ROMANTISM REALISM Romantism tekkis 18. sajandi lõpus Realism tekkis 19. sajandi 30. aastatel. Saksamaal. TUNNUSED : TUNNUSED : * Romantism väärtustab isiksust, tema * sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest ; elamusi ja tundeelu, igatsusi, lootusi, * täpne, usutav, elutruu miljöö ; armastust ja õnne, aga ka nukrust ja * sündmustiku asjalik, rahulik külg, teoste müstilise maailmavalu meeleolusid. ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid * Romantismilised kangelased on enamasti fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida uhked, ülimalt tundeerksad, erandlike õpitakse tundma kogemuste kaudu ; vaimuannetega inimesed. * ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine ;
Realism 2014 Eeldused 19.sajandi 30. aastatel hakkas romantism kõige arenenumate maade kirjanduses oma mõju kaotama. Revolutsioonide perioodi lõppedes saabus kodanlik argipäev. Purunenud illusioonid sundisid kirjanikke tõmbuma enesesse ning põgenema fantaasiamaailma, loobuma välja mõeldistest ja romantilisest ilutsemisest ning asuma ühiskonna ajaloo kirjutaja kohale Vooludest Realism vastandus oma eelkäijale romantismile Kirjandusteaduses käsitletakse romantismi ja realismi kui kunsti ja kirjanduse põhisuundumusi. Tegelikus loomingus jääb suundade või voolude vaheline piir siiski pigem tinglikuks ja nii põimusid mõlemad kirjandussuunad omavahel kogu 19. sajandi vältel. Tunnused Kirjandusteoreetikud on esile toonud järgmisi realismi tunnusjooni:
Realism. 1. TOO VÄLJA REALISMI TUNNUSED. Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest, täpne, usutav, elutruu miljöö; sündmustiku asjalik, rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu; ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs; objektiivsus- autor seisab otsekui kõrval, lihtsalt jälgib toimuvat; kangelasteks on harilikud inimesed; nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ülespuhutust või liigset kunstipära jne. Oluliseks saab individuaalse ja tüüpilise ühtsus. Loomingu ainet ammutatakse sageli arhiivimaterjalidest, kohtuprotokollidest, teaduskirjandusest, ajakirjandusest jms.
George Byron ( 1788- 1824) lõpetamata poeem ,,Don Juan" Muinasjutt Jakob & Wilhelm Grimm ,,Punamütsike" H.C. Andersen ,,Lumekuninganna" Romantiline historism Walter Scott > (1771-1832) ,, Ivanhoe" Victor Hugo- > (1802-1885),, Jumalaema kirik Pariisis", ,,Hüljatud" Alexandre Dumas > (1802-1870) ,, Kolm musketäri" Realism Napoleoni sõjad möödas, revolutsioonide perioodi lõpus saabus kodanlik argipäev, kus aadelkonna asemel domineerisid ärimehed, pankurid ja vabrikandid. Kirjanikud tõmbusid endasse, loobusid väljamõeldistest ja romantilisest ilustamisest ning asusid ühiskonna ajalookirjutaja kohale. Hakati kirjutama ümbritsevat elu ja püüti seda teha ilma ilustamata, ja liialdusteta. Püüti olla võimalikult tõepärane. Kirjanikud uurisid kriitiliselt sotsiaalset olustikku, tuues avalikkuse ette ajastu pahelisust lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak.
1. Realism -19 sajandi 30 aastatel Olemus: Hakati kujutama ümbritsevat elu ja püüti teha seda teha ilma liialduste ja ilustusteta, võimalikult tõepäraselt. Kirjanikud asusid kriitiliselt uurima sotsiaalset olustikku, tõid avalikkuse ette ajastu pahesid, lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak, mille alusel kujunes sajanadi keskpaiku uus kirjandussuund realism. See vastandus oma eelkäijale-romantismile. Püüti kujutada tõelisust nõnda, nagu seda näevad tavalised inimesed. Realismi kui üldise loomingusuuna või- tüübi arengusse on andnud oma osa paljude eelnevate ajastute kirjanikud ja kunstnikud. Juba antiikkirjanduses võib täheldada mitmesuguseid realismi vorme: jumalatel ja titaanidel olid kõik inimlikud voorused ja pahed, väärtused ja puudused, samuti on tõetruult kujutatud tolleaegset tegelikkust.
REALISM · Realism on kirjandus ja kunstivool, mis püüab reaalsuse võimalikult tõepärase kujutamise poole ning käsitleb tegelikkust nii nagu see näib tavalistele inimestele, väldib idealiseerimist, romantilisust, erakordsete inimeste ja ebatavaliste kirgede kujutamist. · Realismi tunnusjooni-sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest; täpne, usutav, elutruu miljöö; sündmustiku asjalik, rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu; ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine; oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs; objektiivsus-autor seisab otsekui kõrval, lihtsalt jälgib toimuvat; kangelasteks on harilikud inimesed; nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ümbritsevate olude
BAROKK KLASSITSISM VALGUSTUS ROMANTISM REALISM AEG 17. sajand 17. sajand 18. sajand 19. sajand 19. sajand *ebakorrapärane *tasakaalukus *ebaloomulik *korrastatus *usk loomulikku *mineviku *sotsiaalsus *kummaline *mõistuspärasus inimesse idealiseerimine *tõetruu tegelikkus
BAROKK KLASSITSISM VALGUSTUS ROMANTISM REALISM AEG 17. sajand 17. sajand 18. sajand 19. sajand 19. sajand *ebakorrapärane *tasakaalukus *ebaloomulik *korrastatus *usk loomulikku *mineviku *sotsiaalsus *kummaline *mõistuspärasus inimesse idealiseerimine *tõetruu tegelikkus
kõik draamateose sündmused pidid arenema lühikese ajavahemiku jooksul ning ühes ja samas kohas. Selle nõude tekkimine oli seotud tehniliste põhjustega. Näidendeid etendati päeval, puudusid kunstlik valgustus aja ja vahetatavad dekoratsioonid tegevuskoha tähistamiseks. akademism teadus- või kunstitraditsioonide range järgimine. Akademism kasvas välja antiik- ja renessansskunsti matkimisest 16.17. sajandil. Akademismile on iseloomulik tehniline meisterlikkus, tardunud vorm ja kujutatava elukaugus. akmeism ka adamism (esimese inimese Aadama nime järgi). Kirjandusmeetod, mis seab esikohale ürgse ja lihtsa elulaadi kujutamise, vastandades seda tsivilisatsiooni ja kultuuri ebaväärtustele ja pahedele. Akmeism tekkis 20. sajandi alguse Venemaal. Akmeistid propageerisid tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid
Realism- kirjanduse ja kunstisuund, mis püüdleb reaalsuse võimalikult tõepärase kujutamise poole ning käistleb tegelikkust nii, nagu see näib tavalisele inimesele, väldib idealiseerimist, romantilisust, erakordsete inimeste ebatavaliste kirgede kujutamist Realismi tunnusjooned: sotsiaalsus, tõepärane pilt tegelikkusest, täpne, usutav, elutruu miljöö, sündmustiku asjalik ja rahulik kulg, teoste ülesehituses arvestatakse vaid nähtavaid fakte ja nende omavahelisi suhteid, mida õpitakse tundma kogemuste kaudu, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, oma kaasaja elulaadi ja kommete analüüs, objektiivsus- autor seisab otsekui kõrval, kangelasteks harilikud inimesed, nende saatuse kujutamisel rõhutatakse ümbritsevat, kasutatakse tavalist keelt vältides liigset kunstipära.
ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhizanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks.
käsitletakse ajaloost võetud ainestikku, millega käiakse võrdlemisi vabalt ümber. Kangelased on enamasti reaalselt elanud või nendena esitatud isikud, sündmused arenevad ajaloolises keskkonnas. Rõhutatakse aja, koha ja tegelaste eripära. Selle proosaliigi rajajaks peetakse inglise kirjanikku Walter Scotti (17711832), kelle tuntumad teosed on "Rob Roy" ja "Ivanhoe". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (16821923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk (18791957), Albert Kivikas (18981978), Karl Ristikivi (19121977), Jaan Kross (1920) jt. ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning
Teos on kirjutatud realistlikus laadis. PILET NR.3 1.LYDIA KOIDULA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE. Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866
Taani hindamisraamat Kiriku ja feodaalide survest hoolimata suutsid eestlased säilitada oma kultuuri, rahvausundi struktuuri, rahvaluule ja maailmanägemise. 13. sajandi lõpust pärinev "Liivimaa vanem riimkroonika" - läti hõimude alistamisega seotu kirjeldused. Liivi ordus kirjutatud, ordu juhtkonna seisukohad. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) - käsitleb 14. sajandi algupoole sündmusi, kaalukas 1343. aasta Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hilisemad kirjanikud toetunud Hoeneke EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 2 kirjedusele. Balthasar Russowi alamsaksakeelses kroonikas hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele ja teistele võimu kurjalt kasutajatele kriitilised. Sündmused XII saj - XVI saj. Talupoegade poolel, etteheited aadlile. Liivi sõda, Tallinna ümbruses toimuva kirjeldus detailselt Johannes Renneri kroonikates umbes sama ajajärk ja sündmused nagu Russowil, Liivi ordu
astus Hugo Treffneri eragümnaasiumi. Ka õppeperioodil pidi ta kõrvalt tegema abitöid. Õppur juhendas ka nooremaid. Gümnaasiumis keskendus võõrkeeltele ning kirjandusega. Luges näiteks Dostojevskit, kes tema loome kujunemist mõjutas. Esimestest jutustustest on õnnestunum külaelust rääkiv ,,Vanad ja noored". 25-aastasena sai gümnaasiumi lõputunnistuse, misjärel asus tööle Teataja ajalehetoimetuses. Kolleegide hulka kuulusid näiteks Konstantin Päts ja Eduard Vilde. Ajakirjanikuna oli tal suhteliselt vähe aega ning looming jäi tagaplaanile. Ilmub lühijutt ,,Tähtis päev", mis räägib lihtsa loo karjapoisi vabast päevast. Selles võib aga näha ka sügavamat eksistentsialistlikku filosoofiat. 1905. aastal toimusid rahutused ning ajakirjaniku töö kaotas ei tundunud usaldusväärne. Tammsaare hakkas käima Tartu Ülikoolis loengutel vabakuulajana, kuid peagi sai temast üliõpilane. Õppis õigusteadust, kuid keskendus ka keeltele
Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab. Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga
Sophokles, Euripides ja Aischylos. Komöödia tähtsaim esindaja Aristophanes. 3. Hellenismi ajajärk(330 eKr 30 eKr) Makedoonia Aleksandri vallutused; muutused. Uueks keskuseks Aleksandria. Kreeka kultuur levib kogu maailma. Eriline õitseng luules; selles huvi rohkem üksikisiku vastu lühivormid eleegia ja epigramm. Tuntumad luuletajad Kallimachos ja Theokritos. 4. Rooma impeeriumi periood (30 eKr 400 pKr) Kreeka mineviku kummardamine. Valitsev ideepuudus ja matkimine. Tuntumad kirjanikud Longos, Plutarchos ja Lukianos. Rooma kirjandus- Tekkis 3.saj. eKr. Suured mõjutused Kreekast aga roomlased ei võtnud kreeka kirjandust pelgalt üle, vaid kohandasid vastavalt oma arusaamadele. Vanakreeka kirjanduse mõju oli suurem kunstiloomingu algusaegadel Roomas. RK oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Rooma kirjandus mõjutas Euroopa kirjandust rohkem, sest a) Rooma vallutas Kreeka b)Roomas oli kasutusel ladina keel c) Rooma kultuur levis laieKrlt
· Paradoks- kummaline vastuolu sisaldav ütlus, mis toob esile sügavamad elutõed(Surm ühel silmad suleb, teasel kisub valla. M.Under) Piltkujundid: · Akrostihhon-eriline luuletus. Iga rida peab algama järgmise tähega nii, et ülevalt alla ainult esimesi tähti lugedes saadakse kokku mingi kindle sõna või lause. · Palindroom-sõnad mis on ka tagurpidi lugedes sama tähendusega(Aias sadas saia) 3)Kirjandusvoolud-romantism, realism, ekspressionism, sümbolism, naturalism, ROMANTISM: Romantism on 18.sajandil Saksamaal tekkinud kirjanduse suund ehk vool. Romantism väärtustab isiksust koos puhaste ja ja kängitsemata tunnete, igatsuste, lootuste, armastuse, õnne, hiilguse ja salapäraga. Romantilised tegelased: · Toontatakse erandlikkust · Positiivsed tegelased tihti idealiseeritud · Tegelasi vastandatakse · Mehed- julged, õilsad, ausad ja vaprad
5) Vanasõna Kel tarkus peas, sel ohjad peos. 6) Naljandid Leida Tigane ,, Peremees ja sulne" 7) Pop-floor Blondiininaljad 8) Linnalegendid Valge daam 9) Anekdoodid 10) Aforismid Õppida,õppida,õppida Lenin Romaan Pentaloogia (5.osa) A.H.Tammsaare ,,Tõde ja õigus" Tetraloogia (4.osa) Aadu Hint ,,Tuuline rand" Triloogia (3.osa) ,,Mahtra sõda" ,,Anijamehed Tallinnas käisid" ,,Prohvet Mattsvet"- Eduard Vilde Diloogia (2.osa) ,,Anna Karenina" Üksikromaan ,,Kõrboja peremees" A.H. Tammsaare 11) Jutustus Silvia Rannamaa ,,Kadri" 12) Novell Friedebert Tuglas ,,Popi ja Huhuu" 13) Miniatuur A.H.Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 2. LÜÜRIKA EHK LUULE 1) Regivärss 2) Ood ehk ülistuslaul Kristjan Jaak Peterson ,,Kuu" 3) Tavaline luuletus Heiti Talvik ,,Palavik" 4) Sonett
Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali - ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab. Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust - kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid. Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega -kohta.
1989 kahe osaline kogutud teosed ,,Teosed". ,,Kaks saarlast" 1939, ,,Tuli punane vihmavari". Tema luules läbiv motiiv must vari. ,,Rumalad sõnad"1966, ,,Sõnarine"1966, ,,Hirmsa kisaga"1968, ,,Tuju"1967, ,,Looming"1975. Hilisem looming muutus väga napisõnaliseks. Põhiteema elava kaitsmine ,,Sa hapramast hapram" luuletus: Pilt nr 7 Eduard Vilde 1865 1933 Sündis ta põhja eestis. Alustas oma loomingut kerge sisulistega jutustustega. Avaldas jutustusi aja lehtedes ,,Musta mantliga mees." Vildel oli jutustamis oskus käe sees(fabuleerimis oskus). 1895 Esimene romaan ,,Külmale maale" kriitilise realismi olemas olu(elu tõepärane kujutamine). ,,Otsene kui ka sümboolne" peateg. vaene Jaan, kes raskete olude pärast peab varastama. Jääb aga vahele siberisse. Siis
Kirjutab algul külaseltside tarbeks näidendeid ("Punga Mart ja Uba Kaarel"). Järgmisena 3 näidendit "Tuulte pöörises" (1906)draama , kutselise teatri sünd, Vanemuine . Räägib 5nda aasta revolutsioonist Eestis. Kõige vähem lavastatud. Raskesti valmiv. Järgmine " Kauka jumal"(draama vöi tragöödia) , 1912 aasta , ikka Vanemuises. Kaante vahel 1915. Ja siis "Libahunt" 1911 a , sellega avati Pärnus Endla teater. Zanr tragöödia. 5 vaatust. Kõikide näidendite tegevus maal . realism. Libahunt - Aluseks on oma varem ilmunud jutustus. Käsitleb minevikuuskumuste j akommete maailma. Põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad kaks tüdrukut - Tiina ja Mari. Tegelaste loomes peitub autori elukäsitus - ausal , siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Tiina oli kirglik , tundeline , põlgab orjameelsust , tuimust ning ihkab õnne ja armastust
rahvuslik ja mässuline noormees, kes pidi elust lahkuma ülekohtuselt vara. Petersoni luule K. J. Petersoni luule on jäänud eesti kirjanduses erandlikuks. Ta ei kirjutanud nii, nagu oli üldiselt kasina haridusega maarahvale seni kirjutatud, vaid üritas luua eesti keeles nimelt nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism. Klassikalistes luulezanrites ja vormides kirjutatud kunstipärased eestikeelsed luuletused tundusid teistele (O. W. Masing, J. H. Rosenplänter) nii ebatavalised, et Peterson ei leidnud neile avaldamisvõimalust. ,,Litograaf Fr. B. Dörbeck, rätsepmeistri poeg Viljandist, on ta kuju portreteerinud sünnipäevakingiks 1822; sõbralik vahekord nähtub nimeandmisest: ,,Iaak". Seal Dörbecki akvatintalehel seisab täisfiguuris see K. J
Haiku "Kapsapea" "Vaskratsanik" 5. Stsenaarium- Elmo 5. Kõnekäänud: sajab nagu 5. Eleegia (kurblaul)- Nüganen "Tõde ja oavarrest Juhan Liiv "Helin" õigus"IV 6. Vanasõnad: Kes teisele augu kaevab, see ise sisse 6. Pastoraal- August Alle 6. Kuuldemäng- Tom kukub "Eesti pastoraal"" Sawyer 7. Romaan- Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" 8. Jutustus- Silvia Rannama "Kadri" 9. Novell- Anton Tsehhov "Palat nr 6" 10. Miniatuur- ROMAANITSÜKKEL- A.H.Tammsaare "Poiss ja A.H. Tammsaare "Tõde liblik" ja õigus" 11. Aforism: AHT ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus." 12.Valm- Jakob Tamm "Siga tamme all" 1 Kirjanduse funktsioonid · Annab võimaluse lugeda
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
minu randmel kõhnal. Tunnen, ihust kahvatust hoovab mullalõhna. Äkki ilm läks sulale, tilgub räästakallak. Raban rõivad, kindad maast, jooksen trepist alla. 7 6. Eduard Vilde looming. "Pisuhänna" ja "Mäeküla piimamehe" analüüs. Loomingu üldiseloomustus : Eduard Vilde tuli kirjandusse vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina. Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel ,,Külmale maale" ja ,,Raudsed käed"
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III Hellenismi ajajärk (31 saj eKr), IV Rooma periood 16 saj p Kr). 129 saj on tume periood. Vana Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole
Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos. Eeposes kasutatakse palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Tema eeposed on nö antiikaja realism. Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3) 4. A. GAILITI ELU JA LOOMING, NOVELLI ,,PUNASED HOBUSED" ANALÜÜS 9.01 1891-5.11 1960 Sündis 1891 Tartumaal Kuiksillai Laatre mõisa lähedal. Isa lätlasest puusepp, ema pärit saksastunud Stambergide perekonnast. Koduseks keeleks läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
