HARILIK PÕÕSASMARAN Lääne-Euroopa, Skandinaavia, Uraalist Kaug-Idani, Põhja-Ameerika Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates
Sirel (Syringa L.) Kertu Elfenbein Luua Metsanduskool 16PKM1 2017 · Sirel (Syringa L.) on puude perekond õlipuuliste sugukonnast. · Perekonda kuulub 2025 liiki, mille looduslikuks levila ulatub Euroopast Ida-Aasiani. · Perekonda kuuluvad heitlehised põõsad ja väikesed puud, mille kõrgus võib olla 210 meetrit. · Suurus: 5-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm Võra: kõrge püstine põõsas või madal puu. Koor, koor hallikaspruun, rõmeline. Noored võrsed rohekashallid või võrsed: hallikaspruunid. Võrse lõpeb kahe külgpungaga. Lehed: vastakud terveservalised lihtlehed, munajad, südaja alusega, teritunud tipuga, kuni 12 cm pikad, varisevad tavaliselt rohelistena. Õied ja õitseb mais-juunis. Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel,
sügisel) või vegetatiivselt. Perekonnas 4 liiki, pärit Ida-Aasiast, peamiselt Hiinast, Koreast ja Jaapanist. Tähtsad haljastustaimed olnud pikka aega, sest on kenad nii õite poolest kui väärtuslikud toidulisandina kasutatavate viljade poolest, samuti on oluline taimede leplikkus kasvutingimuste suhtes. Eelistavad heaks kasvuks päikeselist paika ning mitte väga viljaka pinnasega kohta. Kasuks tuleb kuiv õhk, seega ei sobi kasvama veekogude vahetusse lähedusse. Põõsasja kasvukuju soodustamiseks on soovitav igal aastal veidi kärpida lõigates samas välja ka kuivanud oksad. Hea hoolduse korral võib taim elada 60-80aastaseks. Paljundada saab pistikutega. Kasvukoht: päikesepaisteline avatud koht on ebaküdoonia jaoks parem kui vari, kus nad kasvavad halvasti. Sellel kultuuril on külmakindlus reeglina keskpärane, külmadel talvedel üheaastased võrsed saavad külma. Sellepärast on soovitav ebaküdoonia jaoks valida koht,
5 Joonis 1. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=182&catb=1) Joonis 2. Pehme kortsleht (http://www.hansaplant.ee/pic.php?id=289&cats=1) 6 Joonis 3. Pehme kortsleht 7 Jaapani või hubei ülane (Anemone) Konkreetne liik: jaapani ülane (Anemone japonica) Taime kõrgus ja läbimõõt: lõppkõrgus 0,6-1,5 m, lõpplaius 15-50 cm Taime välislaadi kirjeldus: laiuv kasvukuju Lehed: rohelised lõhestunud lehed Õied või õisikud: õied roosad-valged Õitsemine: august-september Liigi eritunnused: vajab talvekatet, ei vaja toestamist, hea lõikelill, metsistumisoht Kasvukoha nõuded: tavaline aiamuld või savine, raske muld, parasniiske kasvukoht, täispäike või poolvari Kasutamine haljastuses: sobib parki, metsaaeda, kiviktaimlasse puhmastena, kuid kasutatakse ka soolotaimena Joonis 4. Jaapani ülane (http://4.bp
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
ILUTAIMED ILUPÕÕSAD Lodjap-põisenelas (Physocarpus) Kuni 3m kõrgune ümar põõsas. Juunis roosakasvalged õisikud. Dekoratiivsed punased marjad. Vanemad oksad hallikaspruunid tugevasti kestendava koorega. Erinõuded: vähenõudlikud, taluvad pügamist. Kaselehine enelas (Spiraea) Kuni 1m kõrgune Kausi- või kerakujuline põõsas. Õied valged, juulis augustis Sarikjad õisikud lamedad või poolkerajad. Jaapani enelas (Spiraea) Kõrgus: Umbes 1 meetri kõrgune püstine põõsas Kasvukoht: Valguslembesed põõsad. Taluvad suitsu, külmakindlad. Muld: Pole nõudlikud Tuhkur enelas(Spiraea) 1,2m kõrgune põõsas, mille eelmise aasta varred on mais poole ulatuses kaetud tihedalt valgete väikeste õitega Kaarjate okstega Kasvukoht päikeseline kuni poolvarjuline. valgusnõudlikud, vajavad lõikamist
m´ väike puu, 'Dissectum' , õrnroosade tihedate ja ´Pulverulentum´ tumerohelised 'Laciniatum', sügavalt hõlmiste lühikeste lehtedel tihe lehed kuldkollaste 'Palmatifidum'- lehtedega. Madal, võrsetega, valkjatäpiline laikudega. lehtedel sammasjas võra. madal põõsas marmoreering. ´Flamingo´ noorte hõlmalisem kuju. ´Laciniatum Wieri´- ´Variegatum´ lehtede servad oksad peened, lehed roosad, hiljem rippuvad, lehed puhkedes valged, madal lõhestunud, kuni kirjud. puu. 19m
Roos avamaal ja katmikalal Ülevaade Eesti roosikasvatusest • Lõikerooside pioneer Johannes Liivet Vasalemmas • Esimese Eesti Vabariigi ajal aiahuviliste meeliskohaks Toila-Oru lossi rosaarium. Roosid L.Späthi roosikoolist Berliini lähedalt. Hävis 1941 • !930 rajati Kadrioru lossi taha Alar Kotli kavandatud suletud rosaarium • Peale teist MS hakati ulatuslikult kasvatama Lätist sissetoodud peenra- ja lõikeroose • 1960-1970 rajati A.Puki, A.Niine ja V.Veski eestvedamisel TBA inglise stiilis rosaarium, mille baasil on tehtud hulgaliselt teaduslikke töid. (V. Rumberg – rooside haigused ja haiguskindlus). • Alates 1970-ndatest tekkis suur nõudlus
NB! kiire kasv, hea pinnakatte taim, tahab piiramist Kortsleht (Alchemilla sapp ) Levinud Euraasia lähisriikudes. Puhmik lehed 10-40 cm, õisikutega varred kuni 60 cm,, laiuv, roomav, madal taim. Umbes 300 liiki, neist Eestis 23 liiki. Kasvukohana sobib valge ja päikeseline koht kui ka poolvari, kasvab niitudel, heinamaadel, kodumurus Mullaks sobib parasniiske ja viljakas muld (nt heinamaa) nii happeline kui aluseline aiamuld, huumusrikas liivmuld Õitseb mai-juuli, õied valge, kollaka ja helerohelise värvusega, lehed suvehaljad, ümarad, 5...7 hõlmaga, hallikasrohelised Ravimtaim, põletikuvastase toimega. Aitab peatada verejookse ja ravib halvasti paranevaid haavu. Teed juuakse mao- ja seedehädade ning põiehaiguste korral. Sobib salatisse. Paljundatatakse seemnetega, puhmiku jagamisega kevadel, risoom- pistikutega Istutada looduslikud istutus-alad, kiviktaimlas, puude all, kalmistutel, katustel, ääristuseks, roosidega, 8-10 aasta järel tuleks
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Koor noores eas sile vananedes tekib suhteliselt õhuke soomusjas korp. Juurestik maapinnalähedane, mis põhjustab põuakartlikkust ja tormiheidet. Õitseb mais. Seemned valmivad oktoobris, varisevad järgmisel kevadel (märtsis). Noorelt aeglase kasvuga. Soodsates tingimustes võib saada 250 a vanaks. Tundlikud juurepessu suhtes. Külma ja pakasekindel. Noore eas tundlik hiliskülmade suhtes. Varjutaluv. Harilik kadakas Juniperus communis 10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Oksad rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun, kestendav. Okkad lineaalsüstjkad, teravatipulised. Õied moodustuvad sügisel. Õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi. Külmakindel, juurestik pinnalähedane, talub hästi õhu kuivust ja kõrget temperatuuri. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Aeglase kasvuga, talub kärpimist. Puit tihe, sitke, aromaatne. Harilik jugapuu Taxus baccata
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
10-15 cm kõrgune Pisikeste 4-kroonleheliste õitega taim. Õitseb juunist külmadeni. Peenrasse, potti, amplisse. Külv aprillis - mais kohale 1 cm sügavusele. Annab isekülvi järgmiseks aastaks. Võib teha ettekülvi veebruaris - märtsis, siis seemet mitte katta mullaga. Varjutada idanevuse hõlbustamiseks. ÖÖLEVKOI Matthiola Bicornis ÖÖLEVKOI Matthiola Bicornis Kõrgus 20 kuni 30 cm Lillakasroosade päeval suletud õitega. Õhtul õied avanevad. Tugeva ja meeldiva lõhnaga lilled sobivad kõikjale peenrasse, potti, rõdukasti ja amplisse teiste lillede vahele. Õitseb juulist külmadeni. Kasvukoht päikesepaisteline või poolvarjuline. Külvatakse kohale mais, juunis või oktoobris. Toestada vajadusel, lamandub kergesti. Väetada. KELLUKJAS KEERISPEA Phacelia campanularia KELLUKJAS KEERISPEA Phacelia campanularia Madal. Kõrgus umbes 20 cm. Lehed munajad
Merevaikhappe lahusega töödeldud pistikud juurduvad 100 % . 11 Kasutus ja lõikamine Väga külma- ja põuakindel liik, kasvab väga erinevatel muldadel, talub varju, linnatingimusi. Paljundatakse seemnetest, võsudega ja pistikutega. Kasutamist leiab alusmetsa, metsaservade haljastamiseks, suurte põõsarühmade moodustamiseks ja elavtarana. Temast võib kujundada ka tüvivormi. Kui põõsasvormi ei kärbita, siis põõsas laasub alt ja ei ole enam ilus. Et seda ära hoida tuleks vanu põõsaid kevadel madalalt lõigata. Uued võrsed kasvavad väga kiiresti (Seemnemaailm). 12 HARILIK LODJAPUU Lühiiseloomustus Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) (joonis 1) on muskuslilleliste sugukonda kuuluv põõsaliik. Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõisupuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all (wikipedia)
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
roosakas- või punakaspruunid, sageli vaigused, 8...15 (20) cm pikad, läbimõõt 2...3 (4) cm, rippuvad, seemnesoomused nahkjad, apofüüs lame, väikese rombja tipuga. · Võrsed hallikaspruunid, peened, kaetud hõredalt lühikeste hallide karvadega. · Pungad munajad, vaigused · Seemned 0,5 ... 0,6 cm pikad, koos tiivaga kuni 2 cm pikad. · Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli- ja paberitööstuses. Sobib dekoratiivse kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne 14. Siberi seedermänd (Pinus cembra subsp. sibirica) On tähtsamaid metsapuid Siberis, kasvades miljonitel hektaritel Ida- ja Lääne-Siberis. Areaal ulatub Uraalide läänepoolsesse eelmäestikku. Kõrgus 20...25 m. Siberi seedermändi on kasvatatud Väimela, Olustvere, Toila-Oru ja Räpina pargis, Luua ja Mihkel Ranna arboreetumis, Tartu Ülikooli Botaanikaaias ja Tallinna Botaanikaaias, samuti Tartu linna
Viburnum opulus Harilik lodjapuu LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata) Joonis 1. Läikiv hõbepuu. https://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_9_22621778.jpg Iseloomustus Suurte, mõlemalt küljelt hõbedaselt läikivate lehtedega heitlehine põõsas. Ainus hõbepuu liikidest (kokku liike umbes 70), mis pärit Põhja-Ameerikast, kus võib kasvada kuni 5 m kõrguseks puuks. Meil tavaliselt kuni 2 m kõrgune põõsas. Eesti tingimustes külmakindel, talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii
Küpressiliste sugukond: Küpressiliste sugukonda kuulub 20 perekonda 130 liigiga, nad on ühe- või kahekojalised igihaljad puud ja põõsad. Perekondadeks eraldatakse lehtede, käbide alusel vist (pk elupuu käbisoomused avanevad, pk kadakas käbisoomused lihakad ega avane). Lehed on soomused või okkad, käbid väikesed. Kasutatakse haljastuses, puitu ning kadaka marju. Hiibapuu Thujopsis dolabrata Pärit Jaapani mägedest. Eestisse sissetoodud. 1-3,5 meetrine põõsas. Eelistab niiskemaid muldi ja suurt õhuniiskust, tahab poolvarju. Ei talu avapäikest. Võrsed laiad, okkad soomusjad, lamedad, läikivad rohelised. Käbid võrsetel püstised, pruunid, kerajad, 1,5 cm pikad. Kasutatakse haljastuses alusrinde põõsana. 16. Perekond elupuu Lehed soomusjad, emas- ja isasõisikud võrsete tipus. Käbid väikesed, ovaalsed. Igihaljad, ühekojalised puud ja põõsad. 6 liiki (harilik, hiigelelupuu). Levinud Ida- Aasias ja Põhja-Ameerikas
Teisel aastal muutuvad tumesiniseks kuni mustaks. Tugev juurestik on pinnapealne. Juurtel esinev mükoriisa. Külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik. Valgusnõudlik. Väga palju kasutakse haljastuses erinevaid võravorme. Puit on väga hinnatud, mistõttu on enamus looduslikke kasvukohti kaitse all. Harilik paakspuu (Rhamnus frangula) Sugukond: türnpuulised (Rhamnaceae) Mitmeaastane heitlehine rohkesti hargneva võraga madal kuni 8m kõrgune puu või põõsas. Tüvekoor sile, peaaegu must. Lihtlehed on vahelduvad ja terveservalised, 38 cm pikad, pealt läikivad ja tumerohelised, alt kollakasrohelised. Õitseb mai/juuni, sageli teist korda augustis. Vili on marjataoline luuvili. Külmakindel. Varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid eelistab viljakaid niiskemaid muldi. Paljuneb hästi vegetatiivselt. Puitu kasutatakse joonistussöe tootmiseks, nikerdustöödeks
õitseb Perekond Prunus Mandlipuu viljad Virsiku viljad Amuuri toomingas viljad Valgusnõudlikud ja kuivalembesed taimed Äädikapuu Rhus typhina AREAAL Põhja-Ameerika idaosa. SUURUS 10-12 m. VÕRA Kõrge põõsas või ümara võraga madal puu. KOOR, VÕRSED Tüvekoor tumepruun, sile. Noored võrsed jämedad, kaetud tihedalt punakate näärmekarvadega. Pungad oranžid, soomusteta, kumerad. LEHED Vahelduvad paaritusulgjad liitlehed, kuni 60 cm pikad. Lehekesi 11-31, piklikmunajad, terava tipuga, hõredalt saagja servaga, 5-12 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt karvased, leheroots karvane. Sügisel lehed punased.
Keskmise suurusega, mahlased, hapukasmagusad marjad. Saagikas, kompaktne, haiguskindel sort. Valge sõstar ’Jöteborgi Valge’ (Ribes rubrum ’Jöteborgi Valge’) Keskvalmiv (juuli teisel poolel). Helekreemikad, läikivad, õhukese kestaga, keskmise suurusega, mahlakad, magushapud marjad. Saagikas. Lehevarisemistõvele üsna vastupidav. Hea talvekindlus. 3.2 Ilupuud ja põõsad Mikrobioota (Microbiota decussata) Maapinda kattev madal põõsas. Oksad asetsevad kaarjalt üksteise peale. Okkad suvel rohelised, talvel pronksjaspruunid.Kõrgus 0,3-0,4 m, laius 1-1,5 m. 8 Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan, pärineb Põhja- Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5…8 harulised. Lehed sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja
Kändudest ja koortest saadakse vaiku. Koort kasutatakse ka parkainete saamiseks. Levinud puu haljastuses, enamasti hekkidena. Harilikul kuusel leidub looduses väga palju erinevaid dekoratiivseid vorme. Laialt kasutatav jõulupuu. Harilik kadakas (juniperus communis) KD: 1. Levila: Kasvab peaaegu kogu Euraasias, Põhja-Aafrika ja Põhja-Ameerikas, Eestis tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel. 2. Suurus: Kuni 10 (15) m kõrgune igihaljas puu või 13 m kõrgune põõsas. Enamasti kahekojaline, harva esineb ühekojalisi taimi. Võib elada üle 100 aasta vanaks. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt. Võra sammasjas, munajas või laiuv. Sageli mitmetüveline. 4. Lehed ja pungad: 1-3 kaupa, lineaalsüstjad, teravad, pealt sinakashallid, alt rohelised, 1-2 cm pikad. Püsivad puul kuni 4 aastat. 5
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kadi Mõttus Ilutaimede hooldus: varajane veigela ja kare deutsia Referaat aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2011 VARAJANE VEIGELA Lühiiseloomustus Varajane veigela (Weigela praecox) on suvehaljas 1 - 1,5 meetri kõrgune varaõitsev põõsas, kes ei karda külma. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus suureneb vaid vegetatiivosa. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased.
siiski 2 m kõrguseks põõsaks, mis levib kiiresti ja kaldub metsistuma. Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist.
Hall lepp - nimetatakse ka valgeks lepaks. Hall lepp on mitmeaastane lehtpuu või kõrge põõsas ja on varju taluv. Kõrgus on tavaliselt kuni 15m ja harva kuni 25m. Kasvab kiiresti, sureb vara. Eestis levinud puuliikidest on hall lepp kõige lühemaealisem. Eluiga on tavaliselt 50-70 aastat kuid võib olla ka erandeid, nagu kõige puhul. Hall lepp on meil tuntud võsapuuna ja kasvab sageli mitmetüvelisena, sest annab rohkesti juurevõsusid. Noorelt kasvab hall lepp hästi kiiresti. Puidu kvaliteet hakkab halvenema juba 40 aastaselt. Sagedasti
külgedel õhulõheribad. Okkatipp tömp, kinnituvad võrsetele pintslikujuliselt ja püsivad puudel vaid 1...3 aastat. Käbid: üksikult või 2...3 kaupa, noorelt rohelised, valminult hele- kuni punakas-pruunid, 8... 18 cm pikad, 3...4 cm läbimõõdus, seemnesoomused nahkjad, käbid tipuosas tihti vaigused. Seemned valmivad samuti teisel aastal. Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli - ja paberitööstuses. Sobib toreda kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne. 12. Alpi- ja kääbus-seedermänd Alpi e. euroopa seedermänd (Pinus cémbra L.) Cembra männiliigi itaaliakeelne nimetus. Alpi seedermänd kasvab kuni 25 m kõrguse ja 0,5 m tüvediameetriga sirge puuna. Eluiga võib küündida 400...500 aasani. Areaal: Kasvab Alpides ja Karpaatides mäenõlvadel, eelistades kasvada kõrgemal
koorepõletiku (Cronartium ribicola) tagajärjel haiguse vaheperemeestaimeks on erinevad sõstraliigid. Siiski on meil suuri valgeid mände kasvamas Raplamaal, Jädivere pargis (hmax = 37 m ja dmax = 110 cm), Pärnumaal Tõstamaa pargis 3 puud (hmax = 26,5 m, dmax = 89 cm (Roht, 1986)) , Vana-Vigalas, Suuremõisas, Pollis, Maardus jm. Valge mänd on hea puiduga ja tähtis tooraine ehituses, mööbli - ja paberitööstuses. Sobib toreda kasvukuju ja okaste pintselja asetuse tõttu suurematele haljasaladele, parkidesse jne. Sordid: 'Alba'; 'Krüger's Liliput';; 'Lilliput'; 'Macopin'; 'Radiata' ('Nana'); 'Nivea'; 'Blue Shag'; 'Brevifolia'; 'Fastigiata'; 'Minima'; 'Pendula'; 'Torulosa'; 12. Alpi ja kääbusseedermänd Kääbus-seedermänd (Pinus púmila [Pall.] Regel) Pumilus kääbusjas; kääbuskasvuline. Kääbus-seedemänd nagu ütleb nimetus, on kääbuskasvuline seedermändide esindaja, kasvades 2..
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
