Referaat Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa (1)

............... KOOL
Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa
Referaat
Nimi: ...................
..... klass
Kuupäev: ................
KOHT: ............... 2010
SISUKORD
Tiitelleht ............................................................................................................. 1
Sisukord ............................................................................................................. 2
Sissejuhatus ....................................................................................................... 3
Lõpetuseks ......................................................................................................... 8
Kasutatud kirjandus ........................................................................................... 9
SISSEJUHATUS
DIKTATUURIDE VÕRDLEMINE
Kiusatus Hitlerit ja Stalinit võrrelda on kõikjal suur. Neid peetakse 20. sajandi kaksikutest deemoniteks, kes vastutasid palju enamate inimeste hukkumise eest kui keegi teine kogu ajaloo vältel. Seda küll erinevatel põhjustel ja erineval moel.
Stalini ja Hitleri külg külje kõrvale panemine tähendab moodsa aja kahe ajaloolise hiiglase kõrvutamist, kelle diktatuurid põrkasid üksteisega kokku ajaloo kõige suuremas ja ohvriterohkemas relvastatud konfliktis.
Pinnale kerkib kaks küsimust. Kas Stalini ja Hitleri diktatuuri saab võrrelda? Kas neid üldse saab võrrelda?
Neid küsimusi silmas pidades see referaat valmima peakski.
Tzvetan Todorov vastas oma hiljutises raamatus 20. sajandi kriisi kohta mõlemale küsimusele jaatavalt, väites, et nad kuuluvad ühte ja samasse poliitilisse liiki, nimelt totalitarismi.
Pärast Euroopa kommunismi kokkuvarisemist 1989. – 1991. aastal on kahe diktatuuri üle käiva arutelu fookus hakanud nihkuma. Valminud on ajalooliselt märksa põhjendatum totalitarismi mõiste, mis arvestab sellega, kui suurel määral seisis süsteemide taga eksklusiivse ühiskondliku ja kultuurilise utoopia positiivne visioon , kuid tunnistab samas, et režiimi poliitiline ja ühiskondlik praktika lahknes väga sageli utoopilistest püüdlustest. Enam pole kahe diktatuuri määratlemisel vaja tugineda rangelt politoloogilisele „totalitarismi“ mudelile.
Viimase tosina aasta jooksul on ajaloolised teadmised nii Saksa kui ka Nõukogude režiimi kohta tunduvalt teisenenud – ühelt poolt tänu avalikustamisele Nõukogude Liidus ja selle järglasriikides, teiselt poolt tänu kriitiliste uurimuste lainele Saksamaal, mis on toonud avalikkuse ette paljud Hitleri režiimi tahud. See uurimustöö lubab meil Todorovi järgides väita, et mõlemale süsteemile oli küll omane totalitarim, aga nad olid ka „teineteisest märgatavalt erinevad“.
Süvenenud on arusaam, et Stalin polnud sugugi Hitlerist parem. Mõne arvamuse kohaselt on olemas isegi teatud kurjuse matemaatika, mis lubab peaaegu teadusliku täpsusega kindlaks määrata, kumb mees oli hullem. Endiseid marksiste ning Nõukogude kommunismi kaasjooksikuid tabas šokk, kui said teada, et Stalini režiim toetus tegelikult jõhkra hoolimatusega valatud verele ja tundmatuseni moonutatud ideaalidele. Prantsuse marksistide 1997. aastal avaldatud „Kommunismi must raamat“ näitas, kui kaugele olid vasakpoolsed jõudnud tõdemuses, et Stalini režiim on olemuselt läbini kuritegelik. Et Stalin oli psühhopaat, ei kahtle ka üks hiljutine uurimus. Hitleri „mõistuse“ uurimine on keskendunud kurjuse patoloogiale.
Järeldus, et nii Stalin kui ka Hitler on võrsunud ühest ja samast verisest tüvest, on hägustanud nendevahelise erinevuse.
Hoolimata kõigist pingutustest kirjeldada Hitleri ja Stalini diktatuuri ühise totalitaarse mudeli raames või ühesuguse kõlbelise hälbena, on ometi hämmastavalt vähe püütud neid poleemilise võrdlemise asemel otseselt ajalooliselt võrrelda.
Tänapäeval on mõlema mehe kohta mitmeid suurepäraseid teoseid, mis on nende elukäigu hoolika täpsusega paika pannud. Õieti on nende elu uuritud enamgi kui paljudel teistel ajaloolistel tegelastel. Alan Bullock põimis kahe diktaatori eluloo ühte juba oma 1991. aastal ilmunud biograafias „ Parallel Lives“ ning seda ei ole mõtet korrata .
Raamat „ Diktaatorid “ on kirja pandud kahe sihiga: kahe süsteemi sarnasuse või erinevuse üle ning selleks, et üles tähendada kahte süsteemi võrdlev ajalugu, mis lubaks vastata suurele ajaloolise küsimusele, kuidas isikudiktatuurid tegelikult toimivad .
Otsekohe torkavad silma mõned sarnased jooned, ehkki ka erinevused on sama ilmekad. Mõlemad diktatuurid tekkisid konkreetsel ajaloohetkel ja tänu teatud ajaloolistele jõududele, mida on kasulik võrrelda. Mõlemad esindavad äärmuslikus vormis „üliinimese“ ideed.
Mõlema toimimises on ilmselgeid sarnasusi : riikliku julgeolekuaparaadi loomus, laialdane laagrite kasutamine, täielik kontroll kultuurielu üle, ühiskondliku utoopia rajamine laibamägedele. Need ei ole juhuslikult valitud võrdlused. Süsteemid olid teineteisest teadlikult ja käitusid vastavalt.
Hitleri diktatuur tõi lõpuks kaasa hävitussõja, mille eesmärk oli kõrvaldada Stalini diktatuur. Mõlemad diktaatorid oli mõelnud ka sellele, mida nad oleksid võinud saavutada teineteisega võistlemise asemel, kui nad oleksid tegutsenud käsikäes. Stalin olevat lausunud: „Koos sakslastega oleks me olnud võitmatud.“ Hitler arvas, et mõlema poole halastamatu realismi vaimus oleks ta koos Staliniga suutnud luua olukorra, mis oleks muutnud võimalikuks püsiva liidu. Õnneks inimkond pääses sellest süngest koostööst, sest meeste ambitsioonid lükkasid neid hoopis lahku, mitte kokku.
Diktatuure e loo ega juhi ainult üks inimene, kui piiramatu poleks ka teoreetiliselt tema võimubaas. Mõlemal režiimil oli rahva toetus ja mõlemad kiusasid tahtlikult inimesi taga. Mõlemad kujutasid endast süsteemi, mis muutis lühikese ajaga oma elanikkonna väärtusi ja ühiskondlikke taotlusi. Mõlemad olid revolutsioonilised süsteemid, mis vallandasid tohutu ühiskondliku energia ja hirmuäratava vägivalla. Valitseja ja valitsetavate suhted olid keerulised ja mitmemõõtmelised ega tuginenud ainuüksi allumisele või hirmuvalitsusele. Mõlemad diktatuurid sõltusid rahva enamuse heakskiidust või koostööst ning suutsid elus püsida muugi kui ainult enda tekitatud hirmu najal . Mõlemad suutsid luua võima legitiimsustunde.
Hitleri kirjatöid hinnatakse tavaliselt mõistusevastaseks, segaseks või loetamatuks. Stalinit on aga peetud intellektuaalseks pügmeeks, kes ei ole peaaegu midagi andnud marksismi peavoolu. Neil oli oma arusaamad ühiskonna struktuuri, seaduse, tehnika, filosoofia, poliitika, juhtimise, looduse, kultuuri, teaduse ning sõjalise strateegia kohta. Nende ideed mõjutasid nende langetatud otsuseid ning kujundasid nende poliitilisi eelistusi.
Nende roll ideoloogia kujundamisel polnud sugugi marginaalne, vaid keskse tähendusega. Keskse tähendusega oli ka ideoloogia roll diktatuuri kujundamisel.
Kumbki diktatuur polnud väljastpoolt peale surutud. Kumbi polnud ajaloo kõrvalekalle, mis ei allu ratsionaalsele tõlgendamisele.
Ühine nimetaja on Esimese maailmasõja mõju. Kumbki diktaator poleks ilma selle murrangulise sündmuseta saavutanud ülimat võimu maailma kahes kõige suuremas ja võimsamas riigis. Sõda tekitas Euroopa ühiskonnale ränga trauma .
Stalin oli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni sünnitus, mis muutis monarhistliku Venemaa palet kõigest mõne aastaga. Hitleri radikaalne rahvuslus sündis lüüasaanud Saksamaa kõlbelises ja füüsilises peataolekus, senise keiserliku korralduse lagunemises. Mõlemal riigil oli palju ühist. Mõlemad olid lüüasaanud – nad pidid paluma vaherahu , sest ei suutnud enam edasi sõdida. Venemaa muutus tsaariimpeeriumist kommunistlikuks vabariigiks üheksa kuuga , Saksamaa autoritaarsest impeeriumist parlamentaarseks vabariigiks vähem kui nädalaga. Muudatused tõid kaasa poliitilise vägivalla ja majanduskriisi.
Saksamaa koges kaht revolutsioonilist liikumist – kommunistlikku ning rahvuslikku. Viimase abil purustati Saksamaa vabariigi algusaastatel esimene, kuid hiljem lämmatati ka see. Mõlemad riigid kogesid hüperinflatsiooni, mis purustas kogu rahasüsteemi ja laostas kõik, kel vaid raha. Nõukogude Liidus teenis see kodanluse purustamise revolutsioonilist eesmärki, Saksamaal purustas see terve põlvkonna sakslastest säästjaid.
Ülejäänud rahvusvaheline kogukond pidas mõlemat riiki paariariigiks: Nõukogude Liitu seepärast, et see oli kommunistlik, Saksamaad sellepärast, et see kandis vastutust sõja puhkemise pärast 1914. aastal. See isolatsioonitunne aitas lõpuks kaasa diktatuuri tärkamisele.
Saksamaa ja Nõukogude Liit reageerisid Suure Sõja tekitatud võimsatele ja ühiskondlikele muutustele vastavalt oma eripärale. Saksamaa oli arenenum riik, kus kaks kolmandikku elanikkonnast oli hõivatud tööstuses ja teeninduses , võimsa bürokraatiaga, tõhusa üleriikliku haridussüsteemi ja maailmakuulsa teadusliku mainega. Venemaa seevastu oli aga valdavalt talupoeglik riik, kus ligikaudu neli viiendikku elanikkonnast oli hõivatud maal.
Kuid mitmeski mõttes on erinevustega Saksamaa kui „modernse“ ja Venemaa kui „mahajäänud“ riigi vahel liialdatud. Ka poliitilise kultuuri mõttes oli kahe riigi vahe väiksem, kui see esialgu tundub. Mõlemas riigis kehtis föderaalne, üsna detsentraliseeritud valitsemissüsteem ja kumbki polnud täielikult parlamentaarne.
1920. aastate ebasoodsates tingimustes keerasid Nõukogude Liidu ja Saksamaa tähtsad poliitilised jõud Läänele selja ning võtsid märksa revolutsioonilisema kursi. Diktatuur polnud enam ajalooliselt vältimatu või hädavajalik.
Näiteks Nõukogude liidu 1937.-1938.aasta „suurel terrolil“ on palju eristavaid komponente, kõigil oma algupära ja liikumistee. Terviklik „Suur terror “ on rohkem ajalooline konstruktsioon kui reaalsus .
Hoolimata kõigist ajalooliste tingimuste, struktuuri ja poliitilise välisilme, kaassüü ja vastupanu mustrite, terrori ja konsensuse , ühiskondliku ülesehituse ja ühiskondlike püüdluste erinevusest, olid need ometi mõneti sarnased ja mõnel juhul võrsunud ühistest üldeuroopalikest juurtest.
Kahe süsteemi vahel valitses aga põhimõtteline erinevus, mida ei saa arvestamata jätta ükski võrdlus. Stalinlik režiim ja Nõukogude süsteem seadis ametlikult sihiks kommunistliku utoopia loomise ning väljaspool Nõukogude Liitu leidus tuhandeid kommuniste, kes seda innukalt toetasid, kuna suhtusid vaenulikult kaasaegse kapitalismi. Hitler ja rahvussotsialism vihkasid marksismi nagu ka paljud eurooplased väljaspool Saksamaad. Hitler püüdles kõrvalekaldumatult uue Euroopa korra loomise poole, mille aluseks pidi olema rassihierarhia ja germaanliku Euroopa kultuuriline üleolek.
Nõukogude kommunism oli mõeldud inimkonna progressi tööriistaks, kui puudulik see meile ka tänapäeval ei tunduks, rahuvussotsialism aga kujutas endast juba loomu poolest konkreetse rahva progressi tööriista.
LÕPETUSEKS
Mõlema diktatuuri all elavad inimesed pidid leidma viisi, kuidas leppida poliitilise vabaduse või inimväärikuse või tõe kadumisega.
Võrdelmine ei tähenda samas võrdsuset. Kõik temaatilised peatükid on üles ehitatud nii, et kahe süsteemi kontrast tuleks võimalikult hästi esile: mitte ainult silmatorkavad erinevused geograafilistes ja ühiskondlikes oludes, vaid vähem märgatav vahe ideedes, poliitilises käitumises ja institutsionaalses arengus.
Kaks meest olid selgelt erinevad – Stalin süüvis poliitilistesse üksikasjadesse ja tahtis lakkamatult kontrollida kõiki enda lähikondlasi, Hitler oli aga suurte tulevikuplaanidega mees, kes ainult aeg-ajalt, kuid siis ka otsustavalt, sekkus päevapoliitikasse.
Pole kahtlustki, et mõlemad diktatuurid olid üdini kohutavad, aga on mõttetu võrrelda kahe režiimi vägivaldsust ja kuritegelikkust lihtsalt selleks, et nad rohkem teineteisega sarnaneksid. Ajaloolase kohustus pole mitte tõestada, kumb mees oli kurjem või hullumeelsem, vaid mõista erinevaid ajaloolisi protsesse ja meeleolusid, mis ajendas mõlemad diktatuuri nii kolossaalseid mõrvu korda saatma.
KASUTATUD KIRJANDUS

• Paljundatud lisamaterjal.
  

9