UICCgB&biw=1920&bih=990#imgrc=ZsIkNSVFi9DtYM: luuletused Vang Hoidjale Mu aknal on trellid ja rõske on torn. Oh kaitselmus mu karmis elus, Noor kotkas, mu kaaslane mõtlikult-morn, Mu armas memm, mu hoidja hea! All vangla ees vuhinal tiivaga lööb Kesk männimetsa vaikses pelus Ja pahuralt veriseid palasid sööb. Mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad Ta nokib neid, silmitseb aknal siis mind. Just nagu hoolas vahimees. Vist mõistab mu tundeid see tusane lind -- Peost tihti sülle vaovad vardad, Ta kisas on kutse, ta pilgus on piin, Kui vaatad teed, mis mustab ees. Kui tahaks ta öelda: "Mis teeme veel siin? Sa kaugeid radu rändad vaimus Ja ikka raske on su rind:
Oma kurva lapsepõlve tõttu aga väldib ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimeta kordagi ema ja isa. Vaid aasta pärast ema surma pühendab ta talle üheainsa luuletuse. Küll aga pühendab tamitu luuletust oma hoidjale, kes oli talle ema eest. Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootad, kallis kulupea. Oma lõuna pagenduse aastatel kirjutas Puskin nn. Lõuna-poeemide tsükli. Poeemide romantiline kangelane pürgib vabadusse, orjusest priiusse. Lermontovi tuntuim luuletus on ,,Puri", mis ühendab kaks põhimotiivi priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu. Selles väljendub vabadusiha ja teotahe. Mõned Lermontovi teised kuulsamad teosed on näiteks ,,Mõtisklus", ,,...le", ,,Pistoda", ,,Laul...Kalasnikovist", ,,Deemon" ja romaan ,,Meie aja kangelane".
7 Inimene > rahvuse esindaja. Need nimetused ei ole eriti sagedased: villis venelane, igavene juut, viimane mohikaanlane. Inimene > mütoloogiline olend. Sellisel kujundil on enamasti usundiline taust: tiibadeta ingel, ingel maa peal, vaene kurat, püstisaatan jne. Inimene > kehaosa. Nende fraseologismide puhul on lähtutud osa-terviku suhtest ja nimetuse moodustamises on lähtutud kehaosa tähtsusest (helge pea, kulupea, tainapea jne), funktsioonist (parem käsi, kobakäpp, kurjad keeled, kuldsuu), asendist (tähtis nina, lehtsaba), välimusest (kirvenägu) vms. Inimene > botaanikatermin. Need on enamasti üsna kergesti assotsiatsioone loovad kujundid: jõujuurikas, vana känd, õnneseen jne. Inimene > aine. Need nimetused nii läbipaistvad ei ole kui botaanikaterminitest lähtuvad väljendid: liha ja veri, maa sool, üks luu ja liha. Inimene > asi. Kujundiloomes kasutatakse igapäevases eluolus tuttavaid ja
M. Zavadovskaja (1807-1874). Selle luuletuse kirjutas Puskin krahvinna albumisse. Puskin imetleb naist ning rõhutab tema ilu. Vihjab ka sellele, et temaga ei saa kedagi teist võrrelda. Esimeses salmis on kasutatud ristriimi, teine salm on kirjutatud vabavärsis. Kujundepiteelidest on kasutatud: veetluste imepärast, kauniduse särast. Hoidjale Oh kaitselmus mu karmis elus, mu armas memm, mu hoidja hea! Kesk männimetsi vaikses pelus mind ootad, kallis kulupea. Sa akent silmist lasta kardad just nagu hoolas vahimees. Peost tihti sülle vaovad vardad, kui vaatad teed, mis mustab ees. Sa kaugeid radu rändad vaimus ja ikka raske on su rind: suur mure, mingi häda aimus nii ööl kui päeval rõhub sind. On aru saada, et luuletaja armastab oma hoidjat väga. Luuletus on pühendatud Arina Rodionovale. Autor räägib hoidjast, kes ootab teda ja ei lase ta akent silmist. Puskin tunnetab, et hoidjal on hingel mingi suur mure. Kasutatud on ristriimi.
annaabi.ee 
