Vähkide keha on jaotunud pearindmikuks ja tagakehaks. Vähkide pearindmik on selja poolt hästi kaitstud tugeva seljakilbiga, mis kaitseb ka külgedel asuvaid lõpuseid. Lõpused on vähkidel hingamiselunditeks. Igale kehalülile kinnitub vähkidel üks paar lülilisi jätkeid. Peaosale kinnitub kaks paari tundlaid. Esimene tundlapaar on lühike, kuid teine tundlapaar küllaltki pikk. Suu ümber paikneb kolm paari jätkeid, mis moodustavad suised. Suised on abiks toidu peenestamisel. Rindmiku eesosale kinnitub kolm paari lõugjalgu, mis aitavad toitu suhu suunata. Rindmikule kinnitub ka üks paar sõrgu, mis on tunduvalt suuremad kui teised jäsemed ning millel on oluline roll toidu haaramisel. Peale sõrgade ja lõugjalgade kinnitub rindmikupiirkonnale veel neli paari käimajalgu, mille abil vähid liiguvad. Kuna vähid on siiski enamjaolt veeloomad, on neil ujumiseks vajalikud ujujalad, mis kinnituvad tagakehale. Ujujalgu on vähkidel viis paari.
Harilik siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes
Siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele piima. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole sii
Referaat HARILIK SIIL Merilin Raudna Õpetaja: Helina Reino Harilik siil ( Erinaceus europaeus ) Välimus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili nägemine on tönts ja haistmine terav. Põhilisel toitumise ajal, hämaruses, pole tal nägemisest niikuinii suurt kasu. Siili pikkus on 1430 cm, kaal 7001100 g (sündides 1125 g, võõrdumisel 120 g, suurim teadaolev kaal on 2000 g).Tema keha katavad seljapoolt kuni 3 cm pikkused okkad. Kõhtu ning nägu katavad vaid karvad. Siili saba pikkus on 1,53 cm
toitumine (nt sooleparasiitidel); sümbiontide kasutamine Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond; neitsisigimine (partenogenees), nt lehetäide puhul; günogenees- kui muna- ja seemnerakk ühinevad, kuid tuumade ühinemist ei toimu (hõbekoger). Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed; viburloomad viburite abil, kalad uimedega, hüdrad vaksates jne. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju 4. Loomariigi süsteemi ühikud (taksonid), nende hierarhia, näited igalt tasemelt Riik (regnum, kingdom, ) Hõimkond (phylum, ) Klass (classis, class, ) Selts (ordo, order, ) Sugukond (familia, family, ) Perekond (genus, ) Liik (species, ) [Vajaduse korral ka: alamliik (subspecies, ); ülem- perekond (supergenus, ) jne.] 5
molluskid, käsijalgsed, arheotsüaadid. Ordoviitsium Kambriumis tekkinud hõimkondadele lisandusid sammalloomad. Jätkus mereliste selgrootute mitmekesisuse kasv. Ilmusid esimesed maismaavetikad ja taimed. Ajastu lõpul leidis aset mandrijäätumine ja mitmete liikide väljasuremine. Kivististe hulka ilmuvad sammalloomad, rikkalikult on peajalgseid, tigusid jt molluskeid ning graptoliite, suureneb käsijalgsete ja trilobiitide mitmekesisus. Silur Merelised selgrootud arenesid edasi ja spetsialiseerusid. Soojades meredes tekkisid korallrifid. Toimus selgroogsete kiire evolutsioon, tekkisid primitiivsed käiad. Taimed ja lülijalgsed asustasid maismaa. Kivistisi: korallid, käsijalgsed, trilobiidid, käiad. Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid, käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed
rohukonn (R. temporaria), h. kärnkonn (Bufo bufo), tähnikvesilik (Triturus vulgaris), nastik (Natrix natrix), arusisalik (Lacerta vivipara), rästik (Vipera berus), vaskuss (Anguis fragilis). Pisiimetajate kohta on tehtud uuring samuti Laelatul. Sealt on leitud leethiiri (Clethrionomys glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
