Jossif Stalini elulugu (0)

Referaat
Jossif Stalin

Stalini elulgu

Sündis vaeses perekonnas Gori linnakeses Tbilisi lähedal Gruusias 21. detsembril 1879 , kuid Edvard Radzinski (vene näitekirjanik) andmetel sündis Stalin tegelikult 6. detsembril 1878. Radzinski leidis Gori katedraali arhiivist ankeedi, mille Stalin on ise omakäeliselt täitis ning seal on tema sünnikuupäevaks kirjas 6. detsember 1878.
Stalin oli väikest kasvu ja kõhetu. Tema nägu katsid rõugearmid. Rõugete haigust põdes ta raskelt ning pääses sellest haigusest vaevalt eluga. Tema hüüdnimi oli ´´Armiline´´
Arvututel piltidel on Stalinit kujutatud piibuga, mida ta hoiabkergelt kõverdatud vasakus käes. See piip pidi varjama tema käe vigastust. Tema enda sõnul olevat talle lapsepõlves otsa sõitnud hobukaarik , kuna aga raha arstile maksmiseks ei olnud, siis läks käe vigastatud koht mädanema ja käsi ja kõveraks.
Stalin õppis Kreeka-katoliku seminaris, mis asus Goris. Stalin oli hea õpilane, täpne, hoolas ning soovis alati esitada oma töid korras vihikutes. Õpetajad kirjeldasid teda kui last, kes omas mõju oma kaasõpilaste üle. Lemmikaineteks oli aritmeetika. Tänu meeldivale häälele, laulis ta ka kirikukooris. Stalini isale ei meeldinud, et poiss usukoolis õpib ning proovis teda endaga Tbilisisse kaasa võtta, kuid emal õnnestus stseeni tulemusena poega kaitsta ja tagasi saata ta usukooli. Stalin visati koolist välja 1899. a. revolutsioonilise meelsuse pärast. Pärast seda ta enam kooliharidust ei saanud ning asus tööle Tbilisi observatooriumi kontoriametnikuna. Hiljem ühines ta põrandaaluse sotsialistliku liikumisega. Pärast selle lõhenemist vahistati Stalinit 8 korda kuritegude eest, millest 7 korda pidi ta karistust kandma.

Stalini sõjajärgne majanduspoliitika

Pärast 1945. aastat oli Stalini kõige tähtsam ülesanne sõjas Saksamaaga kohutavalt laastatud Nõukogude tööstuse ja põllumajanduse taastamine. 1945. aastal otsustas ta rakendada taas majandusstrateegiat, naasta taas keskse planeerimise ja kellektiviseerimise juurde. Neljandal ja viiendal viisaastakul pandi jälle rõhku kollektiivsele põllumajandusele ja rasketööstuse eelisarendamisele tarbekaupade tootmise arvel. Neid meetmeid on tavatsetud seletada käsumajanduse tugevdamisena, kuna see oli kõige tõhusam vahend majanduse taastamiseks. Tähele panemata jäeti paljud Stalini meetmed, mis mõjusid pidurdavalt. Formaalse planeerimise süsteemiga elustati jälle kõik 1930. aastate rumalused. Vaatamata 1930. aastate ebaõnnestumisele tuldi kollektiviseerimise juurde tagasi ja intensiivistati seda: kolhoosid muutusid suuremaks ja nende arv kahanes. Tsentraalse juhtimise taastamine tööstuse planeerimises oli samuti samm tagasi, eriti pärast edukaks osutunud ajutist ja osalist majanduse vabakslaskmist sõja ajal. Stalin lasi käest võimaluse jätkata sõjaaegsel progressiivsemal kursil ning loobufa formaalse plaanimajanduse kõige karjuvamatest ebakohtadest.
Oli ka positiivsust. Nagu 1930. aastatelgi, jätkas Stalin Nõukogude Liitu kujundamist üliriigiks. Suures rahavood suunati tuumatehnika arendamisse sõjalise eesmärgiga. 1949. aastaks oli Nõukogude Liidul olemas aatomi- e. tuumapomm ja 1951 aastaks ka vesiniku- e. termotuumapomm . 1950. aastaks teatati, et kõik neljanda viisaastaku plaani näitajad on ületatud ja tööstuse koguvõimsus on tunduvalt üle 1940. aasta taseme. Kuid puudused olid sama ilmsed nagu 1930. aastatelgiasketööstust eelistades oli nõukogude tarbija endiselt ära unustatud. Töötajate olukord oli samuti väga troostitu. Töönädala minimaalpikkus oli 48 tundi, töölistel polnud võimalik valida tööd või vahetada elupaika, tootmisdistsipliin oli endiselt karm, palka maksti tükitöö alusel. Nõukogude majanduse Achilleuse kand oli aga kahtlemata põllumajandus. 1946. aasta viljasaak näiteks moodustas vaid 40 protsenti 1913. aasta omast. Raskusi süvendas investeeringute nappus, põllumajandusele eraldati neljanda viisaastaku rahadest ainult 7,3 protsenti. Levis kolhoosidevastane meeleolu, kuna põllumajandustoodangu hennad hoiti kunstlikult madalad ja puudusid stiimulid.
Olgugi, et aastail 1945-1953 olukord paranes, oli areng tunduvalt aeglasem kui Lääne – Saksamaa või Jaapani tempo. Sõjakahjustused infrastruktuuris andsid endiselt tunda, kuna purustuste likvideerimiseks võeti appi 1930. aastatest pärit aegunud meetodid, selle asemel et tunnetada 1950. aastate uusi tuuli . Väga paljus oli rõhk pigem taastamisel kui uuendamisel. Nagu nähtud, oli see tegelikult kooskõlas Stalini poliitilise tulevikuväljavaatega.

Millele toetus Stalini võim ?

Stalin sai võimule tänu sellele, et ta saavutas kontrolli partei üle, ja ta püüdis seda säilitada ühiskondliku sunni ja puhastuste abil. Kogu tema võinuloleku ajal aga kujundasid stalinismi neli tegurit: ideoloogia, ajalooline traditsioon, isikukultus ja terror .
Stalinil ei olnud algselt mingit filosoofireputatsiooni, ta tahtis aga saada marksismi autoriteediks ning kohandada marksismi industrialiseeruva ühiskonna tarbeks. Ta kirjutas neli tähtsamat teost ´´ Marksism ja rahvusküsimus´´, ´´Leninismi alused´´, ´´Marksism ja keeleteadus´´, ´´ Sotsialismi majanduslikud küsimused NL’is ´´. Iga tähtsamat poliitilist avaldust , isegi sõja ajal rahvale peetud kõnesid alustas ta alati ideoloogiliste sissejuhatustega. Enda kätte koondunud tohutu võimu õigustamisel õnnestus tal marksismi põhimõtted pea peale pöörata. Just seepärast enamik marksiste Stalinit ei tunnista ja süüdistavad teda selles, et ta kasutas nende ideoloogiat ära totalitaarse riigi loomiseks.
Stalini võim ei rajanenud ainuüksi ideoloogial. Enamik esimes bolševikke eriti Lenin,Trotski jt. olid läänestunud venelased, kes mässasid oma slaavliku poliitilise, sotsiaalse ja kuultuurilise pärandi vastu. Stalin seevastu oli sügavalt slaavilik ja tõstis meelega au sisse Venemaa varasema ajaloo. Eriti kõitis teda Ivan Julm, kellega ta end mitmeti samstas. Ivani vastaseks olid maa- aadlikud ehk bojaarid , kelle juhiks oli vürst Andrei Kurbski, see meenutas Stalini raskusi parteisiseste teisitimõtlejatega, kelle juhiks oli Trotski. Ivan püüdis probleemi lahendada arvukate puhastuste abil, mida viisid läbi tsaari eriväelased. See võis väga hästi olla ka üks Stalini puhastuste mõjutajaid. Stalin nõudis selle vihatuima ametlikku rehabiliteerimist ja käskis Einsteinil teha tema elust eepiline film . Ta tõstis taas ausse ka teised Venemaa ajaloo perioodid, Teisi maailmasõja ajal aga ühendati patriotism kavakindlalt ideoloogiaga.

Kui tõhus oli Stalini võim ?

Stalini võimuiha oli niisis totaalne ja tema meetodid olid äärmuslikumad tema kaasaegsete Hitleri ja Mussolini omadest . Lääne ajaloolased ja uurijad on aastakümneid seostanud vahendid automaatselt tagajärjega. Arvati, et Stalin olio ma võimuihas julm ja kasutas võimu effektiivselt , esimene tingis teise. Halastamatus ja effektiivsus koos sünnitasid sellise totalitarismi vormi, mis oli täiuslikum Natsi – Saksamaa omast. Stalin kontrollis täielikult kõike riigis toimuvat. Effektiivse planeerimissüsteemi abil lõi ta tööstusliku infrastruktuuri, otseselt puhastusi algatades hävitas ta võimaliku opositsiooni, ta muutis rahva kultuurilist ja ühiskondliku mõtteviisi, lisaks ajas ta välispoliitikat, mis taktikalistele juhumuutustele vaatamata järgis üldstrateegiat.
Selle kõige tõttu ja hoolimata kannatustest, mida see põhjustas, suutis NL Natsi – Saksamaa puruks lüüa. See korvas esialgse hukatusliku peataoleku, kus Stalin Hitleri kavatsusi täiesti valesti tõlgendas. Kuid järgnenud Stalini toibumine toestus eelnenud pikaagsele majanduslikule ja sõjalisele ettevalmistusele ja juba läbiviidud tsentraliseerimisele, mis võimaldas saavutada ülekaalu Natsi – Saksamaa hoopis piiramatu sõjalis – majandusliku baasi üle. Võit tugevdas Stalini positsiooni pärast 1945. aastat. Ta taastas oma võimu ja 1930. aastatel kasutusel olnud planeerimissüsteemi ning kindlustas uute puhastusaktsioonidega kuulekuse. Samuti levitas ta Nõukogude mõju Ida- Euroopas ja eskaleeris Külma sõda. See oli igas mõttes küpse diktatuuri ajajärk.
Peaaegu kõigis Venemaad käsitlevas peatüki osades oleme lisanud uuema käsitluse, mis on kiiresti levinud pärast 1991. aastat. Selle kohaselt oli Stalini režiim julm, kuid just seeeõttu pold see effektiivne . Totalitarism oli fundamentaalselt vigane: eriti selgesti ilmnes see 1930. aastatel ja sisepoliitikas. Nagu nähtud, püüdis Stalin poliitilist ja majanduslikku süsteemi, mistõttu üha kahanes kohalik initsiatiiv. Tagajärjena tuli keskvõimudel oma tugevust korrigeerida , seega oli Stalini poliitika samavõrra etteplaneeritud kui hetkeoludest sõltuv. Niisamuti tuli tal korrigeerida oma välispoliitikat – osalt varem tehtud valede otsuste, osalt aga asjaolude tõttu, mi solid väljaspool tema kontrolli. Sõda Saksamaaga halvas esialgu terve süsteemi. 1930. aastate majanduse planeerimise eesmärk oli olnud Venemaa valmistumine pealetungiks, nüüd aga oli Stalini välispoliitika tõttu hoopis sunnitud kaitsesse asuma, ja sedai ei suudetud otsekohe. Olukorra parandamiseks tehti põhjalikke ümberkorraldusi. Tootmist tõhustati ja sõjatootmist intensiivistati paradoksaalsel kombel just lubades majandussruktuurile suuremat vabadust. Nõukogude liit lõi Saksamaa puruks tänu sellele, et suutis 1930. aastate Stalinismi raamid ületada.
Pärast 1945. aastat ohustasid Stalini positsiooni need samad jõud, mi solid sõja võitnud. Nõna pidi ta sõja ajal lõdvenenud kontrolli 30-ndate stiilis karmistama. Kuid selle avaldus pigem ebakindlus, mitteküps diktatuur. Nõukogude ekspansioonis Euroopasse oli teatud annus hulljulgust. Mõneti oli see reaktsioon asjaoludele, mõneti sisepoliitilisi otsuseid õigustav abinõu, 1930. aastate algupoole välis – ja sisepoliitika vahekordade taaskordne läbimängimine. Nagu alati, ei kaasnenud julmusega tingimata effektiivsus; sageli oli julmus isereaktsioon ebaefektiivsusele. Süsteemina kaldus Stalinistlik totalitarism rohkem ära tarvitama kui juurde looma.

Kas Stalin oli vajalik ?

Kõige viimase aja otsus Stalini kohta on põhilises süüdimõistev. Aga mitte alati pole nii arvatud.
Kõige tulisem Stalini kaitsja lane autorite seas on Ian Grey , kes on vabatahtlikult asunud heastama tema meelest pikka aega püsinud ebaõiglust Stalini vastu. Tema meelest on paljusid ajaloolasi mõjutanud Trotski eitav suhtumine Stalinisse. Tegelikult võis ju Stalinil puudusi olla, kuid tal oli ka ´´tähelepanuväärne ja kõrgelt arenenud mõistus ´´ ühes ´´põikpäise sihikindluse ´´ ja ´´ halastamatu tahtejõuga´´. Ta oli täielikult pühendunud kahele asjale ´´Venemaale ja marksismile – leninismile ´´, mida teenides ´´ei olnud ükski ohver liiga suur ´´. Seega kasutas ta julmi vahendeid kõrgema eesmärgi nimel. Kõigi puhastuste ajal säilitas Stalin ´´ erakordse enesevalitsemise ega lasknud silmis kaugemat eesmärki ´´. Lõppkokkuvõttes võib Stalini teeneks pidada, et ´´ tänu tema suurejoonelisele industrialiseerimisele, kollektiviseerimisele ja ühiskonna ümberkujundamisele oli Nõukogude Venemaa tugevnenud´´.
Kuni 1991. aastani oli enamiku lääne ajaloolaste seisukoht kaunis ambivalentne . Nad tunnistasid, et Stalin lõik kõige jõhkrama diktatuuri ning kasutas kohutavamaid meetodeid, kuid ta saavutas ka märkimisväärseid tulemusi. Tänu eriti tema industrilaiseerimisele sai võimalikuks võita fašismi üle ja seejärel NL kujunemine üliriigiks.
E.H. Carr usub, et Stalinit oli vaja sest ta oli üks ajalo tõukejõude, mille sigitasid bolševistliku revolutsiooni järgsed olud. Kui Stalin poleks industrialiseerimist käivitanud, pidanuks seda tegema keegi teine. Selles mõttes oli Stalin revolutsioonilise poliitika täideviija. Kuid ta oli ka vastuoluline inimene: tohutute vägitegudega kaasnes ülim julmus. Carri sõnul oli ta vabastaja ja türann. Selle mõtteviisi peavastane on Ulam, kes eelistab rohkem rõhutada Stalini vigu ja leiab, et Venemaa käsi oleks temata käinud hoopis paremini. Ta kummutab väite, et just Stalini indstrialiseerimiskava abil lohistati Venemaa 20-ndasse sajandisse – vastupidi, teistsuguse valitsuse puhul, võimalik, et isegi Tsaari – Venemaa puhul olnuks edasiliikumine hoopis kiirem. Ka pole õige väita, nagu sillutanuks Stalin tee võidule Teises maailmasõjas; kui üldse miski, siis pigem oli ta takistaja, olles eelnevalt hävitanud arvutul hulgal inimesi, kellest oleks sõjaraskustes kasu olnud.
See seisukoht ennetab viimase aja käsitusi, mis on esile kerkinud pärast seda, kui NL 1991. aasta lõpus kokku varises. Varasemad arvamused, et Stalin on vajalik, põhinesid eeldusel, et tema loodud ja tema kontrolli all olev süsteem toimis; vaieldi selle üle, mida niisugune süsteem maksma läks. Revisionistlikud ajaloolased seevastu tõestavad, et süsteem ei tarvitsenud üldse toimid ja Stalin ei kontrollinud olukorda kaugeltki kogu aeg.
Kõnekaim on küllap see, et NL suutis Natsi – Saksamaa purustada alles pärast 1930. aastatel loodud plaanimajanduse kaotamist – sellesama plaanimajanduse, mida on kogu aeg peetud Stalini peamiseks panuseks natsismi ülevõidu saavutamisel. Kui see põhjendus on õige, muutub kogu Stalini saavutus olematuks . Seda mõttekäiku saab veelgi edasi arendada. Stalini viisaastaku plaanid lähtusid eeldusest, et tulevikus on NL ründav pool. See määras Stalini diplomaatia ning sellega loodi Hitlerile võimalus üllatusrünnakuks 1941. aastal. Stalini süsteem oleks kokku varisenud, kui seda poleks muudetud ning traditsioonilisema sõjapidamisviisi juurde tagasi pöördutud.
Säärane arutlus muudab Stalini NL ellujäämise loos üleliigseks, saati siis NL arenemises. Vastus pole siiski nii lihtne. Tuleb vaadelda ka küsimust, kas NL suutnuks toota piisavalt sõjavarustust ilma viisaastakuplaanideta. Teisisõnu võim kritiseerida Stalini meetodeid, kui möönda tema tähtsat osa NL sõja ettevalmistamisel. Tagajärjeks oli võib – olla küll vale soda, aga vähemalt oli olemas infrastruktuur . Võib- olla oli ka infrastruktuur selle konkreetse sõja jaoks vale, aga infrastruktuuri oli võimalik vastavalt kohandada teist tüüpi sõjale. Teisisõnu hädaolukorras Stalin lõdvenads oma süsteemi ja rakendas uusi, vähem dagmaatilisi meetodeid, mille abil võit saavutati. See mitte ainult ei õigusta Stalinit, vaid teeb temast peamise isiku, tänu kellele NL püsima jäi.
Aga vaid seni, kuni vaadata stalinismi mõju tulevikule. Nüüd on meil võimalus vaadelda asju pikemas ajalises perspektiivis. Tookord olid edu ja ebaedu ülimaks mõõdupuuks võit või kaotus Teises maailmasõjas, ja see andis Stalinile igal juhul õiguse. Praegu aga teame, millise paradoksini NL ajalugu jõudis: reziim, mis sai jagu Hitlerist, suri 1991. aastal vanadusnõtrusse. Seegi oli Stalini pärand.
Tavaliselt oli arvatud, et tänu Stalini võimule loodi karm süsteem, kus kõige kontrollis totalitaarne diktatuur ja mis väljaspool õhtutas külma soda. Stalin oli ülimalt võimuks: pole ime, et tema järglane Hruštšov, kes tundis, et jääb Stalini suuruse varju, teda kritiseerima asus. 1956. aastal alustatud destaliniseerimine oli seega katsevarjust vabaneda ning nühkida taas särama Lenini legitiimne pärand. Aga Stalinism tõusis NL käekäigus ikka ja jälle nähtavale nagu kangekaelne juuksetutt. Kui Hruštšov pärast ebaõnnestunud põllumajandusreforme ja Kuuba raketikriisi 1964. aastal maha võeti, tuli Stalinism Prežnevi kaudu osaliselt tagasi; 1964 – 1981 aastas NL oma sõjalise ja tuumariigimaine taastas. 1985- 1991 püüdis Gorbatšov külmale sõjale lõpu teha ja majandust umber korraldada, mis peale neostalinistid eesotas Janajeviga üritasid teda kukutada . Ka Jeltsin postsovetliku valitsuse vastase hulgas olid neid, kes stalinistliku mineviku ja NL taga igatsesid.
Nüüd on võimalik asjadele vaadata hoopis teise nurga alt. Stalin jõudis oma võimutippu sõjaajal hoolimata oma süsteemist. Kui ta pärast sõda oma süsteemi taastada üritas, hakkasid asjad minema allamäge, mis viis tema reziini murenemiseni. Stalin ei ohustanud pärast surma Hruštšovi mitte oma tugevuse, vaid nõrkusega. Nõrkus seisnes selle, et Stalin isiklikult moonutas kommunistliku süsteemi, mis püsis kuidagi vaid tema kiuste. Hruštšov kõrvaldas Stalini ajaloost mitte eesmärgiga seda nurka aetud süsteemi purustada, vaida et kõrvaldada moonutused. Hruštšov oli küllap esimene, kes sai aru, et NL oli ellujäänud sugugi mitte tänu stalinismile, vaid sellest hoolimata. Nagu edaspidi selgus ostutus stalinismi negatiivne pärand tugevamaks kui selle positiivne osa. Hruštšov kukus 1964. aastal osaliselt kindlasti ka sellepärast, et tegi katset põllumajandust rehabiliteerida. Prežnevit ja Kossõginit saatis ebaõnn samal põhjusel. Gorbatšovi katsed muuta perestroika abil majandust lääne liikumaks kukkusid aga läbi peamisel stalinistliku süsteem paindumatuse tõttu. Stalini suurim viga oli see, et ta lõi süsteemi, mis ei suutnud püsima jääda ei rahus ega sõjas.
Stalin suri 5. märtsil 1953. aastal.

Kasutatud kirjandus:

www.google.com
Edvard Radzinski STALIN
Eesti entsüklopeediakirjastus - Stalin
Euroopa diktatuurid – Stephen J. Lee