Seiklusturism (0)

TURISMI PLANEERIMINE
Seiklusturism ja sellega seotud riskid
Pärnu 2003
Koostas: Pärnu Kolledži 3. kursuse üliõpilane Kristiina Viilik [email protected]
Allikad: Karin Weber , Outdoor adventure tourism , Annals of Tourism Research, vol. 28, No. 2, pp. 360-377, 2001;
Tim A. Bentley , Stephen J. Page, Scoping the extent of adventure tourism accidents, Annals of Tourism Research, Vol. 28, No. 3, pp. 705-726, 2001;
Simon Robinson , Jeff Chu, The going gets tougher, Time Atlentic, 10/30/2000, Vol. 156, Issue 18.
Pidevalt rõhutatakse sihtkoha arendamisel tähelepanelikult kliente (potentsiaalseid ja juba olemasolevaid) jälgima ning kui leitakse, et sihtkoha kõige suurem ja tähtsaim sihtturg on seiklust armastavad inimesed, siis tuleks mõelda seiklusturismi arendamisele sihtkohas. Samas tuleb jälgida ning püüda vältida seiklusturismiga kaasnevaid riske, mis võivad halvasti mõjuda kogu sihtkoha mainele.
Seiklusturismi kui nähtust võib käsitleda väga mitmest vaatenurgast. Seiklusturismiks võib pidada nii mägimatku, kõrbesafarit kui ka reisimist suurlinnadesse. Kõigil neil vormidel on ka oma erinevad sihtgrupid – mägironijad võivad olla ka usulistel eesmärkidel reisijad (näiteks matkad Tiibetisse), kõrbematkajad otsivad lisaks suurele kuumusele ka ennenägematuid vaatepilte ja suur-linnadesse satuvad sageli niinimetatud seikluturistina ka tavalised ärimehed.
Seiklusturism on viimaste aastate jooksul tugevasti kasvanud (15% aastas) ning väga paljude spetsialiseerunud reisikorraldajate jaoks on see nende nišiks. Seiklusturiste võib laias laastus jagada ka kaheks – need, kes eelistavad puhkuse ajal tegeleda aktiivselt seiklustega ning teised, kes on seikluste keskele sattunud juhuslikult – näiteks ajakirjanikud, ärimehed, arendusinimesed, kes peavad oma tööd tegema ekstreemses keskkonnas.
Tänapäeval defineeritakse seiklusturismi enam mitte kui üht riskantset tegevust, vaid kui uute kogemuste ja teadmiste otsimist. Lisaks tuleks seiklusturismi olemusest täieliku ülevaate saamiseks vaadelda indiviidide kogemusi ja vajadusi seikluse järele.
Seiklusturismis võib tõmmata paralleele aktiivse puhkusega. Paljud uuringud on tõestanud, et aktiivne rekreatsioon on seiklusturismi integreeritud osa. Mõlemad sisaldavad spetsiaalseid oskusi nõudvaid tegevusi vabas õhus , kuid erinevusteks võib pidada tahtliku riski otsimist ja lõpptulemuse ebakindlust seiklusturismi puhul. Teadlased on seiklused veel jaotanud kaheks: riski otsivad seiklused ja seiklused, mis otsivad teadmisi ja kogemusi. Selle jaotuse aluseks on võetud Maslow vajaduste püramiid. Maslow püramiid põhineb asjaoludele, et madalamad vajadused peavad olema täielikult rahuldatud enne, kui pöördutakse kõrgemate poole. Seiklusturismi kontekstis võib seda tõlgendada, et saavutades oma kindlustundest lähtuvad vajadused, on inimesed vastuvõtlikud teatud riskile ja ohule, et rahuldada kõrgemaid saavutamisvajadusi. Loomulikult ei hülga seiklejad täielikult oma ohutust, et jõuda kõrgemate tasemeteni. Teadlased Ewert ja Hollenhorst toovad välja, et kuigi seiklusturistid otsivad enneolematuid raskeid ja proovile panevaid valikuid, ei pruugi nad otsida kõrget riskitaset. Kokkuvõtteks võib öelda, et seiklusturismi kogemus on kompetentsi otsing, teatud hinnatava riski ja ohuga. Tõenäoliselt varieerub vastuvõetava riski tase individuaalselt. Teadlane Walle leiab, et sellised tegevused nagu kalapüük ja lindude vaatlemine sisaldavad samuti seiklusturismi elemente, kuna osalised otsivad kogemusi ja teadmisi. Lisaks toob ta välja, et laias laastus võib ka ökoturismi pidada seiklusturismiks, kuna mõned ökoturismi tegevused sisaldavad endas vähesel määral riski.
Seiklus on üsna selgelt seotud ka avastamisega. Algselt seostati seiklust tundmatute, kaugete paikade, uute maade, tervise ja teaduslike avastuste otsimisega.
Kõik teadlased on selles ühel nõul, et seiklusturism on kui seiklus-rekreatsiooni laiend . Praegune seiklusturismi kontseptsioon kajastab ainult ühte seikluslikku tegevust (spetsiifilist rekreatsiooni tegevust), ignoreerides turismi levitamise aspekti – püüda kaugeid kogukondi.
Seiklusturismi kontseptsioon kui laiendus seikluslikule-rekreatsioonile tõestab turismi rolli, viies aktiivse puhkuse tegevused sihtkoha regiooni. Sellejärel on keskpunktis tegevused, mis toimuvad sihtkohas. Selline käsitlus ignoreerib täielikult ühendusteede rolli, kuigi viimasel on väga tähtis osa seiklusturismis. Näiteks jõudmiseks Euroopast Nepaali kui tuntud seiklusturismi sihtkohta , tuleb ületada Türgi, Iraan , Afganistaan, Pakistan ja India. Mõnede inimeste jaoks ongi teekond ise olulisem kui lõpp- sihtkoht . Sellisel üle mitme maa reisimisel võib tuua kaks olulist vaatlustulemust. Esiteks – traditsionaalsed lähenemised seiklusele – risk ja ebakindlus – on praegugi olemas ning teiseks – on selge, et enamus Aasia maade läbisõiduteedest on enamasti rajatud ääremaadele, mitte sisemaale. Ääremaadel on Euroopa südamest tulevatele inimeste jaoks põnev ja tavaelust erinev olemus.
Aktiivne puhkus ei ole aga osa kommertslikust riigist-riiki reisimisest. Iseseisvatel välismaa reisidel, kus mõned aktiivsed tegevused on alternatiivseks transpordivõimaluseks, on mõningad spetsiaalsed oskused vajalikud. Tavaliseks reisiks puhkuse eesmärgil aga pole mingeid erilisi oskusi vaja.
Walle teadusuuring toob välja, et seiklusturistil ja kogemuste otsijal on veel teisigi motiive peale traditsionaalsete seiklusturismi motiivide. Nad mõlemad otsivad teadmisi ja kogemusi rohkem kui vastandavad omi oskusi ja kompetentsi riskile. Kontrastiks Wallele aga räägivad teised tööd, et riskivaba kogemuste otsimine kultuurilisest keskkonnast on samuti seiklusturisti jaoks oluline. Praktikud aga toovad välja, et seiklusturism nagu ökoturismgi jõudis tööstusesse ennem kui teadlased sellele keskenduda said. Mitmed seiklusturismi korraldajad on oma reise pakkunud juba rohkem kui 20 aastat.
On selge, et seiklusturistidel, kes reisivad, et leida kogemusi väliskeskkonnast ja kes on rohkem huvitatud oma sisemiste tugevuste ja võimete avastamisest, on motivatsioon märkimisväärselt erinev. Sellisel juhul on oluline teha vahet nende turusegmentide vahel, kuna turundusstrateegiad, mis sobivad ühele segmendile , ei sobi tavaliselt teise segmendi vajadustega.
Juba on selgunud erinevad seiklusturismi segmendid – traditsionaalne aktiivne puhkaja, ökoturist, kes otsib kogemusi ning samal ajal kogeb ka riske ning välismaa turist , kes reisib üle mitme riigi piiri. Turunduse poolest on turu segmentimine väga oluline ja seda tuleb teha väga hoolikalt, et saaks vastu võtta õigeid turundusotsuseid ja teha iga segmendi kohta just nende vajadustele vastav turundusplaan .
Indiviidid varieeruvad oma riskile lähenemise strateegiate poolest ja riskist arusaamise poolest. Need arusaamad tulenevad osaliselt igaühe erilistest oskustest. Berlyne pakub, et igal indiviidil on eelistatav ehk optimaalne stimulatsiooni tase, mis teatud motivatsiooni abil kasvab või kahaneb. Kõrge optimaalse stimulatsiooni tase on omane sensatsiooni ja ootamatuste trotsijale, samal ajal kui sensatsiooni vältijaid iseloomustab madal optimaalse stimulatsiooni tase. Kuigi ka madal optimaalse tasemega inimeste reisides võivad esineda riskid, kuid need riskid on pigem psühholoogilised ja sotsiaalsed kui füüsilised.
Teine aspekt, mis tõenäoliselt mõjutab indiviidi valikut seiklusturismi kasuks või kahjuks otsustama, on eelnevad reisi-kogemused. Seiklusturismi seostatakse kõige rohkem üksikisikute vajadusega eneseteostamisele. Enamasti esmakordne turist näeb suuremat proovile panekut ja võistlust lihtsas kultuurireisis kui viiekümnendat korda Himaalajas rändav matkaja.
Uurides seiklusturismi, on teadlased kindlaks teinud, et riski ja võistluse suurused on individuaalsed. Siiski on teadlased uurinud inimeste turismi ja rekreatsiooni kogemusi ning selle põhjal on nad inimesed jaganud kahte kategooriasse – seiklushimulised ja mitte-seiklushimulised. Seejärel on teadlased keskendunud konkreetsetele turusegmentidele, eriti aktiivsetele puhkajatele. Aga kas see tähendab, et ainult need sihtturud kuuluvad seiklusturismi alla? Oletatavasti kuuluvad kasvõi osaliselt seiklusturismi alla ka teised sihtgrupid, mida teadlased senini pole veel uurinud.
Kuna seiklusturismi peamine sihtgrupp on väga riskialdis, siis on vägagi tõenäoline, et mõne inimesega võib ka mingi õnnetus juhtuda. Teadlased on läbi viinud uurimuse Uus- Meremaal , kus uuriti õnnetusjuhtumeid turistidega ja nende peamisi põhjustajaid. Paljud nendest juhtumitest võivad aset leida ka teistes seiklusturismi sihtkohtades.
Tänapäeval on turvalisusega seotud aspektidel väga tähtis roll turistide silmis sihtkoha valikul . Turisti ohutuse mõiste hõlmab endas turisti hea-olu, kindlust ja laiemas mõttes ohutust reisides sihtkohta ja sihtkohas olles. Olles kindel, et hea-olu on sihtkohas, kus tegevustega on seotud kõrge riski tase, kindlustatud, nõuab sihtkoha juhtkond, et riskeerimist soodustav huvi ja proovile panek oleks tasakaalus sobilike turvameetmete ja juhtimissüsteemidega. Kuigi paljud uuringud on vaadelnud meedia mõju kuritegevusele ja turistide jaoks loodud turvameetmetele, ei suutnud see ümber lükata hea-olu kontseptsiooni , seetõttu keskendusid nad pigem individuaalsetele turvalisuse dimensioonidele, mis mõjutavad turistide kogemusi (kuritegevus, tervis ja toidu turvalisus).
WTO raport turismi turvalisuse kohta toob välja, et on kasvav tõenäosus, et halbadel kogemustel on negatiivne efekt kogu turismitööstuse mainele. Sihtkoha valiku võtmeteguriks peetakse turvalisust. Šotimaa turismiõnnetuste uuringu kohaselt on seiklusturismi teisel kohal turistide surma põhjustajatest (esikohal on südamehäired). Peamised identifitseeritavad põhjused on liiklusõnnetused ja vägivald, peamiselt 20-29 aastaste seas. Austraalias on turistide surma põhjuseks peamiselt vigastused ja mürgitused. Peamiselt juhtuvad õnnetused turistide teadmatuse tõttu, ei teata sihtkoha kliima, vee ja liikluse iseärasusi. Näiteks võivad liiklusõnnetused juhtuda seetõttu, et puhkusel ollakse lõõgastunud, pea on mõtetest tühi ja kõik ohutusnõuded, millest argipäeval kodus liigeldes kinni peetakse (turvavöö, sõitmine kaine peaga, lapse turvatool jm.) unustatakse puhkamise ajal ära.
Uus-Meremaal on loodud spetsiaalne õnnetustest taastumise keskus, mis pakub turistidele tervishoiu teenust nende Uus-Meremaal viibimise ajal. See keskus on ainus, kes kogub andmeid turistide õnnetuste kohta, mida saab kasutada turistide ohutuse uuringutes. Kui sihtkoht teab, mis õnnetused võivad turistidega (võibolla) juhtuda, oskab ta end nendeks ette valmistada ning võimaluse korral ka õnnetusi ära hoida.
Antud keskuse 1996. aasta andmete põhjal saab väita, et rekreatsiooni ja sporditegevustega seotud õnnetused on turistide seas kõige sagedasemad (44%), mida on rohkem kui kohalike sportimise tagajärgi. Võimalik, et kaugematelt maadelt pärit turistid on rohkem vastuvõtlikumad õnnetustele, osaledes nendes tegevustes, võibolla nende teadmatuse tõttu nendest tegevustest või keskkonnast, kus need tegevused toimuvad.
Vanuseliselt on keskuse andmete järgi kõige rohkem õnnetustesse sattunuid aastates 25-34, kes on just aktiivses elueas inimesed. Teisel kohal on 20-24 aastat vanad. Need kaks esimest gruppi moodustavadki tüüpilise seiklusturisti vanuselise profiili.
Mägedes peab õnnetuste kohta arvestust Uus-Meremaal Mägede Turvalisuse Nõukogu. Peamised mägironijate õnnetused juhtuvad juhendajata matkadel. Mägimatkajate õnnetustes osalejate vanuseline profiil jääb 19 ja 36 aasta vahele.
Kohalikult turismitööstusele teeb suurt peavalu ka kärestikujõgedel parvetajad. 1980-95 aastate jooksul hukkus Uus- Meremaa vee turvalisuse nõukogu andmeil 16 parvetajat, kellest 5 olid turistid. Need näitajad viisid parvetamise tööstuse range kontrollimiseni.
Lennureisid sihtkohas pakuvad turistidele võimaluse maanduda liustikel ja külastada kogu sihtkoha vaatamisväärsusi. Uus-Meremaa tsiviil-lennunduse ühing peab statistikat lennuõnnetuste üle, kuid ei too eraldi välja turiste. 1985. aastast on teatatud kokku 1604 lennuõnnetusest, millest 10€ osutusid saatuslikuks – õnnetustes kaotas oma elu 311 inimest. Page’i ja Meyeri uuring näitas, et 1986-1993 aastatel toimunud 5-s lennuõnnetuses on surma saanud 27 turisti.
Peamised seiklusturismi tegevused, mis on toonud kaasa surmaga lõppevaid õnnetusi on kõikvõimalikud kukkumised ja kokkupõrked suusatamisel ja lumelaua sõidul, veespordialadest kärestikujõgedel parvetamine, kanuusõit, sukeldumine ja kalastamine ning loomadega seotud tegevustest ratsutamine ja rodeo.
Hoolimata avalike andmete puudusest, on selge, et Uus-Meremaa turismitööstusele on seiklusturismiga seotud õnnetused suureks probleemiks. Uus-Meremaa ei saa lubada sellest probleemist mööda vaatamist ja selle eiramist, kuna see võib osutuda turismitööstusele saatuslikuks.