RASEDUSAEGSE DEPRESSIOONI MÕJU LAPSE VARAJASELE ARENGULE (0)

RASEDUSAEGSE DEPRESSIOONI MÕJU LAPSE VARAJASELE ARENGULE
Artiklianalüüs sotsioloogias
Tartu 2013
SISUKORD

1. SISSEJUHATUS 3
2. UURING: RASEDUSAEGSE DEPRESSIOONI MÕJU LAPSE VARAJASELE ARENGULE 4
3. KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD KIRJANDUS 11
LISAD:
Lisa 1. The impact of maternal depression in pregnancy on early child development

• 1. SISSEJUHATUS

Valisin analüüsimiseks artikli rasedusaegse depressiooni mõjust lapse varajasele arengule (The impact of maternal depression in pregnancy on early child development). Artikli koostasid T. Deave ( Centre for Child and Adolescent Health, University of West England ), J. Heron ( Department of Social Medicine , ALSPAC, University of Bristol), J. Evans (Academic Unit of Psychiatry,) ja A. Emond (Centre for Child and Adolescent Health, University of Bristol).
Leidsin artikli internetileheküljelt www.blackwellpublishing.com/bjog. Valisin antud artikli, kuna see teema pakkus mulle huvi ja leian, et psühholoogilisest ja sotsiaalsest aspektist lähtuvalt on ema vaimne tervis oluline juba enne lapse sündi. Artikkel avaldati 20. märtsil 2008. aastal ning artikkel põhineb laiaulatusliku ALSPAC ( Avon Longitudinal Study of Parents and Children ) uuringu andmetel, mis koguti 1991. aasta aprillist kuni 1992. aasta detsembrini Edela-Inglismaal Avoni piirkonnas.
Artikli autorid lootsid tõestada, et rasedusaegne depressioon mõjutab lapse arengut eraldiseisvalt rasedusjärgsest depressioonist. Artikkel on oluline, kuna käsitleb lapse arengus mahajäämuse põhjuseid laiemas perspektiivis. Varasemalt on lapse arengulise mahajäämuse põhjuseid uuritud sünnihetkest alates, kuid selles uurimuses üritatakse tõestada, et probleemid võivad alguse saada juba ema vaimsest seisundist raseduse ajal. See on uudne ja tähtis vaatevinkel, kuna aitab ennetada lapse arenguprobleeme (näiteks iseseisvuse ja usalduse puudumine), mis võivad lapse hilisemas elus põhjustada tõsiseid psühholoogilisi probleeme.

• 2. UURING: RASEDUSAEGSE DEPRESSIOONI MÕJU LAPSE VARAJASELE ARENGULE

• 2.1 Uuringu metoodika

ALSPAC (Avon Longitudinal Study of Parents and Children) uuringus võtsid osa kõik rasedad naised Inglismaal, Avoni piirkonnas, kes sünnitasid vahemikus 1991. aasta aprillist kuni 1992. aasta detsembrini. Kokku sündis 14 062 last. Lähteandmed, sealhulgas sotsiaal-demograafilised ja perekondlikud andmed, koguti rasedatelt naistelt ja nende partneritelt 18. ja 32. rasedusnädalal, kasutades postiteel saadetud küsimustikku . Naised, kes ei täitnud küsimustikku mõlemal ajahetkel arvati uuringust välja, samamoodi jäeti välja mitmike sünnid. Kokku põhines uurimus 9244 naise ja nende laste andmetel. Tegemist pole meditsiinilise uurimustööga, kus osalejatel diagnoositi depressioon, vaid psühholoogilise uuringuga, kus osalejad pidid iseseisvalt andma hinnangu oma enesetundele arvskaalal 0-st 30-ni.
Uurimustöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas on olemas seos rasedusaegse depressiooni ning 18-kuulise lapse arenguprobleemide vahel ning selle väite tõestamiseks pidid lapseootel naised täitma neli küsimustikku. Lapse arenguprobleemide kindlakstegemisel kasutati vanusele vastavaks muudetud DDST-d (Denver Developmental Screening Test) ning lapsed, kes ei suutnud sooritada vähemalt 2 või rohkemat ülesannet määrati arengus mahajäänute gruppi.

2.1.1. Mõõteskaalad

Emade depressiooni hindamiseks kasutati EPDS ( Edinburgh Postnatal Depression Scale). Kuigi see test loodi selleks, et uurida depressiooni pärast sünnitust, on ta osutunud usaldusväärseks ka rasedusaegse depressiooni hindamiseks. EPDS on laialdaselt kasutatav 10-puntiline küsimustik enesehinnangu uurimiseks, naised hindasid oma enesetunnet 7 päeva jooksul skaalal 0 kuni 30. Naised täitsid selle küsimustiku kahel ajahetkel, 18. ja 32. rasedusnädalal ning siis uuesti 8 nädalat ja 8 kuud pärast lapse sündi. Testi tulemuste alusel jaotati naised kolme sünnituseelse depressiooni gruppi: naised, kelle punktid jäid allapoole EPDS piiri, viidates depressiooni puudumisele; naised, kelle punktid ületasid EPDS piiri viidates depressioonile kas 18. või 32. rasedusnädalal ning naised, kellel tulemus viitas depressioonile nii 18. kui ka 32. rasedusnädalal. Viimases grupis on püsiva depressiooni esindajad. Selleks, et näidata andmete püsivust, viidi eelnevalt läbi analüüs kolmes faasis. Iga faas kirjeldas erinevat EPDS piiri: 9/10, 12/13 ja 14/15; 12/13 on standard piir.
Lisaks kasutati ka teist gruppidesse jaotamise meetodit, mil naised jaotati nelja gruppi nii 18. kui ka 32. rasedusnädalal sõltuvalt nende EPDS tulemustest (0-9, 10-12, 13-14 ja 15-30), (vt tabel 1 lisas ), luues skaala 0-6. See meetod kombineerib nii depressiooni tugevuse (EPDS) kui ka püsivuse (depressioon ühel või mõlemal ajahetkel) ning iseloomustab paremini püsiva depressiooni ja arengupeetuse vahelist suhet.

2.1.2. Andmete analüüs

Uuritava populatsiooni iseloomustamiseks kasutati andmeid kirjeldavata analüüsi ja sagedust. EPDS kolme gruppi (9/10, 12/13 ja 14/15) tulemusi kasutati analüüsi kolmes faasis. Selles, et hinnata ema depressiooni, võimalike segavate faktorite ja arengupeetuse vahelist seost, viidi igas faasis läbi kahe muutujaga test ning mitme muutujaga regressioonianalüüs. Võimalikeks segavateks faktoriteks võivad olla vanemate demograafilised iseärasused, juba varem esinenud emapoolne depressioon ja närvilisus, isapoolne depressioon ja närvilisus, eelneva aasta vältel juhtunud sündmused, rasedus ise, lapse sugu ja rahvus, lapse toitmismeetod, vanemate tuju pärast sünnitust ja sündmused, mis on juhtunud pärast sünnitust (vt tabel 2 lisas). Iga potentsiaalse segava faktori ja selgitavate faktorite jaoks arvutati riskitõenäosus. Selleks, et seletada keerulist suhet rasedusaegse depressiooni ja arengupeetuse vahel, kasutati mitme muutujaga analüüsi. Riskifaktorite vahelist hierarhiat kirjeldab raamistik tabelis 3, mille võib leida antud töö lisast. See raamistik loodi kasutades andmeid eelnevatest uuringutest selleks, et otsustada, milliseid muutujaid analüüsis kajastada. Mitme muutujaga regressioonianalüüs viidi läbi samm-sammult, kasutades seda raamistikku. Igale sammule järgnes muutujate eemaldamine, kui neil oli minimaalne mõju rasedusaegse depressiooni ja arengupeetuse vahelisele suhtele (väiksem kui 5% muutus riskisuhtes). Muutujad, mis jäid alles, viidi edasi järgmisele tasemel ning vaadati järgmisel tasemel olevate muutujate vahelist seost eelnevalt alles jäänud muutujatega. Lõpus toodi iga muutuja uuesti sisse. Negatiivseid tõendeid selle kohta, kas noore ema vanusel on efekt arengupeetusele, ei leitud, seega naise vanus jäeti välja. See võib tuleneda ka mõnest teisest faktorist, mida ei lisatud või ei olnud võimalik mõõta.

2.2 Uuringu tulemused ja analüüs

Kokku saadi tulemused 11 098 naiselt , kellest 44% ootas oma esimest last. Naised, kellelt ei saadud andmeid kõigil uuringuetappidel, arvati uuringutest välja. Neid oli kokku 3370. On välja toodud ka, et uuringus osalenud naiste ja väljapraagitud andmetega naiste vahel olid ka väikesed demograafilised erinevused – mittetäielikke andmeid andnud naised olid sagemini madalama haridustasemega, ilma partnerita või partner oli töötu . Mittetäielikke andmeid analüüsis ei arvestatud. Selleks, et vältida potentsiaalset valestimõistmist segavate faktorite lisamisel mudelisse, kasutati puuduvate andmete lisamise tehnikat (puuduvate andmete ahelvõrrandit). Tulemused, mis saadi lisamise tehnikat kasutades olid sarnased eelnevatele andmetele, mis viitab sellele, et puuduvad andmed ei muutnud uuringut statistiliselt eksitavaks.
Laste arengut mõõtva uuringu tulemusel tuli välja, et 9% lastest (ehk 893 last) loeti arengus mõnevõrra mahajäänuks. Kokku oli lastest enneaegselt sündinuid 612 ehk 5,5%, 51,4 olid poisslapsed ja 76,4% uuringusse kaasatud lastest oli toidetud rinnaga.
Uurides rasedusaegset depressiooni saadi tulemuseks, et 74,4% ehk 8262 uuringus osalenud naist ei olnud masenduses sünnitusele eelnevalt ega ka sünnitusjärgselt. 14,1% ehk 1565 naist oli depressioonis ühel kahest rasedusaegsest kontrollkorrast, kuid ei olnud depressioonis peale sünnitust. 537 naist ehk 4,8% naistest oli depressioonis vähemalt ühel korral kahest peale sünnitust, aga mitte raseduse ajal. Uuringus tuli välja, et vaid 1,4% naistest oli pidevalt depressioonis, nii enne kui ka peale sünnitust.
Arvesse võeti ka depressiooni riskifaktoreid: sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid, vanemate haridustaset ja vanust, samuti ema tubaka- ja alkoholitarbimist, elamistingimusi jms ( pikemalt kirjeldatud metodoloogiat käsitlevas peatükis) ja leiti, et seos ema depressiooni ja laste võimaliku arengupeetuse vahel on olemas ja statistiliselt oluline. Uuringu andmeid analüüsides leiti, et võimalus, et 18-kuustel väikelastel täheldati arengulist mahajäämust, on 50% kõrgem, kui ema oli raseduse ajal pidevas depressioonis. On teada, et naised, kes on raseduse ajal depressioonis, on suurema tõenäosusega ka peale sünnitust depressioonis, kuid kuna selle uuringu esmane eesmärk oli analüüsida just naisi, kes olid raseduse ajal depressioonis, kuid ei pruukinud seda olla peale sünnitust, siis võeti arvestusest välja kõik naised, kes olid olnud depressioonis ka peale rasedust. Leiti statistilisi tõendeid, et ka ainult rasedusaegne depressioon mõjutab lapse arengulist mahajäämust – naistel, kes ei olnud peale sünnitust depressioonis, oli endiselt 34% suurem tõenäosus, et nende lapse on 1,5-aastaselt arengus mahajäänud, kuna ta oli kannatanud depressiooni all raseduse ajal.
Uuringu tulemustega tõestati, et rasedusaegset depressiooni on mõnevõrra alahinnatud lapse arengulise mahajäämuse põhjustajana. Kui lapse arengut on varasemalt seostatud vaid ema sünnitusjärgse depressiooniga, siis uuring toob välja, et emad, kes on depressioonis olnud peale sünnitust, on seda suure tõenäosusega olnud ka enne sünnitust. Rasedusaegne depressioon võib olla suure tõenäosusega aga eelduseks sünnitusjärgsele depressioonile. Ja kuna arengupeetuse tõenäosus oli suurem laste puhul, kelle emad olid depressioonis ka ainult raseduse ajal ja mitte peale sünnitust, on ilmne, et rasedusaegne depressioon on oluline tegur, mis võib põhjustada lapsele hiljem käitumuslikke ja emotsionaalseid probleeme.

2.3 Uuringu tugevad ja nõrgad küljed

Leian, et uuring on olnud suuremahuline ja tulemused on usutavad. Nagu töös oli välja toodud, on antud psühholoogiline uuring omataoliste seas üks esimestest ning seetõttu võib võtta seda uuringu ka kui sihiseadjat. On märkimisväärne, et väga suur osa rasedatest naistest on antud uuringuga seal piirkonnas kaasa läinud ja oma andmeid edastanud, kuna depressioon võib olla tundlik teema, eriti just raseduse ajal. Uuringu analüüsitava materjali suurus on kindlasti antud töö plussiks, kuid andmete kogumise viis võib olla ka selle uuringu nõrgaks küljeks. Esiteks, koguti andmeid posti teel – st, et uuritavatel võis olla küsimustele vastates ettenägematuid segavaid faktoreid, mis võisid uuritava objektiivset hinnangut kallutada. Samas võib kahelda, ka uuritavate aususes, kuna nagu uuringus välja tuli, siis kõige suurema tõenäosusega jätsid vastamata tihti need naised, kellel oli kõige rohkem potentsiaalselt depressiooni põhjustavaid riskifaktoreid. Seetõttu olid küsimustikuga saadud andmed selgelt positiivsemad.
Miinuspoolena pean ka kindlasti välja tooma, et uuringust on välja jäetud suhe ema ja lapse vahel tema esimesel eluaastal , mis meie arvates on kindlasti üks olulisemaid tegureid lapse arengul. Kuid samuti mõistame ema-lapse vahelise suhte mõõdetavuse komplekssust.
Panin ka tähele, et uuringus ei olnud kordagi mainitud , kas pideva depressiooni all kannatavad naised said ka medikamentoosset ravi ning uuringust ei tule välja, kas ravimite kasutamine võis kuidagi mõjutada laste arengut.

• 3. KOKKUVÕTE

Tänapäeval on laialt mõistmist ja teavitust leidnud sünnitusjärgne depressioon, kuid sellest, et ema depressioon võib alata juba varem, enne sünnitust, ei ole palju räägitud. See uuring keskendus ennekõike just rasedusaegse depressiooni uurimisele, võttes sünnitusjärgset depressiooni kui sagedast kaasnevat nähet rasedusaegse depressiooni puhul. Selgelt on tõestatud, et olenemata ema sünnitusjärgsest depressioonist, on lapse arengulise mahajäämuse tõenäosus suurem, kui ema oli raseduse ajal depressioonis.
Eestis ei ole minu teada rasedusaegse depressiooni uuringuid , mis oleksid lähtunud psühholoogilisest aspektist, tehtud. Tean, et on tehtud uuringuid sünnitusjärgse depressiooni kohta, kuid tundub, et Inglismaa on selleteemaliste (ka rasedusaegsete) uuringute osas eesrindlik ja põhjalik. Antud uuringu tulemus on tõsiseltvõetav ja seda enam, et kui siiani on palju räägitud sünnitusjärgsest depressioonist, siis antud uuringust tuleb välja, et selle eelduseks on suuresti rasedusaegne depressioon, mille ennetustöö ja teadvustamine on tahaplaanile jäänud.
Kui arvestada uuringus toodud depressiooni riskifaktoritega nagu tööpuudus , sotsiaalse turvatunde puudumine, partneri puudumine jne, võib öelda, et Eesti noored emad on tunduvalt suuremas depressiooniriskis kui jõukamates riikides elavad emad. Seega seda enam peaks ühiskonnas olema teadvustatud potentsiaalne risk väikelaste arengule, mida põhjustavad nende depressioonis emad. Selliste riskifaktorite mahendamine nõuab juba palju laiahaardelisemat ennetustööd ja muutusi sotsiaaltoetuspoliitikas. Eesti suurimad valupunktid tunduvad olema kõrge üksikvanemate protsent, väikesed lapsetoetused peale vanemahüvitise lõppemist ja kindlasti kõrge töötusemäär. Kõige kiirem ja otsesem abi võiks jõuda juba läbi tähelepanelike ja teadlike arstide, kelle visiidil püütakse aru saada tulevase ema meeleolust ning sellest sõltuvalt suunata abivajaja õige abini.
Rasedusaegsesse depressiooni tuleks suhtuda täie tõsidusega, sest see avaldab lapse tervisele pikaajalist mõju. Inimese individuaalne vaimne tervis ei alga mitte sünniga, vaid saab alguse juba ema kõhus olles. Lapseootuse ajal depressiooni all kannatavaid emasid tuleb seega aidata ning see ei leevenda mitte üksnes naise enda kannatusi, vaid mõjutab ka järgmist põlvkonda.
Artikkel seostub 3.detsembril käsitletud perekonna teemaga . Uuring ise on küll valdavas osas psühholoogiline, kuid selle tulemused näitavad, et naiste depressiooni mõjutavad just nimelt sotsiaalsed tegurid, nendeks riskifaktoriteks on tööpuudus, sotsiaalse turvatunde puudumine, partneri puudumine ja jne.
Kuna õpin sotsiaaltööd, sotsiaalpoliitikat ning minu kõrvalerialaks on psühholoogia , siis see uuring seostub täielikult minu õpingutega. Kindlasti saaksin valdkonda veel avardada, kuna panin tähele, et uuringus ei olnud kordagi mainitud, kas pideva depressiooni all kannatavad naised said ka medikamentoosset ravi ning uuringust ei tule välja, kas ravimite kasutamine võis kuidagi mõjutada laste arengut.

• KASUTATUD KIRJANDUS

Deave, T., Heron, J., Evans, J., Emond, A. (2008). The impact of maternal depression in pregnancy on early child development. BJOG An International Journal of Obstetrics and Gynaecology, 2008, 1043-1051.