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas ühtekokku kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega. Katariina II asehalduskord (1783-1796): 1. Eestimaa ja Liivimaa kubermangud nim
annaabi.ee 
