Rooma arhidektuur ja Pantheon (0)

Audentese Spordikool
Rooma arhitektuur :
Pantheon
Referaat
Autor: Hans Peeter Tulmin
Juhendaja : Rainer Vilumaa
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus 3
Rooma arhitektuur 4
4
Pantheon 5
Ajalugu 5
Arhitektuur 6
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Legendi järgi on Rooma linn asutatud 21. aprillil 753. aastal eKr. Kahe venna Remuse ja Romuluse poolt. Viimasest sai Rooma esimene kuningas ja tema järgi sai linn nime. On teada, et Rooma oli üks etruski linnadest, millest ajapikku kujunes üks esimesi ja tänapäevani säilinud miljonilinnu. Ühtlasi on Rooma ka üks Lääne-Euroopa suurimaid kultuurikantse, kus on kujunenud muude kunstide seas ka omapärane arhitektuur.
Pantheon ehk kõigi jumalate tempel, on Marcus Vipsanius Agrippa käsul ehitatud tempel kõigi Rooma jumalate auks. Antud ehitis hävis 80.aasta suures tulekahjus täielikult, ent taaspütitati Publius Aelius Hadrianuse poolt 126. aastal. Arvatakse, et ehitis on oma nime saanud seda ümbritsevate jumalaid kujutavate skulptuuride järgi. Pantheoni näol on tegemist ühe värvikaima ja ainulaadseima näitega Rooma ehituskunsti -saavutustest

Rooma arhitektuur

Endisest Rooma impeeriumist on meieni jõudnud üks kõige paremini säilinud kultuuripärandeid - arhitektuur. Rooma ehituskunsti mõjutasid tugevalt nii kreeklased kui ka etruskid . Kreeka arhitektuuri mõjutustest annavad tugevad aimdust korintose stiilis sambakujunduse ja hellenistlikule arhitektuurile omased nähtused. Suures osas ongi Kreeka arhitektuur säilinud just läbi Rooma.
Vaatamata tugevatele välistele mõjutustele oli Rooma arhitektuuris rohkelt iseärasusi. Näiteks olid roomlastel kindla ehitusplaaniga elamud ja saunad. Omaette suursaavutusteks võib pidada Rooma veetorustikke. Lisaks võtsid roomlased kasutusele kaared ja võlvid, millel oli nende jaoks küll pigem praktiline eesmärk kuid samas omasid need ka illustratiivset ja sümboolset tähendust. Täielikult hakkasid viimast ülessannet täitma sambad, mis väljendubki selgelt korintose stiilis sammaste näol.
Kogu Rooma arhitektuuri võib pidada müsteeriumiks. Lisaks paljudele praktilise eesmärgiga väga omapärastele ehitistele püstitasid roomlased ka propaganda -funktsiooniga vägevaid ehitisi rõhutamaks Rooma, kui impeerimiumikeskuse, vägevust. Taolisteks ehitisteks võib pidada näiteks triumfikaari, mida püstitati keisrite ja nende saavutuste ülistamiseks. Ka Rooma vaieldamatult kõige kuulsamal ehitisel – Kolloseumil - oli tegelikkuses suur poliitiline tähendus.
Olulisel kohal olid tsiviilkeskused, milleks kujunesid turuplatsid ehk foorumid . Foorum polnud roomlastele ainult kauplemis-ala, vaid ka oluline kogunemis- ja suhtluspaik.
Omaette artikli Rooma ehituskunstis moodustavad templid. Templid kui usukeskused mängisid olulist rolli kogu riigi ja rahva jaoks, sest olid ühenduspaigaks jumalate ja inimeste vahel. Üks Rooma tähtsamaid templeid oli kahtlemata Pantheoni - kõigi jumalate tempel.
Rooma arhitektuur on jätnud kustumatu jälje kogu inimkonna ajalukku, olles kajastunud erinevate sajandite jooksul erinevates hilisemates kunstistiilides.

Pantheon

Ajalugu

Käsu Pantheoni ehitamiseks andis kolmandat perioodi võimul olev konsul Marcus Agrippa. Algne ehitis hävis aga 80.aasta suures tulekahjus. Ka keiser Titus Flavius Domitianuse käsul taastatud temple hävis tulekahjus, seda 110. aastal. Kolmandat korda alustati hoone püstitamist keiser Traianuse valitsusajal arhitekt Damaskuse Apollodoruse juhtimisele. Lõpule viidi ehitustööd keiser Hadrianuse valitsusajal.
Ehitustöödel taastati muuhulgas ka raidkiri ehisviilul, kus seisab “Marcus Agrippa, Luciuse poeg, Konsul kolmandat korda, ehitas selle”. Pantheoni restaureeriti Septimius Severuse ja Caracalla poolt 202 aastal, mistõttu on ehisviilule listatud ka väiksem raidkiri: “Nad taastasid ajahambast puretud Pathenoni selles igas detailis”.
Aastal 609 andis Bütsantsi keiser Phocas temple Paavst Baniface neljandale, kes nimetas selle Neitsi Maarjale ja Märtritele pühendatud kirikuks. Kirikuks nimetamine tõstis (eelkõige) keskajal ehitise tähtsust.
Suur osa templi väärtuslikust marmorist on ajajooksul kaotsi läinud. Lisaks on kaks selle pillarit ära kasutatud lähedal asuvate hoonete ehitusel. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses lasi Paavst Urban IIX Barberini eemaldada portikuse pronksist katuse, mille metallist osa leidis kasutust San'tAngelo lossi kahurite valmistamisel. Veel on Pantheon kaotanud vaid skulptuure ehisviilu eesosast, täpsemini raidkirjast kõrgemale jäävast alast. Sisekujundus on tänu suurtele taastamistöödele enamjaolt säilinud.
Renessansiajal hakati templit kasutama kui hauakambrit. Teiste seas on sinna maetud ka kunstnikud Raphael ja Carracci ning ka muusik Corelli .

Arhitektuur

Pantheon on ringi kujuline portikusega ehitis, milles on kolm rida korintose stiilis sambaed - esimeses reas kokku kaheksa sammast, tagumistes aga kummagis neli. Templit katab betoonist toestuseta kuppel , mille näol on pärast kahte tuhandet aastat jätkuvalt tegemist suurima omataolise arhitektuurinähtusega. Kupli keskel asetseb avaus – oculus .
Tähelepanuväärne on fakt, et Pantheoni sisemise ringi dieameeter 43.3meetrit mis on ka võrdne kupli avause asetsemisega maapinnast .
Orginaalis oli Pantheoni portikuse ees trepp , kuid võrreldes antiikajaga on pinnas märgatavalt tõusnud, mistõttu on trepp osaliselt pinasesse mattunud. Ehisviil , mis asetseb portikuse sissekäigu kohal, oli dekoreeritud reljeefskulptuuridega, mis olid tõenäoliselt pronksiga üle valatud. Portikus oli algselt loodud monoliitsetele graniidist pillaritele. Kõrgem portikus oleks peitnud ehisviilu vahe, kuid vaatamata sellele tegid ehitajad mõttetud kohandusi, et mahutada ära väiksemad sambad, mida polnud algselt plaanitudki kasutada. Sellise muudatuse ajendiks olid tõenäoliselt logistilised probleemid pillarite transportimisel kuna nad kaevandati Mons Claudianus'es mis asub Egiptuse igapoolses mäestikus. Iga sammas oli 12 meetrit kõrge ja 1.5 meetrise diameetriga ning kaalus 60 tonni. Neid veeti puidust kelkudega ligi 100 kilomeetrit Niiluseni, sealt edasi Rooma.
Pantheoni pronksist uksed, mis olid algselt plaaditud kullaga, on küll iidsed , kuid mitte orginaalsed. Praegused uksed, mis on avausele liiga väikesed, on pärit viieteistkümnendast sajandist.
Pantheoni 4535 tonni kaaluva Rooma betoonkupli raskuskese on koondunud 9,1 meetrise läbimõõduga võlvkivide ringile , mis moodustab oculuse, samas kui kupli raskust kannavad kaheksa 6.4meetri laiused trumlid, mis asetsevad seinas. Kupli paksus varieerub 6.4 meetrilt alumises osas kuni 1.2 meetrini oculuse ümbruses, koos sellega väheneb ka kasutatud betooni tihedus ja kaal. Pantheoni kuplit on võetud eeskujuna ka Veneetsia katedraali kupli ehitamisel .
Ringikujulise ehitise tipuosas asetsevad telliste raskust kandvad kaared, mida on näha väljastpoolt. Pantheonis leidub taolisi mehhanisme veelgi – terve sisemus on selliseid kaarekesi täis, enamasti peidetud marmorist sisekujunduse taha.
Pantheoni sisekujundus on ettenähtud sümboliseerima võlvitud taevalaotust. Ainsad valgusallikad on kupli tipus asetsev oculus ja sissekäik. Hoone erilist läbimõeldust näitab valguse langemine läbi oculuse – valgusvihk liigub ruumis nagu tagurpidine päikesekell. Oculus funktsioneerib ka jahutus- ja ventilatsioonisüsteem. Samas laseb avaus läbi vihmavett, mistõttu on hoone põrandasse ehiatud äravoolusüsteem.
Sisekujunduse põhitemaatikaks on ringid ja ruudud . Iga interjööri osa, põrandast laeni, on jagatud erineva skeemi järgi, seega ei asetsed dekoratiivsed üksused ühel joonel Hoone põrand meenutab malelauda. Kupli sisemist poolt katavad viies kitsenevas reas kahekümne kaheksa kaupa ruudud. Sellist kujundust oli võrdlemisi keeruline teostada ning eeldatavasti omas see teatavat tähendust - numbrilist, geomeetrilist või astroloogilist. Algselt võisid ruutudes asetseda ka pronksist tähed, rosetid või muud ornamendid.
Huvitav on asjaolu, et hoone sisekujunduse kooskõla pole alati hinnatud ühtmoodi – hoone alumine osa on 18 sajandil ümberkujundatud neoklassitsistlikus stiilis.

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Pantheon,_Rome
Jan Gympel, “Arhitektuuri ajalugu ajalugu antiikajast tänapäevani”
Jonathan Glancey, „Arhitektuur“ Varrak 2007
8