Eesti Vabariigi sisepoliitika iseseisvumise algusaastatel (0)

Eesti Vabariigi sisepoliitika
15. juunil 1920 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, mille väljatöötamisel võeti eeskuju Weimari Vabariigi, Šveitsi, Prantsusmaa ja USA põhiseadustest. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne ja riigipeata vabariik, mille rahvale on tagatud otsene osalemisvõimalus seadusandluses, see tähendab, et riigivõim on rahva käes. Üliliberaalse põhiseadusega kehtestatud poliitilist süsteemi iseloomustas seadusandliku võimu rahva poolt valitud parlamendi ülimuslikkus. Ühekojaline parlament – Riigikogu - koosnes 100 liikmest, kes valiti kolmeks aastaks üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel erakondlike nimekirjade järgi ning proportsionaalse esindatuse alusel. Aktiivset ja passiivset valimisõigust said Eesti Vabariigi kodanikud (nii mehed kui naised) kasutada alates 20. eluaastast. Rahvas teostas oma tahet lisaks parlamendi valimisele ka rahvahääletuse ja rahvaalgatuse teel, kui seda toetas vähemalt 25 000 kodanikku. Põhiseadusega kehtestati Eestis demokraatlikud kodanikuõigused ja -vabadused. Põhiseaduse enda muutmiseks oli nõutav rahvahääletuse korraldamine.
Asutava kogu poolt välja töötatud Eesti esimene põhiseadusomas mitu julget omapära. Selles oli ühte liidetud kaks süsteemi: klassikaline parlamentarism ja Šveitsile omane kallak rahva vahetule valitsemisele.Riigipead asendas parlamendi poolt ametisse määratud valitsuse eesotsas olev peaminister , kes esindas riiki ja täitis teisi riigipea kohustuste hulka kuuluvaid ülesandeid.
Kuigi sellel omapärasel süsteemil oli palju tugevaid külgi, oli sellel ka palju puudusi. Nimelt muutus parlamendi võim teataval määral valitsevaks võimuks ja sekkus valitsuse tegevusse, põhjustades sagedasi valitsuskriise. Uuendusi olukorra parandamiseks oli raske läbi viia,sest valitsuse etteotsa pääsesid tavaliselt suuremad lubajad. Sageli kaeti antud lubadusi riigi kaitsekulutusi kärpides.
Aastate 1920–1934 poliitilist elu iseloomustab erakondade rohkus , äge poliitiline võitlus parlamendis ja valitsuste sagedane vahetumine . Sellel perioodil vahetus 23 valitsust. Riigikogus domineeris kolm põhijõudu — vasaktiib, kuhu kuulusid Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eestimaa Kommunistlik Partei. Parempoolse tiiva moodustasid Põllumeestekogud ja Kristlik Rahvaerakond ning tsentri Eesti Rahvaerakond. Kuigi poliitilised jõud parlamendis olid enam-vähem tasakaalus, oli siiski täheldatavparempoolsete agraarparteide mõju kasv ning sotsialistlike ja tsentriparteide mõju vähenemine. Koalitsioonivalitsustes domineerisid parempoolsed ja tsentriparteid.
Tulenevalt demokraatlikust keskvõimust ja seadusandlusest moodustati linnades, maakondades ja valdades moodustativõimalikult suurte demokraatia tunnustega omavalitsused . Omavalitsuste poliitika oli aktiivne ja rahvale arusaadav. Võib kindlalt öelda, et Eesti omariikluse tegevamaks küljeks olid tegusad omavalitsused. Hilisemad katsed omavalitsuste autonoomiat kitsendada põhjustas rahva tugeva vastuseisu .
Vähemusrahvuste küsimuses osutus Eesti novaatoriks kogu maailmas. Kõigil vähemusrahvustel oli põhiseaduse järgi õigus kultuuriliste omavalitsuste moodustamiseks. Sellele deklaratiivsele õigusele anti eriseadusega konkreetne sisu ja praktiline rakendus . Kuna eesti rahvas oli ise kaua võõraste rõhumise all kannatanud, ei soovinud ta, et siin elavad vähemusrahvad end rõhutuna ja õigusteta tunneksid.
Igal Eesti kodanikul oli õigus deklareerida oma rahvust. Alaealised lapsed loeti vanemate rahvusse kuuluvaiks.Vähemusrahvustel, kelle rahvaarvületas kolme tuhandet , oli õigus valida endale demokraatlikul alusel esinduskogu kultuur-autonoomilise omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli:
1.antud vähemusrahvuse hariduselu korraldamine,koolide ning lasteaedade asutamineja nende ülalpidamine.
2.oma rahvuse üldkultuuriliste huvide arendamine, nagu – kunsti ja teaduse arendamine, seltside , teatrite, raamatukogude jne. asutamine ning hooldamine.
Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks rahal riigi eelarvest. Peale selle omasid nad õigust oma liikmeid maksustada ja olidoma sisemises tegevuses autonoomsed.
Oleks muidugi ennatlik arvata, etsamade printsiipide rakendamine ka mujal positiivseid tulemusi oleks andnud.Palju olenes sealjuuresvähemusrahvustest enestest, nende arvust ja mentaliteedist. Eesti vabariigi rahvastik oli Vabadussõja järel haruldaselt homogeene.Eestlased moodustasid koguarvust88,2% ning vähemusrahvad 11,8%. Viimased jagunesid järgmiselt: venelasi – 8,2%, sakslasi – 1,5%, rootslasi – 0,7% ning juute 0,4%. Teisi rahvusi oli ca 1%.Samal ajal ei kasutanud oma õigusi kultuuriautonoomiale venelased . Peale madala haridustaseme oli selle põhjuseks asjaolu, et venelased olid koondunud põhiliselt piiriäärsetele aladele , kus nad moodustasid enamusrahva,mis võimaldas neil kasutada vähemusrahvuste õigusi territoriaalselt, samal ajal kui teised vähemusrahvad asusid hõredalt laiali pillatuna üle kogu maa.
Eesti liberaalne vähemusrahvuste poliitika kergendas oluliselt aga juutide olukorda, kelle arv kõikus 3500-4000 vahel.Eesti kuulumiseajal Vene tsaaririigi alla oli juutide suhtes rakendatud karmid kitsendused.Eesti vabariigis omasid juudid samu õigusi teiste vähemusrahvustega ja selle tunnustuseks ning tänutäheks kanti Eesti Vabariigi nimi Jeruusalemmasjuutide kuldraamatusse.
1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti üliliberaalset poliitilist süsteemi ja muutis hädavajalikuks täidesaatva võimu (valitsuse) osatähtsuse suurendamist seadusandliku võimu arvel, mida 1920. aastate lõpul toetasid enamik mõjukaid poliitilisi jõude. Tugevat keskvõimu toetavate meeleolude toimel kerkis 1929. aastal poliitilisele areenile paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine — Eesti Vabadussõjalaste Liit (rahvapärase nimetusega “ vapsid ”), mis üldise kriisi süvenedes võimule pürgis.1933. aastal pandi hääletusele vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt 50-liikmelise parlamendi otsustuspädevust ja andis otse valitavale riigipeale suured volitused,muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadusjõuliste dekreetide andmise õiguse. Nüüd astus valitsuse eesotsas olnud Jaan Tõnisson tagasi ja uue koalisatsioonivalitsuse moodustas Konstantin Päts. Uus põhiseadus hakkas maksma 1934. aasta jaanuarisja sama aasta aprilliks kuulutati välja riigivanema valimised, mis aga ei toimunud. 12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise - s.o. paremäärmuslike jõudude (“vapside”) poolt kavandatud riigipöörde ärahoidmise ettekäändel toime sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu. Mõjukamate erakondade vaikival heakskiidul kuulutati riigis välja kaitseseisukord , Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400 vapside juhtiva tegelase arreteeriti. Seejärel peatati Riigikogu tegevus, keelati ära erakonnad ja kogu seadusandlik võim koondati riigipea kätte.
Algas nn. vaikiv ajastu (1934–1938), mida iseloomustab parlamentaarse demokraatia lammutamine ja autoritaarse valitsuskorra järkjärguline sisseseadmine. Riigi juhtimine läks triumviraadile, mille moodustasid riigivanem KonstantinPäts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu . 1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu töötas välja Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. jaanuaril 1938.
Uue põhiseaduse järgi asendas riigipead president , kes valiti kuueks aastaks. Presidendil oli õigus nimetada ametisse ja vabastada võimult valitsus ning saata laiali parlament. Kahekojalise parlamendi poolt vastu võetud seadused jõustusid alles pärast presidendi poolset kinnitust. Presidendi kätte oli koondatud nii seadusandlik kui täidesaatev võim. Riigipeal oli õigus anda Riigikogu istungjärkude vaheaegadel oma dekreetidena välja seadusi, kui see osutus “edasilükkamatutel riiklikel põhjustel” vajalikuks. Sealjuures oli aga Riigikogul õigus dekreete muuta või kehtetuks tunnistada. Uus põhiseadus deklareeris küll kõik kodanike põhiõigused, kuid lubas riigi julgeoleku, avaliku korra või kõlbluse huvides kodanike sõna- ja ühinemisvabadust kitsendada. Valimisõiguse said mehed ja naised 22 aastaselt (eelmise põhiseadusega 20 aastaselt). Parlamendi esimene koda - 80-liikmeline Riigivolikogu , valiti viieks aastaks vähemalt 25 aasta vanuste kandidaatide hulgast. Riigikogu teine koda — Riiginõukogu — koosnes 40 liikmest, kelledest 10 nimetati presidendi poolt, 6 liiget kuulus sinna oma ametikoha tõttu ning 24 valiti korporatiivsete ühenduste, omavalitsuste jt. institutsioonide poolt. Eelmises põhiseadusega lubatud seadusloomeline rahvaalgatus kaotati, rahvahääletus sõltus presidendi tahtest.
1938. aasta veebruaris toimunud Riigivolikogu valimistel, mille eel piirati opositsiooni kampaaniavõimalusi, saavutas võidu valitsuse poolt organiseeritud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, mis sai 54. Opositsioonile antud häälte hulk ületas küll võimulolijate oma, kuid opositsiooni killustatuse tõttu ei pääsenud see mõjule. 24. aprillil 1938 valijameeste poolt presidendiks valitud ainukesena kandideerinud Konstantin Päts nimetas ametisse uue valitsuse eesotsas Kaarel Eenpaluga.
Demokraatia kokkuvarisemist ja autoritaarse korra sündi Eestis, aga ka paljudes teistes Ida-Euroopa noortes riikides on seletatud kodanikukultuuri traditsioonide puudumise ja poliitilise demokraatia kogemuste vähesusega. Eestis kujunenud isikuvõimu režiim, mida valitsuse ideoloogid nimetasid tasakaalustatud riigikorraks ja juhitavaks demokraatiaks, oli Euroopas teiste samalaadsete hulgas siiski üks mõõdukamaid. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas teatud sammu demokraatia suunas: rahva laia toetust omanud parlamendivähemus nõudis valitsuselt kodanike põhiõiguste taastamist ja erakondliku tegevuse taaslubamist. Poliitiliste vabaduste taastamiseks võttis Riigikogu 1938. aastal vastu amnestiaseaduse, mille alusel vabastati vanglast kõik poliitilised vangid - nii kommunistid kui vapsid.
“Vaikivast olekust” hoolimata arenes Eesti elu tervikuna jõudsalt edasi: rahvas harjus oma riigiga, riigimonopolistlik majandusmudel aitas kaasa elatustaseme kiirele tõusule. Eriti suurt edu saavutati eestikeelse professionaalkultuuri ja haridussüsteemi loomisel. Suur oli tung humanitaar- ja kõrghariduse omandamiseks. Kui 1934. aastal tuli Inglismaal iga tuhande elaniku kohta1,1üliõpilast, Taanis 1,5 ja Norras 1,8, siis Eestistuli tuhande elaniku kohtakolm üliõpilast.Harulduseks polnud ülikooli haridusega põllu- jaärimehed.