Referaat "Esimene Maailmasõda" (0)

Esimene Maailmasõda
Referaat
Pärnu, 2011
Sisukord
Sõja põhjused 3
Maailmasõja ajend 4
Sõjaplaanid 5
Sõjategevus idarindel 7
Sõjategevus läänerindel 9
Sõja lõpp 12
I maailmasõja lahingud 14

Sõja põhjused

I maailmasõda puhkes paljude vastuolude teravnemise tõttu suurriikkide vahel. Sõja peamine põhjus peitus arvatavasti Suurbritannia ja Saksamaa võistluses liidrirolli pärast maailmas. Kiirelt arenev Saksamaa soovis juhtpositsiooni Euroopas ning sakslaste seas oli tekkinud veendumus, et selleks tuleb kõigepeealt purustada Prantsusmaa. Aeg töötas peaaegu liitlasteta jäänud Saksamaa kahjuks. Saksamaal polnud tema juhtide meelest enam muud valikut – kui sõda tunnistati pikemas perspektiivis vältimatuks, nii seisneski Saksamaa ainus eduvõimalus selle võimalikult kiiremas vallapäästmises, et vastaseid ükshaaval lüüa.
Kahjuks ei olnud see ainus põhjus, sest muidu oleks saanud sõda ära jätta. Lihtrahvad arvasid, et sõda on ülev ja hiilgav ehk teiste sõnadega öeldes, et nad ootasid huviga ja lausa soovisid sõda. Hoolimata kõigest ei olnud Esimene maailmasõda arvatavasti vältimatu. Kuid eelnev aastakümme oli olnud pidevatest kriisidest ja vastuoludest nii küllastanud, et rahvusvaheliste suhete püssirohutünni plahavatama panekuks polnud just eriliselt palju vaja.

Maailmasõja ajend

Maailmasõja puhkemise ajendiks oli Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie tapmine 28.juunil 1914 a. Need lasud olid Esimese maailmasõja esimesed lasud. Atendaat pandi toime Austria-Ungari pealinnas Sarajevos Serbia koolitusega Gavrilo Princip´i poolt.
Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat Austria-Ungari troonipärijale polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõjani. Lääne-Euroopa suurriikidel Balkanil otsesid huve polnud, ometi väljus olukord kontrolli alt.
Peale troonipärija tapmist nõuti Austria-Ungari pealinnas kohe sõja alustamist Serbia vastu. Kuna Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Austria-Ungaril vaja ka Saksamaa toetust. Kuna Saksamaa oli juba enne valmistunud sõjaks, ei hakatud viivitama ning andis Austria-Ungarile teada: „Mitte viivitada väljaastumisega.“ Samal ajal Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas samuti, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi, kuid Inglismaa diplomaatia jättes mulje, et saareriik jääb suurest sõjast Euroopas kõrvale. Selline hoiak julgustas Saksamaad veelgi aktiivsemalt tegutsema.

Sõjaplaanid

Kuna Euroopa suurriigid olid sõjaks juba mõnda aega valmistunud, olid neil välja töötatud põhjalikud strateegilised plaanid. Suurriikide peamine poliitiline eesmärk oli sõja abil oma positsioonide kindlustamine maailmas. Loodeti oma territooriume suurendada ning uusi koloniaalvaldusi haarata.
Sõja vallapäästmisel omandas erilise rolli Saksamaa püüd leida endale ,,koht päikese all“. Selle maailmapoliitika taga oli paljuski Saksa riigi ja ühiskonna militariseeritus. Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja , Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See oli oma olemuselt välksõja plaan. Schlieffeni plaani eesmärk oli purustada Prantsusmaa enne, kui Venemaa jõuab oma lõputuna näivad inimressursid mobiliseerida. Saksamaa koondas enamuse oma jõust Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima ja kui see oleks olnud võimalik, siis seejärel suunata jõud Venemaa vastu. Pärast läbimurret pidi need väed mööduma Pariisist kõigepealt põhja poolt ja siis ka läänest, et seejärel suruda Prantsuse väed vastu Lotringi kindlustuste liini ja Sveitsi piiri. Vägede koondamiseks ehitati 13 kahesuunalist raudteeliini. Prantsusmaa purustamine pidi toimuma 39 päevaga, kogu sõda pidi võidetama 3-4 kuuga.
Prantsusmaa seevastu oli teinud panuse oma tugevatele kindlustustele, mis ehitati Prantsuse-Saksa piirile, ehk kasutas passiivse kaitse strateegiat, et vältida 1870.-1871. aasta Prantsuse-Preisi sõjas kogetud katastroofi, kui prantslased said haledalt lüüa. Kahjuks nad ei tugevdanud oma kindlust Belgia piiri ääres, sest nad ei uskunud, et sakslased Belgia neutraliteeti rikuvad. Prantsuse sõjaplaani nimetati „plaaniks 17”. See nägi ette lõuna pool asuvate Lotringi ja Elsassi hõivamise ning seejärel sissetungi Saksamaale. Kogu sõjaplaani kandvaks ideeks oli hoogne pealetung.
Inglismaal puudus iseseisev sõjaplaan. Ta kavatses oma eesmärkid saavutada teiste abiga, selleks toetas ta rahaliselt oma liitlasi Venemaad ja Prantsusmaad. Euroopasse kavatseti sõdima saata üksnes 70 000-meheline armee . Inglismaa lootis sõjas rohkem oma sõjalaevastiku peale.
Venemaa oli teiste Euroopa riikidega võrreldes nõrgalt ette valmistatud. Armee oli küll tunduvalt suurem, kuid viletsalt varustatud. Ka võttis selle kogunemine ja rindele saamine suurte vahemaade tõttu aega. Ta pidi arvestama ka sõjategevusega kahel rindel – Saksamaa ja Austria vastu. Peaeesmärgiks oli Saksa vägede purustamiine Ida- Preisimaal , et kergendada oma liitlase Prantsusmaa olukorda läänerindel.
Austria-Ungari sõjaplaan oli samuti koostatud arusaamaga, et Austria-Ungaril tuleb võidelda mitmel rindel: lõunas Serbia ning idas Venemaa vastu. Austria-Ungari sõjajõud tuli koondada kahte ossa, millest väiksem osa suunataks Serbia ja suurem Venemaa vastu, arvestades seejuures ühtlasi Saksa toetusega.

Sõjategevus idarindel

17. augustil 1914 a. alustasid kaks Vene armeed sissetungi Ida-Preisimaale. Sakslastel oli idarindel nõrk jõud, kuid kahjuks ei osanud Venemaa seda täielikult ära kasutada. Kritiilises olukorras määras Saksamaa idarindele uue juhtkonna. Nemad suutsid leida lahenduse kuidas venelasi lüüa ja Ida- Preisimaa taanduma sundida . Edukam oli Vene vägede tegevus Austria-Ungari vastu, nendes lahingutes said austerlased suuri kaotusi.
Kokkuvarisemise ära hoidmiseks tõid sakslased oma väed läänerindelt ära idarindele ning nad alustasid rünnakut Varssavi poole.
Venemaa vasturünnak algas 1916. aastal, kus murti läbi Austria-Ungari kaitseliinist ning liiguti mitukümmend kilomeetrit edasi, tekitades vastasele suuri kahjustusi. Hiljem tuli appi ka Rumeenia , mille tulemusena sai aga Saksamaa endale Rumeenia naftaväljad.
Kuigi mõlemad sõdivad pooled olid saatnud enamiku oma jõududest Euroopa lahinguväljadele, kestis sõda ka mujal. Antandi riigid vallutasid Saksamaa kolooniaid , võttes Saksamaast lõigatud alad ja tugipunktid suurema vastupanuta, kuigi mõnel pool osutasid sakslased siiski ka visa vastupanu. Merel toimuvas sõjas kasutati esimest korda ajaloos allveelaevu. Sõjategevust toimus seal küll vähe, kuid siiski toimus seal küllaldaselt varitsusi, just eriti inglaste poolt. „Viimane“ lahing oli 1916. aastal 31.mail nimega Jüüti lahing, mis toimus Taani ranniku lähedal. Sõjaajaloo suurimas lahingus võitjat ei olnudki, sest kumbki ei suutnud üksteist purustada.

Sõjategevus läänerindel

Sõjategevus läänerindel algas 2. augustil 1914. aastal, see kulges Saksamaa ja Põhja-Prantsusmaa vahel. Sakslased üritasid ellu viia Schlieffeni plaani. Nende väed hõivasid suurema vastupanuta Luksemburgi. 4. augustil 1914 alustas Saksamaa sissetungi Belgiasse ja kohtas seal väga tugevat vastupanu, mis ärritas ründajaid ning oodatud läbimurret ei tulnud. Kättemaksuks Saksa sõdurid lasid sakslased mitmel pool belglasi külade viisi maha.
Kuigi saksa armee hõivas küll enamiku Belgiast ja osa Prantsusmaast, kuid peagi rindejoon stabiliseersus. Vastaspoolte sõjaväed kaevusid maasse, algas positsiooni- ehk kaevikusõda. Selles kasutati peamiselt suurtükke, kuulipildujaid, hiljem ka sõja käigus leiutatud miinipildujaid, mürkgaase ja tanke. Kaevikute poris roomavate sõdurite peade kohal käis sootuks uutmoodi võitlus – õhusõda. Sõdurid olid sageli põlvini mudas, lisaks oldi hädas ka täide ja rottidega . Miljonid sõdurid, kes kaevikutest rünnakule läksid, langesid kuulipildujate all. Mõlemal vaenupoolel oli võimas suurtükivägi, mis suurendas langenute arvu veelgi ja muutis lahingutandri mudamereks.
Prantsuse väed alustasid vastavalt oma sõjaplaanile lahingutegevust rinde lõunalõigus, jättes oma vasaku tiiva suhteliselt nõrgaks. Prantslastele ootamatult langes aga see, et nad augusti keskel suurte Saksa üksuste rünnaku alla sattusid, sakslastele oli seevastu ootamatu kokkupõrge Prantsuse vasakule tiivale ilmunud Briti üksustega. 1914. aasta augusti lõpul toimus 250 km pikkusel rindel nn. piirilahing . Prantsuse-Inglise väed said lüüa ning paisati tagasi. Sakslased jätkasid pealetungi ning jõudsid Pariisi lähistele, kuid õnneks nad ei jõudnud teda piirata või purustada.
Esialgne edu kasvatas Saksa väejuhatuse enesekindlust. Neil tekkis arvamus, et inglased ja prantsalsed annavad alla, kuid septembris (5.-9. septembrini) alustasid Prantsuse armeed ülemjuhataja kindral Joffre´i juhtimisel Marne ´i lahingu nime all tuntud vastupealetungi. Saksa väed paisati tagasi ning nurjati lõplikult Schlieffeni välksõja plaan. Läänerinne stabiliseersus. Teine-teise vastu seisvad armeed varjusid kaevikutesse ning alustasid traattakistuste ning miiniväljade rajamist .
1915. aastal toimus positsiooni sõda, sest ei suutnud või ei tahtnud kumbki pool eriti suurt edu saavutada. Mina arvan sellepärast, et kaitserajatised ja –vahendid olid mõlemal poolel tugevamad ja paremad, kui rünnaku vahendid – kõik pealetungikaitsed olid alati lõppenud täieliku kaotusega. 22. aprillil kasutasid sakslased ohtliku mürkgaasi, kuid see ei toonud edu. Sõda seisnes läänes paigal, kuid seal hävis üha rohkem inimelusid. Pikaajaline sõda võis juba lõppeda Saksamaa kaotusega, sest neil oli tugev puudus toiduainetest jms ning nad läksid rünnakule idarindele.
Läänerindel lõppes selline olukord peale Verduni lahingut. Nimi tuleb Verduni kindlusest, kus toimuski kogu tegevus. Lahing oli sakslastele alguses väga edukas. Sakslased valisid põhjalikult kohta, kus Prantsuse armee hävitada ja kaitseks juurdepääsu Pariisile. Verduni alla koondati hiigelsuur suurtükivägi, mille toel asusid Saksa üksused 1916. aasta veebruaris rünnakule ning murdsid läbi prantslaste esimesed kaitseliinid. Esialgu läks kõik plaanipäraselt, kuid kui saadeti Prantsusmaa abiks lisaväge said sakslased lüüa.
Hiljem kestsid veel väiksemad lahingud nagu Somme´i lahing ning selle võitsid sakslased. 15.septembril 1916 võeti esimest korda kasutusele tankid , selle tagajärjel olid väga suured purustused . Kokku kaotasid mõlemad pooled 1,3 miljonit meest.
1917. aastal lääneliitlasi painas aina tugevaim vajadus Saksamaa võimalikult kiiresti purustada. Venemaa kokkuvarisemist oodates, hoidis Saksamaa oma jõud läänerindel, kuid ei teinud rünnakuid. Nad lõid varuliine, lastes vastasel lõhkeainet kulutada ilmaasjata. Prantslased ja inglased olid kaotuste pärast vihased, nii et nad korraldasid mässu, mida suure vaevaga maha suruti. Kuid 1917. a inglased läbisid tühjast kaitseliinist läbi, kuid ei kasutanud seda aega eriti soodsalt – sakslased suutsid läbimurde peatada. Sama aasta oktoobris Capetto all alanud pealetungi said Itaallased tugevalt lüüa, kuid õnneks Prantsuse-Inglise väed hakkasid Saksamaa edasitungi peatama.

Sõja lõpp

1918. aasta märtsist kuni juulini võtsid Saksamaa väed ette neli suurt pealetungi. Liitlaste ülemjuhataja F. Foch aga suutis organiseerida eduka kaitse ja ühteaegu teha ettevalmistusi vastupealetungiks. Suvel läkski sõjaline initsiatiiv liitlaste kätte ning septembri lõpul alustasid nad üldpealetungi. Kurnatud Saksa väed ei suutnud 1918. aasta sügisel liitlaste rünnakule enam mingit vastupanu osutada. Saksa väejuhatus tegi keisrile ettepaneku pöörduda liitlaste poole rahupakkumisega.
Ebaedu rindel tõi kaasa ka sisepoliitilise kriisi Saksamaal. Võimule tuli uus valitsus, kes pöörduski USA poole ettepanekuga olla rahuvahendajaks. Samal ajal väljusid sõjast ka Saksamaa liitlased ja nendeks olid Bulgaaria , Türgi, Austria ja Ungari. Saksamaa sisekriis aga kasvas 1918. aasta novembris üle revulutsiooniks, mis kiirendas Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist. 11. novembril 1918. aastal kirjutati Compiegne ´i metsas Antandi vägede ülemjuhataja Foch´i salongvagunis alla vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Saksamaa kohustus oli kahe nädala jooksul kõigilt vallutatud territooriumidelt välja viima oma väed ja vabastama sõjavangid.
Saksa väed jäid aga kuni liitlaste tulekuni oma positsioonidele Ukrainas ja Baltikumis. Liitlased said hulgaliselt relvastust ja muud sõjavarustust. Algas desarmeerimine . Sõjaks valmistuvad riigid ei osanud ette kujutada 1914. aastal vallandunud konflikti ulatust. Liitlaste poolel astusid sõtta Jaapan, Itaalia, Rumeenia. Eriti oluline oli USA sõtta astumine 1917. aasta aprillis, mis tugevdas liitlaste sõjajõude läänerindel. 1918. aasta novembriks oli läänerindel juba üle 2 miljoni USA sõduri. Saksamaad toetasid Türgi ja Bulgaaria.
1918. aasta sügisel aga algas Saksamaa liitlaste väljumine sõjast. I maailmasõja ajal mobiliseeriti relvajõududesse üle 67 miljoni inimese: Antandi riikides 42 ja Keskriikide poolel 25 miljonit. Riikidest andis kõige suurema panuse Venemaa, mobiliseerides üle 13 miljoni mehe. Sõjas sai surma üle 10 miljoni ja haavata 20 miljonit inimest. Haigustesse ja nälga suri ligikaudu 10 miljonit inimest.
Sõjalised uuendused

• Kaevikud – kasutusele võeti raudbetoon ja okastraat, mis aitas paremini vaenlase vastu kaitset leida ja positsioonisõda pidada.
  
• Raskekahurvägi – kuulipildujad- Meeskonda kuulus 4–6 meest. Kuulipilduja tulistas kuni 400 lasku minutis ja võrdus lahingus 100 püssi tulejõuga.
  
• Zeppelinid, lennukid ja allveelaevad – Kasutati algul luure eesmärgil, hiljem hakati pommitamise eesmärgil kasutama.
  
• Tankid – soomustatud tankid võimaldasid rohkem kaitstult rünnata.
  
• Mürkgaas – Sakslased võtsid kasutusele, eesmärgiga hävitada kavalalt vaenlasi .
  

I maailmasõja lahingud

Piirilahing 21.-25. august 1914
Toimus 250 km pikkusel rindel niiöelda piirilahing. Prantsuse armeed ja üks Inglise armee olid sunnitud taganema. Sakslased jätkasid pealetungi ning jõudsid Pariisi lähistele.
Tannenbergi lahing 26.-30. august 1914
Venemaa esialgne plaan oli anda löök Austria-Ungarile; Prantsusmaa aga nõudis, et alustataks pealelööki Ida-Preisimaal. Venemaa ei jõudnud pealetungi piisavalt ette valmistada ning saksa armee, eesotsas Hindemburg ’iga, lõi pealetungi tagasi, purustades Vene armee ning sundides neid Ida-Preisimaalt lahkuma .
Marne` lahing 5.-6. september 1914
Marne lahing nurjas Saksamaa sõjaplaani. Prantsuse ja Briti väed andsid Joffe juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjates nende sõjaplaani ning mõjutades sõja edasist käiku. Kogu läänerindel tekkis positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km. Saksa vägi oli saavutanud edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus evakueerus.
Ypres` lahing 22. aprill 1915
Antandi väed proovisid läbi murda läänerinnet, see ei läinud neil aga korda. Ypres`i lahingus kasutati esmakordselt mürkgaasi. Sakslased piirdusid läänerindel kaitsega. 22. aprill kasutasid sakslased lahingus mürkgaasi, mille tulemusena sai gaasimürgituse 15 000 sõdurit, kellest 5000 suri.
Verduni lahing 21. veebruar 1916
Saksa majanduslik olukord oli kehv , taheti anda pealelöök läänerindel, kus Prantsuse ja Briti armee oli oluliselt kasvanud. Verduni lahing kestis 10 kuud, oli ohvriterohke. Saksa majanduslik olukord oli kehv, taheti anda pealelöök läänerindel, kus Prantsuse ja Briti armee oli oluliselt kasvanud. 270 000 sakslast alustas pealetungi, kokku langes ligi miljon meest, aga Prantsusmaa pidas vastu.
Jüüti merelahing 31. mai 1916
Sõjaajaloo suurim merelahing: inglastel osales 150 laeva, sakslastel 99 laeva. Inglased kaotasid 14 laeva ning 6 784 meest surnute, haavatute ja vangidena. Sakslased kaotasid 11 laeva ja 3 058 meest.
Somme` lahing 1. juuli 1916
Somme`i lahingus kasutati esmakordselt tanke ja lennuväge. Novembri lõpuni kestnud lahingus vallutati suurte kaotuste hinnaga vaid väike ala. Prantsusmaa suurendas Verduni rindelõigul oma kaitseväge ja tõkestas sakslaste edasiliikumise. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed vastupealetungi. Novembri lõpuni kestnud lahingus vallutati suurte kaotuste hinnaga vaid väike ala.
Novembrirevolutsioon
Novembrirevolutsiooniga kukutati Saksamaal  monarhia  ning kuulutati välja vabariik. 11. novembril 1918 a. kirjutasid Antant ja Saksa Riik alla Compiègne'i vaherahule. Seejärel sai Saksamaa valitsus asuda siseriiklike probleemide lahendamisele. 1919. aasta alguses likvideeriti sotsialistide poolt välja kuulutatud Müncheni Nõukogude Vabariik ja Bremeni Nõukogude Vabariik. 28. juunil 1919 sõlmiti Saksa Riigile kahjulik Versailles' rahu.
15