Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega
Nurmkana Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalinnu kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Kaalub keskmiselt 400 grammi. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud. Hunt
Peale selle on teda viidud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel)
kaalub 6- 10 kg pikkus 60- 90 cm, saba 40-60 cm selg punakaspruun, kõht valge kiskja pesa urus, koopas, puuõõnsuses pesas 4-6 kutsikat Eesti metsloomad Hunt kaalub 32- 50 kg pikkus 105- 160 cm hallikas kiskja eelistab avamaastikku pesa puujuuure all, tormimurrus, koopas hundipaaril 5- 6 kutsikat Eesti metsloomad Metskits kaalub 20- 37 kg pikkus 100- 135 cm karv talvel hall, suvel roostepruun isasel sarved taimetoiduline elab hõredas metsas tavaliselt 1- 2 täpilist talle Eesti metsloomad Halljänes kaalub 4-5 kg pikkus 55- 60 cm karvastik pruunikas taimetoiduline elab metsaservas, raiesmikus, avamaal tegutseb öösel pesas 2- 4 poega Eesti metsloomad Valgejänes halljänesest väiksem talvel valge, suvel pruunikas taimetoiduline elutseb põõsastes,
Põldlõoke Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see- eest väga meloodiline. Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda ja näha
2. Parkimine 3. Viimistlustööd - pargitud nahkade kuivatamine, silumine ja värvimine Parkimisviisid Nahkade töötlemisel eristatakse nelja parkimismeetodit: Mineraalpark Taimpark Süntaanpark Rääs ehk traanpark Mineraalpark Mineraalidest saadud parkainetega pargitud nahka nimetatakse mineraalparknahaks. Pargitakse mineraalidest saadud keemiliste ühenditega, sel teel saadakse näiteks maarjas., kroom- ja raudpark. Maarjasparkimine toimub alumiiniumkaaliummaarjaga- naha värvus jääb roostepruun. Kroomparkimine - kroommetalli sooladega, mida toodetakse kroomraua maagist. See on tähtsaim mineraalpark. Naha värvus on kroompargil sinirohekas. Taimpark Kõiki nahku, mis pargitud taimedest saadud parkainetega, nimetatakse taimparknahkadeks Taimparknahkade üldomaduseks on enamvähem pruunikas värvus ja vähene soojuse kannatavus. Taimpark jõudis juba eelajaloolisel ajal kõrgele tasemele. 3-4 tuhat aastat tagasi Hiinas ja Egiptuses pargitud nahkadest on hulk säilinud siiani.
seeneliigist. Harilik Kännumampel Tema viljakehadeks on nahkjas rõngaslooriga. Välimuselt on tema kübar kahevärviline, triibuline. Keskosas kuivana mesikollane ja kasvab kuni 10 cm. Nad kasvavad puisniitudel, suurte põõsaste ja lehtpuudel. Kasvuhooajaks on Aprill kuni Novembrini. Eos lehed on on roostepruunid ja hambaga jalale külge kasvanud. Jala tipp on valkjas. Jalg allpool on mustjaspruun. Seeneliha on kübar. Jalas on roostepruun. Sellel seenel puudub teatud lõhn ja ta on mahe. Soovitatav süüa värskelt ja tema jalad on kõlbmatud. Kasutatud allikad www.toidutare.ee http://www.hkhk.edu.ee/seened/harilik_knnumampel.html www.loodusajakiri.ee
kübaraosa vahel on väga järsk. Jalg, mis on 4 8 cm kõrge ja 0,5 0,8 cm läbimõõdus, on peenike ning sitke, võruga, võrust allpool pruunide soomustega kaetud. Ülalpool rõngast on helepruunikas, allpool rõngast tume- kuni mustpruun. Eoslehekesed on algul helepruunid, hiljem kaneel- kuni roostepruunid, õhukesed, tihedalt asetsevad, jalale hambaga külge kasvanud või veidi laskuvad. Seeneliha on kübaras valkjas ning jalas roostepruun, õhuke. 3.3 Kasutamine Kännumampel on kännul kasvavatest seentest parim söögiseen. Söödavad on ainult kübarad, mis hariliult on seeneussidest vabad. Ei vaja eeltöötlust, sobib värskelt praadimiseks, suppides ja kergelt sügavkülmas säilitamiseks. Eriti sobilik on kuivatamiseks ja vürtsika seenepulbri valmistamiseks, samuti võib ka marineerida, soolata ja hapendada. Omas mahlas sügavkülmutatult on hea lisand pitsadele, seenepirukatele ning hautistele
lagunemisjärgus olevast substraadist. See horisont on orgaanilise aine kuhjumise horisont. Orgaaniline aine esineb põhiliselt huumusena. Huumus on põhimiselt seotud mineraalosaga. Selles horisondis toimub mulla lagunemine, uute ühendite moodustumine ning väljauhtumine (leetumine, mõningal määral ka gleistumine).Baf amorfse raua akumulatsioonihorisont - A ja Egl vahele tekkinud, kristalliseerumata rauaühendite akumulatsioonihorisont; värvuselt määrdunud kollakas roostepruun (kahkjas), oluliselt tihenemata. Mulla Elg horisont e näivleetunud horisont on tihedamasse aluskihti sügavalt sisse sopistund, ülagleistunud, hele (hallikas, kollakas) lõimisete üleminekuala horisont. Kamar-leetmuldade B-horisont erineb C-horisondist tumedama, tihedama ja kõvema kihina. Saviliivlõimisega kamar-leetmulllas eristub B-horisont ibe ja mittesilikaatse raua ja alumiiniumi ühendite sisseuhtumise tagajärjel. Selles jääb pidama mitmesugune osa A-
Esinemise vorm ja koht: Maailma suurim opaalide leiukoht asub Lõuna- Austraalias Coober Pedy ümbruses, kust leitakse umbes 70 protsenti maailma opaalides Hüdroksiidid limoniit Limoniit Limoniit Kuju: tavaliselt tihe või muldne mass. Kõvadus: 5- 5,5 Värvus: roostepruun kuni tumepruun Läige: peegeldunud valgus annab läike, klaasjas, matt Esinemise vorm ja koht: tekib mitmesuguste rauamineraalide lagunemisel, samuti setib merede või mageveekogude põhjas rauabakterite mõjul. Eestis leidub järve- ja soorauana ning rauaookrina. Karbonaadid dolomiit Dolomiit Dolomiit
Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid osa aastast saavad isasloomad uhkeid sarvi kanda. Sarvede pikkus võib ulatuda 91 cm-ni, keskmiselt on aga sarved kuni 71 cm pikad. Sarvede kaal võib ulatuda 3 kg-ni, kuid haruldaselt 1 kg. Sarved ise on väga harulised, kuid pulkjad. Tihti rohkem kui 10 haruga sarved ei ole kurrulised. Punahirv on suuruselt põdrast väiksem ning metskitsest suurem. Ta värvus oleneb aastaajast (suvi/talv). Suvel on punahirve karvkate punakaspruun (roostepruun) ning talvel hallikaspruun (tumepruun). Hirve karvastik on lühike, kuid tihe. Punahirve poegadel on seljal armsad väikesed täpid, mis teevad poja teistest erinevaks. Harva võib juhtuda, et vanad loomad on ka täpilised. "Sabapeegel" kreemikasvalge, ulatub lühikesest sabast kõrgemale ning pole kindlalt mustaga ääristatud nagu tähnik- ja kabehirvel. Üks eritustunnustest on beez saba. Punahirve talvekasukas kasvab üldjuhul septembrist detsembrini. Suvekarv hakkab
piiratud. Inimene eristab spektris umbes 130140 tooni. Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust, mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest. Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi: Ploomlilla Oliivroheline Mereroheline Veripunane Sitikmust Kristallvalge Kohvi koorega Kakaovärvi Asfalt Roostepruun Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi. Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel. Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi tulevad heleroheline, tumeroheline ja helesinine, tumesinine ja lõpuks violett.
Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust, mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest. Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi: · Ploomlilla · Oliivroheline · Mereroheline · Veripunane · Sitikmust · Kristallvalge · Kohvi koorega · Kakaovärvi · Asfalt · Roostepruun Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi. Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel. Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi tulevad heleroheline, tumeroheline ja helesinine, tumesinine ja lõpuks violett. Iga spektrilõigu lainepikkusele vastab eri värv, mille toon on otseselt
suurelehiste liikide rühma. Järgnevalt valik väikeselehelisi igihaljaid liike: · Rhododendron hirsutum -karedakarvane rododendron Taim saavutab kõrguseks kuni 1 meeter. Lehtede pikkuseks 1,5 ... 2 cm. Õied läbimõõdus kuni 2 cm ning valdavalt roosad. Õitsemisaeg juuni-juuli. Üks vähestest rodoliikidest, mis ei ole tundlik mulla aluselise reaktsiooni suhtes, kuna pärineb Alpide lubjarikastest piirkondadest. · Rhododendron ferrugineum -roostepruun rododendron Kõrguseks kuni 0,5 meetrit. Lehed kuni 4 cm pikad, allapoole rullis servaga, alt roostevärvi soomustega, millest ka liigi nimi. Õied roosakaspunased, sinaka varjundiga; õitseb juunis- juulis. · Rhododendron dahuricum -dauuria rododendron Liik saavutab kõrguseks kuni 2 meetrit ning kuulub pooligihaljaste rododendronite hulka. Õied läbimõõduga 3...4 cm, roosad, veidi sinaka tooniga. Õitseb varakevadel, kohe pärast lumeminekut, üheaegselt forsüütiatega
Paljasseemnetaimed - Gymnospermae Pinaceae - männilised · esimese aasta pikkvõrse (pungast, viimane aasta) · kõigil kuuskedel kühmuline vars · okkad lamedad, ühe või kahetahuline · kõikidel kuuskedel tuleb okas lahti koos näsaga, kui võrse on kuivanud, murdub okas ära · võrse tipus on alati pungad (kuuskedel pole vaigused, nulgudel on pungad vaigused) · mida rohkem õhulõhesid, seda heledam okas Picea abies - harilik kuusk · võrse piklik, kühmuline, roostepruun ja karvane · võrse tipus on alati pungad (pole vaigused) · okkad kahel poole kammitult, valguse käes olevad okkad püstisemad · okkad 4-tahulised, õhulõhesid vähe · okkad rohelised · kuuse käbide soomused võivad olla erinevad, kuid tavaliselt rombjad · võivad olla ka ümarad või väljavenitatud tipuosaga (terav) · võivad olla ka osaliselt või täielikult tagasi pöördunud Picea glauca - Kanada ehk valge kuusk · võrse piklik kühmuline, vaoline
Inimene eristab spektris umbes 130-140 tooni. Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust, mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest. Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi: ploomlilla, oliivroheline, mereroheline, veripunane, sitikmust, kristallvalge, kohvi koorega, kakaovärvi, asphalt, roostepruun jne. Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi. Värvi heledus ja tumedus Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada. Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, setõttu
vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad märtsis või mais. Poegi on 4…12. Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom. Punahirv - Cervus Metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris
Nakatub klassikaliselt. Puit Tekitab valge mädaniku. Ebatuletael kübar algul kolakas-roosakas, sellele ilmuvad mitme aastane, konsooljas u 20 cm ja kuni valkjad laigud. Areneb tumepruun 10 cm paksune. Ülakülg vaoline, radiaalselt kuubikuteks arenev puit. 3. faasis puit lõhestunud, pruun või peaaegu must. Serv laguneb pulbriks (sõrmede vahel). Mädanik lai ja ümar, seeneliha kõva tume areneb tüve alumises osas. Tungib ka roostepruun. Torukesed kihilised ja väga maltspuitu. Põhjustab pargipuudel õõnsuste kõvad. Poorid korrapärased, ümarad peened, teket, tormimurru oht. Areneb ka surnud vahel halli kirmega kaetud, kahjustab puidus. Kahjustab tamme ja remmelgaid. On paljusid lehtpuude liike. Ei ole leitud eestis peamine tamme südamemädaniku tammel haaval. Tekitab tüvel tekitaja. Viljakehad juunis-juulis. südamemädanikkul (lülipuit eriti)
tüvepikkus 50...80 cm segametsas kui ka · 12...25 kg taimestikurikastel veekogude · Eestis üle 6000 kallastel · segatoiduline · tegutseb peamiselt öösel ja · Eestis tavaline jahiloom videvikus · esineb ainsa koerlasena taliuinak · suvel roostepruun, talvel hallikaspruun, PUNAHIRV noortel on kasukas valgetäpiline · saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Cervus elaphus L. · elada eelistavad rikka alusmetsa ja · tüvepikkus kuni 230 cm lagendikega segametsi, milles on lagedaid · 100...150 (200) kg, pullid on raskemad kohti.
Lennuava asub ühel küljel. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje. 12 Header and footer ; nimi Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Peale pesast lahkumist võivad pojad veel kauaks jääda pesa lähimasse ümbrusesse. Nurmkana Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi. Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi. Nurmkana tegutseb maapinnal
Kurgualune must. Silmad väikesed, kollased. Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk. Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt, korrutav "hu-hu-hu-hoo". Üldpikkus 72 cm. Eestis on ta üliharuldane haudelind ninva harva esinev talikülaline ja läbirändaja.Arvatavasti võib Eestis olla vaid paar isendit. (T. Randla, 1976) Alates aastast 2000 on Eestis kohatud habekakku 1-10 korral.(wikipedia.org) Kassikakk: Meie suurim kakuline. Sulestiku taustvärvuseks roostekollane kuni roostepruun, peas suured sulgkõrvad, silmad ruuged. Lennus vaheldub liuglend aeglase sõudelennuga. Aktiivne öösel ja hämaras. Keskpäeval peidab end puuvõras või tihnikus. Hääl tugev- kume ja kaugelekostuv nin õõnes "uhuu", mis on ühe- või kahesilbiline. Pesa lähedal ärevuses häälitseb ka päeval, siis aga huked nõrgemad ja heledamad. Üldpikkus 67 cm. Kassikakk on Eestis ülelevinud, kuid vähearvukas haudelind. Elupaigaks valib enamasti
Marakaya kass asustab Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikametsi.Marakaya kassi võib kohata 8 alates Panamast, Colombia põhjaosast ja Peruust kuni Paraguai põhja- ja idaosani, Uruguai põhjaosa ning Argentiinani. Pampakass (Leopardus pajeros) Pampakass on Argentiina ja Tsiili pampases elav kaslane. Välimuselt sarnaneb pampakass kodukassile, kuid ta on veide suurem. Ta elab Argentiinas, Peruus, Tsiilis, Equadoris ja Peruus. Neil on väga paks roostepruun või helepruun karv, mida kaunistavad mustad vöödid. Leidub ka musta karvkattega isendeid. Karva paksus võib olla kuni 7 sentimeetrit. Võrreldes kehaga on kassi pea küllaltki väikene. Tema pikkus ei ületa 60 sentimeetri. Pampakassi levikuala on suur, ta elutseb rohumaadel, metsamaadel, metsades ja mägedes. Peab jahti öösiti, jahib väikeseid imetajaid ja linde. Metsikutes tingimustes on selle liigi sigimisaeg teadamata, tiinus kestab emastel 80-85 päeva.
Värvulised Laul on lühike ja kõhiseva häälega Talvike on kollase pea ja alakehaga Lagedatel puisniitudel lind. Selja- ja tiivasulestik on pruun ning heinamaadel, tumedamate pruunide tähnidega. samuti kuivadel Päranipuala on roostepruun, alakehal raiesmikel. on märgatavad pikitriibud. Emas- ja noorlindude sulestik on tuhmim ja selgemate pikitriipudega. Talvesulestikus isaslinnul on tume
Teistel viudel ja kotkastel on tiivad eelkõige laia siruulatusega, hiireviu tiivad on aga eelkõige laia "haardepinnaga". Ka hiireviu tavatseb hääletult mõne lagedama koha peal tiirelda, nii et siis peaks juba kord hiireviud lendamas näinud inimesel olema teda lihtne ära tunda. Hiireviu on looduskaitsealune liik 4.2.2 Nurmkana Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi. Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi. Nurmkana tegutseb maapinnal
2.4.1. Sugukond: Jäälindlased Naeru-hiidkalur ehk kookaburra on jäälindlaste sugukonna suurim esindaja. Ta on teiste liikidega väga sarnane, ent ei püüa kala, vaid peab jahti maismaal. Kookaburrat tuntakse tema hääle põhjal, mis meenutab inimese naeru. Mitmes keeles on hiidkaluri nimeks ,,naerupall Jack". Kookaburra on suurepärane häälte matkija, kes on suuteline matkima näiteks veduri häält. Linnu pealagi, selg, tiivad ja saba on roostepruunid. Kõht valkjashall. Roostepruun põsetriip. Sarnaselt teiste jäälindlastele on ta pea üsna suur, kael aga lühike. Püha jäälind ja metsa jäälind on Ausraalia väiksemad jäälinnud. Nemad on sinise ja rohelise värvusega. (Parish 2006:44) 2.4.2. Sugukond: Mesilasnäplased Austraalia mesilasenäpp võib uhkeldada oma imekaunite sulgedega. Selle väikese ja väga vilka linnukese põhitoiduks on mesilased, tõugud, kiililised, liblikad, herilased ja tirtsud.
Talvel toitub lehtpuude võrsetest, koorest ja pungadest. Eriti meeldivad talle paju, haab, vaarikas, pihlakas jt. Kuusekultuurides teeb suurt kahju süües noorte kuuskede ladvakasvusid. Punahirv on maailmas laialt levinud, Eestis aga väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel siit täiesti puudunud. Tänapäeval on ta sagedasem Eesti läänesaartel ja Lõuna-Eestis. Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn "sabapeegel". Elupaigana eelistavad nad rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Hirve toiduks on peamiselt rohttaimed ja puhmad, lehtpuude ning -põõsaste võrsed, eelistab paakspuud, toomingat, pihlakat, kadakat, paju jt
Märkused HARILIK ASTELPAJU Lõuna-Euroopa, Läänemere ääres, Väike-Aasia, Lääne-Siberi lõunaosa Päritolu 5-10 m Kõrgus rohkesti hargnev kõrge põõsas või madal puu Kasvukuju kaetud hõbedaste soomuskarvadega, hiljem roostepruunide soomuskarvadega. Võrsetel kuni 2 cm pikkused teravad tugevad astlad Võrsed peaaegu ümmargused, keskmiselt 0,3 cm pikad, läikivad, roostepruun-pronksjad Pungad vahelduvad lihtlehed, lineaalsüstjad, 3-7 cm pikad, terveservalised, mõlemalt küljelt kaetud hõbedaste Lehed soomuskarvadega õied väga väikesed, rohelised. Isasõied lühikestes peajates õisikutes, emasõied 2-5 kaupa lehtede kaenlas Õied vili on lihakas, luuvilja taoline, munajas või kerajas, kuni 0,8 cm läbimõõdus, valminult kollane või punane, vilju
Ümariku keha küljes lühikesed käed ja tillukesed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane. Ise kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene. Aga inimene see mehike ei olnud. See oli sookoll. Tal oli kollisüda sees ja kollimõtted peas. Soo, kus ta elas , oli õige lai ja suur. Kui mõni kõrgemalt vaatas, siis soo paistis talle otsekui vaip, mis täis suuri ning väikesi auke. Rohekas ja roostepruun vaip, üleni auklik. Aukudest vaatasid välja veesilmad. Vahel olid need tumepruunid või mustjas nagu rabavesi, vahel aga sinised või hallid nagu nendes peegelduv taevas. Veesilmad olid soojärved ja laukad. Järvede ja laugaste vahel oli märg, pehme ning õõtsuv maapind. Kergesti rebenev maapind, kuhu suuremad loomad nagu põdrad sugugi ummisjalu peale ei tohi tormata. Nad võiksid mudasse vajuda ja salalaugastesse ära uppuda. Soo on ohtlik. Soo ei taha, et teda tallatakse. Soopind
oksatüügaste kaudu ning tekitab seal kiiresti areneva valgemädaniku. Viljakehad ilmuvad tüvele alles seenhaiguse lüpuperioodil, kui puu on juba surnud. · Tuletaelik e ebatuletael Phellinus igniarius Valgemädaniku tekitaja. Mitmeaastane. Kasvab Euroopas Põhja-Ameerika jm. Põhjustab valgemädanikku. Eenduv, keskmis suurusega kuni suur, kühmjas. Ülapind alguses kaneelpruun, vananedes muutub halliks ja lõpuks on peaaegu must. Seeneliha puitjas-kõva, roostepruun, pragunev, läiketu, seeneliha kiht 1cm või paksem, ilma selge südamikuta. Juurdekasvutsoonid noortel viljakehadel laiad, pind kooretaoliselt kõva, vähesel määral lõhestunud. Noor serv peaaegu ümar, vananedes tervaneb. Alapind kaneelpruun, poore 4-6tk/mm. Eestis väga levinud ja rohkelt esinev paljudel lehtpuudel (peale haava ja luuviljaliste, tammel vaid erandina). Eestis laialt levinud paju- ja remmelgaliikidel. Kasvab peamiselt
..17 päeva ja tema mõõtmed on: sügavus 40...60 cm ja lennuava läbimõõt 17 X 10 cm. Oma 3...5 muna muneb paljale põhjale. Teeb tihti igal aastal uue pesaõõnsuse ja nii saavad tema õõnsusi kasutada mitmed teised 9Põldlõoke Alauda arvensis Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Elupaik ja -viis Põldlõoke on väga sage haudelind peaaegukõigis lagemaastiku elupaikades - niitudel, laialdastel metsaväludel ja metsaservadelgi, eriti meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne
LIIVATÜLL tugevalt kollased jalad, valge-pruuni-musta kirju sulestik. Liivasel rannikul, harva siseveekogudes. Lahkub talveks- läheb Inglismaale. 7. MERITÜLL mustad jalad, muidu sarnane eelmisele. Suhteliselt haruldane liik. Eestis pole. Talvel ära- ei tea kuhu. 8. PUNAJALG-TIIDER Punane nokk, pikad punased jalad. Levinud, võib kohata ka sisevetel. Eelistab rannaniite. Toitub selgrootutest. Madalas vees, ei sukeldu. Talvel läheb vahemereäärde. 9. ALPI RISLA Roostepruun selg, must kõht, pikk tume nokk. Eelmisest väiksem. On ka meie vetes. Sööb selgrootuid. Lendavad suures rühmas. 10. NAASKELNOKK Lõunapoolse päritoluga lind, nokk kaardub ülespoole. Musta- valge kirju. Selgrootud, ussid, putukavastsed. Talvel Portugalis ja Hispaania rannikul. 11. MERIKAJAKAS peaaegu hane suurune. Mantel mustjaspruun, mujalt musta- valge segu. Rootsi, Soome, Gotland, Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa. Arvukus viimastel aastatel kasvanud
Inimene eristab spektris umbes 130-140 tooni. Kõige kitsamas plaanis võib värvi tooni määratleda nimetusega: punane, sinine, valge. Tänapäeval kasutatakse aga värvitooni edasiandmiseks nimetust, mis on seotud mingi konkreetse esemega, toiduainega või tükiga loodusest. Nii võime kohata värvitooni edastamiseks järgmisi nimetusi: Ploomlilla Oliivroheline Mereroheline Veripunane Sitikmust Kristallvalge Kohvi koorega Pilt: VÄRVITOONI MUUTUMINE Kakaovärvi Asfalt Roostepruun 9 VÄRVUSÕPETUS JA KOMPOSITSIOON Värvitooniks nimetatakse värvuse niisugust omadust, mis võimaldab inimsilmal tajuda ja määrata punast,sinist, kollst ja muid spektrivärvusi. Kromaatilised värvitoonid tulevad kõige rohkem esile spektri vaatlusel. Päikesespektris lähevad toonid sujuvalt üksteiseks üle:punane oranziks, oranz kollaseks, edasi
mis heidetakse enamasti märtsis. Esimesed sarved hakkavad kasvama alles teise eluaasta alguses ja need puhastatakse augustis-septembris. Valmis sarved kaaluvad enamasti 2–5, üliharva kuni 20 kg. Normaalselt on täiskasvanud pullil ühel sarvel 5 või enam haru. Eluiga ulatub kuni 20 eluaastani. Hammaste kulumise järgi määratakse vanus. Hirvepulli välimus muutub elu jooksul üsna oluliselt. Isaslooma jälg on 11x8 cm, emastel ja noortel väiksem. Karvkate on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Sabapeegel on hele, selle keskel on tume lühike saba. Sigimine - Jooksuaeg on septembris ja oktoobri alguses. End suvel nuumanud pullid kaotavad ettevaatlikkuse. Välimus muutub: sarved on kasvanud ja nahast puhastunud, kael muutub jämedamaks ja ilmub tumedamatest karvadest lakk, lõhnanäärmed aktiviseeruvad. Jooksuajal kujunevad suuremad haaremid isaslooma juurde,kes muidu elavad üksikuna
Lepalind on ka rändlind, kes Aafrika keskosas ja Araabia poolsaarel. Eestisse saabuvad esimesed linnud maikuus ja sügisränne toimub kas septembris või kõige hiljem oktoobris. 22 Põldlõoke Põldlõoke on varblasest veidi suurem, jässaka kere, suure pea ja võrdlemisi väikese koonusja nokaga lind. Emas- ja isaslind välimuselt ei erine, mõlemal on ülapool muldpruun heledamate triibukeste ja laigukestega. Alapool on roostepruun, kõhualune kollakas. Lind paistab veidi raskepärane, kui ta liigub maapinnal kõndides, hüpates ja joostes väga kiiresti ning osavalt. Välimuse järgi teatakse seda lindu üldiselt väga vähe, kindlasti aga on kõik kuulnud suvel põldlõokese lõõritamist. Linnu laul pole küll väga helirikas, kuid on see-eest väga meloodiline. Ta kombineerib oma käsutuses olevat noodivaru mitmeti, laulab kõvasti ja kaua. Tavaliselt võib teda laulmas kuulda
annaabi.ee 
